27.12.13

Verivorstid


Olen minagi nüüd viimaks verivorstid ise valmis teinud. Mitte et ma neid eriti süüa armastaksin, aga oli ikka tahtmine asi ära proovida. Kuigi mul kõik vajalik ammu valmis oli, siis tervis juksis ning mul polnud energiat millekski, kõige vähem vorstiteoks. Lõpuks suutsin ikka möödunud laupäeva õhtul pudru valmis keeta ja isegi liha-sibulasegu küpsetada. Aga siis tuli öö peale ning ma otsustasin päris vorstiteo pühapäevale jätta. Head plaanid, kui just hommik poleks üllatanud külma toa ja elektrita majaga, mis kõik jäise tormi süü oli. Kuidas ma siis nüüd edasi tegutsen... Lootsin, et ehk ikka saan tule majja, aga ei midagi. Viimaks, kui pimedaks kippus, siis arvasin, et võiks vorstid vähemalt valmis toppida. Kuna tulest polnud jälgegi, siis süütasin küünlad ning segasin kõik vajaliku kokku. Pean tunnistama, et verega jändamine küünlavalguses polnudki nii hull! Oli selline pruunikas vedelik ainult :) Vorstid valmis, viisin nad alla keldrisse, kus oli loomulikult ekstra jahedaks läinud. Toas oli umbes 14 kraadi sooja ja läks pidevalt külmemaks. Õues olid miinuskraadid...  Kogu see õhtu oli minu jaoks täielik sürr. Kujutasin elavalt ette, kuidas mu esivanemad nõnda hämaras toimetasid. Vist oli neil ainult pisut soojem, sest puitküttega pliiti mul ju köögis pole :)

Järgmiseks päevaks oli õnneks elekter tagasi, peale 24-tunnilist ootamist. Pidin hommikul tööle minema. Kus tegelikult ainult pisut üle kahe tunni istusin. Eesti Maja oli samamoodi külm ning arvutiteta on natuke raske tööd teha (Eesti Maja sai elektri tagasi alles jõululaupäeva õhtul). Tulin koju ja keetsin vorstid valmis. Meie Koko, kurinahk, sai paar tükki kätte ning kugistas kohe kiiresti alla. Õhtusööki talle selle pahateo eest enam ei andnud. Torkasin ka paar vorsti ahju. Maitse oli ju päris nagu verivorstil ikka, aga pisut liiga pehmed tundusid. Kardan, et puder sai liiga pehme. Jätsin ta ju lihtsalt potti, ning öö jooksul haudus see kindlasti edasi. Ma proovisin ka sooli mitte liiga täis ajada, esimesed (pildil) on eriti nirud :) Sest õpetuse järgi võivad nad liialt täisaetuna kergelt lõhki minna. Kasutasin siit leitud juhendeid (kuigi enam täpselt ei mäletanud, mis teha tuli, sest interneti mul ju polnud... Ma ütleks, et täielikult piisab sellest kogusest. Kui veel ainult enda jaoks teha, siis võiks vabalt poolega piirduda. Maitseainetest lisasin ka oregoni ja tüümiani. 1.5 naela kruupe ja 1.5 naela sealiha, 2 tassi sibulat, pipart, vorstirohtu (ehk marjoram), umbes liiter verd. Samas võiks ka Toidutare juhendid eeskujuks võtta. Aga mul polnud enam võimalik kusagilt instruktsioone otsida.


Tegin selliseid lühikesed pontsakad vorstid, sest just sellised meeldivad mulle endale rohkem :) Tom arvas, et maitsesid täitsa head ja käis jõulupäeval veel otsimas, kas saaks juurde. Sügavkülmas on mul neid veel nääriõhtuks ja ehk veel mõneks teisekski korraks. Taldrikul on näha, kui palju ma neid verivoste tegelikult armastan ;)  Ema, kes mul Hiiumaalt, ütles, et nemad ei teinud kunagi verega vorsti. Kusagilt lugesingi, et ega seal polnudki eriti kombeks verd kasutada. Mõtlesin ka korra osast segust hoopis valgeid vorste teha, kuid olin liiga palju nendega juba jännanud. Aitas küll! Kas teeksin järgmisel aastal uuesti... pole kindel. Pigem vist kulutaksin aega süldikeetmisele :D


