30.12.07

Vana aasta ärasaatmine

Homme selle aasta viimane päev. Minu kurvastuseks pean ilusti vara tööl kohal olema! Kirke ja Mari uurisid ikka, kas kõik tulevad külla nagu eelmine aasta, kuid pean tunnistama, et pole seekord erilist vaimustust neid ettevalmistustöid kätte võtta. Ja siis on kerge vabandus olemas - pean tööl olema. Veel mõni aasta tagasi olime päris aktiivsed kordamööda sõpradega vana aastat ära saatmas, kuid mida aasta edasi, seda laisemaks me jääme. Isegi küllaminek tundub juba tüütu ettevõtmisena. Ütlesin Tomile, mis seal ikka, uus aasta tuleb, lööme klaasid kokku ning läheme siis magama. (Ongi põlvkondade vahetus - vanad ei hooli ja noored tahavad pidu :)

Hetkel peame siiski plaani minna alla-linna. Oleme seda mitu korda mõelnud teha, kui ülekannet siinselt raekoja platsilt jälgime (et ikka õigel ajal uus aasta vastu võtta). Paljude kogemused ütlevad, igav on, kuid oma silm on kuningas! Eks saame siis kõigile teistele edasi seletada, kui igav on ja soovitada mitte minna. Vaatame, milline ilm on ja kui varmad lapsed on kaasa tulema. Teeme siis toreda metrooreisi linna, kusjuures sõit on Torontos homme õhtul/öösel tasuta!!!

Küpsetasime täna väikeseid muffineid, sest lapsed läksid isaga külla uisutama. Minule jäi vaba õhtupoolik, et ikka homseks hästi välja puhata. Tegime jälle neid õunakoogikesi ning katteks on toorjuustu, tuhksuhkru ja pisukese või segu (lisasin sinna tilga konjakit, et maitset tõsta; lapsed ei teinud teist nägugi, arvasid, hea on).

Tumedamate kookide taignasse on lisatud „Kahluat”, immutasin koogikesi konjakis ja kate on sama, mis valgegi välja arvatud, et panin
kakaopulbrit ja pisut rohkem konjakit. Viimase peale kirtsutati küll nägu, sest lõhn käis juba üle pea, aga mõlemad olid nõus kaunistamisega aitama. Peale puistasime lahustuva kohvi puru ning Kirke torkas shokolaadis kohvioa tippu. Lapsed kiitsid oma kooke ja Tomi maitseproov oli samuti positiivne :)

29.12.07

Blogimine


Kuulasin eile Kuku raadiost Tehnokrati saadet blogimisest. Pean tunnistama, et kuigi olen seda üle aasta teinud, siis pole ma palju teisi ajaveebe lugenud. Alles mõned kuud tagasi (kui bloggerisse kolisin) hakkasin rohkem jälgima, mida veel kirjutatakse ning olen jäänud kümnekonna juurde, mille lehekülgi külastan. Loomulikult meeldivad mulle toidublogid ja olen alati huvitatud nendest, kelle elu sisse seatud mujal kui Eestis - loen huviga, kuidas nemad toime tulevad uue ümbrusega ning saan päris hea pildi, millised need teised maad oma kommetega on. Vaatame ju kõike eestlase silmade läbi (isegi kanada kiisu peab eesti keelega hakkama saama :)

Ise jõudsin blogide juurde raamatu kaudu - loomulikult, sest raamatutest on mind väga raske eemale hoida. Julie Powell andis välja kokkuvõtte sellest, kuidas ta ameeriklaste kokaiidoli Julia Child'i paksu retseptiraamatu aastaga läbi proovis, samal ajal
pidades blogi (tema uuem blog on siin). Ja mul tekkis mõte - miks ma ei peaks oma päevikut pere tegemistest nii et vanavanemad oma lastelaste (ja laste) tegemistega kohe kursis oleks ning et õde ja sõbrad, kes eemal, saaksid justkui meiega olla. Ma sattusin hiljuti ühe kirjutise peale, mille autor kurtis, et tema blogi lugejate arv on vähenenud, kas tal ongi mõtet edasi pingutada. Minule pole tähtis, kui paljud minu heietusi loevad. Ma tean, et teen head meelt lähedastele ning sõpradele ja see on kõige tähtsam.

