30.09.08

Pardid

Eelmise postituse juures oleks pidanud olema ka pildid partidest, keda käisime söötmas vanade küpsistega, mis suvel sipelgate poolt vallutatud said ning mille kohta me arvasime, et ehk enam meile söömiseks kõlba :). Õieti oli meie selle õppekäigu sihtpunktiks just pardid jõekesel!


Tagasiteel olid pardid end kuhugi ära peitnud ja nii ei olnud järelejäänud küpsiseid kellelegi sööta. Pudistasime need siiski jõkke, kus kalakesed rõõmsalt sulpsima ning maiustama hakkasid!

29.09.08

Õppetund looduses

Niisiis, Toomakooli esimene „ametlik” õppetund väljas - jalutuskäik parki. Kõik (st. tüdrukud ehk õpilased) said kätte märkmikud ning algas usin sügiseste sõnade üleskirjutamine!

Igaüks leidis kõige mugavama asendi ja koha ning eestikeelsed sõnad said kenasti kirja! Huvitav, kuidas kõik olid pealehakkamist täis (isegi õpetaja ja direktor) ning mingit protestikisa ei tõusnud. Pigem prooviti ise vaikselt leida sõnu, mida teised ei märka. Muidugi näitas taoline hands on ehk praktiline keele kasutamine ära, kui palju me eeldame, et laste sõnavara on suurem... Tihtipeale ei osata lihtsalt eset tuntud sõnaga kokku viia (mis tähendab, et neil on hoopis kummaline arusaam mõnest sõnast).

Et asi lõbusam oleks, meisterdati laste algatusel väikesed laevukesed. Isegi õpetaja võttis sellest osa, ainult direktor leidis mõnusa koha pargipingil, et tegevust eemalt jälgida ja täiesti asjakohatuid juhtnööre jagada :).



Kaks ülemist laevukest on laste tehtud, alumine õpetaja oma. Rahakoti vahelt leidsime kohaliku poe (Canadian Tire ehk Kanada Kumm, nagu me omavahel seda kutsume) paberist viiesendise, millest sai uhke lipu.

Siin me jalutame juba tagasi mööda jõekallast. Vahel vaatan neid kenasid jõekäänakuid ning kujutan ette, kuidas siin kunagi palju metsikum oli ning kuidas indiaanlased oma kanuudega sellel ringi liikusid... Teisel pildil nagistab orav puu otsas oma toidu kallal ning ei lase laste naerust ja kilkeist end segada!

Kõigi ühine otsus oli uuesti taoline tund ette võtta! Isegi see ei häirinud neid, et olime pidevalt manitsemas neid eesti keeles rääkima. Mari seletas, kuidas nad Eesti Koolis pidevalt omavahel inglise keeles lobisesid, sest keegi ei öelnud, et peaks ikka eesti keele laine peal hoidma. Ega ma seda päriselt usu, kuigi eks vahetundide ajal on õpetajana väga raske kõigil silma peal hoida või sabas käia, kontrollides, mis keeles täpselt räägitakse! Ikkagi tore pühapäev oli! Järgmine kord leiame ehk mõne veel põnevama koha, kuhu minna!

27.09.08

Fotojaht - mihkel

Minu Mihkel on just selline, kes oskab igat sorti vigureid välja mõelda!


Mihklipäevaks peaks saak koristatud olema...aga just sellised näevad välja meie viinamarjad ning kiwid ikka veel rohetavate lehtede vahel! Viinamarju saame juba süüa, kuid kiwisid valmib alles natukesehaaval.

Kiisu...

Ma annaks niiiiiii hea meelega sellele kassipojale kodu, kuid siis peame vist varsti ise majast välja kolima. Lapsed muidugi võtaks ta paugupealt endale, kuid mina olen pannud nad valiku ette, kas koer või kass. Loomulikult töötame me siiski koera suunas!

Aga kiisu on minu meelest väga armas, huvitava kasukaga ja toreda pikliku laiguga laubal. Arvasin, et võiks ta varjupaika viia, kuid lapsed on mures, mis saab, kui ta kodu ei leia... ja eks nad looda teda justkui enda kassina hoida, kes meie aias ringi käib. Paistab ka, et ta pole väga metsik, sest hoiab üsna inimeste ligi! Teeb kohe päris pahaseks, kui hoolimatud inimesed võivad olla! Olen ka püüdnud leida talle oma tuttavate hulgast kodu, kuid siiani mitte väga edukalt...