26.12.13

Jäätormi järelkaja


(emaili) postkasti potsatas just kirjake meie rajooni esindajalt, et 18% linna majapidamistest on endiselt ilma elektrita (umbes 48 tuhat klienti, kusjuures iga ülesloetud kliendi taga on ju tihtipeale terved pered... keegi ütles, et seda numbrit peaks 2.5ga korrutama, siis saad inimeste arvu kätte). Meil oli väike ehmatus eile hommikul, kui elekter jälle ära läks. Õnneks mitte väga pikaks ajaks. Õige pea olid mehed tänaval askeldamas. Loodan, et kõik meie kolmnurga elanikud on nüüd elektriga. Sest jõuluõhtu traditsioonilisel jalutuskäigul hakkas päris hale meist vaid paar tänavat edasi majade tumadaid aknaid vaadates. Mõnel põlesid vaid küünlad sees, mõnel tegi generaator õues kurja häält. 

Pidevalt juurde sadav lumi ei kergenda sugugi parandustöid. Eelmise aastal samal ajal oli meil ilm nagu hetkel Eestis, käisin lausa kingad palja jala otsas tööl. Nüüd on ilm selline nagu ma siiani veel kordagi Torontos näinud pole. On ju küll olnud jäävihma, kuid mitte nii palju ja enamasti on ka soojemaks läinud, ning kõik ära sulatanud. Nüüd oli ju hoopis vastupidi. Jää sadas maha, ja ilma läks aina külmemaks, Torontos oli see -17 ühel ööl. Soojas toas on mõnus vaadata kaunist jõulust lumesadu, mis peidab jäised puud ja tänavad, kuid süda kripeldab kõigi nende pärast, kes peavad kodust eemal olema. Kas sõprade-sugulaste juures, hotellis või hoopis soojenduskeskustes, kus on ka magamisasemed muretsetud.

Mõned fotod meie ümbrusest. Eriti kaunis oli jõulutuledes kristallpuu...



Ja siin terve rida fotosid, mis netist üles korjasin. Palun kõigilt vabandust, et nende nimesid üles ei loe (välja arvatud Peeter Põldre, kes pildistas linde ja kelle fotosid võib Eesti Elu lehele minna vaatama), aga mõtlesin rohkem enda jaoks väikese "mälestuse" jätta.

24.12.13

Jõululaupäev


Kuusepuu on meil tulesäras, praad ahjus, hapukapsad poti sees. Saan korraks hinge tõmmata, kuigi pean ütlema, et ma täna just end väga välja venitanud ei ole :)  Minu mõtted on kindlasti kõigi nende üle sajatuhande majapidamisega, kes pole siiani veel saanud elektrit tagasi. Ma kujutan liigagi hästi ette, kuidas jõuluõhtu meil välja oleks näinud, kui samas olukorras oleksime. Külmakraade on ilmajaama sõnul hetkel 11, kuid tuul on päris tugev, mis soojustamata majades kindlasti lisaks tunda annab (ja vanemad majad on ju siin ilma soojustuseta, teame omast käest).

Tahtsin aga hoopis erilise tänu saata Pärnumaale ühele toredale perele, kes Eestist saadetud pakiga meile supervahva üllatuse korraldasid! Sain selle eile alles kätte, sest olen pikalt kodus olnud. Minu esimene päev tööle kujunes küll väga lühikeseks, aga hea, et ma ikka kohale läksin. Nii jõudis pakk just õigeks ajaks meie koju! Igaüks sai endale midagi :) Eriti rõõmustasin piparkookide ja raamatu üle! Piparkoogitainaski mul ju seekord tegematagi... Kaasa ja lapsed nohisesid samuti rahulolevalt. Ma ei oskagi sõnadesse panna, kui väga läks hinge selline armas liigutus! Suur-suur aitäh meie kõigi poolt!

Kaunist pühadeaega kõigile!

