27.08.12

Eestis 4

Veel pisut Eestiskäigu meenutusi. Hea on nii tükk aega hiljem asju üle vaadata :) Uuesti avatud teletornis sai käidud. Hästi toredalt on kõik üles seatud, hea vaade kõrgelt-kaugelt ümbrusele. Palju huvitavat Eesti kohta, kuigi alguses oli pisut raske aru saada, kuidas need info-UFO-taldrikud töötasid. Õieti mõni ei töötanud ka. Igaljuhul sain isegi päris mitme huvitava fakti võrra targemaks ning kujtan ette, et ühele Eesti külastajale (kes viitsib osagi läbi lugeda) päris hea pilt meie pisikesest maast.

Pisut sai poodides hulgutud. Kuigi mulle meeldib ikka käia nii, et mul mingi kindel eesmärk on. Niisama shoppajat ei saa vist minust kunagi, ja paistab, et tüdrukud on minu geeni pärinud (Tomile on poodides kolamine alati rohkem istunud ;)

Üheks kõige meeldejäävamaks sündmuseks oli Määra Mäe Meistrikojas käimine (vaata ka Facebooki). See on väike talukoht Padise lähedal, kus saab endale midagi kaasa osta või perenaise juhendamisel ise savist tassi valmis teha, mosaiik kokku panna, kive värvida või siidisalli maalida. See viimane köitis mind kõige rohkem. Õieti sain sellest kohast teadlikuks ühest "Jõuluks koju" saates. Niipea kui millalgi eelmisel sügisel seda nägin, mõtlesin, et sinna tahaks küll minna. Suutsin oma õe kaasa meelitada koos oma pisikese kahese tütretütrega. Kes osutus lihtsalt fantastiliselt kannatlikuks neiuks. Lausa ime, kuidas ta nii kenasti meil seal vastu pidas! Kindlasti aitas perekassi kohale ilmumine, keda sai kohe tükk aega silitada.

Tegime kõik endale siidisalli. Kuigi ma olin suur mineja ja tegija, siis polnud mul eriti mingit ideed, mida just teha tahan :D Ainult värvid olid mingil määral silme ees (midagi punast ja musta). Nüüd, mil koja perenaine Eva Raudkivi käe all minimaalne oskus omandatud, siis teaksin järgmisel korra palju paremini asi käsile võtta. Kirkel oli oma mõte, tal oli tähtis, et kindlad tähed peal oleks (kuigi ta keeldus seletamast, mis need täpselt olid - JRO, kui keegi suudab ära  mõistatada). Mari mõtles draakonite peale (ning nägi tükk aega vaeva oma peene kunstiteosega) ja mu õde arvas esialgu, et jääb hoopistükkis kõrvale, aga sai minu meelest imekena mustriga valmis. Kas värvimine just täpselt selline tuli nagu ta plaanis, on omaette küsimus, sest väike Sandra soovis ka pintslit oma kätte saada. Kuid seda armsam sall sai :)

Suur aitäh Evale, et ta oli meid nõus vastu võtma peale pikka Norra-reisi ning hiljem organiseeris siidisallid lausa meile koju kätte. Olime oma viimaseid päevi Eestos ning meil polnud enam palju aega, et ise kuhugi sõita või posti teel saadetise kohalejõudmist ootama jääda.

Ja aitäh ka kauni kruusi eest, mille õieti mu õde 500nda Facebooki fännina endale sai, kuid mulle kinkis :) Sellise armsakese Evaliku, st naise kujutisega. Samas ei saa ma ka jätta tänusõnu jagamata oma kallile naabrinaisele, kellega mitu toredat jutuõhtut veetsime. Ta on enda jaoks savikunsti leidnud ning eelmisel korral kingitud kruusi kõrvale sain imekena justkui suurtest puulehtedest kokkupandud kausi, mille sees minu absoluutsed lemmikud... Kalevi Merekivikesed. Tee mis tahad, see vana lapsepõlvest meeles maitsvaim maius, püsib minu jaoks esikohal. Sel aastal avastas Marigi, et need on ju päris head, kuigi talle rosinad eriti ei meeldi :) Ei ole nüüd enam sugugi nii, et emme võib kõik kommid nahka pista ;) 