26.09.08

Grilliõhtu koolis

Seekordne lugu pole mitte meie Toomakoolist :), vaid hoopis Kanada koolis toimunud õpetajate ja lastevanemate koosviibimisest. Igal sügisel korraldatakse justkui lahtiste uste päev, mis algab pisikese hamburgeride ja hot-dog'ide söömisega ning peale seda võib minna oma lapse klassi ja klassijuhatajat uudistama. Kunagi ei toimu Eestist tuttavad lapsevanemate koosolekuid, peamine rõhk on üks-ühele peetavatel vestlustel peale seda, kui tunnistused on kätte jagatud.

Kuna sügis toob alati kaasa uue klassijuhataja, siis on kena, kui saab temaga korraks silmitsi seista ning uurida, millised on tulevase aasta nõudmised. Mõned õpetajad räägivad üldsõnaliselt kõigile programmist, kui küllalt palju lapsevanemaid on klassi kogunenud. Nii juhtus eile Kirke õpetajaga, kes rõhutas väga, et emad-isad ükskõik, millise koolimurega temaga kontakti võtaks. Kõik lapsed võivad peale tunde ta juurde tulla ning küsida üle, kui nad millestki aru ei saanud.

Rääkisime paar sõna õpetaja Mukharajee'ga (mulle meeldib väga ta nimi :). Ta ütles, et Kirke on väga sõbralik ning abivalmis. Juhtumisi seisis üks teine tagasihoidlik neiu oma emaga meie kõrval ning õpetaja seletas, kuidas Kirke on tüdruku oma hõlma alla võtnud ja talle toeks olnud. Nimelt on nende pere alles Kanadasse kolinud (Tom arvas välimuse järgi Vietnamist, aga minu meelest võis ta samamoodi Koreast olla...) ja ta inglise keel on muidugi peaaegu olematu. Kirke sai ka kiita, kui hästi ta on asjadega järele jõudnud, sest tulime ju seekord palju hiljem kooli tagasi.

Mariga pole meil kunagi muret olnud, kuid käisime ütlesime temagi õpetajale tere. Õpetaja soovitas väga, et Mari kindlasti läheks prooviks Lion King'i etendusel osalemiseks kandideerida, sest tal on eriliselt kandev ja kõlav hääl. Huvitav, kuidas tal selleks julgust jätkub! Eelmine kord esines ta Aladdin'is. Õpetajal oli riiulis väga palju raamatuid (enda kodust toodud), mida ta hea meelega lastega jagab, kui neil töö tehtud ja aega vaja täita. Ei ole mingit karistust, kui tunni ajal loetakse, pigem soodustatakse seda :).

Pilt on tehtud eile hommikul kooliteelt, meie päkapikumaailm on juba tervet teed vallutamas :). Eile oli meil 24 kraadi sooja - lisaks niiske...
TFUKCUDN

25.09.08

Raamaturiiul

Marian Keys „This Charming Man”
Olen Marian Keys'i karjääriga algusest peale kaasas käinud ning kõik ta teosed läbi lugenud. Teda on kerge ja lahe lugeda, kuigi see viimane teos lahkab nelja erineva naise silmade läbi väga tõsist teemat Iirimaal - naised ja vägivald nende vastu...

Loomulikult olen sellest lugenud ja kuulnud, kuid pole päriselt kunagi süvenenud. Olen alati mõelnud, kui mees kordki peaks käe mu vastu tõstma, siis ma kõnniks kõhklemata ära! Samas on raske end panna samasse olukorda, kui taoline kogemus puudub (mis ei tähenda, et seda kunagi tunda tahaks :). Olen ka arvanud, et sellisesse olukorda sattunud naine on kindlasti nõrk, tal puudub sisemine tugev mina. Huvitav, sest raamatu neli naist on väga erinevad ja kõik langevad ühe ja sama mehe ohvriks.

