29.11.09

Jõuluootuse algus

Sel nädalavahetusel süüdati nii mõnelgi pool küünlad kuuskedel. Muuhulgas ka Kanada Kuninglikus Muuseumis. Jalutasin peale tööd sealt läbi (ainult pool tundi Eesti Majast :) ning sain ka kuulata Victoria-aegsete lauljate esinemist.

Jõulupuu oli ehitud muuseumile kohaselt mitut sorti karvaste loomadega (mitte elus, aga ega muuseumis elus loomi polegi ;) ja seekord olid need hoopis mänguasjad), mis endale kuuseokste vahel ajutise kodu leidsid.

Laste rõõmuks oli kohal ka roheline dinosaurus, kes rõõmsalt külaliste vahel ringi tatsas.

Pühapäevaks olime plaaninud One of a Kind näitus-müügile minna (kus ei tohi pildistada, sest käsitöömeistrid kaitsevad oma kunsti kopeerimiste eest). Õieti oli Mari mul väga hakkamas kaasa tulema, mille üle muidugi rõõmustasin. Olin üllatunud, kui hommikul teatas Kirke, et tema ei taha sugugi koju jääda. Viimati olime sellel näitusel koos siis, kui Kirke mul kõhukotis istus ning Mari vankris :) Mul on hea meel, et nad nii varmad on äkki osa võtma asjadest, mis neile vahepael väga igavad tundunud on.

Mari väsis aga meist ära, sest teda ei huvitanud sugugi samad asjad, mille juures Kirkega aega veetsime. Leppisime siis kokku, et ta läheb omaette uitama. Kirkega imetlesime ehteid ning proovisime mütse pähe. Ta oleks hea meelega ühe ära ostnud, kuid hind oli meie mõlema meelest väga soolane. Lubasin otsida ise lõikeid ning proovida ühe valmis õmmelda.

Saime lõpupoole Mariga kokku, kui ta kutsus meid innukalt nende lettide juurde, kus pakuti igat sorti maiustusi ja kastmeid ja moose (maitsmiseks ning müügiks). Talle maitses väga üks mandlikomm shokolaadiga ja mina nautisin veinidzhemmi! Neid dzhemme oli mitmes valikus ja Marigi arvas, päris hea! Ostsin ühe väikese purgi. Kui Mari pärast uuris, milline see täpselt oli ning prooviküpsise moosiga suhu torkas, siis tõmbus ta nägu krimpsu ja ta nõudis kiiresti vett. Tegelikult polnus see sugugi halb, ainult veini maitse tuli väga tugevalt läbi ;)

Saime jõulukingitusi lastele ja Tomile. Aga nendest ei saa ju muidugi veel kirjutada ;) Nüüd oleme meiegi jõuluootuses. Küünlajalg aknale põlema ning Kirke pani sokigi sinna alla. Hetk tagasi ohkas ta voodist: "Ma loodn, et päkapikk Kriks ikka kirjutab mulle! Mulle meeldib see väga!" No-jah... ega midagi, peab vaatama, kas päkapikk ikka kirjutab ;) Ma ju hakkasin seda kunagi tegema, et lastele innustust süstida eesti keeles lugemiseks ja kirjutamiseks!



28.11.09

Fotojaht - pilved

Seekord võtsin hommikul fotoka kaasa ja vaatasin taevasse. Ega sealt suurt midagi ei paistnud, ainult hall ja ühtlane sügisvihmane avarus... kuni üks pisike kirgassinine taevatükike pilvede vahelt välja piilus.




Ja siin natuke selgema päeva pildid



Teised taevasse vaatajad.

27.11.09

Õudusfilm "Orb"

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi oli mul huvitav ja omapärane kogemus, kui pidin oma inglise keelega, millel kerge eesti aktsent on, aitama ühte filmimeest, kes tavaliselt tegeles näitlejatele diktsiooni õpetamisega. Ja minust sai üks "õppevahend". Ta lindistas mu kõnet ning hiljem lugesin linti ka mõned laused eesti keeles. Enne seda istusin ju veel maha ühe noormehega, kes vajas sama filmi jaoks eesti keele aktsendiga abi (lühike kõrvalosa) ja kes Eesti Majja 'õpetajat' otsima tuli.

Vaatasin ja ootasin, kas film tuleb välja, ning siis unustasin.

