31.12.10

Head vana-aastalõppu!


Need tuled köögiaknal on mulle seltsiks olnud pühade ajal toimetades :) Ehk suudan algaval aastal nende õrna soojust endas edasi kanda.

Soovin, et kõigile jätkuks rõõmu ja õnne uuel aastal!

30.12.10

Vandekohtunikuks...?

Täna leidsin postkastist ametliku kirja, mis käsib mul jaanuari lõpus kohtusse ilmuda ning arvestada sellega, et mind võidaks valida vandekohtunikuks mingile kriminaalsele kuriteole. Kui tükk aega tagasi sain kirja, milles teatati, et olen üks võimalikest kandidaatidest, siis võtsin seda päris kergelt. Millegipärast jõudsin arusaamisele, et keegi mind enam sarnaste tüütute kohtustustega ei sega :) Ja nüüd siis see kirjake. Hetkel loodan, et pean vaid ühe päeva kohtus veetma (või äärmisel juhul nädal aega). Päris mitemed, keda tean, on just nii palju kogu asjaga kokku puutunud. Mulle ei sobiks ka kuidagi kohtuasjaga seotud olla, sest veebruari lõpuks on meil suusatamine Quebecis ette nähtud. Ja kohus pidavat kuni 10 nädalat koos istuma!

Hüvitust saaks ma peale kümnendat päeva $40 päevas ja peale 50ndat $100. Töökoht peab lubama oma töötajad minema, kuid pole just kohustatud palka edasi maksma (oh, kui tore!). Õnneks on enamus töökohti siiski päris kenad ning midagi ikka saad nende käest. Aga kui sul on väikesed lapsed, siis pead ise vaatama, kuidas neile lapsehoidjad leiad... jne. Kohustus on suur ning niisama kergesti viisakalt keelduda ei tule üldse küsimuse alla. Kui kohustust ei täida, siis võid ise karistada saada!


Muidugi saab kogu asjast välja vingerdada, kui väga häid põhuseid tood. Kujutan ette, et vastates mõnele eriti tähtsale küsimusele eitavalt (näiteks kas sa saad inglisekeelsest jutust aru, kas oskad lugeda inglise keelt, kas nägemine ja kõrvakuulmine on korras), siis oleks valituks saamine suure küsimärgi all :) Hetkel ei oska rohkem midagi arvata, vaatan, kas mul on küllalt ohutud vardad olemas, sest kirjas on, et kõik otsitakse läbi ning teravaid asju ei tohi kaasa võtta. Aga mida muud ma seal siis ikka teeks... kui näiteks kooks. Äkki see mõjutab valijaid nii, et nendel kaob huvi minu vastu :D

Karikatuur on võetud Funny Times lehelt. Üks teadja vandekohtunik seletab, kuidas oma kohustust täita. Kuulata tähelepanelikult ainult süüdistaja juttu ning kõrvad kinni toppida, kui kaitsja suu lahti teeb. Sest nad on täiesti erapoolikud! Ainult kurjategija poolt! Midagi kõrva taha panemiseks :)

Panettone


Kanadas elades puutub tahestahtmata igat sorti erinevate maade toitudega kokku. Jõulu eel on peaaegu igas suuremas toidupoes mitut sorti itaallaste panettonet saada. Avastasin enda jaoks ühe, mis väga maiteb ja vastuoluliselt kõige odavam! Nii et ei tarvitsegi see kõige kallim parim olla :)


Aga muidugi tekkis mul mõte, miks mitte ise itaallaste pidusaia küpsetada. Leidsin hulga retsepte, mis sobisid hästi minu leivamasinasse! Ja nõnda olen juba mitu aastat järjest jõulude ajal täitnud maja küpsetamislõhnadega Itaaliast.

Minu retsept:
3/4 klaasi (175 ml) piima (kasutan vett ja lisan 4 spl petipiimapulbrit)
6 spl õli või võid
1 1/2 tl soola
5 spl suhkrut
2 muna
3 klaasi (450g) jahu
1/2 tl kuivpärmi
1/2 kl sukaadi (lisan ka rummis paisunud rosinaid)
1/3 kl mandleid
2 tl vanilli
olen ka jahvatatud kardemoni juurde pannud, tuleb kergelt eestipärane :)
võib ka sidrunikoort sisse riivida ja olen ka jahvatatud aniisiseemneid lisanud

29.12.10

Lindt shokolaad


Lindt shokolaad on kindlasti üks mu lemmikutest, (kui jätta head Eesti marmelaadikommid ja Merekivikesed kõrvale). Tegelikult pole ma just suur shokohoolik, kuid aegajalt tekib kange tahtmine kasvõi terve shokolaaditahvel kui leivakäär nahka pista :D Hiljuti kuuldud uudise taustal, et kakao  hind hakkab võistlema kaaviari omaga, on vist viimane aeg oma shokolaadihimu täis süüa :)


Täpselt nädal aega tagasi jäi mulle silma, et Lindti poest toimub suur kesköö müük - Midnight Madness Sale - just parasjagu enne jõule, olid uksed ühel päeval kella 12ni valla. Mul polnud mingit probleemi oma suurem laps kaasa meelitada, hoolimata sellest et ta oli just kaks tundi korralikult karate trenni teinud. Poe juurde jõudsime umbes pooleüheteistkümneks. Rahvast ei olnud just murdu, aga parasjagu.

Kohe uksel tervitas meid üks tumedanahaline rõõmsameelne naine, endal käes suur korv komme, mida ta siis külastajatele pakkus. Proovisime Mariga kahte erinevat, ning vaimustusime ühest! Naine nägi muidugi meie vaimustust ning ruttas kärmelt meie jaoks õiget pakikest tooma :) Valik on seal poes tõesti suur, hea, kui saab maitsta, mis tegelikult meeldib. Hiljem tuli üks teine lahke korvikandja meile kommi pakkuma. Püüdsime viisakad olla ning seletada, et oleme juba saanud kommi, kuid tema soovitas siis näiteks homseks üks taskusse torgata :)

Koju sõitsime mitme kommikotikesega, mille eest maksime vaid poole hinna! Nii et nüüd on hea nende kallal mõnusalt maiustada.

28.12.10

Piparkoogid

Piparkookidest polegi veel kirjutanud. Aga seekord tegin taigna alles jõululaupäeval (lausa kolmekordse koguse) ikka oma vana retsepti järgi. Jahvatasin enamuse maitseainetest Tomi masinaga, milles ta tavaliselt kohviube jahvatab :) Kartsin, et kohvi maitse lööb ehk üle. Ei pidanud muretsema, pigem oli Tomi kohv piparkoogihõnguga ;)  Siirupiga olid lood kehvad. Ainult vahtra oma oli kodus. Nii et läks aga kasutusele! Piparkookide maitsele ei mõjunud õnneks halvasti! 

Olin taas kord hästi laisk. Ei hoolinud palju rullimisest ning lapsed vahtisid hoolega lakke, kui ma neid kööki kutsusin :D  Nad on avastanud, et kaunistamine on palju lõbusam :D Lõikusin neljandiku taignast jõulupäeval viiludeks ning rullisin käte vahel pisut ümmargusemaks ja lamedaks. Ning kõik taas kord krumkake tegijasse! Tulid  head küll :) Mulle on alati vahvlid rohkem meeldinud kui küpsised. Head krõbedad! Ja hästi piparkoogilised! Nüüd olen veel paar korda neid küpsetanud, osa külakostiks viinud ja osa viin homme tööle! Üks neljandik jääb veel järele, teen ehk vana-aastaõhtuks, et sõpradega koos peetavale peole kaasa võtta.