Ma tean ühte naist, kes tuli siia elama ning sattus mehe kõrvale, kes teda alandas, peksis... Mida teha, kui oled eemal oma lähedastest, kelle juurest tuge otsida... kuid vahel ei taheta seda isegi endale õieti tunnistada. Oli neid, kes soovitasid tal minna naiste varjupaika, sealt saaks ta abi. Viimaks lahkus ta siit riigist, kuid kahjuks ei läinud tal ka tagasiminnes eriti hästi. (Mis temast saanud on, pole mul enam aimu... loodan, et tal on viimaks kõik korras). Meenutas väga ühte tegelastest, kes langes sügavasse depressiooni, hakkas kõvasti jooma. Alles see, kui ta raputas maha mineviku varjud ning endale aru anda, kus ta seisis, suutis ta end ise aidata. Kui paljud aga seda oskavad teha...

24.09.08

Toomakool


Oleme omavahel hakanud meie kooli Toomakooliks kutsuma :). Pildil on nad just oma kooliõhtut lõpetamas. Teise korra järel pole veel keegi alla andnud ning huvi on ikka kõrge! Hästi tehtud, Tom! Juba plaanitakse uut koolitööga seotud väljasõitu ehk field trip'i, nagu neid Kanada koolis kutsutakse. Kui ilm alt ei vea, siis võtame selle laupäeval ette.

Jõudsin teisipäeval pisut varem koju ning uksest sisse astutdes kuulsin, kuidas lapsed hõikasid: „Direktor tuleb!” ja Mari korraldust: „Peab püsti tõusma!” Väga head kombed on nad saanud Toronto Eesti Koolist või kohalikust... ma pole kindel, kas nad samamoodi peavad siin koolis direktorit tervitama. Uurin asja!

22.09.08

Pirnid


Aias on meil üks päris vana pirnipuu, mis täpselt üle aasta annab eriliselt suure saagi. Loomulikult ei jõua me suurt midagi sellega ette võtta. Sööme nii palju kui jõuame ja jagame teistega. Mulle meeldivad pirnid, kui nad parajalt krõmpsud on. Kahjuks muutuvad meie pirnid küpsedes liiga läägeks, ja see kipub päris kiiresti juhtuma, kui valmimisaeg käes...



Meie pirnipuu õitsemise ajal ning pirnidest lookas puu sügisel

Mõned aastad tagasi ostsin endale mahlapressi, mitte sellise, mida lõpmatult teleriekraanil püütakse pähe määrida. Hoopis sellise raskema ja uhkema. Uurisin enne ostu, millised kõige paremad on ning sain teada, et mida peenemaks suure kiirusega viljad muudetakse (just need kõige odavamad masinad), seda kiiremini ja rohkem kaob nende toiteväärtus (vitamiinid). Kõige kasulikumad on selles suhtes masinad, mis pressivad mahla välja (ja muidugi kõige kallimad). Minu oma on vahepealne, mis pigistab meie pirnidest või õuntest mõnusa mehu välja (Champion Juicer)!



21.09.08

Lõbustuspargis

Meie värskelt koolitööd alustanud teisipäevaõhtune kool tegi uue õppeaasta puhul ekskursiooni lõbustusparki - Canada's Wonderland'i. Tegelikult oli küll see käik juba kevadel ette lubatud, sest pargis avati üks väga uhke sõit - Behemoth, mille pikkus üle pooleteist kilomeetri ja mis pole just nõrganärvilistele mõeldud.

See suur kunstlik mägi, mille järgi lõbustuspark tihtipeale ära tuntakse, peidab endas samuti toredat sõitu!


Kui olede veel selline pisut lühemat kasvu, tuleb ära käia tähtsa posti juures, kus mõõdetakse pikkust ning käe ümber pannakse vastavat värvi pael. Iga sõidu juures on ära märgitud, mis värvi paelaga peale saab. Pildi peal tundub Kirke lilla pikkusega, kuid tegelikult on ta siiski juba järgmise värvi peal, mis lubab juba peaaegu kõigi sõitude peale. See muidugi ei tähenda, et alati ka vastavat soovi oleks :).

Mõned pildid lõbusõitudest.