Ma ei tea, kas mul oleks nii palju energiat olnud, kui lapsed väiksemad olid ja kohustusi üle pea (töö, Eesti Kool). Sest kunagi olin küll usin ning kirjutasin iga päeva kohta midagi (enne kui internet
- ja lapsed - täie hooga peale tulid rääkimata blogimiset), mille siis aegajalt välja trükkisin ja perele Eestisse saatsin. Nüüd kordan täpselt sama, selle vahega et kirjutised ja pildid on kohe kättesaadaval ja ehk kunagi lastel huvitavad lugeda (ja ma ei loodagi, et need siia igavesti püsima jäävad, peab ikka mujale hoiule panema).

Olen aru saanud, et võid täiesti vaikselt oma blogiga peitu pugeda (ja ma ei pea silmas salasõnade peale panemisest). Eriti kui kusagil teises blogis sõna võtad
, lükkad oma koduuksed teistele valla (millegipärast on vaja oma „tarku” mõtteid samuti vahele torgata... mhmmm). Aga siiani on mul ainult hea meel sellest olnud.

(Minu üks vähestest ja esimene kommentaar oli ilmunud muide hästi mitu aastat tagasi isegi Päevalehes, kui Eesti kurtis lumerohkuse üle ja ma ei saanud jätta kiitmata, kui hästi tegelikult lumega toime tuldakse võrreldes Torontoga, kus suures paanikas lausa sõjavägi kohale kutsuti, kui siin pisut lund maha sadas... Vihjeid tolle korra kohta kuuleb siin aegajalt ikka, nagu näiteks meie mõnenädalataguse suure lumesaju puhul, kui arvati, ega sõjaväge seekord vast vaja lähe.)

Ma ei proovi kindlasti maailma parandada isegi kui oma arvamusi aegajalt lausete vahele peidan. Kui igav oleks elada, kui kõik samamoodi mõtleksid. Mul on üks imeline töökaaslane, kellega meie vaated võivad täiesti risti minna, kuid me oskame mõlemad sellest üle olla ning aegajalt nalja heita või sõbralikult norida teise seisukohtade üle. Me kuulame teineteist, paneme kõrva taha üht teist, hülgame selle, mille vastu oleme, ja kõige juures jääme ikka sõpradeks. Nii lihtne on riidu minna, aga milleks...

Kirjutan seda ja piilun samal ajal ühe silmaga „Kaks takti ette” saadet. Ja nagu ikka vahel juhtub kuulsin just mõtteid, mis kajastavad just seda, mille üle oled sisemist arutlust pidamas. „Sa ei ole viiesajakroonine, et kõigile meeldima pead,” ütles Tõnis Mägi ja Lauri Saatpalu sõnas: „Ei ole lootustki, et meeldiksid kõigile..., kui sa ümberringi vaatad, kõik inimesed ei meeldi sulle ka mitte...”

Eesti aktsent


"Thank you so much for your help with the Estonian accent. This film owes much to you! I really appreciate the time you took. Have a great holiday season!”

Sain selle lillekimbu tänutäheks, peale seda kui minuga oldi veel kord kontakti võetud ja ma pidin seekord eesti keeles mõningaid lauseid ja eesti nimesid linti lugema. Enne seda töötasime inglise keelse teksti kallal, kui nad otsisid kedagi, kel subtle Estonian accent. See pidi siis aitama inglise keelt kõneleval näitlejal eesti aktsenti järgi teha. Meenutas mulle millegipärast filme, milles näitlejad vahel üsna kehvalt vene aktsenti matkivad. (Siin on kirjas pisut eelmisest kogemuset).

Seekordne kokkupuude oli lühike (vaid mõned laused) ning algas suhteliselt rahulikult, kuid siis tulid vandesõnad ja lause, mida kindlasti ei kasutaks isegi unes (ning ma ütlesin kohe, et ei taha isegi seda tõlkida). Võtsin kõike kui tubli filoloog - ainult sõnad-sõnad...