Pilte jõuluõhtult

Küünlapildid on kõik Mari tehtud. Koko sai enale kingiks ühe kummist kala. Praeguseks on ta umbes poole sellest juba ära närinud. Kõige paremini on siiani tema teravatele hammastele vastu pidanud rattakummist mänguasi, ülejäänud on korralikult järatud. Kutsa proovis kangesti jõuluõhtust osaline olla. Ikka seal, kus toidulõhnad kõige tugevamad :) Köögis, kui ma praadi lahti lõikasin ning hiljem laua pealt toidupalasid nurudes.

27.12.10

Kingid

Kuna meie pere on pisike-pisike ja kõik lähemad sugulased kaugel, siis pole kunagi muret olnud, et lapsed ülearu kinkidega üle külvatud on. Kui seekord küsisin, millised nende soovid on, siis teatas Kirke, et tahaks 6 Milka shokolaaditahvlit, väikeseid punaseid juustukerasid ja raamatuid! Mari oli veelgi napimate soovidega, tahtis ühte raamatut. Kui aga koos poes käies nägime teost väljamüügil, siis ostsin talle selle juba ära :)  Mõtlesin siis, mida teha... ning otsustasin Mari ja Kirke nimel adopteerida tiigri ja ilvese. Mis tähendas, et tehes annetuse World Wildlife Fundile, sain vastutasuks tunnistuse, mis teatab, kelle nimel toetus tehtud on; ning väikese karvase loomakese.

Lisaks veel mõned ehted, kummalegi Nintendo mängud, Marile Art Academy, mis õpetab joonistamise ja maalimise põhitõdesid ning Kirkele Easy Piano, mis õpetab muusika põhitõdesid, koolis ei tegelda sarnaste asjadega, kui just ise ei vali muusikat (mänguga on kaasas ka väike klahvistik).

Tom sai mitu purki Saku Originaali, mida siin LCBOs (alkoholipoes) aegajalt müüakse (õnneks ikka leidsin ühe, kus seda oli) ning õllepurgi aused, millel väga tähtsad õpetused (lastega valisime neid): You can agree with me or be wrong! Excuse the mess our staff is at the other house! Beer is proof that God loves us and wants us to be happy! Ning kõige tähtsam: The word you are looking for are YES DEAR! :D


Ma loodan, et kõigil olid kenad kingid! Minul olid! Mõned ehted ja mustikamoos ja shokolaad ning iseendale ostetud (siis ei teki probleemi, kas mulle meeldib või mitte :) Bamboo Craft Tablet (Maril juba oli ja ma tahtsin ka!!! :D

Viimaks tore video teistsorti kingitustest. Kuidas on Eestis, kas KOLEDAD kootud kampsunid tekitavad õudusunenägusid :D

26.12.10

Jõulujalutuskäik

Postitan nüüd mõned pildid meie jõululaupäevaselt jalutuskäigult (Toronto ülikaunistatud maju võid imetleda selle lingi alt). Seekordne käik oli aga lausa erilistest eriliseim, sest meie teele jäi ehtne jõuluvana!!! Ta jooksis üle tee ühest majast teise, ise rõõmsalt meile häid pühi hõigates :) Seal tänaval elavad vastamisi Ukrainast pärit õed, kellel enam-vähem samaealised lapsed. Huvitav, kas ukrainlastel on jõululaupäeva jõuluvana komme...?


Kirke uuris, millal me jõulujalutamistega pihta hakkasime. Jäin mõtlema... tundub nagu oleks seda igavesest ajast igavesti teinud :)

Aga tegelikult algas kõik sellest, kui olime ühel aastal mõnusalt perega laua taga söömas ning ma mõtlesin, kuidas täpselt kinkide jagamist korraldada, sest teadsin, et lastele ei tule "päris" jõuluvana. Kirke oli neli ning Mari kuus. Eelnevatel aastatel olime jõuluõhtud veetnud oma sõpradega koos, ning teise pere issi oli jõuluvana rolli alati enda peale võtnud. Kuid nüüd olime omaette ja ma ei tahtnud mängida seda koputamise-ning-kingikoti-ukse-taha-jätmise-mängu. Hetke ajel tekkis mõte lauast tõustes "kasukad" selga ajada ning teha õues väike tiir. Eks sel ajal võiks ju jõuluvanagi käinud olla! Nõnda siis kõik alguse saigi :)  Järgmisel aastal peaks kümnes kord kätte jõudma, kuigi kord on vahele jäänud, kui Kirkel oli väga kõrge palavik. 

Vaatasin möödunud aegade jõulupilte, et kindlaks teha, millal täpselt me jalutamiskäikudega algust tegime ja leidsin video, milles Mari teatab, kuidas me jõuluvana ei näinud, sest olime õues :) Kuuesena on tal esihambad puudu ja jutt pisut susisev, laul ka. Koolis oli ta esimeses klassis. Nad harjutasid mingit tantsu etteasteks, millest jäid meelde "Jingle Bells" sõnad ja viis. Huvitav, kuidas tal ikka kerge eesti aktsent küljes on. Kirke alustas ka koolis ja temagi proovib vahepeal inglise keeles kaasa rääkida.


Ja viimaks video aastast 2001. Pusisin natuke, et huvitavamaks muuta :) Kahjuks kvaliteeti ei saa paremaks... Vanad videod...

Külm talv

Kindlasti on paljud selle naljaga tuttavad, kuid tahan ikka ära tuua, sest elan minagi indiaanlaste maal :)

Ühel hilissügise päeval uurivad indiaanlased oma uuelt pealikult, kas talv tuleb külm või leebe. Kuna uus pealik on kaasaegses ühiskonnas üles kasvanud ja talle pole õpetatud iidseid tarkusi, siis taevasse vaadates ei oska ta vastata ei ühte ega teistpidi. Et ikka kindla peale välja minna kuulutab ta, et talv tuleb külm ja talveks peaks küttepuid varuma!

Olles siiski praktilise meelega, tuleb pealikul mõne päeva pärast hea mõte. Ta helistab ilmajaama ning uurib: "Kas talv tuleb külm?"
"Paistab, et seekord on talv päris külm!" saab ta vastuse.
Indiaanlaste pealik läheb oma rahva juurde ning teatab, et nad peaksid veelgi rohkem küttepuid varuma, et karmiks talveks korralikult valmis olla.

Nädal hiljem helistab pealik uuesti ilmajaama: "Kuidas paistab... kas talv tuleb ikka väga külm?"
"Jah!" vastab mees ilmajaamas. "Ootame väga külma talve!"
Pealik kiirustab tagasi oma rahva juurde ning käsib neil kütteks kokku korjata viimane kui oksaraoke.
Kaks nädalat hiljem helistab indiaani pealik taas kord ilmajaamale: "Kas olete ikka absoluutselt kindlad, et oodata on väga külma talve?"
"Aga muidugi!" vastab mees kõhklemata. "Oleme üha kindlamad, et tulemas on üks viimaste aegada kõige külmemaid talvi!"
"Kuidas te küll nii kindlad võite olla?" ei jõua pealik ära imestada.
Ilmajaamast saab ta vastuseks: "Indiaanlased on ju viimasel ajal hullumoodi küttepuid kokku ajanud!"