Mida ilusam on ilm, seda rohkem on muidugi inimesi kohal ja järjekorrad vahel lõpmatult pikad. Eile ulatusid soojapügalad 26 kraadini! Kõige ideaalsem on ilm, mis ähvardab suurte vihmapilvedega ja on soe, kuid vihma lõpuks ei sajagi alla! Ainult raske on sellist tabada, sest kes tahab vihmaga väga riskida. Suvel on park avatud iga päev, sügisel ainult nädalavahetustel. Mina ei oska seda lõbustusparki millegagi võrrelda, sest kunagised Eesti omad ei anna ühe õige mõõtu välja. Lapsed on olnud Helsingis, kuid arvasid, et Toronto oma on palju parem.

20.09.08

Fotojaht - muusika


Kaks lauljat, üks siinpool ookeani Ukraina juurtega,
teine sealpool Eesti omadega...
ja kokku toob neid muusika.

Valvur

Just selline tore koer võiks meil kodus olla, kes kenasti varandusel silma peal hoiab :). Tegelikult kuulub kutsu minu töökaaslasele, kes ta täna panka kaasa võttis. Nii kiiresti läheb päev, kui taoline seltsiline meie hulgas on!

19.09.08

Raamaturiiul

Rick Mercer „The Book”
Kirjutasin Rick Mercer'ist lühidalt kord siin. Kanada väga tuntud satiirik-humorist, kes oma terava pilguga jälgib tänapäeva poliitikuid ning nende toimetamisi. Kuigi tema raamatusse on kogutud mõne aasta tagused sissekanded poliitilise elu kohta, on nad sellest hoolimata väga kaasaegsed. Selline tunne, et poliitika on üks suur mäng, mille reeglid on juba ammu maha pandud ning ükskõik, millise ajajärgu poliitikuid või riigijuhte jälgida, siis päriselt ei erine see suurt sugugi ei eelkäijate ega ka ilmselt järeltulijate omast!

Tema koduleht on peidus siin. Seal leidub ka videosid tema saatest Rick Mercer Report, milles on mitmeid toredaid lõike Kanada elust. Paljude puhul peaks teadma muidugi rohkem siinsest taustast, kuid nii mõnigi on sellele vaatamata huvitav, eriti, kus ta proovib järele oma kaasmaalaste erinevaid ameteid või osaleb üritustel. (Vaata näiteks selle aasta 15.jaanuari saadet, kus ta hüppab jääkülma vette Polar Bear Dip ning blogijatele kuluks vaadata lühikest lõiku mehest, kes kõige viimase inimesena oma blogiga alustas Last Guy to get his own blog.) Kõik on juba ilmselt aru saanud, et ta on mu üks absoluutsetest lemmikutest :).


Joanna Trollope „Friday Nights”

Üks raamatukriitik kirjutas, et raamatud naistest naistele peaksid olema kohustuslik kirjandus meestele... nii saavad nad ehk pisutki aru, miks me just sellised oleme :).

Joanna Trollope'ilt olen lugenud veel paar lugu. Tema kirjutised poevad sügavale tegelaste hinge. Räägivad nende tavalisest elust, mis on nende mõtted, mured, mis mõjutavad nende otsuseid, tegevust.

Raamat toob kokku noored naised peaaegu tänavalt ühe vanaproua koju. Nende vahel kujuneb pikaajaline sõprus, kokkku saadakse reede õhtuti. Sõprus, mida võetakse enesestmõistetavana, kuni nende kõigi olemust raputab ühe naise uus kavaler. Kas tõesti on senine päevast päevane elu see, millega nad on nõus edasi minema...

18.09.08

Ootus...

„I can't wait, kuni teisipäev tuleb!” teatas Kirke. Huvitav, et ma pole seda varem kunagi kuulnud teisipäevaõhtuse kooli kohta :). Nüüd, kus Tom tundi läbi viib, siis äkki on neil tore! On tõesti tore! Minul ka! Ja Tomilgi on juba hulgaliselt ideesid, mida ette võtta. Küsisin tüdrukute käest, kas kodutööd anti ka. Nad ei teinud teist nägugi ja teatasid õnnelikult, anti küll. Pidi teadma sõnu, mis nad tundmatuna üles kirjtuasid. Mul on endal selline rahulik ja hea tunne, et ometigi teeme midagi kasulikku...

