31.03.14

Kassi rohelised silmad


Kui keegi peaks kahtlema, kas kassil on ikka rohelised simad :)

30.03.14

Mida värvilisem toit, seda kasulikum...


Olen viimased kaks kuud suuri muudatusi oma toitumises teinud. Peapõhjuseks terviseprobleemid, millest ehk natuke hiljem kirjutan. Söön nüüd mitu korda päevas väiksemaid koguseid ja kaks-kolm tundi enne magamaminekut on mu viimane toidukord. Õhtusöögiks on mul põhikomponendiks pildil kujutatu, st hästi palju erinevaid juurvilju, mis ma vähese oliiviõliga kuumal pannil läbi praen. Võtan ainult natuke kartulit või riisi või nuudleid kõrvale, oleneb, mida ma teistele teen. Kala ja kana on meie laual nüüd ülekaalus, vahel ka (enamsti isetehtud) hakklihast toidud, millele segan sisse hautatud ja püreestatud ube. Pidupäeval taine sealiha. Supp on kindlalt iga nädal menüüs. Pühapäevahommikustest pannkookidest juba kirjutasin (ma ei ole aga väga liiale läinud ja kui on vahukoort, siis võtan ikka maasikatega :)  Hommikul sööme Mariga seemnemüsli (retsept Nami-namist). Panen enda omale keefiri ja Marile jogurtit peale, lisaks mustikaid ja kaneeli (Tseiloni oma, mis pidi natuke parem olema). Olen palju lugenud tervislikust toitumisest, ja kuigi ma panen mitmeid asju kõrva taha, siis täiesti hulluks ma ka ei kavatse sellega minna. Teisalt poleks ma arvanud, kui palju võib nautida nii suurel hulgal "rohelise" söömist :)  Armastasin patustada palju juustuga ja eks ma olen ka paras maiasmokk. Sellele olen proovinud kriipsu peale tõmmata. Kuigi jälle mitte täielikult. Aga... kui nüüd võtan juustuviilu või shokolaaditüki, siis oskan seda palju rohkem nautida, sest luban neid endale palju harvem! Enne kippus pisike kuradike seal kusagil vasaku õla juures sosistama, et võin ju kohe uue järele kõndida, kui vana otsas.

Olen nende kahe kuuga umbes viis kilo alla võtnud. Mitte et ma kunagi üle kaalu oleks olnud, jäin oma piirinormide sees sinna ülemisse otsa. Nüüd oleks hea, kui jõuaksin kuhugi alumise piirimärgi ligi. Ja ma ei kiirusta sellega, sest mulle pole kunagi mingid dieedid meeldinud. Olin kuidagi leppinud, et kaal on nii nagu ta mul oli. Riideid sai ju poest vastavalt suurusele osta ja mitte põdeda, miks seelik enam ümbert kinni ei lähe. Kurtsin Tomile hiljuti, et jube jama, ostsin just sügisel paari pikki pükse ja nüüd ei tea kohe, mis teha, sest need on laiaks jäänud. Tomile tegi see kurtmine nalja, sest tavaliselt ju ollakse pigem rõõmsad, kui kõhurasv kokku kuivab :)  Ma olen vist liiga praktiline :D

Kas mul on olnud kerge neid muudatusi sisse viia... Mõnes osas ei, mõnes jah. Kuna ma ei pea dieeti, vaid olen muutnud kogu elustiili ja selle mõttega, et ma ei tohiks kõrvale kalduda ning peaks nõnda ikka elu lõpuni elama, siis mingil määral on see kerge olnud. Kõige raskem oli alguses õhtusest söömisest loobuda. Siis oli ju nii hea tee kõrvale üks või kaks või kolm juustusaia süüa. Ja magustoiduks ikka midagi veel peale haugata. Tühi kõht õhtul andis ikka päris kurjalt märku. Aga siis läksin välja koeraga hästi pikale jalutuskäigule ning see mure kadus ära. Hommikul oli jälle palju parem enesetunne, kuigi õhtul võisin küll mõelda, et ei suuda vastu pidada.

Ma poleks kunagi arvanud, et võiksin sellise kannapöörde teha. Aga kui valikuks on tervis või tervisehädad, siis pole just raske sundida end ümber mõtlema. See on täiesti võimalik :)

22.03.14

Skandinaaviahõnguline söögikoht


Karelia kohvik on suht uus söögikoht Torontos. Nad on siin tegutsenud peaaegu kaks aastat. Omanikeks-kokkadeks abielupaar, kellest tugevam pool on läti juurtega ja õrnem hästi rõõmsameelne mustanahaline naine. Pakutakse skandinaaviapärast toitu, sealhulgas ka võileibu. Siin on pigem harjutud hamburgerimoodi asjadega. Ikka kaks saia, mille vahele toidukraam laotud. Lisaks on neil oma suitsuahi ja seal teevad nad nii suitsukala- kui liha.