Nii et vaata ette, kellele ja millist "tarkust" jagada :D

25.12.10

Jõulune Toronto


25.detsembril on meie suur ja elav linn kaetud erilise vaikuse vaibaga. Enamus kauplusi on kinni, teedel sõidavad vaid üksikud autod ning inimesed istuvad oma kodudes, et hommikul kingitusi avada ning õhtul peredega kokku saada. Võtsime hommikul Tomiga Koko pikemale jalutuskäigule, et oma umbes kahe kilomeetri kaugusel elavatele eestlastest naabritele väike jõulukook koju viia, ning ei jõudnud ära imestada, kui rahulik kõik oli! Aga alles paar päeva tagasi oli aasta kõige kiirem päev kaubanduses. Toronto kohta on siin päris toredad pildid kesklinna ostukeskusest, kus meeletult palju rahvast. Mul on hea meel, et kõik minu ostud said juba ammu tehtud, enamus üle interneti :)


Tänavad ja vaateaknad on muidugi linnas eriliselt ilusad. Mulle meeldib, kuidas viimastel aastatel on üha rohkem tekkinud kaunistusi mitte ainult poeakendele vaid ka hoonete ette. Kompositsioonid igihaljastest okstest, kasepuudest, lilledest, käbidest, jne on mõnel pool linna poolt terve tänava kaunistuseks üles seatud! Ühel jalutuskäigul klõpsisin siit-sealt pilte.



Vaateaknad kõlbaks mõnel pool lausa muuseumieksponaadiks. Siin üks laenatud pilt Scott Snideri kogust ning slaidishow teistest akendest.


 

Fotojaht - tagasipilk lõppevale aastale

Sirvisin läbi sel aastal klõpsitud pildid ning valisin siia mõned välja. Mõned on olnud fotojahil, mõned mitte. Tore oli iga fotoga mälestustes tagasi minna.

24.12.10

Blackberry ei tööta... ehk põldmari on otsad andnud

Briti vana kooli komöödia kaasaegses kuues!



Blackberry on muidugi kõigile kanadalastele tuttav, sest üks väike firma Ontarios on leiutise taga. Ma ei ole kindel, kui tuttav see Euroopas iPhone'i kõrval on. Samas võin julgelt öelda, et neil kanadalastest noortel, keda tean, on taskus ikka Blackberry, ja isegi president Obama pidi just seda kasutama :) Videos meeldib mulle muidugi lõpp eriti! x-box'ist saab egg's box :D

Jõulutervitus


Soojad jõulusoovid meie kodust kõigile lugejatele!

Klõpsa siia ning vaata, kuidas ma pildi elavamaks muutsin :)

Foto on kahest varasemast kokku pandud ning kasutasin seda panga jõulutervituseks, mille kõrval meie lahtiolekuajad (keegi pole mulle just sarnast kohustust peale pannud, kuid huvitav on pusida uute asjade kallal). Kuna viitsin kodus selle kallal päris palju aega, siis sai sellest ka meie pere jõulusoovid, tegelikult olingi alguses ainult enda pere peale mõeldes usinalt vaeva näinud :)

Lisaks veel üks jõululaul (Nick Pitera laulab nii kõrgeid kui madalaid noote, kui avastasin enda jaoks meessopranid, vaimustusin ka temast :)!

23.12.10

Jõuluaeg


Jõuluaeg on tore aeg! Eriti kui ei pea ise köögis kuuma pliidi ees toimetama :) Eesti Maja poel on viimastel aastatel olnud vahva komme majarahvas kokku kutsuda ning pakkuda sooja hõõgveini, piparkooke ning verivorsti. Verivorstid on pärit Eesti Maja kohvikust ja maitsevad imehead! Minu meelest on tore mõte need suupistetena serveerida! Laual on ka "valged" vorstid nendele, kes pelgavad verd. Eesti Maja kontor avas kolmapäeva pealelõunal majarahvale samuti uksed ning pakkus eriti "eestilikku" toitu - shampust ja sushit :) Arvestades, et ühele kõige suuremale Kanada sushitootjale pani aluse eestlane, siis võib ju seda eestilikuks nimetada :D Aga tore on nii kokku saada ning tööväliselt pisut juttu puhuda. Mina muidugi ei saanud paari Eestis väljaantud kokaraamatuta poest tulema (Maire Suitsu Suur leivaraamat ja Rilla Roosaare Vanaema Ingeborgi kokaraamat). Ega muul ajal pole palju aega sinna sisse astuda, sest tormad ikka tööle ja siis koju ning kui pood meelde tuleb, siis on see kinni :)



Lisan siia Rootsist saadetud videolingi jõulukoorist, milles laulavad vend ja õde, kellega olime paarkümmend aastat tagasi Lesjöforsis koos nende ema ja isaga. See pere jäi Rootsi ja meie rändasime palju kaugemale.


22.12.10

Sült

Tunnistan, et pole ammu-ammu sülti teinud. Kui aga suurema lapsega hiljuti poodi sattusime, kus jäid silma seajalad ja -koodid, otsustasin hetke ajel ning hiljuti loetud sülditegemise mõjul, mõne endale koju kaasa osta.

Seekord kasutasin soovitust vesi lihaga keema ajada (liha kupatada), mispeale vedelik leidis tee kraanikausist alla ning mina panin aga
liha uue veega potti. Mul oli kolm seajalga ja kolm seakooti. Lisasin kolm koorega sibulat (avastasin mõnda aega tagasi soovituse just koorega sibul keema panna, kui supipuljongit keetsin, nii saab toit kena värvi). Suur porgand ka, mille hiljem ära viskasin (lõpus lisasin puljongile lõigutud porgandeid, ikka soovituste järgi). Muidugi veel pipart ja loorberilehti. Ei lugenud täpselt, kui palju sisse läks :)  Soola ka. Podises siis see mul eriti vaiksel tulel päris hea mitu tundi (tegelikult oli mu tegemine jäänud nii õhtu peale, et lasin sel hommikuni välja podiseda, pole kindel, kas see asja hullemaks tegi).

Mul olid sellised väikesed parajad portsjoni suurused topsid, millel isegi kaaned olmas on (kunagi oli selles mingi jäätisene magustoit). Hea, et pole neid ära visanud, sain neid kasutada. Aga võiks siiski mingid väiksemad klaasist kaanega anumad muretseda. Võib süldi kohe kuumast peast ära kallata. Ehk hakkan natuke tihedamalt sülti keetma, näiteks vähemalt kord kuus :) Kuigi ega vist ei tohi lubadusi niisama tuulde loopida :D


Olen ka leidnud õpetusi, mis soovitavad alles viimastel tundidel maitseained lisada. Või näiteks ka seda, kui liha välja võetud ja puhastatud, siis kondid veel korraks vedelikku panna, et ikka kallerduks paremini. Tegelikult polnud mul väga usku, kas ikka kallerdub, ning lisasin puljongisse viimaks supilusika zhelatiini (huvi pärast jätsin osa siiski puhtaks... kallerdus küll ilma zhelatiinitagi :). Kokkuvõttes tuli päris hea sült! Kuigi järgmisel korral paneks vist loomaliha ka juurde. Vähemalt alguses arvasin nii. Sest sealiha maitse lõi väga tugevalt läbi. Millegipärast see ei istunud mulle sugugi. Hiljem juba nii enam ei arvanud ja sõin hea isuga. Tom ka, lapsed mitte. Eks näe, millal nemad selliseid imamaitsvaid palasid nautima hakkavad :)


21.12.10

Parim kompliment: sul on ilusad huuled

Sattusin juhtumisi autoga Eesti Maja poole sõites kuulama raadiost lühikest ülevaadet, millised kiitused kõige enam naistele meeldivad.  Badoo on portaal, mis ühendab sarnaste huvidega inimesi üle maailma. Hiljuti tegid nad uurimuse komplimentide kohta, mis mõjutab kõige positiivsemalt naisterahvast. Ning võitjaks tuli just huulte kiitus, kuigi kõige enam osatakse kiita kauneid silmi.