Ja nüüd teatas töökaaslane: "Mu sõber nägi just õudukat - Orphan - kus üks peategelane on Eestiga seotud!" Minul muidugi klõpsas kõik paika! See peab olema just film, mille valmimisel on minulgi ime-pisi-pisike osa mängida :)
Isabelle Fuhrman räägib siin, kuidas ta eesti keele aktsenti õppis. Saan aru, et ta on hea õpilane olnud, kuid eestlast ta ikka ära ei peta. Ning veel üks aps jäi silma - instituut on suurelt kirjas 'instituute'! Kes küll seal teadmisi jagas...

Filmitud on seda osaliselt Torontos, tundsin mõned kohad ära. Eriti muidugi meie laste lemmikkoha High Pargis - uhke loss-mänguväljak , kus me päris palju käinud oleme (umbes 40 minutil filmis ja allpool lõigus on see ka näha).

Minu arvamine? Mulle ei meeldi õudusfilmid ega pingelised/psühholoogilised trillerid, kuid samas vaadates seda filmi, leidsin, et tegevus haaras kaasa ning polnud ainult hirmuefektidel üles ehitatud! Eestis peaks see vist just nüüd jooksma.


Kuhu minna koduleht
annab sellise kokkuvõtte:
Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile (Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavad pidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud, leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha. Aga keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.

26.11.09

Blogi sünnipäev

Täna, täpselt kolm aastat tagasi tegin oma esimese sissekande. Sellise ettevaatliku, teadmata ette, mis ja kuidas. Siiani olin lihtsalt arvuti taga lugenud lehti ja vahel vaadanud erinevaid saateid. Kindlasti sattusin ka mõnikord blogide peale, kuid ei süvenenud, mis need täpselt olid.

Ja nüüd seletus, miks siin Julie & Julia filmi reklaam ilutseb. Esiteks muidugi jõudsin lõpuks nii kaugele, et vaatasin selle filmi ära. Teiseks... üks peategelastest, kellel film põhineb - Julie Powell - oli see, kes mind blogimise juurde tõi. Ja üldsegi mitte oma blogiga, vaid hoopis tema raamatuga, mille olin tänu ühele arvustusele koju toonud ja läbi lugenud. Sealt edasi otsisin juba blogi üles... ning nüüd on siis kolm aastat möödas :)

Aga filmist... ma ei osanud eriti midagi oodata, kuid minu meelest on see hästi toredalt kokku pandud. Meeldib väga Meryl Streep, kes nii vahvalt Julia Child'i mängib ning ta kuidagi inimlikuks muudab. Minu meelest oli see naine väga robustne ning ennast täis... nii palju kui ma mäletan telerist teda nähes, aga see oli muidugi pealiskaudne 'tutvus'. Youtube abil üks kokasaade, mida mina kunagi nägin ja teine tema enda vana saade:



Pildile püüdsin meie kaks blogijat, sest Tomgi on hakanud oma mõtteid kirja panema. Ilmselt vaatas, et midagi huvitavat on käimas, kui ma arvuti taga muudkui istun, ja ei tahtnud heast asjast ilma jääda ;)

25.11.09

Tasuta

Kas hakkab silma midagi, mille hea meelega koju tooks... Usinad inimesed on korjanud kokku tänavale jäetud kraami, mille kõrval on silt: FREE! ning pannud selle kesklinnas näituseeksponaadina üles. Ühe inimese praht saabki nõnda teise inimese varaks :) 5. jaanuaril võib sama akna taha kiirustada ning tasuta jagamisel olnud esemed laiali (koju) tassida.

Taaskasutus lillepeenral...


Taaskasutus kaunistuseks! Plastikust väikesed veinitopsid on leidnud kasutust jõuluse ehte loomisel!

24.11.09

Klaasitöökoda

Harbourfront keskuses, mis asub Toronto sadamas ja kus rootslaste jõululaat toimus, asuvad väikesed käsitöökojad. Ühes on klaasiahjud, teises saviga töötamiseks vajalikud vahendid, siis on veel nurgake ehete tegemiseks ning õmblemiseks. Seal käivad tulevased kunstnikud oma oskusi lihvimas, kuid samas võib ka ise tunni eest raha välja käia ning proovida, kas äkki pole endas peidus tulevase kunstniku iva.


Pildid on võetud kõrgendatud platvormilt, millel igaüks võib kõndida ning jälgida, mis käsil on. Veetsime Mariga tükk aega nende tööd imetledes.

23.11.09

Põnevad õunad


Siin on veel üks tore leid minu pisema tüdruku poolt - õunapilt õunal :)

22.11.09

Rootsi jõululaat

Sel nädalavahetusel toimus Torontos järjekordne rootslaste jõululaat ja mina muidugi kiirustasin tavapäraselt kohale. Kuigi olime Rootsis vähem kui kaks aastat, siis sai see riik ikkagi väga südamelähedaseks. Oli kuidagi eriliselt kodune ja just selline nagu me ette kujutasime, et Eesti oleks võinud olla, kui talle ainult võimalus oleks antud...


