Patricia Gaffney „Mad Dash”
Väikeseid väljavõtteid just läbi saadud raamatust, mis jutustab ühest naisest – Dash'ist – kes ühel päeval jätab maha mehe, kellega kakskümmend aastat koos elatud. Kas see on keskea kriis? Kas viimane võimalus eneseleidmiseks? Lugu paneb mõtlema, mis tegelikult tähendab abielu, kas abi täis elu või ainult loobumisi ja andestamist nõudev kooselu. Mis tähendab vanematele lapse täiskasvanuks saamine...
„Our daughter's a tribute to our parental brilliance because she doesn't need us anymore.”
„Sometimes I think, what if she had a problem, she was a drug addict or she had fetal alcohol syndrome... no, I know, but then at least she'd need us. But she's growing up in the most normal, easy way, and we're just obsolete. Really, we're just irrelevant...”
„She has her own private thoughts. She has a secret life, her own life. Yes, of course, it's healthy and right and a good thing, but that doesn't mean it's not painful.”
„I need aloneness.... Because you can finally hear yourself think. Gather yourself back together. Your've been in a lot of little pieces because you're always dealing with him, listening to him, trying to find out what he thinks instead of what you think. Do that long enough, you can lose yourself. Just disappear.”
„No life is bland to the one who's living it. The coolest student can be the most troubled. The funniest in the most pain. No one escapes loneliness.”
Raamatus on lühike lõik sellest, kuidas väike pardipoeg munakoorest välja poeb. Seal ta on, õnnetu ja väeti, kuid täis eluiha. (Mulle tuletas meelde Eesti Kooli ühte väljasõitu kusagile Ameerika linna, kus me käisime mingis teaduskeskuses. Kõik tormasid mööda väljapanekuid ringi, kuid mina jäin oma sõbrannaga inkubaatori juurde, et vaadata, kuidas väike tibupoeg munakoorest välja poeb. Sõnulkirjeldamatu – ja pikk – vaatemäng, iga minutit väärt! Rohkem ma sealt midagi ei mäleta/ei näinud.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)