Aga asi pole sugugi nii lihtne. Erinevates maades on erinevad kiitused hinnas.

Kanada: kiida nahka (ilmselt tänu sellele, et siin talvel nii kuiv on ja me peame palju vaeva nägema, kuidas kestendavat nahak peita :) Sama kiitus kõlbab ka sakslaste jaoks
USA, Prantsusmaa, Itaalia, Brasiilia (ka Euroopa): kiida head riietumisstiili
UK: jalad
Hispaania, Lõuna-Ameerika: juuksed
Portugal, Holland: kõrvad
Rootsi: figuur
Venemaa: nina
Türgi: jalad
Poola:
käsivarred


Miks aga huuled nii oluliseks osutusid... Naiste jaoks on see ootamatu ja julge lähenemine. Näitab, et mehel on initsiatiivi ja ta pole wishy-washy! Nii et julgelt aga huulepulgad kätte, et oma kaunimat kehaosa veelgi kaunimaks muuta :) Küsisin oma teismelisest tütre käest, milline kompliment talle meeldiks. Ja ta nimetas silmi! Ise pean tunnistama, et kuigi ma värvin hoolsalt silmi, siis huuled on väga harva värvi alla peidetud. Nii et silmad on ikka olulised minugi jaoks. 

Samas tegi alles hiljuti üks Avoni müüjatest komplimendi minu näonaha kohta (väga kanadalik, tuleb välja :). Ta muidugi uuris, mida ma kasutan. Pidin tunnistama, et peale seebi ja vee mitte midagi ning vahel mingit kreemi, kui nahk väga kuivaks läheb! Naine vaatas mind väga kahtlustavalt ning pidi siis kiiresti nimetama, kui tähtis siiski midagi kasutada on, arvestades, et me ei lähe sugugi nooremaks vaid ikka vanemaks. Mul jäid siiski kreemid tema käest ostamata ning kasutan edasi Aveeno kreemi, mis kaerahelvestega rikastatud. 

20.12.10

Võidumaal


Novembri alguses oli Eesti Majas Jaan Tengi kunstinäitus. Astusime Mariga peale minu tööd ja Mari lasteaias abiks olemist sealt läbi. Ukse peal soovitati veel loosimise leht täita. "Eks sa täida!" lasin Maril oma nime kirja panna. Milline oli üllatus, kui pühapäeva õhtul sai mu laps kõne, et tema ongi maali võitnud! Tunnistan, et ma ei mäletanud täpselt, milline see täpselt oli. Kui maalile järele läksin, siis ehmatasin pisut ära, kui palju ruumi see seina peal nõuab :)  Tegelikult meeldib meile see pilt kaasaegsest Tallinnast! Arvestades, kuidas Marist on kujunemas kunstihuviline, siis oli see võit eriliseks sündmuseks tema jaoks.

Jaan Tengist on kirjutanud Eesti Elu mõni aasta tagasi. Väike lõik sealt: Kevadeti loeb Jaan Teng Tallinna Ülikooli magistrantidele ja doktorantidele loenguid informaatika alal. Mitmekülgne Teng teenis sellega Kanadas leiba, olles omandanud magistrikraadi OISEs (Ontario Institute of Studies in Education) kompuutri ja multimeedia alal ja siis töötanud meediadirektorina George Brown'i Kolledzhis ning õpetanud kompuutrigraafikat Peterborough' Fleming Kolledzhis. Kursus, mida Jaan Teng Tallinnas õpetab, on paeluva pealkirjaga: „21st Century Concepts in Information and Meaning“. ... Eestis olles tegeleb Teng ka kunstiga, alaga, mille ta Toronto Ülikoolis koos filosoofiaga on lõpetanud. Tallinnas on Tengil ka oma stuudio ja galerii. ... Tavaliselt maalib ta ühte maali kolm korda – Eestis ühe kindlasti, tihti teised kaks jõuavad Kanadas lõuendile. Kunstnikule meeldib sinine värv, nii Tallinna pildid kui kodumaine loodus on sinisel taustal, sellisel, mida igal päeval looduses ei kohta. Külaline tundis kohe ära Tallinna vanalinna tänavaid, kirikuid, väravaid ja muuseume, Kõpu tuletorni Hiiumaal ja Tartu tähetorni. Neile lisaks leidus näitusel ohtralt maale loodusest – liiliaid, tulpe, võhumõõke ja moone. Ka mujalt maailmast on Jaan Teng leidnud inspiratsiooni, näiteks Arizonast.

19.12.10

Jõulupuu


Täna sai viimaks meie kuusepuu, mis tagaaias kannatlikult ootas, tuppa toodud. Kirke sõbranna Chen-Chen oli külas ning kahekesi võeti ehtimine ette. Mari mängis samal ajal arvuti peal Colin McRae rallit. Milles ta olevat juba Tomist kõvasti paremaks läinud :)  Chen-Cheni hiina traditsioonidega kodus pole muidugi jõuludel kohta. Kuigi ta isa ütles kord, et üldsus mõjutab päris palju. Ja nõnda ostavad nii mõnedki jõuludeks nooremale põlvkonnale kinke. Tema ka. Minul on ka kingid kõik valmis! Olen eriliselt tubli sel aastal olnud :D Muidugi ei lähe me ka kunagi kinkidega üle piiri.

Jõuludest vee nii palju, et päkapikud on meil üsna kehvakesed olnud. Ja lapsed teevad märkusi, kavalalt naerdes ja pikalt sõnu venitades: "Päkapikud unustasid jälle meid ära!" Eks ma ikka vahel panen midagi. Võib-olla viitsin siiski järgmisel aastal pusle taas kord kokku panna ja tükk soki sisse poetada. Mäletan ise, kui raske oli lapsepõlvest lahti lasta... 

18.12.10

Fotojaht - võimas

Minu esimene foto on Põhja-Ontariost ühest rahvuspargist, kus võimas kosk veelgi võimsamate kaljude vahelt tee endale rajanud on. Mina ja väike Kirke on seal pisikeste olenditena kusagil vasakul nurgas.


Tegelikult on ikka loodus siin Kanadas ikka uhke küll. Ma olen vaid killukese sellest näinud. Siin on maailma üks suurimaid "lillepotte" :)


Ja kuidas ma saan Niagara joa välja jätta :) Ma ei peagi selle kose jaoks iseloomustavaid sõnu otsima.