Käisime mõni nädal tagasi seal koos töökaaslastega. On väike kohake, mis paistis päris populaarneolevat. Õhtuks olid kõik lauad võetud. Nad pakuvad ka päris korralikku õhtusööki. Ise võtsin ainult suppi ja koogikese. Koogi valik on meeldivalt põhjamaine, st päris hea :)


Toidupildid on Heili taldrikult. Eriti põnevad olid kuivatatud kaunistused. Ja maitsvad ka ;)  Olime kõik väga rahul ja kui omanik tuli uurima, mis me arvasime, siis proovisime ta peal eestlase naeratust (nagu hiljuti üks Ameerika juurtega koomik, kes Eestis elab, kõigile demonstreeris - st peab väga tõsiselt otsa vaatama). Mustanahaline omanik hakkas naerma ja ütles: "Oh, see pole midagi! Te peaksite nägema soomlaste naeratust! Pealegi ei saa nendelt poolt sõnagi vastuseks!" Olin peaaegu juba vastamas, et pole ime, oleme ikka ju nende suhtes lõunamaalased ja teada on kuidas lõuna poole elavad inimesed on temperamentsemad :D

17.03.14

Kuidas saime 24-tunnise alkoholi ostu keelu...

Kui keegi oleks mulle enne eelmist suve teatanud, et LCBO (ehk kohalik riiklikult kontrollitud alkoholipoe kett) ei müü sulle veini, sest alaealised lapsed on kaasas, siis oleks ma arvanud, et ta ajab täielikku udu. Aga just nii juhtus meiega! Tahtsin juba tookord sellest kirjutada, aga Tom jõudis väga põhjaliku ja värvika aruande teha (loe siit) ning siis otsustasin, et ootan ära, mida LCBO mulle vastab. Sest kogu asi tundus nii jabur, et loomulikult kirjutasin neile, pärides aru, miks me nende löögi alla sattusime.
Lühidalt, hüppasime LCBOst läbi Eestist tulnud sõbranna ja Kirkega, sest õhtul pidid külalised tulema. Soovitasin eestlannal osta Eestisse kaasa jääveini ning lisaks valis ta veel midagi. Kuna meie olime Tomiga ostudega valmis, läksime maksime pudelite eest ära. Kirke jäi sõbrannaga. Kui nad kassasse läksid, küsiti Kirke käest ka isikut tõendavat dokumenti, mida tal muidugi polnud (ja mille peale Kirke väga ära ehmatas, kinnitades, et tema ei joo! Tegelikult on mu mõlemad tüdrukud sellised, kes keelduvad isegi konjakiga immutatud torti söömast :) Kuna müüja kahtlustas, et pudelid võivad olla mõeldud Kirkele, siis keeldus ta raha vastu võtmast. Tom arvas, et mis jama, astus autost välja ning läks tagasi poodi, et ise need kaks pudelit kinni maksta. Aga selle peale läks nali lahti... talle keelduti müümast, sest loomulikult oli siililegi  selge, et ta viib need Kirkele! Mingid seletused, et autos on juba ostetud pudelid (üks sama marki, mis sõbranna pidi ostma), ei aidanud. Eks Tom lonkis kurvalt tühjade kätega välja ning oli juba autole tuure peale panemas, kui otsustas, et nii ikka ei saa. Ta läks asjale selgust saama. Asi läks nii kaugele, et juhataja tuli välja, kes muidugi astus müüja selja taha, ning mingit müüki ei toimunud. Nii palju siis sellest. Tasub Tomi lugu lugeda muidugi :)

Mina olen vahel selline usin, kes ei taha asju niisama jätta ja kirjutasin LCBOle. Eks nüüd annan vastustest aru, mil kogu see lugu uuesti jutuks tuli (ja siin lühemat või kauemat aega elanud kaasmaalasi kahtlevalt pead vangutama pani), kuidas Kanadas võib juhtuda, et alaelaiste lastega alkoholipoodi tulnud vanemad võivad sama targalt tühjade kätega poest tagasi kõmpida ja kangema kraami ostukeelu peale saada. Kaalusin isegi lehte kirjutada, või vähemalt läbi kohaliku eestlaste ajalehe asja valgustada, aga pisikeseks mõtteks see tookord jäigi.