23.12.13

Jäine torm


Tahtsin rahumeeli oma blogiga "jõulupuhkusele" minna, aga segama tuli sel nädalavahetusel külla tulnud jäätorm ehk jäävihm ehk freezing rain, mis meile ja umbes veel poolele miljonile majapidamisele Ontarios (nendest umbes kolmesajale tuhandele Torontos) tähendas elektrikatkestusi. Meil kadus elekter kusagil kolme ajal ööl vastu pühapäeva. Laps väitis, et pool kolm oli veel valgus majas, sest just siis lõpetasid nad külla tulnud sõbrannaga filmi vaatamise. Hommikul ärkasime päris külmas toas, ja seda mitte ainult sellepärast et meie küttesüsteem on seadistatud öisele jahedamale rezhiimile. Oleks nüüd kenasti ette osanud mõelda, siis oleks pidanud kütte õhtul hästi kõrgele ajama, sest elektrist võisime järgmine 24 tundi ainult unistada. Unistamise käigus ei aidanud põletavad pilgud termomeetrile, mille näit järjepidevalt ainult allapoole liikus, ja seda muidugi mitte ainult õues vaid ka meie toas. Sättisin hulgaliselt küünlaid elutuppa üles, mis sest et väljas suur valge oli. See oli minu hädine katse majas lõket luua. Õrnad küünlaleegid kinkisid vaid ühe ekstrakraadi, mis aga õhtu lähenedes võitlusele külmaga alla andis. Magama minnes oli elutoas sooja uhked 14kraadi, magamistubades veelgi vähem. Aga me oleme ju karastatud isikud, vähemalt teoorias. Igaks juhuks otsisime siiski kõik vabad tekid üles ning pugesime nende alla külma eest peitu. Enne tudile jäämist jõudsin mõelda, kuidas me jõuluõhtul õues külmakraadidega grilli peal seapraadi küpsetama peame ja tekikuhja all jõuluvana ootame. Sest linnaisad ja muud targad elektrijaamade esindajad hoiatasid, kuidas nad kõigi pingutuste kiuste ei saa viimsele kui ühele tagada elektriühendust enne jõulupäeva. Hiljem pidid nad sedagi teavitust pisut korrigeerima ning vabandavalt teatama, et mõni peab äkki kuni uue nädalavahetuseni ootama...


Meie õnneks nii kaua ootama ei pidanud. Juba järgmisel öösel, st täna hommikul umbes kolme ajal kikitasin kõrvu, kas ma ei kuulnud mitte kütteahju tuttavat käimalülitamise häält. Hetk hiljem hakkaski juba puhuma sooja õhku, mille peale oleksin rõõmsalt keksima hakanud, kui raske tekikuhi seda takistanud poleks. Kuna targad teadjad olid hoiatanud, kuidas tagasitulnud elekter ei tähenda, et see ka "pidama" jääb (sest jää raskuse all ja tuulega võib puuoksi endiselt elektriliinidele kukkuda), siis olin nüüd palju targem ja kiirustasin reguleerima termomeetrinäitu kõrgema numbri peale. Vähemalt oleks maja pisut soojem, kui peaksime jälle külma kätte jääma. Hetkel on meil siin juba esmaspäeva õhtu ja siiani on meil veel soe, kuigi meie majadeblokkide kolmnurgas on mitu tänavat endiselt ilma valguseta.


Meie külm pühapäev möödus minu jaoks küünlavalgusel lugemisest ja kudumisest. Tom koos lastega ja Mari sõbrannaga läksid Ikeasse sooja otsima ja sööma. Tom ei lähe ju "käima" kui ta kohvi pole saanud ;)  Hiljem astusid nad meie eestlastest sõprade juurest läbi, kellel õnneks maja soe. Isegi sauna sai mu kallis kaasa oma külmunud konte sulatama minna. Pean aga tunnistama, et hoolimata ilusatest küünaldest ja soojast tekist jalgade peal, kippus pisut jahedaks keerama. Otsustasin siis, et olgu peale, aitab istumisest. Teen ikka verivorstid valmis, just nii nagu meie esiisad kunagi küünlavalgusel :)  Õieti oli mul puder juba laupäeva õhtul valmis keedetud, aga kuna aeg kiskus hiliseks, siis mõtlesin, et saan pühapäeval jätkata. Sai ju küll, aga mida sa teed, kui pliit on elektriga ja küünlaleegist suure poti vee keema ajamiseks ei piisa. Igal juhul sain pudru maitsestatud, isegi vere lisatud ning hakklihamasina abil vorstikesed valmis meisterdatud. Pean ütlema, et pimedas oli ju päris tore askeldada. Vere värv oli selline kergelt pruunikas ja ei tekitanud õõvastavat tunnet, et millega ma siis õieti tegelen ;) Ma pole nimelt kunagi varem ise verivorste teinud!


