Carl Honoré „In Praise of Slow”Elame kiiruse tähe all. Maailm meie ümber liigub aina kiiremini ja kiiremini, proovime võimalikult palju pigistada võimalikult lühema aja sisse. Mille nimel? Huumoriga võib võtta tema väidet, et põhjuseks on kella leiutamine, kuid samas on selles oma tõde sees. Miks peeti tähtsad lahingud ning duellid hommikutundidel... sest see oli ainuke aeg, mis ilma kellata kõigile teada-selge!
Mida arvata kirjastajast, kes tuleb välja 1-minuti muinasjuttudega, mida saab kiiresti oma lapsukesele õhtul ette lugeda... nagu kiirnuudlid, -riis, -kaerahelbed ja nii aina edasi. Samas vaimus nagu me kiirtoitu sisse pugime, saame kiirmeetodil vaimu harida! Kuidagi kurb hakkab. Ja neid, kes üha rohkem mõtlevad sama kurvalt kiirustamise peale, tekib aina juurde.
Mõned tulevad kokku ning proovivad koos midagi ära teha. Näiteks Saksamaal Tempo Giusto liikumine, kelle arvates sajandite vanused muusikalood esitatakse liiga kiiresti ning nad peavad oma kontserte, kus iga nooti ja viisi on aega rahulikult nautida. On neid, kes asuvad elama väikestesse linnakestesse, kus kõik käe-jala juures ning igale poole saab autota. On neid, kes vaatavad koolide poole, kus õpetamine käib suuresti järgmise kontrolltöö või testi tegemise nimel, unustades ära, et kõige tähtsam on ikkagi teadmiste jagamine. Ja peale kooli, kas on vaja iga päev kuhugi oma lapsega tormata, et ta võimalikult paljudest erinevatest tegevustest osa saaks...
Kui palju kordi on inimesed arsti juurde minnes tundnud, et abi pole kuskilt poolt loota. Arstil pole aega patsienti ära kuulata, juba saadetakse see edasi proove tegema või kellegi teise juurde. Ja nii tõusevad esile alternatiivsed meetodid, sest nende põhimõte on kaugel kiirustamisest. Pigem vastupidi, taolised ravimeetodid võtavad rohkem aega ja kannatust (peaasi, et mõne tuulepuhuja otsa ei satu).
Isegi treening võib olla mõõdukas, pole vaja uhket aeroobikat. Olen ise tundnud vahet, kui hantleid aeglaselt tõsta, väsivad lihased palju kiiremini! Ja inimestevahelised suhted, kus me üksteisest kiirelt mööda jookseme! Kui palju aega kaob TV ees istudes... Keegi soovitas kunagi nädala jooksul täpselt kirja panna, mitu tundi teleriga kulub ning siis järele mõelda, kas peaks selles suhtes midagi muutma. Mina ja teler oleme väga head sõbrad olnud, kui noorem olin sai lõputult Soome TVd vaadatud, Tartus polnud enam seda võimalust ning pean tunnistama, et sellest ajast peale olen sõltuvusest iga aastaga üha rohkem lahti saanud. Arutasin omaette, kui palju mina olen selle ees - kõige rohkem tund päevas, kui sedagi ja enamasti koos lastega, et nendega koos midagi vaadata (avastasin end kord just nende saadet vaatamas, kui nad ise kodus polnud :).
Ma pole ka aastaid enam kella kandnud, umbes sellest ajast, kui lapsed sündisid. Vahel oli see pisukeseks probleemiks, kui Eesti Koolis tundi andsin, proovisin siiski ühe kella kaasa tuua, mis laual lebas. Mobiiltelefoniga käin ainult Eestis olles ringi, siin ei tunne sellest üldse puudust. Kas ma peaks olema pidevalt siin kõigile kättesaadav? Ja kui midagi ununeb poest toomata, ei tähenda see maailmalõppu :).
Carl Honoré'l on oma blog, mille usinaks jälgijaks olen hakanud. Soovitan seda kõigile, eriti veel nendele, kellel kodus lapsed kasvavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)