Kõigepealt muidugi küsimus, kas me üldse enam tohime sinna poodi oma nägu näidata või võime elu lõpuni alkoholist suu puhtaks pühkida. Vastuseks: meile ei müüda mitte midagi 24 tundi peale seda, kui keeld peale pannakse (keelaja on loomulikult kassapidaja, sest selline üliuhke õigus talle juba antud on). Lisaks nimetati, et kauplustes on kenasti korvid ja kärud olemas. Parem on kui lapsed/teismelised üldse pudeleid ei katsu või oma abi ei paku nende kandmisel. Veelgi parem on, kui me riiulite vahel jalutades nendega ei räägi, sest võib jääda mulje, et me arutame, millist pudelit meie võsukesed tahvad kodus proovida! Muidugi teeb võõras keeles rääkimine asja veelgi keerulisemaks, sest poetöötajad ei tarvitse aru saada, millest jutt käib :)

Kui seda lugu töö juures rääkisin, siis keegi ei uskunud, mis juhtunud oli. Üks minuvanune siin üles kasvanud naine, kes on nelja lapse ema, rääkis, et kui tema alkopoodi läheb ja lapsed kaasas, siis on ta lasknud neil küll pudeleid hoida. Nad on isegi arutanud, millist sorti osta, mis isale näiteks meeldiks. Siiani pole tal kordagi mingit probleemi tekkinud. Kui selle koha pealt LCBO esindajal küsimuse esitasin, peale umbes kahekast emaili, mis ma temaga vahetasin, jõudsime tagasi punkti üks, st ta kirjutas mulle sama jama, mis esimeses kirjas, et ei tohi katsuda ja ei tohi rääkida. Samuti ei vastanud ta mulle, miks oleks nimetatud poe juhataja lubanud Tomil osta mingit teist marki veini, aga mitte seda, mis Eesti sõbranna välja valinud oli. Nagu Tom ütles, neil polnud ju vastuseid :)

Selle peale tüdinesin kogu asjast väga ära ning teatasin, et minu meelest pole ta mitte väga hästi minu üles tõstatud küsimust lahendanud. Olles ise iga päev teenindaja rollis ja tihtipeale veelgi keerulisemaid probleeme lahendamas, olen päris hästi õppinud asjadele lähenema :)  Sellega jäi meie imetore kirjavahetus minu suureks kurvastuseks katki.

Umbes kuu aega hiljem teatas teine töökaaslane, et nägi LCBO poes kirja, milles paluti alaealistel pudeleid mitte puudutada :D  Ime et seal polnud juurde lisatud, et nad peaksid oma suud ka kinni hoidma.

Mis on siis minu järeldus kogu sellele loole. Tõenäoliselt oleme väga kahtlase välimuse ja olekuga isikud, kes proovivad oma järeltulevat põlve alkoholiga mürgitada. Juurde lisatud foto alusel otsustades võiks ju nendega nõus olla. Kes siis vaevalt pooleaastase Beebi-Mari õlleklaasi taha istuma sätib :D
Kui järele mõelda, siis on meil õnnestunud kuidagi nii, et kangemat kraami käib Tom enamasti üksi ostmas. Kui oleksime lastega olnud, siis oleks meil vist tõesti keeld peal, kuni lapsed 19 saavad, sest ei või iial teada... 

16.03.14

Külm


Kui neljapäeva öösel oli miinus 17, siis reedel juba pluss 12!  Täna hommikul jälle miinus 11. Nagu mingi loterii, keegi tõmabab huupi numbreid välja :)  Aga selle eest olen saanud mitmeid ilusaid fotosid jäälilledest! Siin taas kord näide ühest. 

Täna on ka Toronto keslinnas Balti rahvaste kogunemine Ukraina toetuseks. Kanadas on ju väga suur ukrainlaste kogukond. Neid on läbi sajandite siia tulnud, paljud on preerialaladel. Nad ju harjunud vilja kasvatama. Tom ja Mari plaanivad kohale minna. Ma mäletan, kuidas meie ajalooõpetaja ütles, et ajaloos on ikka kuidagi nii olnud, et iga põlvkond on mingisse sõtta kaasa tõmmatud olnud. Ei taha üldse, et selline asi juhtuks! Ainult sellepärast et mingi hull inimene seda õigeks peab. Arutasime siin ükspäev, et ju tal mingi alaväärsuskompleks on. Milline teine riigijuht oma muskleid kangest poseerib, milleks... :D  Ja nüüd on vaja ikka oma võimu näidata. Või äkki seda kindlustada elu lõpuni... Tsaar ta ju nime poolest pole, aga tõenäoliselt tahaks olla.