Loodan, et kui film ükskord välja tuleb, ei jää eestlastest mitte väga negatiivne arvamine. Samas on filmis eestlasena esinev noor naine üsna tumeda minevikuga.

Nii palju siis minu kokkupuutest filmitegemisega... Imestan, et nad ei otsi mõnda eestlasest näitlejat osatäitjaks. Tean vähemalt ühte kanada-eestlasest noort neidu, kes siin näitlemisega leiba teenib või õieti proovib seda teha.

Veel jõuludest

Kaks pilti jõuludest. Ühe võtsin eile Pumast, kes oli leidnud vaikse peidukoha kuusepuu all. Ja see tõi meelde jõulud kaheksa aastat tagasi, kui Mari sai kingiks väikese nuku vankriga, kuid mille Kirke mingil hetkel oma kätte sai ning nendega tasakesi kuuse taha nurka puges, kuhu ta tükiks ajaks mängima jäi.


Mul oli eriliselt hea meel seekord, et sattusin jõulupäeval peale Eesti TV „Jõulutunnel”, mida sai internetist vaadata. Olen kuidagi vahepeal selle „ära unustanud”, sest üldiselt ei istu palju teleka ees. Muidugi on otsesaate probleemiks ajavahe, sellepärast jäin ilma esimestest Jõulutunneli ülekannetest, sest ei tahtnud sugugi nii vara üles tõusta. (Samas tegin seda laulupeo ajal, kui olin öösel üleval ning nautisin kõigepealt rongkäiku ja siis pidu ennast). Oleks tore aastalõpu programmi otse näha...

etvpluss annab võimaluse vaadata vanemaidki saateid ja etv filme, kuid enamasti peab nende eest raha maksma (minu probleemiks oli, et mul puudus konto mõnes Eesti pangas). Hetkel jälgin „Kaks takti ette” saadet, mida pole aastaid-aastaid näinud ja mis seekord eriline, sest 35 aastat on seda tehtud - sellega seoses on saatesse sisse toodud tagasivaateid möödunule. Ning minu rõõmuks ei pea selle eest maksma, kuigi ega ma saa kurta, hinnad ei ole väga kõrged.

Raamaturiiul


Alek WekAlek: From Sudanese Refugee to International Supermodel”

Lugesin selle raamatu arvustust ajalehest ning otustasin kindlasti teos kätte võtta, hoolimata sellest et ma sõna „supermodell” minu jaoks tõmbenubriks polnud. Teadsin loo teemat – sudaanlasest põgenik satub Londonisse, kus nii mitmegi modelli algusteed järgides, astus keegi tänaval ligi ning uuris, kas ta pole kunagi mõelnud sellise põneva alaga tegelema hakata. Samas ei arvanud ma kunagi, kui palju Aleki jutustus pani hoopis teistmoodi vaatama Aafrika peale ja mis seal toimub.


Noore lapsena jääb ta kodusõja jalgu ning terve pere püüab kõigi nende õuduste keskel kuidagi ellu jääda. Minu jaoks pakkus erilist huvi see, kuidas ta kirjeldas Aafrika linnu, mis läänlasele paistavad tavaliste küladena, kuid samas on „päris” külaelanikud eelarvamusliku suhtumisega linnainimestesse (mis sest et need linnainimesed hoiavad hoovis lehmakarja ning jooksvast vees ja elektrist võib keskklassi elanik ainult und näha).


Veel üks teema, mis pani tõsiselt mõtlema, oli rassism. Ja sugugi mitte valge-neeger vaatekohast vaid heledama ja tumedama nahaga neegrite vahelise konfliktina Aafrikas. Kuigi Alek nimetab seda rassismiks, tundub kõik see hoopis erinevate rahvusgruppide vahelise hõõrumisena. Samas võiks paralleele tõmmata kasvõi paarisaja aastase Eestiga, kus mõisnik põlglikult oma pärisorjadesse suhtus – ei tähendanud siin midagi, mis värvi sa oled. Ja eks Eestistki on mulle tuttav negatiivne suhtumine „mustadesse” - nendesse, kes kaugelt lõunast pärit, aga nahavärv sama mis meil.