22.08.12

Eestis 3


Nõmme seikluspark on kindlasti tüdrukute üheks lemmikumaks kohaks Eestis. Hakkasime seal käima, kui Mari vaevalt üle miinimumpikkuse oli, et kõik rajad läbi teha ning Kirke pidi leppima ainult kolmega. Nüüd võtavad nad asja mõnuga ning katsuvad iseenda oskusi veelgi rohkem proovile panna (näiteks üritades mõnes kohas võimalikult vähe tugitrossidest kinni hoida). Raja kiire läbimine pole kindlasti enam eesmärgiks :) Minu noor endine kolleeg, kes kevadel hakkas oma erialal (mis pole pangandus ;) Eestis tööle (et iseennast proovile panna maal, kus ta sündinud, kuid kust kaheksaselt ema ja õega lahkunud) nautis ka päeva seikluspargis. Ja jälle oli tore kohtumine, kus üks seikluspargiga algusest peale seotud härra arvas, et tundun talle tuttav :) Ma ei tea kahjuks ta nime, aga olen temaga ennegi seal juttu ajanud. Kuna käime seal ikkagi suht harva (nii umbes iga kahe aasta tagant), siis ikkagi imekspandav, et oleme meelde jäänud.

Mari ja Kirke käisid ka juuksuris. Maril oli kogu aeg plaan salkusid lühemaks lõigata, kui aga ta juukseid põnevatesse patsidesse sättisin ja muud huvitavat ette võtsin, siis hakkas ta kahtlema, kas ikka tahab lühikeseks minna. Lõpuks lõigati tal need õlgadeni, ikka vana soenguna. Kirke arvas, et tahab lühikest poisipead, aga mitte päris ka, ning lõpuks tõusis ta juuksuritoolist enam-vähem minuga sarnase soenguga üles. Ainult tal on tukad ees :) Ise jäi ta rahule. Käisime Pääskülas Siiri Leinatamme Ilusalongis. Tegelikult proovisin asjast kõrvale hiilida, kuid lennureisi lähemale jõudes, küsisid neiud mult, millal siis juuksuri juurde minek on! Eks ma siis surfasin pisut ringi ja leidsin selle koha. Minu meelest olid juuksurid väga kenad ja sõbralikud ning oskasid oma tööd imehästi!

Linnukestega oli meil jälle lähemad kokkupuuted, kui üks järjekordselt korstnast kaminasse sadas. Päästsime ta loomulikult valla. Ka selle hirmsuure ämbliku. Õnneks ei satu me sellistest olenditest paanikasse, ainult sajajalgsed on need, millega kohtumist ma väga ei oota :)

Vaatasin ka pisut kriitilise pilguga meie vähest vara, mis alles ühisest kodust Sakus (muuhulgas ka pulmakingid) ja arutasin lastega, kas ei peaks mitte minema näiteks Maire Aunaste kirbuturule seda müüma. Mari arvas, et võib küll, aga need täpilised tassid peame küll endale jätma :) Tegelikult milline nostalgia... märkasin ühe kohviku aknal just seda täpilist serviisi. Ja kujutan ette, et Eestis on ikka päris hulganisti kodusid, kus täpselt samasugused tassid ja taldrikud kusagil kapis peidus on.

21.08.12

Eestis 2

Mõned pildid vanalinnast, kus sattusime Raekoja platsil toimuvale laadale ning esinemistele (vist eri Eesti nurkade päevad). Neeme Lalli ateljeesse pidime Mari nõudmisel minema. Sealt ei saanud ta seegi kord ühe väikese maalita lahkuda. Õnneks mahtus ikka kohvrisse :) Kurb on ainult see, et mõnele ei meeldi sugugi, kuidas ta end seal oma tänaval end reklaamib. Aga kuidas sa end müüd, kui uks oleks lukus. Näiteks ei astunud me just sellepärast ühte ateljeesse, et pidime kella helistama ukse taga (tundus liiga tülikas ning kuidagi võõrasse kottu tungimisena). Lahtised uksed kutsuvad ikka rohkem sisse astuma! Neeme Lalli pilte imetledes, teatas Mari, et tal tekib neid vaadates kohe tahtmine ise pintsel kätte haarata. Vestlesime vaikselt Mariga kui kunstnik ise välja astus ning mulle otsa vaadates ütles: "Ma olen sind enne näinud!" - "Oled küll! Umbes kaks aastat tagasi!" Tegelikult olin väga üllatunud, et ta mind üldse mäletas :) Kui ta siis suuremaks kasvanud Mari veel üle vaatas, kinnitades, et teda on raskem ära tunda, tuli talle meelde neiu omapärase mustriga t-särk. Ajasime veel niisama juttu, muuhulgas ka sellest, miks Eestis on ikkagi hea elada ja kuidas kahe maa vahel kõõludes inimesed omamoodi lõhestatud on, sest südame küljes on sünnimaa ja tuttav-kodune on viimaks ka uus maa. Kas sellisena saabki kunagi täiesti õnnelik olla ühel või teiselpool eldades...