14.03.14

Ootamatud avastused


Selle asemel, et vastata paar postitust tagasi jäetud kommentaarile, teen eraldi postituse, sest plaanis oli seda niikuinii teha. Olen Geni teenust, kus saad oma sugupuu jälgi ajada, mitu aastat kasutanud. Esimesed kaks aastat isegi maksulise teenusena (sest siis oli hind palju odavam). Kaugemalt sugulane Hiiumaal juhatas mind sinna, sest tema ema on väga kaua juba minu emapoolset sugupuud uurinud (esimesed nimed on 17.sajandist). Meil oli ka üks lähem sugulane, kes 80ndatel asja väga tõsiselt võttis ning kõigile ema vanavanemate sugulastele isegi piltidega albumid valmis tegi. Käisime mitu aastat Kassaril suviti kokku saamas. Nüüd on muidugi Geni abil kõik palju lihtsamaks tehtud. Aastatega on kasutajaid Eestist juurde tulnud, mis laiendab muidugi veelgi sugulaste ja hõimlaste arvu.
 

Kõige vähem oli mul infot emapoolse vanaisa sugulaste kohta (Julius Toffer, pärit Hiiumaalt Nurstest, kuigi Toffrid on ilmselgelt ikka Tohvri külast alguse saanud :D), olin ise nii palju kirja pannud, kui meil endil olemas oli, kuigi nüüd avastasin, et minu ja teiste omad on kenasti kokku sulanud ja viinud sellegi puu päris kaugele välja. Minu isapoolne suguvõsa oli ka alguses üsna hõre. Loomulikult tean oma tädi ja onusid ning nende lapsi, aga sellega kõik piirduski. 

Tunnistan, et pole ammu Genit uurimas käinud, kuigi saan pidevalt emaile. Mõne jaoks on see tüütu, kui need tulevad, aga tänu just ühele sellistest läksin jälle kohale. Sest üles kerkis minu neiupõlvenimi - Reinberg, kuna keegi on olnud nii kena ja seda liini uurinud. Ning mis ma avastasin...! Kõigepealt seda, et minu vanaisa ja kõik enne teda pole mitte Valgamaalt pärit (kus mu isa sündinud on), vaid hoopis Põltsamaa lähedalt Kamari külast (umbes 10km linnast lõuna pool). Lisaks tuleb välja, et millalgi 19.sajandil, kui eestlased kippusid oma nimesid saksastama (jah, tuleb välja, et selline aeg on ka olnud, kui äkki bergid ja mannid eestlaste hulgas rohkem ringi hakkasid käima), siis minu esiisa (täpsemalt vanaisa vanaisa) Rein muutis oma nime Reinbergiks. Kena ehteestilik Rein Mänd oli ta nimi ning temast sai (pisut fantaasiavaeselt) Rein Reinberg.

Aga huvitavaid kokkusattumisi on veelgi. Nimelt sellesama Reinu tütar Kai (ehk minu isa vanatädi) abiellus kellegi Juhan Jürman(n)iga, kelle järeltulijatest mõned elavad suurel Ameerikamaal (naise foto on Kai tütrest Elisabeth Ellinor Kangrost, kes suri Chicagos). See fakt polegi just eriti oluline (peale selle, et mul ikka ka kaugeid sugulasi siin mandril on), palju põnevam on hoopis see, et Tomi vanaema neiupõlvenimi on Jürman(n)! Tomi isa on ju pärit Põltsamaa kandist! Ma ei ole veel suutnud välja selgitada, kuidas need "minu" Jürmannid Tomi omadega seotud on, aga eks nad kuidagi kindlasti ole :)

Kui ma kõike seda põnevusega oma lastele rääkisin, vaatasid nad mulle otsa, nagu oleks mul väike kiiks külge karanud :D  Aga saan väga hästi aru. Olen avastanud, et mida vanemaks saan, seda huvitavam on teada, kust ma täpselt pärit olen! Nooremana ei tundu need asjad üldsegi olulised.

Ülemine foto on minu hõimupuu piltide hulgast, millel puudub täpsem info, kust need pärit on, alumine on kirikuraamatu väljavõte. Ja tegelikult on mul päris lähedalt sugulane veel Ameerikamaal Floridas, minu onupoeg perega, kes sinna umbes 10 aastat tagasi kolisid (nimeks ikka Reinberg). Meil ei ole palju kontakti olnud temaga, aga eelmisel aastal hakkasime tihedamalt helistama. Ta on minust kümme aastat vanem ja mäletab hulga lugusid, kui ma väiksem olin. Nii tore!



13.03.14

Talv jätkub...