Mind häirib vahel meeletult ameerika mustanahaliste nii kerge kisa tõstmine rassismi teemadel, kui keegi isegi poole sõnaga midagi julgeb öelda, mis neile solvav võib tunduda. Õnneks on Kanada palju-palju paremas olukorras. Suurlinnas Torontos ei ole näiteks linnaosa, mida valged hirmuga väldiksid. Eks Kanada oli riik, kes kunagi USAst põgenenud orje kahel käel vastu võttis. Ning muidugi Kanada praegune põhimõte, et me oleme mitmete-sadade kultuuridega riik. (Ma ei hakka minevikust rääkima, milles muidugi indiaanlase kannatanud on, kuid tulles umbes saja aasta tagusesse riiki, siis inuitidesse (ehk eskimotesse) ja hiinlastesse suhtuti kui alama klassi kodanikesse – viimased pidid tegema kõige mustemat tööd ja maksma näiteks pearaha maksu... Kanada langetab häbiga pea ning proovib anda oma parima, et kunagine halb heaks saaks.)


Alek on noor naine, kellel elus vedanud, kuid kes sellest kuulsusest ei paista olevat ära hellitatud. Ta toetab igati oma peret ja proovib teha, mis saab Sudaani abistamiseks. Mõnikord on tunne, et meil on rohkem vaja selliseid selge mõtlemisega „kuulsusi”.



Carol Drinkwater „The Olive Route”

Võtsin tema viimase teose oliividest kätte ainult sellepärast, et olin tema raamatud oliivifarmist Prantsusmaal läbi lugenud. Huvitav, kuidas mõne kirjaniku teos lausa lennates läbi saab ja teine venib-venib. Drinkwater ei kuulu nende esimeste hulka kahjuks. Liiga veniv ja kohati igavad on tema kirjeldused.


Ta reisib Vahemere maades, kus proovib taga ajada oliivipuu ajalugu – kui vana puu on ja kust ta pärit on. Kõige mõtlemapanevamad on tema reisikogemused riikidesse, mis ainult meeste valitseda. Esiteks ei suudeta aru saada, kuidas üksik naine omaette reisib ja ta jättis arukalt seletamata, et oliivifarm kuulub talle! Süürias käik tundub eriti masendavana. Mehed seletavad, kuidas naist tervenisti kattev riietus on ainult nende kaitseks, sest nende seadused lubavad mehel kolme ütlemise järel „Ma lahutan end sinust!” jätta naine kus seda ja teist ning otsida ilusam ning noorem uus naine, kuni sellestki tüdinetakse. Autori küsimus jääb vaikselt õhku rippuma, kas nad ei võiks oma seadusi muuta...


Olin väga üllatunud Iisraelist. Pean tunnistama, et olen üsna pealiskaudselt jälginud, mis nendes riikides toimub, kuid näha sündmusi palestiinlaste seisukohalt paneb päris tõsiselt mõtlema, kes siis konfliktis õieti süüdi on. Masendav on Liibüa, mis on küll maailmale lahti läinud, kuid ainuke viis siina reisimiseks on turismigruppidega. Kõik see, mis seal toimub, tuletas kangesti nõukogude aega meelde või õieti kokkuvõttes: ei tähenda, millises riigis sa oled, kus ükskõik millise nime all tegelikult diktatuur valitseb.


Ja oliivipuud? Igivanad, üle kuuetuhande aasta vanused. Kunagised esimesed metsikuna kasvavad puud kandsid suhteliselt maitsvaid vilju (autor sai neid maitsta). Ning kõik need, kes arvavad, et laual on Itaalia oliiviõli, siis peavad nad pettuma, sest Itaalia ei jõuaks kunagi nii palju õli toota, kui nad turustavad. Ettevõtlikud ärimehed reisivad vähearenenud Vahemeremaadesse ning seovad kohalikke oliivifarmereid lepingutega, mille alusel oliivid tuuakse Itaaliasse ja farmerid peavad saadud raha eest suu kinni pidama, mis ja kuidas asjad käivad...

27.12.07

Pakid Eestist

Sain ema käest jõuludeks saadetud paki jõulumaiustustega täpselt jõululaupäeval kätte. Milline ajastus (või õieti võiks vahelduseks kiita nii palju kirutud Kanada posti)!