Takkajärgi arvan, et rootslased ise on sõbralikud, just parasjagu võrreldes ameeriklastega :) Kuigi omal ajal polnud me sugugi harjunud, et inimesed võivad ka võhivõõrale naeratada. Eriti alguses käis see pisut vastu. Lõpuks tuli harjumine ning hakkasime seda palju rohkem hindama!

Tulek Kanad
asse oli omamoodi kurb... Mitu aastat "nutsin" sisemiselt Rootsi järele. Kui vahel oli raske ning tuju halb, siis otsisin lohutust just Rootsi ajast (nagu meie esivanemad kuldseid rootsi aegu meenutades ;)! Nüüdki tundub Rootsi kuidagi lähedane, kuigi siit mandrilt kolides pole kavatsust just sinna tagasi minna, ikka Eestisse hoopis!

Augustis sai meil kakskümmend aastat Eestist ära oldud. Alguses ikka lugesime aastaid, kuid nüüd lähevad need nii kiiresti, et ei märkagi :) Rootsis elasime pikka aega Lesjöforsis, väikeses külakeses keset kõrgeid mägesid ja pakse metsi. Loomulikult kolasime lõpmatult palju seal ringi ning sügisel sai hulgaliselt pohli korjatud. Meie jaoks olid metsaalused lausa tihedalt marju täis, kuigi mäletan, kuidas üks rootslane meie täis anumaid nähes kurvalt pead vangutas ning teatas: "Vähe neid marju sel aastal..."

Eelmise aasta laadalt lühike videojupp.

Avastasime ka väga hea jõhvikaraba, kuigi kohalikud uudistasid väga imestunult, kas need marjad ka millekski kõlbavad... Ilmselt olid jõhvikaid nende jaoks liiga vähe ja vaevaline korjata võrreldes punetavate pohlametsadega. Nüüd saame pohlamoosi just sellelt jõululaadalt, kus seda suure tünniga müüakse. IKEAst muidugi ka, kuid väikse purgi kaupa ja hingehinnaga. Jõhvikaid on aga mitmel kujul jalaga segada, sest seda kasvatatakse lausa tööstuslikult siin maal. Pohli pole metsa all näinud, välja arvatud Nova Scotia kõrgel kaljunukil...
Miks küll raskelt kättesaadav asi nii väärtuslikuks muutub :)

Mõned päkapikud jõululaadalt.

Meie pisikese küla keskus Rootsis.

21.11.09

Loodus ja inimene

Mis juhtub, kui inimene satub vette ohtliku kiskjaga...


20.11.09

Pigeon: Impossible

Kui Pixar'il kulub ühe filmi tegemiseks, mis on 90 minutit pikk umbes aasta, siis 6-minutiline film ei tohiks üle kolme kuu võtta. Vähemalt selline oli filmimehe Lucas Martell'i mõte, kui ta otsustas ise midagi kokku panna. Seda küll vabatahtlike abiga (umbes sada) ning kulud alla $10,000, millest enamus läks küll muusika peale. Tema filmike sai valims 'ainult' viie aastaga, kuid tulemuseks on väga andekas ning hästi kokku pandud lugu CIA agendist, kohvrist, mille sees tuumapommi punane nupp ning last but not least tuvist! Tema töö on teeninud juba üle kümne autasu ja tunnsutuse. Vaata kodulehte.


Fotojaht - mõistatus


Mõtle enne, kui edasi kerid :) Järgmine pilt annab lahenduse!


Evalt Adamale :)

Teised fotojahil

Reisijate streik ja vaateaknad

Torontot on haaranud jõuluootus. Selle kõrval tekitab hulga pahameelt ühistranspordi (TTC) piletihindade tõus uuel aastal. Eelmisel reedel kutsuti sõitjaid protestiks busse, tramme ega metrood mitte kasutama. Algul heitsin selle mõtte kõrvale, kuid siis otsustasin, võtan ka osa. Töökaaslane võttis mu peale ning koju jalutasin - "ainult" 16 km :) Võttis täpselt kolm ja pool tundi ja kuigi olin lõpuks väsinud, siis järgmisel päeval polnud väsimusest jälgegi.