Nõnda nägi meie maja täna hommikul välja. Seal, kuhu soola pole visatud, on teed valge lumekihi all, mis on autodega kõvaks ja libedaks sõidetud. Külma nii palju, et pidin oma kergema jaki rahumeeli konksu otsa jätma ja sooja mantli selga otsima. Sellise, millel saab kapuutsi ninani tõmmata :) Aga pole midagi, homme peaks olema jälle 7 kraadi sooja. Mis ei tähenda soojenemist, sest pühapäeval on -7! Nii et talv jätkub. Suusamägede omanike rõõmuks, kes loodavad lausa aprilli lõpuni neid lahti hoida!

12.03.14

Ega tali taeva saa jääda :D


Igaks juhuks, et me ikka aru saaksime, milline vägev tali meil on olnud, saadeti veel natuke lund juurde. Nii umbes 15-20cm. Pisut külma ka, ööseks umbes -17. Tuult sekka, nii et väljas tekib tunne nagu näitaks kraadiklaas mõnusad -27. Homme veel jahedat, siis natuke sooja, siis jälle jahedat. Märtsi lõpuni ennustab hetkel kusagil allapoole nulli keskmist õhutemperatuuri.


Ülemised fotod võtsin koduteel. Kohati oli teed nii paksu lume all, et kõnnitee servad kadusid kuhugi ära. Kui siiani olen saanud kukkumata kõige libeda ja lumega olla, siis täna oleksin ääre pealt paar korda ikka käe maha pannud. Uskumatu, et meil olid eilseks vähemalt kõnniteed enam-vähem lumevabad ja kevade märgid õhus... Poleks arvanud, et veel kord peab lumelabidad välja otsima!


Viimane foto on meie köögiaknalt kodus.

10.03.14

Maiasmokk


Pühapäevahommikuste pannkookide kõrvale maasikaid ja vahukoort. Keegi meie perest on aga eriline maiasmokk, muidugi see, kellele toit mõeldud pole :)

09.03.14

Kirke...?


Sõbranna saatis Vogue ajakirjast leitud pildi, kus reklaamitakse rootslaste lasteriiete poodi. Esimesel pilgul paneb imestama küll, kui sarnane see tütarlaps noorema Kirkega on. Aga eks meis eestlastes ole kindlasti ka rootsi verd sees ;)

08.03.14

Ühispangad ehk laenu-hoiuühistud Kanadas

Juhtus nii, et mõni nädal tagasi külastas Reporter meie panka Torontos. Tegelikult oli lugu keerulisem, aga oskasin neile soovitada, et siinoleku ajal oleks tore sealt läbi astuda, sest just siis tähistasime päeva, mil pank ametlikult 60 aastat tagasi oma "uksed" avas. Õieti uksi ju polnud, sest kogu pangandus käis kohvrist, mis õhtul kenasti koju hoiule viidi :) Tänaseks on varad kasvanud üle saja miljonini ja liikmeid on kusagil viie tuhande ringis. Kuigi oleme ühispank ehk uuemal ajal Eesti mõistes hoiu- laenuühistu, siis pakume täpselt samu teenuseid, mis iga teine suurpank. Muidugi selle vahega, et põhiteenused on täiesti tasuta.

Vaatasin pisut kommentaare, mis video juurde tekkinud on ning kurb hakkas, kui lugesin asjadest, millest inimestel aimugi pole. Kõigepealt kinnitan, et eestlased üle maailma saavad konto avada, kuigi selleks peab ise kohale tulema. Kui mõttekas on siiski mujal maailmas kontot omada, on iseasi. Kui soovid investeerida, siis ehk jah, kui aga igapäevast pangandust teha, siis läheb see ikka lõpuks kalliks. Sest raha peab kuidagi siia jõudma, ja tean, et välismaksed ei ole mitte just kõige odavamate killast. Nii kaob igasugune kasu ära. 

Kahjuks ei tähenda konto omamine meie pangas laenusaamist, mille  kohta oleme aastate jooksul päris mitmeid küsimusi Eestist saanud. Selleks on vaja siiski omada elamis- ja tööluba Kanadas (mitte Kanada passi!). Meil on ka olnud neid inimesi, kes Eestist külla tulles (eriti siis, kui SEB oli veel Eesti Ühispank), ootasid, et me saame raha välja anda nende Eesti kontodelt. Üks sai lausa nii kurjaks, et ehmatas siin sündinud noore teenindaja ära (kes palus mind siis kiiresti appi). Ta peaaegu karjus, et me valetame, ja peame kohe raha talle kätte andma või siis ütlema, kui palju tal kontol on. Võttis natuke veenmist, et me ei ole mitte mõne Eesti panga filiaal vaid täiesti omaette üksus, mis allub Kanada finantsmaailma seadustele ja reeglitele.

