16.03.09

Vahtrasiirup

Olen juba ammu tahtnud käia mõnel vahtrasiirupi festivalil, kus näidatakse vahtramahla kogumist ning siirupivalmistamise protsessi. Võtsime viimaks selle käigu pühapäeval ette. Sõitsime lääne poole Bronte Creek provintsiparki, kus juba umbes 5000 aastat tagasi elasid inimesed. Enne valge mehe saabumist, asusid siin mississauga indiaanlaste alad.

Vahtramahla kogutakse tavaliselt veebruarist aprillini, oleneb ilmast - külmad ööd ja soojad päevad on vajalikud. Mulle tuli üllatusena, et vahtrapuud, millel on kõige suurem suhkrusisaldus, kasvavad peamiselt Suure Järvistu ümbruses kuni idarannikuni välja. Sugar Maple, Black Maple on parimad mahla kogumiseks. Vanasti kasutati lihtsat "ämbrimeetodit", kuid 70ndatel hakati puude külge kinnitama voolikuid. Nii sai palju kergemini toimetada toormaterjal keetmiseks vastavatesse hoonetesse.

Kanada on maailmapildis esiliider vahtrasiirupi tootmises, kusjuures Quebecist tuleb 90% kogu riigi toodangust. USAs seostatakse Vermonti osariiki kõige rohkem vahtrasiirupiga.


Valge mees õppis vahtrasiirupit ja -suhkrut valmistama indiaanlaste käest. Oli ju palju odavam suhkrut koha peal muretseda. Indiaanlased kasutasid mahla kogumiseks puust anumaid. Pikad õõnestatud palgid muutusid "keedupottideks". Loomulikult ei saanud tuld neile alla teha. Nii tassiti lõkkest mahla sisse viskamiseks kuumi kive. Protsess oli väga aeglane ning muutis valmis siirupi mustaks. (Kahjuks ei võtnud ma ühtegi pilti sellest, kuigi meile täpselt ära näidati, kuidas seda tehti - mahla asemel oli siiski vesi puust künas).

Hiljem hakati kasutama kolme poti meetodit. Kõigepealt mahl suurde potti, kui vesi küllalt aurustunud, siis tõsteti kontsentreerunud mahl järgmisesse. Naised pidid väga ettevaatlikud olema, et seelikutesse lahtine tuli külge ei karanud.

18.sajandi keskel võeti kasutusele laia põjaga anumad, mille alla sai tule teha. Nii läks keeduprotsess palju kiiremaks. Teine pilt.

Kes on ükskõik millist siirupit keetnud, teab, kui kergesti võib see omapäi üle ääre jalutama minna. Et seda vältida, riputati poti kohale rasvatükk või valati pisut õli sisse.


Kohapeal oli muidugi väike poeke, kus müüdi kõike vahtrasiirupiga seotut. Siirupit ennast plekist kanistrites ja pudelites.

Lisaks hulgaliselt muid tooteid. Kirke leidis vahtravõi topsid, kuid tahtis siiski hoopis vahtrasiirupikommi osta.


Tüdrukud said proovida vahtrasiirupi pulgakommi. Seekord Mt.Ste.Anne'is suusatades ei olnud suhkruonn lahti ning nüüd siis kasutati võimalus ära. Lumi on küll läinud, kuid lume asemel olid välja toodud jääplokid, millele väike õõnsus sisse lõigatud. Kuna õhk oli nõnda soe, siis võttis natuke aega, kuni keev siirup pisut jahtus ning seda sai ümber pulga keerata.

Meil oli kaasas Tomi kaugelt sugulane, noor naine, kes siin Eestist lapsehoidjaks on. Tüdrukutel on alati põnev näha neid, kes kannavad sama perekonnanime :)

4 kommentaari:

  1. Anonüümne16/3/09 17:46

    See on mu lemmik-komme Kanadas! V2ga m6nus on veel veidi porises metsas uitada!
    Marje

    VastaKustuta
  2. Kenal kevadisel paikesepaistelisel paeval on toesti monus valjas aega veeta! Pean tunnistama, et vahtrasiirupi juurde joudsin koos lastega, kui Kirke tahtis seda oma pannkookide peale. Koos lastega avastangi Kanadat palju rohkem :)

    VastaKustuta
  3. Meid viidi ka metsa kui Quebeckis kaisime. Ainult et kuna polnud siirupi tegemise hooaeg, siis vaatasime puhtaks pestud anumaid, kuulasime juttu ja tegime pulgakomme:) Raagitakse, et indiaanlsed olla maailma yks onnelikem rahvas olnud.

    VastaKustuta
  4. väga hariv postitus!
    Kui juba vahtramahl on hea, mis siis veel siirup on...
    Ma vist sain vahtrasiirupit pannkookidega maitsta, kui käisime USA sõjaväebaasi perekonnal külas, siin Itaalias. Nüüd mul juba meelest läinud, et kas oli see või mitte, aga väga väga hea oli (mee maitset meenutas)!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)