Pilt on suvisest Tallinnast Tammsaare pargis.

Veel Eesti Koolist

Nüüd on ehk paras aeg pisut rohkem Eesti Koolist Torontos kirjutada. Väga paljudele on jäänud mulje, nagu oleks see kuidagi ühendatud „päris" koolisüsteemiga nagu näiteks Stockholmi Eesti Kool. Tegelikult pole see sugugi nii. Kunagi toetas küll haridusosakond kõiki taolisis pisikesi koolikesi, kes püüdsid oma kultuuri ja keelt hoida alles järeltulevatele põlvedele. Kuid nagu tihtipeale kombeks, tõmmatakse kergesti rahakoti suu koomale, kui majandusel enam eriti hästi ei lähe. Sama juhtus Eesti kooli puhul, mis oleks võinud toetust edasi saada, kui kool oleks kolinud Eesti Majast ühe „päris" kooli hõlma alla. Lisaks poleks enam saanud edasi tegutseda samas formaadis, vaid klassis oleks pidanud olema miinimum õpilaste arv (vist oli kahekümne ringis). Juhatus polnud sellega sugugi rahul ning nii tegutseb kool edasi toetuste ja suhteliselt väikeste õppemaksude toel. Viimastel aastatel on hulgaliselt õpikuid saadud Eesti haridusministeeriumi kaudu, mis on muidugi meeletult suureks abiks olnud!

Eesti Kool on kõigile vabatahtlik! Kooli programmi pearõhk on eesti keele, maateaduse ja ajaloo õppimisel. Lisaks on laulutunnid ning vanemas astmes rahvatants. Enamvähem on ühtlustatud erinevate klasside eesmärgid, kuid loomulikult ei vasta need enam ammu sellele, mis sama astme lapsed Eestis õpivad! Lihtsalt keeleoskus on iga põlvkonnaga järjest nõrgemaks läinud. (Sealt minu julge hääletõstmine, et midagi võiks muutuda...). Nüüd on vanemas astmes moodustatud eraldi klass noortest, kelle keeleoskus olematu. Sel aastal on osavõtjaid nii palju, et pidi lausa kaalutama kahe klassi moodustamist. Minu tüdrukute sugulased, kes kannavad sama perekonnanime, mis meiegi ja kelle vanaisa eestlane, tekkis teismeliseikka jõudes äkki huvi Eesti vastu. Nii alustasid nad sel aastal samuti õpinguid selles klassis! Lõpuks sunnivad olud iseenesest muutusi koolis peale!

Praegu algab ühe usina eestlasest lapse koolitee kolme aastaselt lasteaias, mis toimub igal laupäeval umbes kaks ja pool tundi, ning kestab neli aastat. Uuem on veel väiksematele korraldatav mudilaste tund, kus ema või isa oma lapsega koos võib olla. Peale seda on Eesti Kooli algkool - kuus aastat teisipäeva õhtuti seitsmest üheksani ning kolm aastat keskkooli ja üks aasta gümnaasiumi - mõlemad esmaspäeva õhtuti pisut pikemalt kui teisipäeviti. Mina õpetasin pikka aega keskkooli teises klassis eesti keelt ja ajalugu. Viimasel aastal olid minu õlgadel ka juhataja kohustused, kuid liiga suure koormuse all ei suutnud ma vastu pidada ning loobusin suure kahjutundega Eesti Koolis tegutsemisest.

Minu lapsed on käinud kenasti lasteaias, siis algkoolis. Mari lõpetas selle kevadel ning Kirkel oleks veel kaks aastat minna. Praegune otsus on hetkeks hinge tõmmata (õieti küll õppimisega edasi minna, kuid oma programmiga :) ning vaadata, mis edasi. Nii mõnigi on vahepeal asjad pooleli jätnud, sest näiteks huvialaringid langevad samale päevale, ning hiljem tagasi tulnud. Tavaliselt näed lasteaias hulga rohkem lapsi kui neid, kes koolitee lõpuni käivad. Mingit kohustust ju pole, pigem on see samamoodi vaba aja veetmise koht, kuhu küll enamasti just vanemad ja vanavanemad sunnivad minema (vahel on meelitajaks nende poolt makstav raha...). Tihtipeale kuulen, kuidas lastele on muudetud kohustuslikuks vähemalt algkool lõpetada ning antud vabad käed keskkooli suhtes. Mõned üksikud Kanada koolid annavad punkte kõgemas astmes eesti keele kursuste eest Eesti Koolis, kuid enamasti asuvad need väljaspool Torontot.