Kui meie liige elab Kanadast väljaspool, siis mõned aastad tagasi pidime vastavalt Kanada ja välisriigi omavahelistele kokkulepetele teatud protsendi makstud intressist kohalikule maksuametile toimetama (Eestis oli see 10%). Nüüd seda kohustust enam ei ole. Intressitulu tuleb aga ikka ära näidata oma tuludeklaratsiooni täites, sest meie käest läheb kogu info Kanada maksuametile, kes ilmselt selle edasi saadab (ma pole seda kontrollinud, aga tean meie liikmeid, kes on saanud Eestis kirja, mis nõuab välismaise tulu deklareerimist, tundub, et varem seda polnud, kui me osa tulust maha võtsime).

Ühispangad ehk hoiu-laenuühistud said alguse juba 19.sajandi keskel Saksamaal (tundub, et ühispanga nimetus oli juba vabariigi ajal kasutusel ühistegevusliku finantsasutuse märgistamiseks, sellepärast jään ikka selle nimetuse juurde). Esimene ühispank (credit union) Kanadas avati 1901. aastal Quebecis. Algatajaks Alphonse Desjardins, kelle nimeline ühispankade kett tegutseb endistviisi väga edukalt. Mitmed ühispangad tekkisid peale teist maailmasõda, kui immigrandid avastasid, et pangast polegi nii kerge laenu võtta või abi saada, sest puudus krediidiajalugu. Kuna erinevate rahvaste esindajad hoidsid kokku, siis sündisidki poolakate, lätlaste, leedulaste jne pangad. Kuna üksi on muidugi väiksel pangal raske kõiki reegleid ja muid finantstegevusi korraldada, siis on olemas ühispankade keskused (üleriigiline ja provintsi tasemel, kusjuures Ontario ja Briti Kolumbia omad ühinesid hiljuti), mille kaudu saab erinevaid teenuseid, mis lihtsustavad pangandustegevust. Mis ei tähenda, et see keskus omaks midagi, nad pakuvad ainult teenuseid. On neid ühispankasid, kes on pikalt ka ise oma rada ajanud, kuigi see pole mitte kerge eriti praeguses majandusruumis. Viimasel ajal on needki järjest ühinenud keskusega. Teine muutus on selles, et väikesed ühispangad ei jõua ajaga kaasas käia ning lähevad kokku suurematega. Ontarios on nende arv vähenenud kümnekordselt... Mis ei tähenda, et nad ikka endiselt head pole :)

Ühispanga loomisel ei ole alati rahvus olnud oluline. Neid moodustatakse ameti alusel (politsei, õpetajad, tuletõrjujad, postitöötajad, jne) või piirkonniti. Igal ühispangal on oma juhatus ja oma põhikirjad, kuigi riiklikke finantsnõudmisi tuleb muidugi väga täpselt jälgida. Näiteks olid Toronto Eesti Ühispank ja leedulaste Parama (ma ei tea teiste kohta eriti) siin kaua aega suletud teistele kanadalastele - nad olid rahvusel põhinevad pangad. Lubatud olid vaid abikaasad ja elukaaslased, kel teinepool eestlane. Mõni aasta tagasi hääletati peakoosolekul aga pangad lahti kõigile Ontario elanikele. Lisaks kadus ära piirang, et ainult Ontarios elavad eestlased võivad liikmed olla. Tulgu või Marsilt meie uksele koputama :) Aga ühe korra ikka peavad koputama.

Kas ühispangad on populaarsed Kanadas... Jah ja ei. Üle 40% inimestest pole rahul suurpankade teenindusega. Pole siis ime, et mitu aastat järjest on teeninduse koha pealt just ühispangad esikoha napsanud. Need, kes tulevad üle ühispnka ei vaata enam kunagi suurpanga poole tagasi. Huvitav on näha, kuidas eriti kanadalased, kes on meile liikmeks tulnud, ei jõua ära kiita, kui rahul nad meiega on! Eestlased võtavad vist seda enesestmõistetavalt :) Samas on neid, kelle jaoks credit union, tekitab tunde, et küsimuse all on trade union ja ametiühingutega nad tegemist ei taha teha. Sellepärast on paljud ühispngad läinud seda teed, et nad kaotavad oma nimest ära need kaks sõna (kasutatakse kas lühendeid, näiteks DUCA või lihtsalt mingit nime, Alterna Savings). Ühispangad on rohkem populaarsemad Briti Kolumbias, terves Kanadas on aga 46% elanikest ühispankade liikmed Wikipedia järgi. Muide Iirimaa juhib oma osalusega, tervelt 75% on ühispankade liikmed! USAs 44%. Täitsa huvitav, kui palju neid Eestis on. Kardan, et mitte eriti, sest nähes peaaegu halvustavad arvamist, et see eestlaste pank seal Kanadas on ainult hoiu-laenuühistu, siis tõenäoliselt pole eestlastele veel kohale jõudnud, et tegelikult tasub selle üle uhke olla!