Kõige rohkem pahandab mind, et hinnatõusust nii palju ette teatatakse. Nüüd on palju raskem osta münte, mis asendavad pileteid, sest kõik proovivad enale koju võimalikult palju neid ette osta (hetkel on 5-mündi limiit peal, kui mina ostan tavaliselt 20 kaupa). Ja miks mitte, kui odavamalt saab... 10 mündi pealt ühe pileti raha. Ei tea, kas ma peaksingi vähemalt kord nädalas jala käima, siis hoian selle raha sealt kokku :)

Minu fotod on kesklinna poodide vaateakendelt. Olen sama teed küll lugematuid kordi autoga läbinud, kuid jala minnes saab palju parema pildi, kuidas erinevad rahvad oma jälje jätavad (korealased, hiinlased, indialased, aafriklased, ukrainlased oma poekestega).





19.11.09

Kasesiirup!

Samal põllumajandusmessil jäi mulle silma laud, mille kohal oli suur silt - Boreal Birch Syrup! Loomulikult pidin kohe ligi kiirustama, sest siiani olen ainult vahtrasiirupist teadlik olnud ning mul polnud aimugi, et Kanadas ka kasemahla korjatakse.

Lahke noormees vaatas mulle küsivalt otsa: "Kas soovid siirupit proovida?" Loomulikult ei lasknud ma kahte korda paluda ning juba ulatas ta mulle kõrrekese, millel parasjagu siirupit, et aru saada, millise maitsega tegu. Siirup ise on selline tume peaaegu tõrvakarva, kuigi maitse poolest loomulikult palju parem :)

Kui vahtrasiirup on magus ning oma kerge vahtrase tooniga, siis kase omal on pisut mõrkjam maitse juures. Aga see ei ole halb, hoopis huvitav ja põnev. Kindlasti ei sobiks ta magusate toitudega, kui just väikeseks lisandiks. Nad müüvad ka vahtrasiirupiga segatud kasesiirupit, mida saaks pannkookidele panna. Boreal kodulehel on olemas mitmeid põnevaid retsepte. Nagu sama noormees mulle seletas, kasutatakse siirupit peamiselt soolaste toitude jaoks - kala, liha marineerimiseks, juurviljade hautamiseks.

Tunnistasin, et olin väga üllatunud kasesiirupi üle, sest olen ju ainult mahla siiani proovinud. "Kus sa seda proovinud siis oled?" - "Eestis, Rootsis..." - "Jah, muidugi! Soomes kogutakse seda ju ka. Meie kodu ongi hoopis Thunder Bay's. Seal on hulgaliselt soomlasi!" Tunnistasin, et poleks kunagi arvanud, et kasesiirup just nii maitseks, tegelikult poleks mul kunagi pähe tulnud siirupit sellest keetma hakatagi :)

Messil oli iseenesestmõista ka väljapanekuid vahtrasiirupist. Siin on võrdlus, kui palju on vaja vahtramahla, et pisikene pudel siirupit kätte saada. Ja vahtramahla suhkrusisaldus on ju palju-palju kõrgem kase omast!

See läbilõige 200-aastasest vahtrapuust on hästi põnev, sest siin on näha, kuidas läbi aastakümnete on sellest vahtrast mahla saadud! Ikka ainult nii palju, et puu ei sureks.
Võistlesid ka erinevad vahtrasiirupid omavahel ja muud vahtrasiirupised tooted :)


Viimaks lühike video kasemahla korjamisest ja siirupi keetmisest. Tehke järele :)

18.11.09

Külmetusrohi


Siiri kirjutist lugedes, tuli meelde sõbranna poolt saadetud õpetus maailma parimast külmetusrohust. Mulle kuluks hetkel just ära seda võtta, aga... Ma vist ikka eelistan seda suvist sidrunijooki, kus sibulad ja küüslaugud ei figureeri :)

1 küüslauk

1 sidrun (mahlaks pressida)
1 hakitud sibul

300 g mett
2 spl värskelt riivitud mädarõigast

soovi korral ingverit


Sega kokku, võta iga päev 2 spl

Küsimused ja vastused

Vastasin mõnele Tiia esitatud küsimusele :) Loe siit.
Ja loe ka Blogilehte, kust võib enda jaoks mõnegi põneva teema ja blogija avastada!
Ka see blogipidaja ei ela Eestis. Tema kirjutab meile lähedasemaks oma uue kodumaa, Kanada.

Tere killuke!