Hoolimata minu eelmise postituse märkustest koolikorralduse suhtes, on Eesti Kool siin ikkagi midagi erakordset, mis toob kokku väikesed eestlased, nii et see imelik keel, mida kodus suuremal või vähemal kasutatakse, ei tundu mingi lapsevanemate veidrusena. Arvestades, kui oluliseks peetakse Kanadas mitmete rahvuste olemasolu oma kultuuri ja traditsioonidega, siis on see pigem midagi, mille üle lapsed kunagi uhkust tunnevad. Nii et kui koolis räägitakse oma juurtest, siis oskavad nad sellest jutustada...

Ikka edu Toronto Eesti Koolile!

17.09.08

Veel kooli alguseid


Nüüd on siis asjalood sellised, et Eesti Kool hakkas täie hooga pihta, aga meie tüdrukud jäävad sellest vähemalt esialgu kõrvale.

Kõik sai alguse sellest, et Mari peaks kooli minema esmaspäeva õhtul, kui tegutsevad keskkooli ja gümnaasiumi klassid. Esmaspäeva õhtul on minu pere ülejäänud liikmetel (st kõik peale minu) karate, loomulikult tekitas juba see murepilvi meie taevasse. Kui Kirke kuulis, et Mari kooliminek hõljub kahtluse all, teatas temagi soovist oma kohalolekuga Eesti Kooli mitte vaevata, sest kõigepealt ei tule tema parim sõbranna Hanna sinna; ning ta oli mures, mis ta vahetundidel peale hakkab, kui kõik ta head sõbrad ära on. Nimelt käib ta rohkem läbi Mari kahe klassikaaslasega, kes nüüd esmaspäeviti koolis on ja kes meie peresõprade lapsed. Millegipärast pole tal ühegi teise klassikaaslasega suurt sooje sidemeid tekkinud, kuigi kõigiga saab hästi läbi.

Muidugi ei lase me lastel nii kergesti endale pähe istuda, kuid samas pani see mõtlema, mis oleks kõige parem lahendus. Kuna teema tuli üles eile hommikul, kui Kirke oleks õhtul pidanud kooli minema, siis pidasime Tomiga telefoniteel aru, mida teha. Peale mitmete variantide kaalumist, oli Tom nõus võtma vabatahtlikult enda peale õpetaja ameti ning lastele ise hakata eesti keelt ning muud vajalikku teisipäeva õhtuti õpetama. Kiire kõne Hanna emale-isale tõi temagi kampa, sest Eesti Kooli poleks ta selgi aastal Kirke kurvastuseks läinud. Tegelikult mõjutas meie otsust kõvasti ka Eesti koolinädala kogemus, mis avas veelgi rohkem silmad, kui nõrk on tüdrukute sõnavara. Väiksema grupiga töötades lähevad ehk asjad pisut sujuvamalt ja muidugi on stiimuliks sõbra kohalolek, kellega saab „vahetunnil” mängida. Tunnistan, meie endi jaoks on palju mugavam koduõpet jagada, kui kaks korda nädalas õhtul Eesti Maja vahet sõita (ning töötades samas majas, pean tunnistama, et ei igatse sugugi sinna pidevalt tagasi saada :).

