07.03.10

Raamaturiiul

Sarah Dunant “Sacred Hearts”

On aasta 1570 Itaalia linnakeses, kus asub Püha Katariina nunnaklooster. Nende elu käib vaikselt oma ettenähtud reeglite järgi, kui kloostrisse tuleb noor 16-aastane neiu Serafina. Ilmalikku ellu jääb tal muusikust noormees, kes perele sugugi ei istunud, ning kui Serafinale valitud tulevane mees eelistab hoopis tema nooremat õde, keda on kasvatatud kui tulevast nunna, otsustatakse vanem õdedest hoopis kloostrisse saata. Ta on aga kangekaelne noor naine, kes sihikindlalt tegutseb oma võimaliku põgenemise poole. Aga kui palju on paksude kivimüüride vahele sattunud neid, kelle vaim murti... Ootamatuks sõbraks saab talle keskealine naine, kes kasvades arsti tütrena, on omandanud oskused, mida tol ajal loomulikult õrnemale sugupoole kunagi edasi ei antud. Kloostris saab ta aga oma kaaslaste tervise eest hoolt kanda. Omamoodi kurb on temagi lugu, sest ainukese tütrena ei jää tal pisut üle 20-aastasena, kui ta kaotab isa, kloostrisse minna. Kes enam temavanust naiseks tahab...


Väga südamlik lugu, mis paneb mõtlema taas kord selle peale, kui palju haiget on kirik ja usk meie inimkonnale teinud... Isegi kui nunnast arst sai veel tol ajal mingil määral oma tööd teha, siis just sel ajal, kui toimub jutustuse tegevus, hakkab hoogu võtma palju rangema korra sisseseadmine. Nunnadel ega munkadel ei ole lubatud enam omada ei isiklikke esemeid ega raamatuid ega muuskariistu ega midagi, mis neid palvustest ja jumalateenimisest eemal võiks hoida, uksed on kõvasti lukus ning aknad müüritakse kinni. Nad on justkui vangid... osa küll vabatahtlikult tulnud, aga ka lugematul arvul on neid, keda pere sinna saatnud ja kellest kõvasti kinni hoitakse, sest kaasavaraks pandu kuulub ju kloostirle ja kirikule.


Andy Secombe “Endgame”
Seda juhtub küll harva, et hakkan midagi lugema oma tütre soovitusel. Vähemalt praegu veel harva, kuigi arvestades, kuidas ta raamatuid neelab, ei ole siin midagi imestada.
Lugu ise võtab arutluse alla igivana teooria jumalast ja langenud inglist, kes muidugi põrguvalitseja krooni kannab. Kuna Mari on meil erilieselt 'uskmatu', siis muidugi meeldis talle see satiiriline ülevaade Jumala 'tegemistest' või 'mitte-tegemistest'.

Jumal on tähistamas taevalike inglitega oma viimast leiutist – Adamat ja Evat, kui Saatan kutsumatu külalisena kohale saabub. Sisimas on tal ikka kange tahtmine taevasse tagasi pääseda ning nõnda veab ta Jumalaga kihla, et Adama ja Eva järglastest ei saa mitte maakera hoidjad ja kaitsjad, nagu Jumal on planeerinud, vaid inimkond hävitab viimaks iseend. Kas ei ole mitte väga aktuaalne teema!


Ja nõnda tõmmatakse tähtsatesse sündmustesse võlgades hambaarst, kes on hädas tulumaksuametiga ja peaingel Gabriel, kes peab maapinnale tulles oma suuri tiibu laia mantli alla peitma ning hea meelega naudib kohapealseid kulinaaria saavutusi.

Omaette tegelased on kunagised ajaloolised isikud, kes Saatana poolt paari pandud ja kes iseloomudelt ning põhimõtetelt teineteisest väga kaugel seisavad. Need paarid käivad siis maa pealt põrgu tulevasi elanikke ära toomas, pidevalt vaieldes ja riidu kiskudes.


Muidugi ei saa Saatan jätta oma saatanlikke plaane välja nuputamast, et pisut oma kihlveo võidule kaasa aidata. Tema salakavala idee alusel lastakse tasuta inimeste hulka põnev kompuutrimäng, mille viimane osa aga väga tõepäraseks ostutub, kui tuumapommid riigijuhtide ehmatuseks äkki ootusunest ärkavad... Terve maailm seisab hukkumise ääre peal... ja tegelikult kui kaugel me isegi hetkel sellest oleme... Kas Gabriel jookseb juba maa peal, et meid endi käest päästa...


James Patterson “Run for Your Life”

New Yorgis liigub ringi psühhopaat, kes kutsub end Õpetajaks. Oma arust toob ta õiglust ning lõikab elutee katki nendel, kes käituvad üleolevalt ning unustavad kombed. Kõige rohkem on põhjust muretsemiseks nendel, kes end eliitklassi upitanud. Mis aga juhtub, kui ta plaanid ei lähe just nii nagu ta need enda jaoks läbi mõelnud on, ning mitmed kõrvalised isikud kaotavad elu. Kellel on õieti õigus teiste elu üle otsustada... Ja muidugi paneb see ka mõtlema, mis täpselt mõjutab inimese kujunemist... kas oleme juba ette programmeeritud just selliseks nagu oleme või kui suurt rolli mängivad meie eluteele ette veeretatud sündmused, inimesed.

James Patterson on kirjutanud juba 70ndatest aastatest peale. Ma pole just palju temalt lugenud, kuid mõni raamat on ikka teele sattunud. Ta on 100% Edgar Poe autasu väärt!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar