19.07.12

25 või 50

Siin on üks vestlus (minust paar kümnendit noorema naisega) aasta algusest, mis endale tallele panin ja nüüd otsustasin ikka jagada, et see kuhugi kaduma ei läheks. Mis ühte vanemat daami ikka enam saaks rõõmustada :)

- voiks ju ka minna kevadel soojale maale, meil saab 25 a ametlikku kooselu
aga vist piirdume ikka lumehangedega

25....muidugi minge!
25 aastat.....ot...kui vanalt te koos hakkasite elama?

- umbes 10selt ;)

:D
tõsiselt?

- ma saan veebruaris 49, päris kummaline mõelda, et 50 on kohe-kohe käes

????????? 49?
tõsiselt??

- ikka

no siis me oleme ikka täitsa mööda arvanud :D
me arvasime et sa oled alla 40

- tänud :)  ma tunnen end nagu 25

selles ma ei kahtle :)

- nii armas, kui sind vanatädide hulka ei arvata :D

eks sa oled ise selles süüdi, tuiskad suuskadel mäest alla ja teed tüdrukute ja toomasega kõik hullused kaasa :)
lisaks oskad ilmselgelt õigesti toituda ja ... oled õnnelik :)

- ma ei oska toitumise suhtes seisukohta votta... hmmm õnnelik... kindlasti positiivsem kui aastaid tagasi

:)

8 kommentaari:

  1. nii armas! Kolleeg vaatas mu ID kaardi pilti ja kommenteeris, et mu 15aastane tütar saab seda väga hästi vajadusel lubatähena kasutada. vaatasin isegi, et 36-se kohta päris sile palg ja süütu pilk prillide taga :). pilt 6 aastat tagasi tehtud. või siis id-kaardi tegijad on tublid fotoshoppajad!
    eks see sisemine rahulolu ju kiirgab välja. ilusat puhkust kodumaal :).

    VastaKustuta
  2. Pool elu veel ees! Tuleb võtta mõnuga ;)

    VastaKustuta
  3. tulebki nii võtta, et pool elu veel ees :) ja kuidas ma välja näen või olen, on tühine, tähtis on ikka see, kuidas ma ikka ise sisemiselt end tunnen.
    tom oli väga mures, et siit jäi mulje, nagu ma poleks õnnelik. olen ja ei ole, täielikku õnne pole minu meelest olemas, on pigem õnnehetked teatud asjade üle. juba see, et ma aegajalt olen migreenidega maha niidetud, tõmbavad minu pidevale ja üldisele õnnele kriipsu peale :)
    aga positiivsus, isegi migreenidega seoses (nad lähevad ju lõpuks üle), aitavad rõõmsalt ikka eluga edasi minna.

    VastaKustuta
  4. Nii tore vestlus! Hea, et kirja panid ja jagasid. Inimene on tapselt nii vana kui vanana ta ennast tunneb. Seda ytles mulle kunagi mu vanaema ja ma olen temaga 100% n6us. M6ni 25 aastane v6ib olla palju vanem, kui teine 50 aastane. Elagu elur66msad inimesed! :)

    Tervitused,
    Eva

    VastaKustuta
  5. teie pere blogidest loeb välja, et olete üks ütlemata õnnelik pere. ja noor :). (lustin praegu järellugedes Tomi blogi ). migreen on jõhker. aga üleminekuiga pidi neile ju tõesti lõpu tegema, siis on ju mida oodata.

    VastaKustuta
  6. Ka minul on üks tõbi, mis mind regulaarselt jalust niidab, aga mis annab tunnistust sellest, et elan, ja mees, kes muret tunneb, kas olen õnnelik, mis annab tunnistust sellest, et minust hoolitakse :)

    VastaKustuta
  7. Armas lugemine:)....ja nii tuttav tunne :) ma vahest ei mäletagi, kui vana ma olen. Meenub jälle siis, kui vaatan oma vanemat poega :D jah, kindlasti on pool elu veel ees :) Praegu tulin õuest ühte noort perekonda pildistamast...roomasin 11 kuuse lapsega võidu :D Teid aga on väga lahe alati "vaadata"- ehk siis lugeda ja pilte vaadata, sest olete just mõnusalt rõõmsameelne ja positiivne perekond, selline, milliseid võiks eestis olla märksa rohkem.

    VastaKustuta
  8. Mulle meeldib, kuidas Sa õnne defineerid. Minu meelest on ka just olemas õnnehetked. Subjektiivne heaolu, mida ei saa laiendada tervenisti õnnelik ja õnnetu olemisele. Positiivsus on teine asi, mõnes kohe on rohkem päikselisust ja nende inimeste lähedal on hea olla :) nii nagu Sinu blogigi lugemas käia.

    VastaKustuta