17.12.10

Jõulupidu


Meie jõulupidu töö juures toimus seekord üsna tagasihoidlikult. Suures ülekaalus olid need, kes tavapärase abikaasade ja juhatuseliikmetega koos pidutsemise asemel tahtsid lihtsalt omaette välja minna. Arvestades, et paljud töökohad tõmbavad vöörihma koomale ning möödunud aegade uhkete pidutsemiste ja kinkide asemel toimub kõik hoopis tagasihoidlikumalt, siis ei oldud ka meie soovidele vastu, eriti kui saime hulga raha kokku hoida. Kuigi ega ma just abikaasade koha pealt ei või pead anda, kas nad just õnnelikud olid, et õhtusöögist ilma jäid...; ja juhatuski pidas ikka oma peo maha :)

Käisime väga põnevas kohas. Distillery District Torontos on koht, mille võib iga linna külastaja endale kavasse võtta. See asub kesklinnale päris lähedal ning koosneb umbes 40nest kuninganna Victoria aegsest tööstushoonest. Omal ajal asus seal Gooderham & Worts piiritusetehas. Asutati 1832 ning 1860ndatel oli see väidetavalt maailma kõige suuremaid tehaseid, kust eksporditi viskit üle terve ilma. Paarkümmend aastat tagasi tõmmati aga otsad kokku, kuigi plaanid seda teistmoodi ellu äratada, ei õnnestunud. Tolleaegne majanduskriis ei jätnud sugugi raha, et nende lagunevate hoonetega midagi ette võtta. Ainult filmimaailm armastas seda rajooni. Olen isegi sealt mööda sõites hulka suuri filmitreilereid näinud. Üle 800 filmi ja teleseriaali on just seal osaliselt vändatud (ikka need Hollywoodi omad)!

2003 avati viimaks see nurgake Torontost kõigile vaatamiseks ja külastamiseks. On avatud kohvikuid ja restorane, väikeseid ärisid ning käsitöökodasid. Ülemiste korruste ruumid on üüritud välja stuudioteks kunstnikele. Isegi väike teater on endale koha leidnud. Jõuluajal on ala imekenasti ehitud, väikesed müügitared on lahti jõulukaupade müügiks (nagu Raekoja plats lausa :). Eriti vahvad on restoranide juures väljas põlevad lõkked, mille ääres saab end külma ilmaga soojendada (vaata keskmine ülemine pilt). Tunnistan, et pole varem sinna sattunud ja nautisin hoolimata läbitungivast tuulest ja külmapoisi näpistustest jalutuskäiku nende hoonete vahel. Hilisel tunnil polnud küll kõik poekesed lahti, kuid ühest ei saanud ma kuidagi ilma kõrvarõngastega ära kõndida :) Kindlasti lähen seda rajooni uuesti uudistama!

15.12.10

Verivorstidest ameeriklastele


Kindlasti on nii mõnigi juba lugenud The New York Times artiklit verivorstide tegemisest New Yorgi Eesti Majas. Mindki valgustati imekiiresti, sest kõik mis välismaal eestlastega seotud, äratab tähelepanu ning annab põhjust jälle kord üksteisele õlale patsutada, et oleme taas kord korraks maailmakaardile pandud :D  (reedel on hulga pilte samast sündmusest ja siin on ajalehe pilte)

Ma kujutan ette, kuidas enamus eestlastest vaatavad verivorstitegu kui imeasja, sest rahumeeli võib minna poodi ning valida endale kõige meeldivamad sordid välja. Ja ei pea sugugi muretsema, kust täpselt verd saaks. Toronto Eesti Majas on käinud ka vist algusaastatest peale verivorstitegu. Kuigi viimastel aastatel palju tagasihoidlikumalt. Omal ajal olid kuulsad pärnakate ettevalmistustööd nende jõulupeoks. Kuid vanema põlve kadudes, kaovad ka mõned traditsioonid. Eesti Maja kohvikust saab ju samuti ilma vaevata vorstid kätte, või hoopiski võib sõita teise eestlaste ärisse Hillside Cafe.  Igal juhul on enne jõule Toronto Eesti Maja nii vorsti- kui piparkoogilõhnaline. Üks kanadalasest juhuslik pangakülastaja sai sellest innustust ning uuris uudishimulikult, kust saaks minna jõuluostusid tegema. Ma ei arva, et ta verivorsti just ostma läks :D

Meie oleme saanud oma heade sõprade käest mõne vorstijupi. Nad teevad neid ise. Vahel teen nüüd nalja, et see on Toomasele tasu tema Toomakooli õpetajatöö eest :) Sel aastal hakkasin ise ketserlikke plaane pidama, kas otsida üles koht, kust verd müüakse ning prooviks ise asja ära. Kuid siiski tundub asi liialt tülikas, arvestades, et ma pole kunagi eriline verivorstisõber olnud (pigem oleksin vist valmis hakkama verekäkki tegema!).

Minu pilt ei ole üldsegi verivorstidest, vaid hoopis lumivalgest lumememmest, kes ilmselt samasuguse õudusega kui keskmine ameeriklane verega seotud toidutegemist jälgiks :) Ameerilased on ikka väga ära hellitatud olnud, sest pole harjutud viimseni tapetud looma ära sööma... nii nagu Euroopas. Tegelikult vaatasin, et lumememmel on näol kaval irve: te ei tea, mis selle maja ukse taga jõululauale pannakse ;)

12.12.10

Jõulumeem


osalise
ärgitusel ja tiia algatusel vastan küsimustele :)


1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Muidugi meeldib, alati on meeldinud. Isegi siis, kui seda Eestis ametlikult tähistada ei tohtinud. Tegelikult ma imestan, kui julged mu vanemad olid, sest jagasime kahetoalist korterit vene perega ja meil oli alati kuusk õigel päeval toas. Isa toodud, metsast. Vahel kuuse latv (et puu ise metsas edasi kasvaks), mille okste otsa ilmusid rohelised võrsed. Meil seisis see siis mõnikord veebruarini toas, kus neljakesi 11 ruutmeetri peal pidime toime tulema... Jõulud tekitavad alati eriliselt mõnusa tunde, hetkeks jääb justkui elu seisma ning on hetk aega hinge tõmmata (peaasi, et jõuluvalmistustega liiale ei minda :)

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Kindlasti perega koos, hästi lihtsalt ja mitte sugugi toidukoormast lookas laua taga.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Kindlasti jõuluvana ootus ja mure, kas mul ikka jõululuuletus meeles on. Aga siis avastasin ühel suvel, et ema oli peitnud laealusesse kappi jõuluvana riietuse! Ma polnudki pettunud, kuid mind pühendati suurde "jõuluvana saladusse". Mõni aasta hiljem, kui kõigil lastel selge, kes jõuluvana tegelikult on, võtsin need riided ja panin ise selga. Mängisin isegi väikesele naabripoisile jõuluvana. Üks suurem laps ühele väikesele lapsele :) Tore oli!

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ärevus oli alati sees. Pidime kenasti luuletused pähe õppima ja olime tema tulekuks valmis. Meil käis kodus nii jõulu- kui näärivana :)  Ma ei teagi, miks... Arvan, et rohkem vene naabrilaste pärast, "jagasime" meie "näärivana" nendega. Veel... Ema seletas alati, kuidas jõuluvana on oma põhjapõtrade ja reega õuest ära sõidab, kuid ma ei jõudnud kunagi küllalt kiiresti aknale, et seda imet näha.

5. Parim jõulumälestus?
Ei tulegi midagi konkreetset meelde. Mulle meeldib lihtsalt vaikselt küünlavalgel istuda ning jõulumuusikat kuulata.

6. Lemmik jõulutoit?
Jõulud on mul kõige tugevamalt seotud mandariinidega :) Kui seda lõhna tunnen, siis olen kohe jõulumaailmas tagasi. Aga lemmikjõulutoitu ei oskagi nimetada. Traditsiooniliselt olen teinud seapraadi, kui verivorsti on, siis seda ka. Kunagi nägin palju rohkem toitudega vaeva, kuid nüüd võtan asja rahulikumalt. Pidupäev võiks olla iga päev natukese haaval, siis ei pea ühel korral aastas end korralikult täis pugima!