Sest hakates liikmeks, ostad osatähed ja saad üheks omanikuks kõigi teiste seas. Profiit ei ole kõige tähtsam, kuigi nii palju, et ikka elus püsida, on hea. Ja kui kasum tuleb, siis selle jagame kohaliku eestlate tegevuse toetuseks (Toronto Eesti koolid, lastead, laagrid, organisatsioonid), pluss kõigi hoiustajate ja laenuvõtjate vahel. Kas saab veel midagi paremat maailmas olla :) Ja sellepärast on lausa karjuvalt valus, kui mõni otsustab oma laenu kinni maksamta jätta, sest ühispank pannakse suurpankadega ühte potti arusaamaga, et kõik pangad on ju rikkad. Tegelikult varastad sa iseendalt ja tõmbad alt kõiki teisi, sest selle võrra väheneb panga tulu, mis jagamisele võiks minna.

Ühispangad on siin mandril olnud väga innovaatilised. Just nemad alustasid näiteks deebetkaardi kasutamist! Kindlustusfirmad, kes tagavad hoiused juhul kui pank pankrotti läheb, tõstsid just ühispankadel limiidi sajatuhandeni iga isiku pealt mitu aastat enne seda, kui suurpankadel. Pensionifondidel polegi limiiti, mis suurpankadel endiselt peal on! See näitab, kui palju usaldatakse, et ühispangad sigadustega hakkama ei saa :D

Siia veel lihtsustatud seletus, mida tähendab üks ühispank. Ütleme, et elas kord trobikond sõpru, kellel mõnel läks väga hästi ja mõnel just mitte nii eriliselt. Ühel päeval otsustasid nad koos, et panevad oma rahad kokku, et need, kel seda on saavad aidata neid, kel seda pole. Üheskoos istuti kokku ja otsustati, et kolme tilga vere asemel, paneb igaüks $20 kõrvale aktsiateks. Lisaks valisid nad endi seast viis isikut, kes lubasid vaadata, et kõik tehingud ausalt reeglite järgi tehtud saavad. Oma päevatööd nad ei lõpetanud, vaid käisid iga natukese aja tagant koos arutamas, kuidas asjad käivad. Kuna igapäevaselt oli vaja kedagi veel silma peal hoidma, siis palkasid nad isiku, kes siis oli kogu aeg asjaga kursis. Tema omakorda palkas veel töötajaid, just nii palju kui vaja, et kõik sujuvalt kulgeks (nemad on ainukesed, kes palka saavad). Ja nüüd asja juurde. Need liikmed, kel raha, investeerisid hoiustesse, mis maksis näiteks 5%. Ja need, kel raha polnud, said selle investeeritud hoiuse laenata näiteks 6% eest. Mõlemad pooled olid rahul, sest ühed teenisid ja teised said näiteks endale maja osta. Kui siis aasta läbi sai, vaadati kõik numbrid üle ning esitati peakoosolekul kõigile liikmetele. Kui numbrid plussis, jagati teenitud tulu kenasti kõigi vahel ära ja osa anti isegi mõne tegevuse toetuseks ja osa pandi tagavaraks. Samal koosolekul võidi arutada, mida võiks paremini teha, mida muuta ning vajadusel valiti ka uued nõukogu ehk juhatuse liikmed. Ikka vabatahtlikkuse alusel põhitöö kõrvalt pangal silma peal hoidma.

Nii see umbes-täpselt käib lihtsustatud kujul, kuigi ega seal ühispankade juures midagi keerulist pole :)

Kogu selle pika jutu lõpetuseks ütleksin, et kuigi mul saab varsti juba 23 aastat sellest päevast, kui ma panka tööle sattusin, siis mitte üks vägi ei viiks mind suurpanga juurde finantsteenuseid otsima. Jään kindlasti ühispankadele truuks isegi kui enam seal ei tööta (kusjuures need, kes tulevad suurpankadest ära tööle ühispanka, ei taha ka enam tagasiminemisest isegi mõelda, nii suur vahe on, kuidas suhtutakse töötajatesse, milline press peale pannakse). 