Täna pidin ainukesena oma perest hommikul vaikselt välja hiilima, et tööle kiirustada. Eile kurtsin, et jälle tööle, mille peale Kirke siiralt küsis:„Kas sulle ei meeldi su töö?” Jah, milline õnn oleks teha tööd, mis on samas sinu hobiks ja igast uuest päevast saab oodatud... Lugesin kunagi artiklit nendest, kes on loobunud oma eriliselt headest töökohtadest ning hakanud tegema just seda, mis neile südamelähedane, isegi kui see tähendas palga tunduvat kahanemist. Artikkel rääkis nendest, kes oma otsust ei kahetsenud, kuid kindlasti on neid, kelle valik muudab niivõrd elustandardit, et probleemiks võib saada igapäevasteks kuludeks raha leidmine... Oma töö juures olen näinud vahel neid (ja see ei ole sugugi reegel - vaatan asja pessimisti seisukohalt), kes on proovinud oma firmat püsti ajada, kuid see on toonud kaasa nii palju probleeme, kuni valima peab kahe suuna vahel, kas püüda unistusi või teha midagi, mis paneb leiva lauale.

Päeval sadas jälle imelist jõululund, õnneks on mu töölaua tagant võimalus aknast kergesti välja vaadata ning imetleda, mis ilmataat õues otsustanud teha.
Koju jõudes leidsin uue paki Eestist. Aitäh Kristelile, kes on mu tüdrukutele ostnud eestikeelseid W.I.T.C.H. ajakirju. Nad avastasid eelmisel aastal Eestis olles samanimelise multika ning samal ajal hakkas ajakiri ilmuma Eestis. Mul on lihtsalt hea meel, et nad sellest nii sisse võetud on, sest nii loevad nad midagigi eesti keeles. Mari peaks Eesti Koolis läbi lugema „Kevade”. Siiani pole ta erilist vaimustust raamatu suhtes üles näidanud, kuid samas pole veel täiesti lootusetult ka toanurka visanud. Mari on rohkem eesti keeles raamatuid ette võtnud ning leidnud teoseid, mis talle väga meelidvad. Kirke arvab, et eesti keeles on kergem lugeda, kuid piirdub siiski kohustusliku kirjandusega inglise keeles.

Samal ajal on Puma leidnud endale mõnusa olemise meie jõululaual. Imelik, ta pole tavaliselt väga laua peale roninud. Mis talle küll seal nii kangesti meeldis? Ehk hoopis see, et vahelduseks oli ruumi end pikali visata, muidu kipub laud äärest ääreni laste asju täis olema.

26.12.07

Piparkoogid













Lõpuks jõudsime nii kaugele, et küpsetasime piparkoogid valmis. Seekord tulid jõulud nii kiiresti kätte, kuidagi jäi isegi taigna tegemine viimasele minutile. Samas oli kena vabadel päevadel elu rahulikult võtta ning mõnusalt küpsetamisega askeldada.

Mul on hea meel, et tüdrukud on nii suured. Said kenasti ise hakkama, kuni ühel momendil nad mõlemad köögist kadunud olid ning emme pidi rullimise ja lõi
kumise enda peale võtma, sest tegelikult on nad rohkem huvitatud piparkookide kaunistamisest :) Nii saab head tuhksuhkru-munavalge-sidruni vaapa aegajalt maitsta, kui hea see ikka saanud on...
Mina olen tegelikult väga mugavaks muutunud ning mind ei leia kergelt küpsisetainast rullimas. Kasutan lihtsamaid meetodeid - teen lusikaküpsised või siis panen tainast (ka piparkoogitainast) krumkake-küpsetajasse. Mõni aasta tagasi otsustasin ette võtta otsingud, et leida õhukeste vahvlite küpsetajat (just nii nagu need vene ajal olid olemas) ning komistasin ,krumkake' peale, mis on skandinaavia traditsioon õhukeste küpsiste valmistamiseks. Originaalselt hoiti krumkakeraudu pliidinurgal ja tainas pigistati kahe metallplaadi vahele. Minu masin töötab elektriga ja ma olen ääretult rahul sellega! Teine variant on itaallaste pizzelle tegijad, kuigi küpsised/vahvlid tulevad välja pisut paksemad kui krumkake.