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Nagu ikka kodus oma kalli kaasa ja lastega. Natuke kurb, et ei saa olle oma lähedastega Eestis. Küpsetan aga kindlasti jälle midagi oma kanadalastest naabritele.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Lapsepõlvest ei oskagi midagi nimetada. Tavapärane jõuluvana, head söögid laual... Kirikuskäijad me ei just ei olnud.
Kuid oma perega oleme traditsiooniliselt peale jõululaupäeva õhtusööki läinud pikale jalutuskäigule. Vahepeal on jõuluvana käinud ja koti kuuse alla jätnud :D  Ja muidugi on peres päkapikkude traditsiooni, mida Kanadas ei tunta, kuigi olen proovinud seda üsna edutult pisut propageerida. Alustasin seda, sest tahtsin, et lapsed kirjutaksid ja loeksid eesti keeles. Meil on päkapikud Kriks ja Tiuks, kes hea meelega midagi paberile kirja panevad ning soki sisse jätavad. Oma õe käest sain hea idee pusletükke soki sisse panna. Esialgu ikka üks päevas, aga aastatega said lapsed suuremaks ning päkapikud tegid asja keerulisemaks (nii umbes 500 tükilise puslega). Tean, et päkapikkudel oli paras tegemine see ise kokku panna ja siis parasjagu tükke hommikuks valmis panna ;D Praeguseks on päkapikud vist otsinud teised majad üles, kus väikesed lapsed elavad. Sokk ilmus küll aknalauale, kuid millegipärast ei käi tüdrukud seda kontrollimas :)

9. Sinu jõulukingisoov?
Mina olen hästi tagasihoidlik ning polegi mul mingit soovi. Ma võiks siis kirjutada, et soovin maailma rahu ja sõdade lõppu, hea soov ju, aga... olgem reaalsed :)

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Mul on tunne, et ise jõulukinke tehes olen palju õnnelikum olnud! Mäletan tehtud kinke millegipärast palju rohkem :D

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Mina :D Mulle meeldib ju kinke rohkem teha, kui neid saada :)

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Ikka häid kingitegijaid ning palju rõõmu ja rahu pühadeks. Ja oleks tore, kui nii mõni teinegi sellest meemist kinni haaraks ning oma mõtteid kirja paneks! Annan teatepulga üle Evele, Sillele ja Kiilikesele, kui te pole veel asjaga tegelenud.

Meemi reeglid: Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/.
Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

11.12.10

Fotojaht - raamat


Ma ei saanud muidugi selle teema all oma raamatust fotoülesvõtet tegeamata jätta :D Raamatud on mu elus hästi tähtsad olnud juba lapsest peale. Õppisin ise lugema mitte aabitsa abil vaid oli üks selline raamat nagu "ABC" ja peale seda neelasin peaaegu kõike, mis ette sattus ning tihtipeale ikka mitu korda üle ja üle. Muidugi olen mõelnud juba väikesena ise kirjutamise peale, mitte et mul palju öelda oleks :) aga hinges valitseb vahel eriline virr-varr, mille tahaks vähemalt enda jaoks lahti harutada. Sündmused minu elus..., inimesed, kellega olen kokku puutunud nii Eestis kui siin - head ja õelad, ausad ja valelikud, pettumused, rõõmud... Olen aga vist liiga mugav, kirjutan ainult endale ning naudin hoolega teiste kirjasõna :)

Mul on ka paariaastatagune postitus raamatutest, laenasin sealt pilte, et järgmine kollaazh kokku panna. Ma ei hakka muud juttu kordama, mis selle juurde käis.

09.12.10

Lumi


Sel ajal kui Eestis ja Euroopas on lumeuputus, siis Torontost on talvepilved küll suure kaarega mööda liikunud, või õieti peaaegu, sest sel nädalal tuli siiski õrn kord lund maha. Samal ajal näiteks rõõmustasid lapsed Londonis (Ontarios!), sest tunnid jäid kolmel päeval ära, sest koolibussidel oli probleem lumehangedest läbi vurada. Tahaks ikka natukenegi "valgust" linnagi, kuigi ega see muuda just elu lihtsaks, kui pead libedatel-lumistel teedel sõitma või kõndimagi. Eks vaata, mida toob pühapäev, kui ennustatakse lumetormi.

06.12.10

Aga meil Kanadas on sellised postiauto juhid :D


Nüüd, mil kaasa Kanada Postis töötab, on head sõbrad ja tuttavad varmad meile mitmesugust naljakat ja tögavat postiga seoses saatma. Siin tore video "Just for Laughs Gags" sarjast. Kanadalaste seeria salakaameraga ülesvõetud vempudest ning inimeste reaktsioonist on kindlasti eripärane selle poolest, et taustaks on vaid muusika. Ainult harva kuuleb kellegi kõnet ja enamus heliefektidest on hiljem juurde lisatud. Nõnda võivad kõik vingerpussidest probleemideta aru saada. Minu meelest on see parim kõigist teistest sarnastest seeriatest. Selles on kuidagi rohkem eht-kanadalikku heatahtlikkust ning niisama lõbusat naerutamist. Muuseas filmimine toimub peamiselt Montrealis ja Quebecis. Siin on nende Youtube'i link.


04.12.10

Esimesed suudlused

Satume kahjuks teatrisse imeharva... Piletid pole siin just odavamate killast ja ma ei imesta, miks inimesed rohkem kinno lähevad (meie samas ei käi suurt kinos ka, viimati Tomiga koos vist üle kümne aasta tagasi :) Eestilik ja ilmselt euroopalik eluviis, kus teater pea kõigi jaoks oma osa mängib, on siin pea olematu. Nõnda siis haarasime võimalusest kinni, kui Endla teater tuli oma lavatükiga "Esimesed suudlused" Torontosse! Suutsime oma kaks nooremat võsu ka kaasa meelitada, eriti veel kui pidime nende sõbranna Hanna ka auto peale võtma :)  Tegelikult oleme päris usinalt viimasel ajal vaadanud igat sorti saateid Eestist, kaasa arvatud "Kälimehed" ja "Kättemaksukontor", milles Sepo Seeman figureerib, ühes rohkem ning teises vähem (aga ikkagi hea mõjutusvahend, et nad näevad "elusast peast" näitleja ära :D  Kirkele meeldib eriti see viimane saade, kuigi koos vaatame veel "Unistuste agentuuri", "Pilvede all" ja "Ühikarotte". Mul on hea meel, et nad viitsivad neid jälgida, just keelearengu pärast!

Toronto Eesti Majas oli kaks etendust. Päeval publikuks peamiselt vanema põlvkonna esindajad. Ja õhtul siis nooremaid, kuigi enamus kuulusid vist ikkagi vanema hulka. Siis palju meiesuguseid, kes viimase kahekümne aasta jooksul Kanadas kodu leidnud ning täpselt viis noort vanuses 12-15 (alumine vasakpoolne foto)! Ja näpuotsaga kahekümne-aastaseid (umbes viis), kellest üks on muide siin sündinud noor. Tegelikult oli mul kahju, et alla kuuekümneseid rohkem ei olnud, sest see lavatükk oleks neile kindlasti meeldinud. Ei olnud liiga keerulisi keeleväänamisi ega liiga sügavaid probleeme, mille jälgimine ehk rohkem vaeva valmistaks. Lihtne-liigutav armastuslugu, mille sarnast, ma usun, me kõik sooviksime endale! Igaüks leidis sealt äratundmist ning mõtlemisainet. Need, kes kohale tulid, olid vist kõik vaimustuses. Vaimustuses eesti keelest, mis tõi justkui tükikese Eestit siia mandrile, vaimustuses näitlejatest, kes imehästi suutsid edasi anda erinevaid vanuseid, sest lugu räägib naisest ja mehest nende erinevatel eluetappidel. 