Mustapeade maja oli külastajatele lahti, kuigi ega seal just eriti palju vaadata ei olnud. Kenasti korda tehtud ruumid, kus võib kontserti anda või pidu pidada.
 

Loomulikult ei saanud käimata jätta Nõmmel seikluspargis. See on meie tublide kõndijate jaoks ju jalutustee kaugusel. Siin piltidel on minu õe tütrpoeg ja Kanadast laste hea sõber Mihkel (kellest ka Postimehes juttu oli :) Läksime sel korral peale seiklemist Nõmme sõõrikukohvikusse, aga kuna mul polnud just täpset arusaama, kuidas sinna kõige parem minna, siis võtsin suuna enam-vähem õiges suunas ning vedasin lapsed mööda sissekäidud radasid enda sabas üle mägede ja küngaste ning läbi metsatukkade, suusahüppemägede jalamilt mööda (kus ma viimasel hetkel aru sain, et kohapeal käis treening). Mingil hetkel meenus, et telefonil on mul GPS ja siis selle järgi jõudsime küll nii otse kohale kui veel sai. Ainult millegipärast ei olnud noored sellisest seiklusest väga vaimustuses :D Ma ei tea, mida nad kartsid, et ma neid kusagile sügavasse metsa viin, kust enam väljapääsu ei leia või suuri ja väikeseid koletisi, kes neid parvedes ründavad. Ainult Mihkel arvas, et põnev oli.

Kuna sel korral saime ka parasjagu vihma, siis ostsime endale kõigile vihmavarjud. Eriti meeldisid Pilved all varjud, mis pealt mustad ja alt kenasti pilvedega kaetud. Ega ma poleks neid osanud otsida, kui õde poleks näidanud. Tellisin siis endale ja Kirkele, oleme meie pere kõige suuremad selle seeria fännid :) Kuna polnud kindel, kuidas vihmavarjusid lennukis transportida ja eks Eestiski ole ju neid vaja, siis jätsime kõik meie tagasitulekut ootama. Kasutasime neid muul ajal akendest sisse särava päikese kaitseks. Võimatu oli muidu arvuti taga istuda. Aga järgmiseks korraks on meil akendel olemas pimendavad rulood. Käisime õega ja Mariga neid tellimas. Õe tütrepoeg arvas küll ühtede kohta, et need näevad välja nagu kartulikotid. Las näevad, minu meelest olid need kartulikotid väga ilusad :) 

Nõmme turul käisin ühel päeval omapäi. Just kõige palavamal päeval :) Eriti meeldis juustuäri, kus lahke poepidaja igat sorti juustu maitsta andis, täpselt nagu siin mõnes väikeses juustupoes. Kuidas sa muidu juustu ostad, kui maitset ei tea. Võtsin siis killukese nõgesejuustu ja kitseläätse juustu (oli vist kitse) ja ühte suitsujuustu. Kuna teadsin, et ma üksi selliseid delikatesse söön, siis piirdusin väikeste kogustega. Turult sai veel kukeseeni kaasa ostetud. Nõmme turg on väga ilusaks tehtud! Viimati käisin seal küll nõuka ajal :) Nii et peab ju ilusam olema!

20.08.12

Tänane Eesti pidupäev Torontos


Nõnda kogunes grupp eestlasi Toronto Eesti Maja ette, et tõmmata pidulikult lipuvardasse nii Kanada kui Eesti lipp. Kohal oli ka Kanada parlamendisaadik Peter van Loan (kel soontes ka pisut eestlase verd). Hiljem jagati Briti impeeriumi valitseja 60nda valitsusaasta puhul välja antud tunnustusi tublidele eestlastele. Kanada riigipea istub ju Londonis oma troonil :) 20.augusti hommikul toimunud koosviibimisest võib lugeda Eesti Elu leheküljel.