Minu probleem oli siia tulles muidugi hea piparkoogitaigna leidmine või pigem valmistamine. Olin harjunud poest seda ostma (õieti küll ema ostis ja meie õega käisime seda pidevalt külmkapis maitsmas, kuni pidi uue taigana muretsema - eks tol ajal oli isetegemine raskendatud, kuna maitseaineid polnud saada). Siinsed eesti pagarid müüsid küll piparkooke, kuid ei teinud tainast müügiks.

Leidsin Toronto raamatukogus ühe välis-eestlaste väljaantud kokaraamatu, kus piparkoogi retsept sees oli. Ikka selline, mille jaoks pidid siirupi keetma ja nii aina edasi. Ma polnud kunagi õieti sellega rahul, sest taigna rullimine
ei olnud sugugi nii lihtne. Valmistasin peale seda tainast suurel hulgal isegi Eesti Lasteaiale (kui mu lapsed veel seal käisid), mida siis emad-isad-vanavanemad lasteaia toetuseks ostsid, kuni otsustasin rohkem uurida, kas kusagil mujal pole teisi variante.

Avastasin Hemmets Journal leheküljelt selle piparkoogi retsepti, mida on väga lihtne valmistada ja veel lihtsam laual lahti rullida - isegi retsepti juures olev kommentaar märgib seda ära ning need ei ole tühipaljad sõnad - võin omal kogemusel kinnitada ja muidugi kõigi nende rahulolevate lasteaia mammade poolt lausutud kiidusõnade põhjal (tõlgin selle omapoolsete kohendustega):

  • 150 g toasooja võid
  • 2 ½ dl suhkrut
  • ½ dl siirupit (kasutasin pooleks molassiga)
  • ½ spl ingverit
  • 1 spl kaneelipulbrit
  • ½ spl nelki
  • 1 tl kademoni (purustan uhmris ise)
  • ¼ tl värskelt riivitud muskaati
  • ½ tl vürtsi
  • ½ spl küpsetuspulbrit
  • 1 dl vett või rõõska koort
  • ca 450 g (3/4 l) jahu
Ahi: 200°

1.
Sega rasvaine, suhkur ja siirup vahule. Lisa kõigepealt maitseained, siis vesi (või koor) ning enamus jahust koos küpsetuspulbriga.
2.
Sõtku ülejäänud jahu sisse (võib rohkem vaja minna). Pane taigen kile sisse ning hoia külmas vähemalt üle öö (mida pikemalt seda enam tuleb piparkoogimaitse välja).
3.
Rulli taigen õhukeseks ja lõika välja erinevaid kujusid. Pane küpsetuspaberile. Küpseta ahjus umbes 5 minutit (minu ahjuplaat on selline paksem ja pidin hoidma vähemalt 7 minutit ahjus). Jahuta küpsetusplaadil.

Kirjutasin, et purustan uhmris kardemoni ise. Kord ühes poekeses, kus müüakse lahtiselt kõiksugu maitseaineid, pähkleid, komme ja muid kuivi toiduaineid, proovisin leida jahvatatud kardemoni. Indialasest poeomanik vaatas mulle väga pikalt otsa ning teatas, jahvatatud kardemon ei kõlba kuhugi. „Pead seda kaunades ostma ning ise jahvatama”. Kui ma oma ostu eest tema juurde maksma läksin, seletas ta edasi: „Ära viska kaunasid ära. Hoia alles! Valmista nendest teed, võid veel lisaks pisut ingverit juurde lisada! Väga hea!!!” Tollest ajast peale olen ma „päästetud”. Uhmerdan aga ise kardemoni ning joon kardemoni-ingveri teed.

