Jõulupeod

Teisipäeval oli Eesti Kooli jõuluaktus, millest juba pisut kirjutasin. Eile panin kokku väikese ülevaate lauludest. Seekord oli Tom palju tublim ning ei hakkinud liiga palju laule, järgmine kord on ta juba proff (ma ei saa ise tavaliselt sellest osa võtta, sest pean samal ajal usinalt tööl olema).


Lapsed laulsid kenasti, eriti hea hääl on Mari klassiõel Julianal, kelle laulujupp on jäänud ühe mu teise video peale. Kõik said jõuluvana juures korraks käia, kinki saada ning pilti teha - paljude jaoks ongi see ainuke kord, kus jõuluvana oma silmaga näha (meiegi juures käib ta nii ära, et ainult kingid jätab maha). Kuid minu tüdrukud teatasid ükskõikselt, see oli onu Jaak. Uurisin, kuidas nad sellest aru said ja kiiresti seletati: jõuluvanal ei ole tumedaid vuntse (need paistsid võltsvuntside alt kahjuks välja).

Laupäeval hakkas meie pikk lumesadu pihta ning samal õhtul pidime olema Eesti Majas panga jõulupuul. Esialgu arvasime, et läheme seekord hoopis metrooga, sest oodata oli päris nigelaid sõidutingimusi, kuid siis kuulasin uuesti ilmateadet ning see lubas alles keskööst tugevamat sadu. Nii me siiski autoga kohale sõitsime. Kojusõit oli palju kehvem, minule eriti sest pidin roolis istuma, aga koju me kenasti ikka jõudsime, kus lapsed olid end juba magama seadnud.

(Mari tegi minust kodus pildi, sest ta teatas, et ma pole kunagi piltide peal. Isegi prillid pidin korraks eest ära võtma. Ma ei hooli eriti kontaktläätsede kasutamisest - ainult suusatades olen viimasel ajal need ette pannud. Mida vanemaks saan, seda mugavam olen ja pealegi annavad prillid sellise targa inimese mulje:)

Pidu on meil ikka selline eestilik - verivorstid, hapukapsad, praekartulid ja sealiha. (Ühel aastal pakuti meile midagi muud, kuid eestlane tahab jõulupuul ainult jõulurooga näha ükskõik kui maitsev see muu on! Olen imestusega vaadanud siin üles kasvanud noori, kes väikesena kirtsutavad verivorsti ja hapukapsaste peale nina, kuid vanemaks saades teatavad, et jõulud pole jõulud ilma verivorstita!)

Kuna ma enamasti kangemat kraami ei tarvita, siis oli mul esialgu plaan peole kalja muretseda. Avastasime päris head sordid, mida poolakad Ukrainast ja Venemaalt sisse toovad. Kahjuks ei jätkunud lõpuks meil aega, et sinna poolakate poodi sõita. (Poe nimi on „Starsky”, millest minu lapsed esimesel korral kenasti oskasid välja lugeda: star sky...).

Nagu ikka oli meil peoks olemas kingitused, mille hankimisega mina viimastel aastatel tegelenud olen. Kogemused ütlevad, et toiduasjad/ kommid on kõige parem kink, sest kõik muu kribu-krabu võib esialgu küll kena ja huvitav paista, kuid poole aasta pärast otsitakse kohta, kus see panna või aasta pärast kingitakse hoopis kellelegi teisele edasi. Eelmine aasta pakkisin neid hästi omapäraselt. Kuna Mari on mul eriline origami huviline, siis avastasin pabervoltimise kingipakkidele. Väga lihtne, kuid jätab mulje nagu oleks keegi tükk aega kingipakkide kallal pusinud.


Selgi aastal ei piirdunud ma kingipakkide saajate nimede väljaloosimisega (meil on pakke vähem kui külalisi). Möödunud kord lahendasime mõistatusi, seekord olin korjanud õigekeelsussõnaraamatust välja sõnu, mille tähendus tuli ära arvata. (Pidin arvestama, et meie hulgas on Eestist tulnuid, kelle jaoks eesti keel palju lihtsam ja samas ei tahtnud ka liiga keerulisi sõnu mängu võtta). Kui asi liiga raske, siis lugesin ette mõne sõna nagu näiteks: rotaagilla... mis muidugi on tagurpidi alligaator.

Olin teinud valmis uued laululehed, sest meie hulgas oli seekord külaline (muusikaõpetaja) Eestist, kes oli saanud akordioni laenuks ning meie olemise elavamaks muutis.


Taas kord oli söögilaual imetlemiseks ja söömiseks kaunis lillekorv puuviljadest ning üllatusena trühvlipuu (kahjuks muutusid trühvlid liiga pehmeks kuuma käes). Edible Arrangements link viib leheküljele, kus saab rohkem imetleda neid kenasid „söödavaid lillekorve”.