14.03.10

Keskaeg muuseumis

Sel nädalal on lastel koolivaheag! Ja alustuseks võtsime sappa kaks ekstra last ning läksime kõik koos Ontario Kuninglikku Muuseumi (ehk ROMi), kuhu meil taas kord olemas aastane perepilet. Nõnda on mõnus väikestes kogustes muusemist osa saada.

Sattusime kohale, kui suures fuajees oli kohale tulnud 20 aastat oma erialal tegutsenud linnukasvataja. Tema keskaegne riietus, soeng ja lühike habe tekitasid lausa tunde nagu olekski ta muistsest ajast pärit. Mees tutvustas rahuliku selge häälega tema ümber põrandal istuvatele uudishimulikele (= enamasti lapsed) jahikulle ja öökulle. Jõudsime just aru saada, mis toimumas oli, kui uhke jahikull sai kuidagi lahti (ta oli nööriga kinni) ning lendas vuhinal kõrge lae alla. Mehe ja tema abilise meelitamine eriti maitsva surnud hiirega ei andnud mingeid tulemusi. Lind otsutas, et aitab küll ja ta lendas üle fuajee ühe suure klaasist eksponaadikasti otsa, kus polnud vist muuseumi algusest peale kunagi tolmu võetud (õhus ringi lendlevad tolukübemed on jäänud Tomi võetud pildile). Ma imestan, et vaene kull tolmupilve sees aevastama ei hakanud. Kuulasime siis hoopis juttu öökullidest ning kõik lapsed, kes tahtsid, võisid lindu selja pealt paitamas käia!


Vahepeal otsustas jahikull siiski oma peremehe juurde tagasi tulla (ülemine pilt tolmuga, mehe näol on pisut võidurõõmu, näed, tuli ikka minu juurde!). Ilmselt sai talle selgeks, et peab leppima surnud hiirega, sest kõik elus on juba muuseumieksponaatideks muudetud :)



Keskaegse teema lõpetuseks üks laul minu kauaaegsetelt lemmikutelt - Mediaeval Baebes Come My Sweet:


2 kommentaari:

  1. öökullide juurest poleks mind õnnestunud enam miski väega eemale saada

    VastaKustuta
  2. olin tegelikult päris üllatunud, et nad üldse linnud kohale lubasid! suur asi on ikka elusast peast neid imetleda! isegi nahkhiiri oli ühes ruumis näidatud, kuigi sinna me ei jõudnud õigeks ajaks.

    VastaKustuta