Ja lõpuks pilt kaljadest, mis Starsky poest ostnud oleme. Neid on veel mõned sordid, kuid siiani on meile kõige rohkem (minule ja Marile) meeldinud Riia oma. Tom nautis Nikola kalja, millel pisut õllene maitse juures. Ta kinnitas, et täpselt selline nagu omal ajal suurtest kaljavaatidest sai. Mäletan jah, et mõnikord maitses see pisut imelikult :)

25.12.07

Jõululaupäevane jalutuskäik

Nagu ikka sai peale õhtusööki õueriided selga ning läksime oma tavapärasele jalutuskäigule. Eelmisel päeval sadas pea terve päev vihma, kuid õnneks oli lund nii palju maas, et isegi vihm ei suutnud seda minema viia. Jõululaupäeval nägime isegi lumehelbeid alla libisemas, kui lapsed koos Kirke sõbranna Chen-Cheniga autosse torkasin ning me hoopis kinno läksime „Enchanted” vaatama. Väga armas film huvitava lahendusega, kus joonisfilmi tegelased päris inimesteks moonduvad ja New Yorki satuvad.

Kui olime kodus, oli ka jõuluvana vahepeal käinud. Ainult seekord tahtis Mari minuga teel omaette rääkida, sest ma olin lubanud kaheteistaastasele Marile täpselt ära seletada, kuidas selline asi juhtub, sest äraminnes on ju kuusealune tühi. Ma tõin appi päeval nähtud filmis ühe tegelase poolt tehtud mustkunsti triki ja ütlesin, kõik on ainult näiline - samal ajal kui silmad ühel käel, mis oma trikki tegemas, on teine käsi märkamatult silma alt ära. Ja taas kord kinnitasin ma talle, et ükskõik kui vana sa oled, võid ikkagi uskuda imedesse. Ta jäi rahule ja sosistas, kuidas oli jõuluvanale kirja kuusepuu peale jätnud, et teha kindlaks, kas need oleme meie, kes oma trikke teevad ning see oli endiselt seal, kui me toast õue kiirustasime. (Ja ta ei teadnud/märganud, kuidas ma olin seda näinud ning kiiresti midagi vastu sirgeldanud - las meil olla ikkagi veel seda salapära hõngu).

Siin me oleme kõik kenasti lauas. Kui Kirke endale ilusa kleidi selga pani, siis leidsin kiiruga minagi midagi punast, mis kapinurgas peidus. Ainult Tom ja Mari võtavad asja hästi koduselt.
Meie maja jõuluõhtu valguses.Ja riburada pilte jalutuskäigult
esimene neist meie vastasmajast...

Glögi-juustutort


Põhi:
150g piparkooke
75g võid/margariini
Täidis:
2 muna
1/2dl suhkrut
250g maitsestamata toorjuustu
5 zelatiinilehte (v 2½ tl zelatiinipulbrit)
1dl lahjendamata glögikontsentraati
½tl kaneeli
½tl ingveri
½tl nelki
2 dl vahukoort
Kate:
2dl lahjendamata glögikontsentraati
1dl vett
4 zelatiinilehte (või 2 tl zelatiinipulbrit)

Purusta piparkoogid ja sega sularasvaga. Suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale. (Kasutasin tavalisi küpsiseid ja lisasin juurde piparkoogimaitseaineid - mul ei olnud piparkooke käepärast :)

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks, sega toorjuustuga.

Pane zelatiinilehed (või pulber) külma vette ligunema. Vahusta koor.Kuumuta glögi ja sulata selles kuivakspigistatud zelatiinilehed (või lisa sulatatud zelatiinipulber). Vala väike kogus juustusegu pidevalt segades zelatiini-glögisegusse ja seejärel vala saadud segu pidevalt segades ülejäänud juustusegusse. Lisa täidisele vahustatud koor. (Mina katsin põhja pohlamoosiga ning segasin pohlamoosi täidisesse). Vala täidis põhjale. Tõsta tunniks külmkappi.

Valmista kate. Pane zelatiinilehed (või pulber) külma vette likku, sega glögi veega (mina segasin mustsõstramahlaga, sellepärast tuli kate väga tume) ning kuumuta. Sulata kuivakspigistatud zelatiinilehed glögis. Vala segu täiesti jahtununa tordile ja pane vähemalt neljaks tunniks tagasi külmkappi. Kaunista vastavalt soovile.