Aga jäävihmast endast ei oskagi ma midagi eriti tarka kirjutada. Nagu Eesti ilma kodulehelt lugesin, esineb seda päris harva Eestis. Viimati oli Baltikumis ja Venemaal (Moskvas) selline suurem ja tõsisem umbes kolm aastat tagasi. Siin ja USAs on see aga päris tavaline talvine külaline, kuigi mitte alati nii raskel kujul kui seekord. (Viimane tõesti tõsine oli 1998.aastal, kui Quebeci provints kõige rohkem kannatada sai. Seal läksid suured elektritornid nagu tikkudest ehitised krõps ja plõks katki, ning paljud kodud said alles kuu aega hiljem elektriühenduse tagasi.)


Tavaliselt liigub soe õhumass külma kohale (meie puhul siin Mehhiko lahelt) ja vihm, mis alla sajab ei jõua päriselt ei külmuda ega lumehelbeks muutuda vaid sajab alla, aga nii külmana, et niipea kui ta midagi puudutab, saab temast jää. Autod jäävad raske jääkihi alla, nii et on parasjagu tegemist enne kui isegi ukse lahti saaksid. Rääkimata sellest, et sa aknast välja näeksid. Oksad kattuvad jääga, ning muutuvad muidugi väga raskeks ja otsustavad siis ühel hetkel, aitab küll ning sajavad aga uhkelt alla. Ükskõik mille otsa. Kuna väga palju elektrijuhtmeid on postide otsas (ainult osaliselt maa all) ja Toronto päris puuderikas, siis pole ime, et pered valgusest ja soojast ilma jäävad. Meie targad linnaisad proovisid küll lohutada, kuidas asi veelgi hullem oleks võinud olnud, kui nad viimased kaks aastat poleks väga usinalt pühendunud puude ülevaatusele ning puhastustööle, et ära hoida suuremat katastroofi. Eks tänu sellele usinusele kaotasime meie ja mitmed teisedki meie tänavalt oma uhked puud majade eest. Ühelt poolt on kahju puudest ilma jääda, kuid teisalt kui ikka külmas majas istuda ning aru pidada, kui kaua me täpselt seal vastu peame, kas hetkeni, kui toas miinuskraadid on või on meis ikka tugev viikingite veri sees, et ei hooli nendestki, siis on päris hea meel linnaisade hoole eest ;)


Fotod on mul tehtud mõned läbi akna, mõned täna töölt koju tulles. Kusjuures tööl olin vaid natuke üle kahe tunni, sest Eesti Maja oli ka ilma eletrita... kaua sa ikka seal külmas ja pimedas kontoris vastu pead, sest ega me pangauksi lahti ei saanud teha. Peaaegu eluohtlik oli sinna kolmandale korrusele minna, sest koridorid olid kottpimedad. Hea, et me juba kinnisilmi sinna oskame peale kõiki neid aastaid minna ;)  Ega ma eriti ei kippunud tänavatele jalutama, sest need on väga-väga libedad! Samas on häiritud ühistransport, trammid ei liikunud, osaliselt on metrooga probleeme. Lennuliiklus mind ei sega, sest ei reisi väga kuhugi, aga paljude jaoks algas ju jõuluvaheaeg...


Viimane foto on meie aknast vastasmajale pühapäeva hommikul, kui jälgisime naabrimeeste usinat tööd igaks juhuks oma autod suurte puude alt ära viia. Sel ajal, kui nad autosid jääst puhastasid, sadas mitu oksa alla. See, mis sissesõidutee ära lõikas, tõi kaasa ka suure elektrivooluliini. Ime-ime, aga poole tunni jooksul olid juba elektrimehed kohal, et seda õnnetust likvideerida. Nimelt hoiatati, et parem on kõigist sellistest eemal hoida ja mitte lähedale minna. Kahjuks ei tähendanud see, et meil kohe ka elekter tagasi oleks tulnud, kuigi vaikselt ikka lootsin seda. Pidime ööni ootama. Homme jätkub meie saaga külmast ja jäisest Torontost. Need aga, kes külmetavad, võivad minna linnas avatud "soojenduskeskustesse", kus jagatakse peale sooja ka süüa ning isegi magamisvõimalusi. Samal ajal töötavad nii Toronto kui ka mujalt linnadest, kus probleeme ei ole, kohale tulnud spetsid, et likvideerida tormi tagajärgi.

