Kiisud

Ei, ma ei kirjuta meie kahest kiisust, kellest Puma meile pidevalt peavalu valmistab, nagu Tom kirjutas (Tom jättis mainimata, et kassile meeldib lisaks kangesti ka juhtmeid närida - nagu läpaka ja telefonijuhtmeid... on ikka ulakas poiss küll). Aga ta on ju nii armas, et kõik pahandused saavad lõpuks andestatud. Minu jutt on hoopis sõprade kiisudest, keda pidime jõulupuhkuse ajal söötmas ja kasimas käima. Kaks hästi armast ja hästikasvatatud kassi, kellest üks meie Liisu sarnane ja teine siiamikass, mõlemad pika lennureisi Eestist Torontosse teinud. Suuruse poolest umbes veerand meie omadest, või umbes nii;) Ameerika mandril on ju kõik vähemalt poole suurem :D

Kõik läks nendega hästi, kuni ühel päeval korteriuksest sisse astudes, imestasin, kuhu kiisud jäänud on. Kui mitte mõlemad, siis vähemalt see julgem siiam tuli alati tervitama. Andsin pisut aega, kuid keda polnud, oli pisike kiisu, samal ajal kui teine tagasihoidlikum minuga sõprust proovis sõlmida, paistab, et üksindus paneb ikka seltsi otsima, isegi kui väga kartlik olla. Vaatasin ringi, voodite ja laudade alla, teda ei kuskil... Jõudsin juba mõelda, millise loomakaitse uksele pean koputama minema, sest äkki suutis ta tõesti eelmisel korral välja lipsata. Eks ma natuke muretsesin, äkki on temaga midagi juhtunud, sellepärast pole ka elumärki. Viimaks seisin magamistoa uksel ja proovisin nuputada, mida veel peaks tegema. Otsustasin siis voodis tekke pisut sapsida ja muidugi... ta oli end kenasti selle valge tekikese alla kerra keeranud, nii et ei kutsumine ega kuivtoidu krabin ajanud teda välja. Lõpp hea, kõik hea :)

Aga oma Puma peaksime vist samasse heasse kassikooli saatma ;)
Kiisu silmad jätsin meelega sellised tuld sülitavateks :D