Nüüd on siis esimene kooliõhtu läbi ning kõik (ka Tom :) jäid väga rahule! Igale oli leitud eestikeelne raamat, mida lugedes pidi tundmatud sõnad üles kirjutama. Peale seda arutati sõnu ning kirjutati kokkuvõte loetust. Isegi Eesti maakaart oli suurde tuppa toodud, et pisut geograafiat õppida! Mina oleks hea meelega ise õpetaja rolli üle võtnud, kuid olen teisipäeviti pikalt tööl - jõuan alles õhtul poole kümne ajal koju - ja teised õhtud on meil karated täis ning ebakindla nädalalõpu peale ei taha ka sellist asja lükata. Ehk ongi parem, kui meesterahvas oma mõjuka häälega tundi läbi viib :). Kui õhtul koju jõudsin oli Hanna just lahkumas ning tema ema utsitas mind nähes tüdrukut taga: „Näe direktor tuleb! Teeme nüüd kiiresti!”


Siinne eestlaste kool vajab kindlasti põhjalikku muudatust, mida ma julgen avalikult välja hõigata, sest olen sellest juba ammu kooliski rääkinud. Kuid väga raske on muuta asju, mis vanal ajal paika pandud... On kaks võimalust, kas hoida seda edasi lastele kokkutuleku kohana, kus väga head õpetajad proovivad lastele tarkust jagada, samal ajal kui lapsed mõtlevad ainult vahetunni ja maiustuste ostmise peale või muudetakse see
kooliks, kus lapsed jagatud vastavalt eesti keele tasemele gruppidesse.

Liialt püütakse hoida kinni koolisüsteemist, kus ühevanused lapsed klassis, ei tähenda, kui palju nad päriselt keelt oskavad. Omal ajal oli keeleoskus ühtlasem, nüüd on erinevused märgatavamad, oleneb, kui palju kodus eesti keelt kasutatakse. Loomulikult ei erine praegune palju tavaklassist, kus erinevate võimetega lapsed koos, kuid keele arendamiseks oleks siiski vaja midagi muud! Mida teha nendega, kellel väga hea eesti keele oskus ja kes kiiresti asjadega valmis saavad, kui klassis on lapsi, kes vaevalt aru saavad, kui palud neil raamatud avada (väga äärmuslik juhus, kuid olen sellega ühe õpilase puhul korra kokku puutunud! Kuidas ta keskkooli teise klassi jõudis, on tõeline ime - või mitte, sest õnneks oli ta selline rahulik ja kannatlik noorhärra :). Teisalt, kui kool veel vastu peab, siis kaovad erinevused, sest eesti keelt pole pea ollagi ning keele õppimine algab samalt tasemelt :).

Nii et suuresti oli meie küsimus ka selles, kas tahame anda tüdrukutele omavanuste eestlaste seltskonda või hakata tõsisemalt keeleõppimisega tegelema. Seekord valisime teise variandi, mis muidugi ei välista, et nad tagasi Eesti Kooli ei läheks. Eesti Kooli suureks plussiks on sõprussidemed, mis kestavad palju kauem ja on tugevamad, kui kohalikust koolist leitud sõprade omad. (Midagi positiivset siia lõppu ;).

16.09.08

Viimane aasta põhikoolis

Kümnes aasta siin koolis Mari jaoks... Sel sügisel alustas ta kaheksandas klassis, mis on siinse põhikooli viimane aste. Leidsin ühe toreda pildi ajast, kui ta kooliteed alustas (junior kindergarten) ja kui Pipi Pikksukk veel hästi põnev oli! Eriti veel, et multifilmide sari Pipist jooksis teleris. Mul on samas kahtlane tunne, et raamat polegi meil päriselt läbi loetud...

Panen siia juurde tema praeguse klassijuhtaja kirja lapsevanematele. Selles annab ta lühikese ülevaate nõuetest ning ootustest. Kodutöö on ikka sees :), ainult nädalavahtused ja pühad peavad vabad olema! Õpetaja annab projektide, referaatide esitamiseks kolm ekstra päeva, kuid iga päev viib hinde 5% allapoole (nende hinded pole hinded vaid protsendid). Kui ikkagi jääb töö esitamata, siis on hindeks 0. Minu kooli ajast Eestis on meeles, kuidas hindeid sai ikka parandada. Siin sellist huvitavat asja pole! Kui saad kehva hinde, siis see kehv hinne ka jääb! Pead lihtsalt rohkem tööd tegema, et üldist taset tõsta.