Eriti meeldis nii Piret Laurimaa kui Sepo Seemani loomulik esinemine ja see, et ei proovitud ülepingutatult mängida ei 11-aastaseid lapsi ega 72-aastaseid vanureid. Nii kergelt oleks võinud "üle näidelda", lisada mingeid vigureid laste tegemistesse, mis tegelikult hoopis kohatud oleksid (11-aastane on juba "peaaegu täiskasvanu", mu enda lapsed olid just hetk tagasi nii noored, ma mäletan veel, kuidas nad käitusid :). Või vanurina veelgi hädisemad olla... Aga ma julgen arvata, enamus 72-aastaseid pole sugugi niiiii hädised (vähemalt minu kogemuste järgi). Kõike oli parasjagu! Väga-väga hästi tehtud!!! Ja aitäh, et nii kaugele teatrielamusi pakkuma tuldi!

Danzumees kirjutas põhjalikult samast etendusest. Nõustun paljus temaga! Ja ei hakka üle kordama :) 

03.12.10

Fotojaht - täpiline

Mõnikord saab talvisest õhtust selline täpiline pilt... Tegelikult pole meil hetkel raasugi lund Torontos, kuigi põhja pool just lumeväheseuse üle kurta ei saa! Foto on paari aasta tagune ja meenus, kui täppidele mõtlesin.

02.12.10

Iiri käetants


Sattusin huvitava video peale, kus "tantsijateks" on Suzanne Cleary ja Peter Harding ehk
Up and Over It. Sellel videol istuvad nad laua taga ning meile tuttava iiri tantsu asemel, kus käed seisavad paigal ja ainult jalad keeruliste kombinatsioonidega hakkama saavad, on käimas hoopis midagi vastupidist! Fantastiline koostöö! Ja mõnusalt kivistunud ilmed :) Siin veel üks video kätega esinemisest. Ei tea, kuidas kaera jaan kätega tantsides välja näeks ;D

Tegelikult ongi paar iiri tantsu harrastanud, esinesid neli aastat väga edukalt Riverdance showl, kuid nüüd proovivad nad viia traditsioonilise iiri tantsu uude sajandisse, ühendades hip-hop teatri, kaasaegse tantsu ja elektro-popi... Muidugi mitte ainult käte abil tantsides :)  Nagu aru sain, õpitakse või korratakse iiri tantsusamme just käte abil (mitte vist samamoodi laua peal, lihtsalt õhus), mis ei tuleks kunagi pähe, kui neid laval vaadata! Laua peal kätetantsu teha pole just naljaasi, nagu nad on tunnistanud, katkised sõrmenukid ja vahel pinnudki näpus pole sugugi ebatavaline. Järgneva kava mõtlesid nad viie päevaga välja ning veel viis päeva harjutamist ja oldigi valmis esinemiseks. Tasub piiluda nende teisi videosid ka, milles nad tantsivad ja hüppavad oma jalgadel :)

01.12.10

Abielu kõrvalnähtused :)

Istusime kaasaga õhtul netis, kui lapsed ja kutsa kenasti tudisid. Juhtumisi olime samal ajal ka Facebookis, kus märkasin ühe kontot, kes on elavate kirjast lahkunud. Arutasime siis, kas talle lähedased inimesed ei tea või ei oska seda kas kustutada või vähemalt mingit teadet jätta. Teisalt on ta justkui edasi meie hulgas...  Sealt edasi olin täiesti varmalt jagamas oma facebooki salasõna kaasaga (sest juhtumisi saan ma Tomi blogile ligi, muide ka oma tüdrukute emailile ja facebookile :). Ja mis tuli välja! Et mõtleme vist päris samamoodi, sest meie salasõnaks on täpselt üks ja seesama sõnakombinatsioon, ainukeseks eraldajaks mingi asendaja eesti viguritega tähtedele. Kusjuures sõna pole kuidagi meie perega või muu sarnasega seotud. Nii et ikka pikaajaline abielu (järgmisel aastal saab kokku 24 aastat), mis paneb meid justkui samadele lainepikkustele loksuma :D Ei tea, mida psühholoogid sellest arvaksid :)

Pilt on vanast postkaardist, millest omal ajal foto võtsin ning siis pulmakutseid valmistasin. Ja laste ning kaasa salasõnad ei ole mitte näppude pihtide vahele panemisega saadud, vaid nad on vabatahtlikult neid jaganud :) Mul on lihtsalt hea meel, et mind nii palju usaldatakse!

30.11.10

Kanada post

Nüüd on minu kallis kaasa pool aastat Kanada Posti leival olnud. Ma ei tea, kuidas see Eestis on, kuid siin on postitöö päris hea soe koht :) Isegi kui väljas lund sajab ja külm on ja peab suure kirjakotiga jõuluvana saadetisi ringi tassima. Tegelikult pole Tom just kirjakandja, kuigi ta oli valmis ka sellise lihtsa tööga "leppima" (tunnistan, kui keegi mulle seda pakuks, siis jookseksin tulistjalu seda vastu võtma, aga ega seda siin kerge pole saada, sest postitöö on ju soe koht :) 

Tom on hoopis mingi tehniline asjapulk, vaatab, et sorteerimismasinad kenasti töötaksid ja tõrkuma ei hakkaks. Vahepeal käib veel kursustel ning saab aina tarkust juurde. Paar korda on ta öösel pidanud kohale minema, kuid siis tegi ta ületunde. Kõige rohkem oleme mures, kui ta peabki äkki öövahetusse jääma. Aga see selgub alles järgmise aasta alguses.

Eestlasi pidi olema veelgi posti leiva peal, kuigi mitte nii palju kui omal ajal. Nad on sealt juba pensionile läinud. Ega nii kergelt niisama ära ei minda, sest riik on hea leivaisa ning post kuulub riigi alla. Tom paistab ka päris rahul olevat! Mille üle mul on hea meel. Ta väidab, et esimest korda teeb ta tööd, mis kõige lähemal õpitud erialale.

Meie vaatame nüüd lastega möödasõitvaid postimasinaid ja mõtleme, kuidas Tom oma tööd teeb. Kui varem kippusin vahel posti kiruma, et kirjad ikka kaovad ja post aeglane jne, siis nüüd tunnen tahtmist hoopis Kanada Posti kaitseks välja astuda :)  

Muide, minu esimene ametlik töö oli Eestis ka posti juures Tallinnas (nimeks ilmselt mingi nõukogude asi... CCCP почта näiteks), aasta aega kohe peale kooli lõpetamist! LAPis, ehk Linna Ametpostis. Meie ei viinud käsitsi saadetisi laiali, vaid sõitsime taksoga ringi ning jagasime ametiasutustele, koolidele jne posti laiali. Linn oli kümneks ringiks jagatud. Õppisin päris kiiresti tegelikult kõik need ringid selgeks ja võisin vajadusel ükskõik millise läbi sõita. Paaril töötajal olid load ning nad sõitsid oma autodega. Hiljem istusin hoopis omaette ja saatsin registreeritud kirju välja, vana arvelaud kõrval, et pidada arvet, kui palju kirju teele läheb :) Ega selgi tööl viga ei olnud, aga mulle meeldis seal ringide peal isegi rohkem, sest mõned asutused said väljamaa ajakirju (eriti Soomest), mida me võisime siis kiiresti läbi sirvida! Nii et kui keegi sai pisut räsitud olemisega ajakirja, siis olid kellegi teise silmad selle juba üle vaadanud. Oh, neid aegu :D

Kõige lõbusam on, et minu praegune kolleeg Torontos on samuti oma "karjääri" LAPis alustanud, kuigi mõni aasta varem kui mina.