Sa kirjutasid äsja oma blogisse just seda mida ma tahtsin Sult küsida- kummana Sa end tunned, eestlasena või kanadalasena. Sa kirjutad, et "uhke on olla sidekriipsuga kanadalane ehk siis kanada-eestlane"

  • Miks just Kanada? Mis teid sinna viis?  Kaua teie pere seal on elanud?
Kasvades üles Nõukogude Eestis poleks ma kunagi arvanud, et satuksin tulevikus nii kaugele elama. Isegi kui unistuste tiivad mind vahel vabadusse kandsid, siis olen ilmselgelt liiga mugav, et elus suuri muudatusi ette võtta. Alles minu abikaasa Tomi ette seatud dilemma pani meid kiireid otsuseid vastu võtma. Teda ootas ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees ajal, kui Eesti hakkas suure karu käpa all oma pead püsti ajama.

Olime suvel külas minu onulastel Rootsis just enne Balti keti korraldamist. Seal tegime raske otsuse, et ei lähe enam Eestisse tagasi. Sel hetkel ei teadnud me, millal uuesti oma lähedastega Eesti pinnal kokku saaksime, sest isegi kõige julgemad mõtted ei näinud Eestit vabana. Hiljem, rääkides võõrsil elavate eestlastega, pidime tunnistama, et selle aja unenäod sarnanesid paljuski nendele, mida nemad okupatsiooni jalust põgenedes nägid. Olime tagasi Eestis, kõik on hea ja tore, ning siis haarab meid mure, kuidas me sealt raudriide tagant uuesti vabadusse saaksime...

Rootsis käis aga paberite ajamine aeglaselt. Kaasal oli Kanadas üks vanatädi, kes meie käekäigu endale südameasjaks võttis ning tänu temale saime varsti hoopis kutse Kanada saatkonda, et ametlikult taotleda immigrandi staatust selles kauges riigis. Samas kripeldas süda, sest Rootsi on siiski nii palju lähemal... Aga kuidas sa ütled nendele, kes abikäe ulatasid, et me veel otsustame?! Seda enam, et Rootsis olime endiselt ilma kindla jalgealuseta. Nõnda me lendasime 1991.aasta talvel üle suure ookeani oma uuele elule vastu, peas mõlkumas mõte vaid mõni aasta siin veeta ning kui Kanada kodakondsus käes kui mitte Eestisse, siis vähemalt Rootsi tagasi kolida. Nüüd on sellest ajast juba palju aega mööda läinud ja meie endiselt siin... ikka vist meie erilise mugavuse pärast.
  • Te räägite loomulikult inglise keelt, aga mis on teie kodune keel?
Inglise keel oli mul juba Tartu Ülikoolist enam-vähem suus (minust pidi saama inglise keele õpetaja). Ütlen enam-vähem, sest üks asi on võõrkeelt õppida, ilma et kordagi korralikult praktiseerida saaks ja teine, kui oled vastavasse keelekeskkonda sattunud. Eriti veel riigis, kus hulgaliselt erinevatest paikadest immigrante, kes inglise keelt igat pidi väänavad. Mõnest ei suuda ma siiani õieti aru saada. Kuid ma lohutan, et üks siin sündinud täiskasvanute inglise keele õpetaja tunnistas, kuidas tal on täpselt samasugused probleemid mõne õpilasega.

Kodus ei kujutaks ma ettegi, et me hakkaks omavahel või tütardega inglise keeles suhtlema. Ma leian, et laste emana ei suudaks ma kunagi nii hästi võõras keeles oma pisiperega "nunnutada" kui emakeeles. See kõlaks võõra ja võltsina. Sellepärast olen kõige rohkem üllatunud nende üksikute Eestist tulnute üle, kes oma lastega inglise keele suhtluskeeleks valivad. Ja nende kõrval on juba mitmendat põlve tublid eesti juurtega noored, kes proovivad eesti keelt ikka elus hoida, mis sest et see vast nii kergelt välja ei tule kui meiesugustel. Kuigi tunnistan, sarnased pered muutuvad siin aina haruldasemaks.

Kindlasti annab Kanada ka väga hea pinna oma keele säilitamiseks, sest soositakse multikultuursust. Laps ei pea mitte häbi tundma, et ema või isa mingis kummalises keeles lobiseb. Lapsel on vastupidi lausa imelik, kui ema-isa temaga inglise keeles hakkab rääkima. Kuigi eks me oleme seda vahel sunnitud tegema, kui kodutöödel abi vaja anda..
  •  Milliseid mõtteid äratab Sulle sõna välis-eestlane? Keda pead Sina välis-eestlasteks?
Kui mulle esimest korda Eestis öeldi, et olen välis-eestlane, siis jäin ütlejale pika pilguga otsa vaatama. Mis välismaine eestlane ma olen, ikka päris! Tallinnas sündinud ja puha!
Kui ma kunagi sellele suurt tähelepanu ei pööranud, siis nüüd ei meeldi mulle sugugi välis-eestlase sildi külge kleepimine. Nagu oleks mind kuidagi ära märgistatud ja mul viga küljes, et ma lihtsalt eestlane ei saa olla. Sellepärast ehk ongi need sidekriipsuga eestlased palju toredamad - kanada-eestlane, rootsi-eestlane jne, mis annavad lihtsalt selge pildi, kus see rahvuskaaslane parasjagu kodu leidnud. Kanadas endas on kerge eestlaseks jääda, sest mingit pressi küll pole, et peaks kuidagi kanadalasena välja paistma.
Samas tunnetan ikkagi vahet meiesuguste hilistulijate ning pikemat aega siin elanute vahel, kuigi ma kumbagi ei tembeldaks välis-eestlaseks. Huvitav on aga see, et saame palju paremini ühele lainele nende vanemate eestlastega, kes umbes meievanustena pidid oma kodumaa maha jätma kui nende lastega. Kogemused ja probleemid uues kohas sisseelamisega on üsna sarnased olnud, mis sest et 50 aastat vanusevahet. Nii nemad omal ajal kui meie praegu suuname pilgud ikka järeltuleva põlve peale, et neil siin lihtsam ja parem oleks.

Hiljuti imestas üks kohalik vanem eestlane, kuidas mul nii hea eesti keel on, ainult terakene välismaist mõju küljes. Tegelikult olen õppinud siin palju aeglasemalt eesti keelt rääkima, sest muidu on kohalikel raske kiirelt vurisevast jutust sõnu ja mõtet kinni püüda. Kui Eestis olen, siis vahel peaaegu kontrollin end teadlikult, et võimalikult 'päris eestlase' moodi välja paista. Aga alati ei jõua ju seda teha ning liigne naeratamine äratab ka tavaliselt kahtlust :)
  • Millist rolli mängib Toronto Eesti Maja teie pere elus? Kas Toronto eestlased peavad üksteisega tihedalt sidet?
Toronto Eesti Maja on minu elu ja armastus :)
Töö maailma suurimas pangas, mis eestlaste poolt omatud (Toronto Eesti Ühispank asub Eesti Majas ja panga liikmed on ka omanikud, kui Eestis asuvad kaks vägevat panka on minu teada rootslaste poolt ära ostetud)! Õpetajaamet Toronto Eesti Koolis (kuigi sellest loobusin mõned aastad tagasi)! Lapsed on käinud laupäeviti Eesti lasteaias ja teisipäevaõhtuti Eesti Koolis. Gaidides sai küll vaid kaks aastat käidud, siis tulid muud huvid. Peale seda hulgaliselt muid üritusi. Vahel on selline tunne, et minu elu keerlebki ainult selle maja ümber. Ning nõnda pole peale tööd sugugi enam kerge end kodust välja ajada ja mõnele põnevale etendusele või ettevõtmisele tagasi kiirustada.

Toronto eestlased on omaette nähtus, kuigi mul pole muidugi kogemusi teistest suurematest eestlaste kogukondadest. Elan suurlinnas, aga samas võiks öelda väikeses eestlaste külakeses, kus kõik omavahel risti-rästi seotud ja keegi teab kellegi kohta midagi rääkida või seletada. Kohalikel eestlastel on mitmeid organisatsioone ja gruppe, mis koos tegutsevad, kuigi aastatega on kõik palju tagasihoidlikumaks muutunud. Kujutan ette, kuidas Eesti Majagi oli omal ajal palju elavam kohtumispaik. Teisalt on siin päris tugev noorte grupp, kes paljusid asju koos ette võtavad ja rõõmsalt eesti-inglise segakeelt kasutavad (olen märganud, kuidas teatud sõnad jäävad enamasti eesti keelde - Eesti, ema, isa, kohalike eesti kohtade nimed - Jõekääru, Kotkajärve, Seedrioru). Toronto Eesti Kool, gaidi-skaudigrupid on loonud vahel palju tugevamad omavahelised sõprussidemed kui Kanada koolist saadud. Ilmselt liidab ühine taust rohkem.
  • Sa kirjutad oma perest ja teie tegemistest nii südamlikult ja toredalt, et see teeb lausa kadedaks. Samas annab sellise hea ja turvalise tunde, et just nii peabki olema. See ongi see õige pere olemine.
  • Mis sa arvad, kas välismaal elamine loob perre veel rohkem teineteisega sidumise, kui näiteks Eestis elades? Kaugel maal puudub ju sugulussektor koguni..

