Pere on nüüd nädal aega kodus jõudnud olla. Hulgaliselt toredaid mälestusi ja pilte Jaapanist kaasas. Pilte tänu digiajastule muidugi sadades ;) Tom püüab nüüd aegapidi mingit selgust oma reisijuttudega saada ning kirjutab kõigest oma blogis. Nii tema kui lapsed arvavad, et võiks uuesti sinna tagasi minna, ja miks mitte isegi pikemaks ajaks, mõtleb Mari. Eks neid karatekaid ole seal treenimas varemgi käinud. Minu jaoks oli eriti armas, et tänu karatele tuttavaks saanud jaapanlanna Mikiko ei unustanud mindki ära ning saatis kena kingituse ;) Ning enne kui Tom pahandama jõuab hakata, kas ma teda nõnda kõrvale ei jäta, siis sain oma kallilt kaasalt ilusa puust kaelaehte. Isegi instruktsioonid olid juures, kuidas seda käsitleda, et see ikka hästi kaua vastu peaks.
Muul rindel on meil üsna muutusteta. Tasapisi peame hakkama ikka üleujutatuse üle elanud keldris tegutsema, siis saab ülemisel korrusel asjad paremini paika, see tähendab saame rohkem liikuma. Kuna meil on juba nädala pärast vaja kellelegi öömaja anda (tuleb Toronto filmifestivalist osa võtma), siis pidin ikka keldri väikeses toas voodi uuesti üles tegema. Madratsi alla viima ja isegi vaiba põrandale panema. Aga seinad on natuke augulised, sest umbes vööni on seinaplaadid eemaldatud. Vannituba on sama lage. Tema rõõmuks me väga palju sinna just ei kipu ;) Nind õnneks on ta ka vähenõudlik, sest hoiatasin meid tabanud väikese katastroofi eest. Kõige tähtsam on ikka koht, kus saab ööseks end pikali visata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)