Positiivse külje pealt pean nimetama, et kogu selle 24-tunni jooksul ei olnud meil õnneks probleeme veega. See oli mu esimene mure, kas ikka vett on. Boiler hoidis isegi õhtuni vee sooja, nii et sain isegi nõusid pesta. Järgmisel päeval polnud küll internetiühendust, kuigi elekter olemas. Kuid minu üllatuseks teatasid neiud (eriti noorem, kes ilma kuidagi olla ei saa), et palju tähtsam on elekter ja soojus :) Näed, millega nad oskavad üllatada!

Tom on oma jutu koos fotodega siia kirja pannud.


21.12.13

Jõuluaeg algab toomapäeval


Kauni foto meie maja ees olevast kuusest sain, kui paks kiht lund maha sadas. Alles hiljem neid arvutisse laadides märkasin, milline tore jõulune taust sai ehtele. Tänasel toomapäeval peaks kodus usinalt tegutsema, et see pühadeks korras oleks. Kuigi pean tunnistama, et viimased nädalad pole mitte väga kerged mulle olnud, sest kuri haigus tuli kallale. Mis mind väga häirib, sest kuigi ma pole mingi eriline usin koduperenaine, siis võttis see mul igasuguse väiksemagi tegutsemisiha.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju siruli olen olnud ja poest valmistoitu ostnud (st Tom on ostnud). Isegi jõulutunnet pole õieti kordagi tekkinud, kuigi olen proovinud seda pisut tekitada küünalde põletamiesga. Kogu asja juures on positiivne see, et sain päris palju kududa :) Ja varraste vahelt piiludes mitu telesarja ära vaadatud, millest rootslaste Tõeline inimene ehk kõige rohkem meeldis. Mitte et ma suur ulmekate fänn oleks, kuid see on kuidagi eriliselt hästi tehtud, ilma mingite uhkete filmiefektideta. Inimesed on leiutanud osavad robotid, kes näevad väga meie endi moodi välja. Küsimus on, kas nad on nagu inimesed või mitte? Eriti kui veel on olemas programmeerimiskood, mis neile justkui "hinge" annab; kuigi selle kasutamine on ebaseaduslik (teine seeria alles jookseb rootslaste telerites). Igaljuhul suur aitäh Netflixile, mis mu aega sisustas ;)

19.12.13

Uus mänguasi


Me ei ole väga suured jõulukinkide tegijad, lihtsalt läbi aasta saab ostetud asju, mida vähem või rohkem vaja on. Vahel siis ütleme, et see on sünnipäevaks või jõuludeks või ükskõik mis muu tähistamiseks ;)  Sügisel ostsin endale uue fotoaparaadi, peamiselt lihtsuse ja objektiivi pärast. Mu vanem fotokas on ka hea, kuid ta hakkas kuidagi ära väsima. Olen mõelnud ka peegelobjektiiviga fotoka peale, kuid üldse ei meeldi mõte, et peaksin erinevaid objektiive kaasa tarima. Nii suureks proffiks ma ka ei taha saada. Nõnda langes valik Canon PowerShot SX5 HS peale, mis juhtumisi eriti soodsalt müügil oli. Kõige uhkem näitaja on kindlasti selle zoom ehk suurendamisvõime 50x opiline (24-1200mm 35mm arvestuse järgi, see arvestus on minu jaoks endiselt arusaadavam ;)  Heaks näiteks on juuresolevad fotod. Esimesel on kõrghooned läänepoolse metroo lõpp-peatuse juures ja siis suurendus samast kohast rõdudele ja aknale (kaugem torn, väike must plekk näitab kohta, mis on toodud lähemale). Nagu keegi arvas, et sellega võid rahumeeli üles leida naaberitädi kadunud võtmed kõrvalmaja laua peal ;)


Lisaks olen eriliselt rahul, et ka makropilte saab hulga lihtsamalt võtta (siin foto paar postitust tagasi, lill sellel on väikse sõrmeotsa suurune). Eelistan ka neid fotokaid, mille ekraani saab liigutada, mis teeb madalalt või kõrgelt fotode tegemise palju kergemaks, st ei pea kikivarvukil olema või kõhuli maha viskama ;) Ja need, kes tahavad RAW pilte, siis sellega saab kaamera ka hakkama.