28.11.10

Jõulud tulemas...

Täna panime aknale IKEAst kunagi hangitud aluse seitsme küünlaga. Lapsed küsivad pidevalt, miks meil hanukah küünlajalg aknal on. Isegi mõned sõbrannad on uurinud, kas oleme juudid :D Proovisin siis seletada, et küünlad tähistavad nelja adventi ja siis kolme jõulupüha. See sai küll väga imelik seletus, sest jõuludel on ikka vist kaks püha, aga arvasin siis ka 24. sisse, mis niikunii eestlastel alati palju olulisem olnud :)

Käisime eelmisel nädalal Mariga jõulumessil (rootsi jõululaadale ei jõudnudki...), kust ostsime uksele uue kena pühadeteemalise kaunistuse. Tom imestas, miks nad küll roostes asju seal müüvad :) Aga meile meeldis. Mõned pildid on klõpsitud just sealt.


Sel nädalalõpul olime One of a Kind käsitöö näitusmüügil (pilte pole, sest nad ei luba pildistada, aga nende kunsti võib osaliselt siia imetlema minna - vali kategooria ning paljudel on ka oma kodulehe link juures). Mõlemad lapsed olid varmalt kaasa tulemas! Tore, kui nendest on äkki saanud sellised, kes hea meelega teevad kaasa, mis varem igavust ja tüdimust tekitas. 

Tegime mõned ostud. Mari otsis ühte shokolaadimüüjat, keda mäletas eelmisest aastast. Pidime siis neid maiuseid ostma. Mina leidsin üles veinimoosi leti ning sammusin sealt  rõõmsalt kolme purgiga ära. Enne seda muidugi pidin kenasti ikka kõik moosid läbi proovima, kuni just need kõige magusamad üles leidsin. See maitsmine ongi vist meil põnevaim osa, sest paljud pakuvad oma söödavaid tooteid maitsta. Nende lettide ees on ka rohkelt liikumist. Müüjad, kes ei raatsi seda teha, istuvad väga mahajäetuna teiste vahel! 

Kirke sihiks oli olnud külmkapimagnetid (nagu ta hiljem mulle tunnistas), mida me eelmine kord ei ostnud. Tema lemmikuks magnet, millel kiri: Bad spelers of the world untie! Kotti sattus veel mõni kingitus, mis päkapikud sinna salaja poetasid. Kui lapsed väsinult ühele pingile vajusid, siis lubasid nad mul omapäi natukeseks toimetama minna :)

26.11.10

Fotojaht - mäng

Sel ajal, kui käisid 2000 olümpiamängud ja Erki Nool võidukalt Eesti lippu lehvitas, mängisid meie neiud samateemalist mängu, kuigi võistlejateks olid väga kummalised olevused. Dinosauruste kõrval esinesid eriti võidukalt kilpkonnad :)  Muide need minu lapsepõlvest nii tuttavad klotsid on Eesti päritolu. Ise me neid sealt ei toonud, hoopis ostsime Toronto Eesti Lasteaia toetusmüügilt.

Veel üks tore mängu pilt, kus Mari lubab leplikult nooremal õel teda kui hobust kasutada :)

25.11.10

Kaubakonteineritest majad



Jälle võivad kanadalased endale rahulolevalt õlale patsutada, sest nutikad mehed Torontos on leidnud eriti nutika lahenduse majade ehitamiseks. Kasutatakse ära vanad kaubakonteinerid, millest saavad kõigi mugavustega elamud! Peaasi, et on maatükk olemas, kuhu see püsti panna, luba ka ja vundament! Kompanii nimeks on MEKA World. Hinnad algavad neljakümnest tuhandest dollarist. Hiljuti ilmus üks näiteks New Yorgi majade vahele! Mugav ja moodne, üle 70% materjalidest on taaskasutusena uue elu leidnud. Ehitajad väidavad, et sees on soojestus ning soovi korral võib lisada ka päikeseenergiapaneelid. 95% majast on valmis, kui see kohale saabub ning lõplik viimistlus ja elamiskõlblikuks muutmine võtab umbes 2 nädalat. Kui elukoht liiga väikeseks jääb, võib seda vabalt laiendada. Kes pole oma elus vähemalt kordki klotsidest maja ehitanud :D Mina elaks täiesti rõõmuga sellises väikeses ehitises :) Kuigi pean siiski tunnistama, et palkmaja on pisut rohkem südame küljes!

24.11.10

Pulmad


Oh, milline üllatus! Tuleval aastal peavad Briti kuninglikud kõrgused just meie pulma-aastapäeval oma pulmi! Mille järgi nad küll sellise kuupäeva valisid :D Kindlasti mitte nagu meie, kellel oli vaja abiellumiseks kiiresti Õnnepalee esimene vaba aeg leida, et Tomi töö kaudu noorele spetsialistile Sakus korter saada (pidi ju tol ajal ikkagi abielurahvas olema, et üldse sellest unistadagi!) Meie pilt on muidugi aastate tagune, aga oleme seal just umbes-täpselt samavanused kui noorpaar.

23.11.10

Kõrvitsastritsel


Kõrvitsat jäi mul muidugi järele, ning osast küpsetasin magusat saia! Kunagine retsept on oma teed jalutama läinud (või olen selle imehästi kindlasse kohta pannud), nii et pidin uue otsima. Taas kord tänud Toidutarele, kust võtsin järgmise retsepti, kuigi kohendasin seda pisut. Eriti oluline on minu meelest soola rohkem panna! Ja mina panin ka kardemoni. Küpsetan oma saiad ahjukivil! Muretsesin hiljuti sellise suurema ristkülikukujulise, millele näiteks need kaks saia kenasti kõrvuti peale mahtusid (enamvähem selline nagu lingi alt üles hüppab)!

0.25 l piim
2 tl kuivpärm
2 tl sool
800 g kõrvits
150 kuni 200 g suhkur
150 kuni 200 g rasvaine
1 tl jahvatatud kardemoni
1 kg jahu

1. Tee leigest piimast (u 37 kraadi), pärmist ja osast jahust eelkergitus.
2. Koori kõrvits, lõika tükkideks, hauta vähese veega pehmeks ja suru pudruks. (Mina olen tegelikult kõrvitsa ilma hautamata riivinud, seekord panin osa piimaga blenderisse ning kasutasin seda nõnda. Ma ei tea, mis vahe tuleks, kui hautaksin, aga see tundub liiga tülikas :)
3. Lisa eelkergitusele leige kõrvitsapuder, suhkur, maitseained, sega hästi segamini, lisa jahu ja sõtku sile tainas.
4. Sõtkumise ajal lisa juurde poolpehme rasvaine.
5. Lase tainal soojas kohas kerkida, siis vormi piklikud pätsid või palmiksaiad, lase küpsetuspaberiga kaetud plaadil veel kerkida. Lõikasin taigna pooleks kahe saia jaoks. Siis omakorda ühe kolmeks ja teise neljaks ning rullisin piklikult lahti. Määrisin sulavõiga, raputasin peale suhkrut, kaneeli ja pähkleid. Keerasin rulli ning punusin palmikuks.
6. Määri pealt munaga ja küpseta 200 kraadi juures ahju alumises osas 25-30 minutit.
7. Jahtunud sai puista üle tuhksuhkruga.