Ma ei julge öelda, et meie pere moodi peakski asjad olema. Eks me oleme tegelikult ikka päris tavaline pere. Ma tahaks öelda, et oleme probleemidest, riidudest ning lapsekasvatamismuredest (eriti kui noored teismelise ikka jõuavad) priid, aga loomulikult pole me seda sugugi mitte. Samas on meie isa aktiivselt lastega tegev, mis isegi siin ühiskonnas ehk alati nii igapäevane pole. Kuigi julgen oma kogemuste põhjal arvata, et üldiselt võtavad Kanada pereisad oma lastega siiski rohkem erinevatest tegevustest osa kui Eestis.

Meil ei ole siin väga lähedasi sugulasi ega 'kaitsevõrku'. Eks paljus oleme pidanud oma jõududega hakkama saama. Ning see on kindlasti omamoodi ühendajaks. Kuigi ega seegi päästjaks pole, sest tean teisi meiesuguseid peresid, kes nüüdseks lahus elavad. Minu põhimõte on mitte kunagi riiuga kodust minema tormata ning alati kõik vaidlused lahti rääkida, et südame peale midagi kripeldama ei jääks.

  • Sa blogid ja avalikustad oma pere elu. Kust läheb Sinu blogimise piir, mida Sa ei avalikusta ja mida Sa ei sooviks ka teiste blogidest lugeda? Millest Sa ei soovita kirjutada?
Kindlasti ei kirjuta ma just kõigest, eriti väga isiklikest asjadest. Tütarde käest küsin ka üle, kas ma võin ikka ühest või teisest asjast kirjutada. Mõnikord tulevad nad ise minu juurde ja ütlevad, et võid selle nüüd blogisse panna. Hoidun ka tööst kirjutamast ning selles suhtes arvamuste avaldamisest. See oleks ilmaaegu noateral kõndimine. Isegi kui ma tean, et Kanadas loevad minu blogi ainult üksikud. Ma pole kohalikele sõpradele-tuttavatele suurt avalikustanud, et blogi pean. Eks nad saavad niisamagi minuga suhelda.
Ma arvan, et igal on õigus blogida just sellest, mis talle meeldib. Ma loen ju isegi ainult neid blogisid, mille teemad huvi pakuvad. Nii on igale teemale olemas oma lugejaskond. Ma ei ole väga mures, et keegi siin üle minu õla piiluks ja ebatervet huvi üles näitaks. Kindlasti sellepärast ka, et võõral maal eesti keeles kirjutan.
Olen vahel mõelnud, et blogi on justkui alguse ja lõputa vana inglaste seeria “Coronation Street”, tavaliste inimeste lugu tavalistele inimestele.
  • Mis on blogimine Sinu jaoks? Mis on blogimises negatiivset, mida positiivset?
Ma hakkasin blogi pidama, sest tundsin vahel süümepiinu, kui vähe ma kirjutasin meie tegemistest laste vanavanematele ning sõpradele. Omal ajal olin palju hoolsam kirju saatma või e-mailiga ühendust pidama. Siis vajus seegi kuidagi ära. Blogimine tundus nii lihtne ja mugav. Isegi pildid sai juurde panna.
Ma ei oskagi midagi negatiivset blogimise kohta arvata. Päris päevikusse kirjutamine see kindlasti ei ole, sest ilmselt jääb nii mõndagi ütlemata või kirjutamata, mis sahtlis peidus olevasse kaustikusse kirja saaks.
Positiivse poole pealt sain ootamatu ettepaneku “Minu Kanada” kirjutamise kohta. Ausalt öelda ei teagi, kui positiivne see oli, sest kevadest peale olen hulga aega arvuti taga istunud, mis oleks võinud pigem perega veeta. Teisalt arvas kaasa, et võta asi ette, sest kui lõpuks raamat ilmavalgust ei näegi, siis on meie endi ja laste jaoks olemas tore kokkuvõte kogemustest ja elust Kanadas. Minul endal oli huvitav vanu kirju lugeda ning meenutada asju, mis juba sügavatesse mälusoppidesse kadunud.
Ja mul on tegelikult eriliselt hea meel, et blogi kaudu on tekkinud justkui teine tuttavate ring, mille kadumise puhul mul küll väga kahju oleks!
  • Kellele Sa blogid? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
Kindlasti blogin ka enda jaoks. Eriti kui saan mõned põnevad hetked kirja panna, mis tütred teinud või öelnud. Noorem tütar on selles suhtes eriti hea allikas.
Muidugi on tagasiside tore, ma ei ütle ühestki arvamisest ära. Mitmed tuttavad ei jäta küll kommentaare, vaid kirjutavad mulle otse. Ja ma saan ka otse vastata, mis lubab natuke avameelsem olla, kui ma blogis ehk julgeks olla.
  • Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
Mu nimekirjas on üle saja blogi, kuigi enamasti lasen neil kiiruga silmad üle. Suur osa on seotud kokandusega ning terve rida on fotoblogisid. Mulle meeldivad eestlaste pereblogid, sest need annavad hea ülevaate tavaelust Eestis. Olen nõnda palju rohkem sellega kursis kui uudiseid jälgides. Enamus blogijaid on ikkagi nooremast põlvkonnast, sellepärast meeldib, kui leian ka mõne endavanuse!

  • Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":
1. Sinu lemmik sõna? aitäh
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Ma ei kannata ühtegi vandesõna, ükskõik, mis keeles see ka pole :)
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? shoot
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? kirjakandja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? CEO ehk kõige tähtsam nina suures firmas
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Ah, sina, uskmatu, jõudsid ka siia?!


Aitäh Sulle, et kirjutad  selle kauge maa lähedasemaks ning armast olemist kogu teie perele sinnapoole suurt vett!

17.11.09

Kuninglik põllumajandusmess

Royal Canadian Agricultural Winter Fair - on toimunud Torontos juba aastast 1922. Kui linnainimesed maale ei satu, siis on tark tegu maa linna tuua. Ja nõnda on kohale veetud hulgaliselt taluloomi - lehmi, lambaid, notsusid, hobuseid ja muid eksootilisi olevusi, nagu näiteks see Lõuna-Ameerika alpaka, keda kohalikud põllumehed villa pärast kasvatavad. Esinevad hobused ja koerad. Lapsed saavad paitada ja silitada igat sorti loomi.

Lisaks on välja toodud hulgaliselt õunu ja juurikatest hiiglasi. Pildil pikad taimed põllulappidelt. Teisel fotol uurivad lapsed mesilaste toimetamist kärjes. Ning viimaks sai kuulata kuidas sitikad ja putukad matsutavad :)
Muuhulgas sai paitada Ontario ühte ohustatud madu - pikka ja mustanahalist rotimadu (otsetõlge :).

Lehmi oli lugematu hulk reas ning lastel põnevust kuhjaga. Kokku erinevaid loomi üle nelja ja poole tuhande! Samal ajal käis ka loomade hindamine.

Siin on mõned lambad, kes hulgaliselt autasusid said...

... ja isegi lambavill pandi võistlustulle. Ma olen küll linnalaps, kuid vahel unistan oma lammastest ning oma lõnga tegemisest. Unistada ju võib :)

Kirke oli julge ning lasi kanal käest teri nokkida. Olevat justkui näpistanud teda. Tom oli hiljem pilti nähes mures, kas linnugripp sai külge, kuid sellegi peale oli mõeldud, sest igal pool olid väljas kätepuhastamisvedelikud.

4-päevased tibud panid peaaegu kõik vaatajad õrnalt ahhetama ja ohhetama!

Kojumineku ajaks oli taevas juba pime, kuigi õnneks ei olnud väga külm. Mul oli seekord üks laps 'laenuks' kaasas. Kirke arvas, et Hanna võikski nende õde olla :)

Vaade õhtusele Torontole näituseväljakult.

Ma ei ole varem sellele messile saanud. Küsisin mõni päev tagasi muuseas Mari käest, kas ta tahaks sinna minna ja mu suureks imestuseks oli ta nõus. Olen üllatunud, kui varmalt ta tahab järgmisel nädalal käsitöönäitusele kaasa tulla ning Rootsi jõululaadale. Ma ei mäleta end teismelisena just sama innukalt emaga kaasa minemas :) Kirke oleks koju jäänud, kuid Hanna kaasatulek pani temagi ümber mõtlema. Hanna oli küll laupäeva hommikul Eesti Majas gaidide jõululaadal, kus hulgaliselt pirukaid ja verivorsti müüdi, kuid ema lubas mul ta endaga kaasa võtta.

Messil oli hulgaliselt ka erinevate toodete müüjaid kohal. Lugematu arv lette olid kaetud asjadega, mis hobustele vajalik. Kuid ka koerte peale oli mõeldud. Sealt saime Koko jaoks väikesed sussid! Ühest kohast oleks võinud lausa kaelarihma osta ning lasta koera nime peale tikkida! Mille kõige peale ka ei tulda :)