Kasutasin kaunistuseks pooleks lõigatud jõhvikaid. Jõhvikaid müüakse (ja muidugi kasvatatakse) Kanadas kuhjaga. Minu jõhvikad otsustasid rõõmsalt katte peale ujuma asuda, pidin siis ettevaalikult tordi külma tõstma, et nad õigelt kohalt minema ei ujuks.

Retsept on pärit
qsti blogist, mida aegajalt käin piilumas. Originaalretsepti leiab Pirkka kodulehelt (nendele, kes soome keelt mõistavad). Õnneks vaatasin ka seda lehekülge, sest mul pole aimugi, kui palju võiks olla vahukoort ühes Flora pakis jne. Olen hädas olnud zelatiinilehtedega, kuid lõpuks leidsin ühelt rootsi lehelt, kui palju peaks pulbrit võtma ühe lehe asemel: üks leht = pool teelusikat pulbrit.

22.12.07

Kuusepuu, oh, kuusepuu...

Lõpuks sai täna meie kuusepuu ehitud, ootas meil tükk aega nurgas ilusa rohelisena.

Kaunistame puu linnukestega. Kunagi lugesin neid iga aasta
jaoks üks, mis me koos oleme olnud, kuni ühel jõulul sain neid kingiks hulganisti. Nüüd valime ilusamaid.

Mõned plastikust õunad ja ainukesed õrnad ehted on kaunid kärbseseened. Ning muidugi tuled - puna-valged. Mul on pisut karda, kuid sellega kaunistasime seekord ainult Kirket ja Liisut, kes kogu sebimist huviga pealt vaatas.

Jõuluküünlad aknal said lisakaunistusi ning Kirke leidis väikesed päkapikud, mis sai sinna juurde pandud. Kui vaatad tähelepanelikult, siis sokil on kiri, mis algab: Tere Kriks! - kiri päkapik
ule Kirkelt.




.......







17.12.07

Lumised vaated linnast

Jalutasin eile lastega kooli fotoaparaat käes, et vähemalt piltides jäädvustada seda imelist talveilma.

Päike piilus pilvede vahelt välja ning pani aeglaselt
alla liuglevad lumehelbed lausa sillerdama!


Meie tänav oli öö jooksul enamvähem puhtaks lükatud.
Hommikul kühveldasin veel auto sissesõidu tee ette tekkinud valli.
Tom oli tubli ja tegi pühapäeval korraliku töö,
kuid loomulikult tekivad sellised vallid,
kui lumeautod oma tööd teevad.
Kuhugi peab ju lumi eest liikuma...


Kuhjas lumi teede ääres ulatus lastele kohati
päris kõrgele. Vaatasin lumevalle ning mõtlesin,
kui suured need lastele tunduvad, mõnikord üle pea...
Mis tunne oleks mul jalutada selliste lumekuhjade vahel.

Nüüd kaks pilti koos, üks on võetud novembri lõpus
ja teine eile, pisut erinev, kas pole...

Kirke oma parima koolisõbranna Chen-Cheniga,
kellega pahandasin, kus ta sall ja müts on.
Nad peavad oma pikal söögivaheajal peale kõhukeste
täitmist väljas mängima ja muidugi hakkas tal siis jahe.
Kirkegi pani täna lumepüksid jalga, sest nii on toredam
lume sees möllata!

Nüüd ma juba jalutan tagasi koju ning klõpsutan niisama.
Paljud majaomanikud olid varakult väljas lumega
võitlust pidamas.

Siin need uhked lumevallid on päikesevalguses...

Lumes on tore mängida...
Mari proovib Kirkele kelgusõitu teha!

Kirke proovib Marit edasi sikutada...
Ta on osavalt nööri ümber keha tõstnud,
aga paistab, et sellest pole palju abi!

Täna käisid nad koos isaga päris kelgumäel, mis pole meist väga kaugel. Hanna ja Katariina ja Mihkel tulid ka kõik kohale. Hiljem tegi Tom neile kõigile kakaod (sellist päris, mitte valmissegust, lapsed olid arvanud, et emme oma on parem ning olid ladunud aga suhkrut juurde tassidesse).