Päevikud (daily planner) antakse lastele kooli poolt tasuta. Teoreetiliselt peaksid lapsevanemad iga päev sinna oma allkirja panema, kuid vanemates klassides muututakse selles suhtes mitte nii nõudlikuks, oleneb ka õpetajast. Mari ostis Eestist ühe väiksema päeviku (siinsed on sellised suure kirjalehe suurused) ja õpetaja oli lubanud tal seda kasutada.

Dear Parents of 8P,
Welcome to you and your child.
Grade 8 is an exciting year. The students will prepare for high school and take on many leadership roles in various extra curricular activities.


Some homework is given daily. Homework should take between 45 minutes to 1½ hours maximum. Short assignments or preparation for a major project will be required for history and geography. For language arts, students are required to read 5 novels of their choice by October 31,2008. No homework will be assigned by me just prior to holidays. There is a homework board in the classroom and each student will be given a personal planner to help them develop time management skills. Also, students are welcome to stay in class until 4:00 p.m. to work or to receive extra instruction.

The students have a 3 day grace period to hand in assignments. This is to be used very infrequently. There is a penalty of 5% for each day up to the third day. After that the student will receive zero for the assignment. This will be noted in the planner. Please check your child's planner from time to time as we record all the marks in the planner. If you can please sign the planner daily, that would be wonderful. However, I know the time pressure of being a parent, so a weekly or bi-weekly check would keep you up to date.

Time does not permit numerous parental phone calls, however, you are welcome to write me a note in the planner or make an appointment and come and see me anytime.

I am looking forward to seeing you at the barbeque or the report interview.

15.09.08

Valgusfoorid

Jalutasin lastega täna hommikul kooli, kuigi ise sain koju tagasi minna (laupäevane tööpäev annab vaba päeva nädala sees). Õnneks on ilm pisut jahedamaks läinud. Eilne niiskus ja soojus on läinud. Ameerikas möllanud tormide saba käis meist üle, tuues kaasa vihma ning väga tugeva tuule.

Koju kõndides ning üle tee minnes, mõtlesin siinsete ja Eesti valgusfooride peale (kõigepealt muidugi kohalike eestlaste kombel ei ütle me „foor” vaid „tuled” - tõlge inglise keelest - mis muidugi Eestis paneb kulmusid kergitma, millest see tuhm inimene räägib :).

Suur vahe on, kuidas valgusfoorid on paigutatud.
Muidugi on need tänavanurkadel, kuid keeratud nii, et sa näed muutuvaid värve üle tee, sa ei pea mitte kõõlutama kõrvalasuvat foori vaatama, kui näiteks esimesena ristmikul seisma jääd. Minu meelest on see palju loogilisem ja lihtsam. Eestis on jälakäijate tuled ainult sarnaselt üleval.

Paar aastat tagasi ilmusid kesklinna fooride külge ajaloendurid, mis näitasid jalakäijatele, kui palju aega on jäänud tee ületamiseks. Nüüd on need ka siia läänepoole rännanud ning mul on eriliselt hea meel nende üle! (Eestis nägin ühte Viru keskuse juures). Mitte ainult jalakäijana pole ma rahul, vaid ka roolis olles saan palju peremini arvestada, kas jõuan üle ristmiku või mitte.

Eestis on kollane tuli palju lühem võrreldes siinsega. Pikem kollane siin on ehk vajalik sellepärast et teed on laiemad :). Tegelikult ei peaks olema kunagi põhjust punasega ristmikul olla, sest kollasega peaksid jõudma üle. Nüüd on paljud foorid varustatud kaamerga, mis püüavad punase tulega foori alt läbi sõitjaid.

14.09.08

Fotojaht - värviline

Nädalavahetusel toimusid ukrainlaste pidustused,
mis sulgesid Bloor West Village'i kahe metroopeatuse vahel.
Mõned värvilised pildid sellelt ürituselt.





Roheline liikumine Filipiinidel...
kotid on valmistatud joogipakenditest.


Eestist värviline võileivatort
ja maja, mille värv pani kärmesti kaamerat haarama.



Aroonia pisut sügisesel taustal Eestis.
Siin on hetkel nii soe ja niiske, et pidin natukeseks isegi
õhujahutaja peale panema.
Sügisevärve peame veel ootama!


Värvilised pildid siinsest raamatukogust.