19.08.12

Eestis


Eestist oleme juba tegelikult tagasi pea kaks nädalat, nii et täielikult siinse aja peal. Blogist olen end üsna eemale hoidnud, Eestis lihtsalt nautisin sealset olemist ja ei kippunud tüdrukutega vaidlema arvuti kasutusõiguse üle. Ainult emaile kontrollisin telefonil. Sain paljude toredate inimestega kokku, kuigi oleks tahtnud palju rohkem teid seal näha... Liiga lühike on see kolmenädalane olek, eriti kui nii kaugele ja nii kalli piletiga lennata. Emagi ole väga pettunud, kui kiiresti juba ära lähen... ja ega tema nooremaks ei lähe. Me ei ela ju nii lähedal, et teda kasvõi iga nädal korra näha või vajadusel abiks olla... Aga see polnud minu valik ning ma ei hakka laskuma põhjustesse, miks ma enam ei saa võtta pikemat puhkust, kuigi mul seda võtta on. Muidu lähen väga kurjaks ja mulle ei meeldi kuri olla. Räägin parem kenamatest asjadest.
 

Nagu sellest et minu meelest läheb Eesti aina kaunimaks! Ja inimesed aina sõbralikumaks! Lihtsalt fantastiline! Eriti rõõmustasin Tallinna ja ümbruse rattateede üle, mida mööda võis mind küll kõndimas näha, sest olen rattata, kuid otsutasin selle vea järgmiseks korraks parandada. Hankisin lausa rattateede kaardi. Nüüd peame kaaluma poolt ja vastu, kas ostame ratta siit ja võtame lisamaksu eest lennukile kaasa või jääb see ost Eestisse. Eks jõua veel otsustada.

Marist oli mul seekorda fanatstiline kaaslane, kellega me koos linnas ringi kolasime. Käisime ka mõnes muuseumis, kaasa arvatud Eesti Panga omas, kus Mari ametniku koha ühe laua taga sisse võttis. Solarise keskuses piilusime Apollo raamatupoe juures läbi kitsaste akende ruumi, milles tumedate varjudena kaamerad peidus, kuid kus saadetakse eetrisse Ringvaate saadet, mille suureks fänniks olen hakanud (ei jõua sügist lausa ära oodata :). Viru keskuse raamatupoes sain viimaks ka Epp Petronele silmast silma tere öelda. Seal toimus parasjagu "Minu Suriname" esitus. Sõõrikukohviku leidsime Narva maanteel, lapsed said üle tee asuvast ametihoonest oma Eesti passid ja ID-kaardid kätte. Ammu kehtivuse kaotanud passid olid veel lausa beebipiltidega. Vahepeal polnud me neid uuendanud. Aga kes teab, mis neidudel pähe võib tulla. Ehk seavad peale kooli lõpetamist sammud Eesti poole :)

Armas naabriproua vedas meid (kõige noorema kergele protestile vaatamata) kontserdile, mis toimus Padise lähedal asuvas Kallaste turismitalus. Tema vanem poeg on juhtumisi peretütre kavaleriks ning lööb innukalt kaasa talu toimetustes. Kuulasime Lenna ja Tafenau ühiskontserti, mis sinna metsakaldale ehitatud lavale imekenasti sobis. Minge ka kaema, kui mõni kontsert jälle toimub. Koha peal pakuti lausa juua ja süüa ning vaheajal võis talumaadel ringi jalutada ning taluloomi imetleda, armast kiisupoega ja suurt pisut laisa olemisega majavalvurit. Isegi kitsekesed lippasid seal ringi.

Siia lõppu veel mõned pidid Vantaa lennujaamast, kus jälgisin lennukite maandumist. Ma ei jõudnud ära imestada, kui tihedalt neid sinna saabus! Arvestades, et ega see lennujaam just kõige suuremate killast pole, siis ma ei kujuta ette, mis näites New Yorgis või isegi Torontos toimub.

Eesti juttu ja pilte jätkub mul veel mõneks ajaks ;) Nii et kannatust.