Ning kui peaksin oma elu Eestisse kolima, siis proovin üles otsida just mõne hoiu-laenuühistu, et seal liikmeks astuda! Äkki saan isegi kuidagi õla alla panna, et neid rohkem populaarsemaks muuta ;)

Ja veel, kui te satute panka, siis kahjuks ei ole ma juba aastaid "eesrindel". Olen kusagil tagapool peidus. Aga mind võib alati küsida. Tulen hea meelega peidust välja tere ütlema :D

07.03.14

Endiselt talv


Ega te ometi arvanud, et meil lumi juba sulab ja kevad tulemas :) Eile hommikul oli jälle mõnus õhuline lumekord maas! Tänaseks lubatakse tervelt 2 soojakraadi, aga et me liialt kärmelt kevadiselt suurest rõõmust hüppama ei hakkaks, siis igaks juhuks saadetakse veel laupäeval ja pühapäeval natuke lund juurde :D  Allpool eilehommikune vaade aknast viinamarjaväätidele.



06.03.14

Kilupallid


Hiljuti Ringvaate saadet vaadates, maitsti seal huvitavat asja - kilupalle. Panin kohe kõrva taha, sest idee tundus hästi huvitav. Õnneks oli veel üks Eestist toodud karp kilusid külmkapis (ega neid siin saada ei ole, sprotte küll). Pisut surfamist ja näiteks siin on üks retsept. Mis ei tähenda, et ma neid just täpselt selle järgi tegin. Panin kindlasti rohkem muna ja vähem toorjuustu (parasjagu, et juust hoiaks kõike koos), segamise käigus otsustasin mida kui palju. Kilud hakkisin, pisut tilli ja veeretasin oma küpsetatud leivast tehtud riivleivas. Väga head said! Ühe asja vast teeksin teisiti või vähemalt proovin järgmine kord. Paneksin riivleiba ka segu sisse. Mulle meeldib ikka pisut rohkem "leivane". Tom võttis lausa leiba kõrvale :)

05.03.14

Lumeteema jätkuks


Lumemmedel on sel aastal eriti hästi läinud. On päris hästi püsti püsinud (välja arvatud Tomi poolt ehitatu, mis pisut viltu kaldus ja selle käigus ogad külge sai). Ülemise pildi taustalt on näha, et ehted on endiselt puu peal :) Eile saime muide veel lund juurde! Ja ilm on endiselt üsna külm.



04.03.14

Vastlapäev


Vastlapäev muidugi koos kuklitega, traditsiooniliselt Eesti Maja kohviku toode, mida Toronto Eesti Ühispank terve päeva jooksul pakub :)  Ja kelgutama võib Torontosse vabalt tulla, sest lund jätkub meil hulgim!
Mõnel pool aga tähistatakse seda pannkoogipäevana, nii et siia kõlbab ka järgmine lugu.


Tunnistan, et enamasti ei vaja ma pannkookide jaoks retsepti, aga see tähendab ka iga kord erinevaid kooke. Mis iseenesest pole ju sugugi paha, eriti kui ma tuju järgi vahel riivitud porgandit või õuna või muud huvitavat lisan. Tegelikult meeldib aga meie naisperele, kui pannkook on mõnusalt õhuke. Pisut surfamist ja leitud retseptide pisukest (tervislikumaks) muutmist on minu retseptiks kujunenud järgmine:

1 dl täistera nisujahu
1 dl kaerajahu
1 dl rukkijahu
1 dl odrajahu
0.5 tl soola
1 tl kaneeli
5 dl piima
4 muna

Segan erinevad jahud soola ja kaneeliga, lisan detsiliitrihaaval piima, iga kord segades, nii ei jää tükke sisse. Lõpuks lisan munad. Teen kõik valmis õhtul ja jätan ööseks külmkappi seisma. Hommikul segan juurde umbes pool dl vett, vahel rohkem. Minu pann on päris suur. Saan umbes 10 pannkooki. Parasjagu, et kõik saavad kõhud täis. Sööme neid vahtrasiirupiga, nutellaga, kaneelisuhkruga või viimase aja lemmikuga - värskete maasikatega (kas jäätise või nutellaga), variante on erinevaid.
Kuna Tomile õhukesed koogid väga ei meeldi, siis viimane kord küpsetasin meile kõik valmis ja lisasin taignale jahu ja soodat. Nii sai temagi pannkooki, kuigi kurvastuseks oli ta juba kõhu muudest asjadest täis söönud :)

03.03.14

Lumi ja ehted


Miks märtsi alguses ikka jõuluehted puudel on...  Ainult sellepärast et keegi meist pole pidanud vajalikuks vabatahtlikult lumehange sumpama minna. Ja eks nad tee talvise õue natuke rõõmsamaks ka. Meie pole muide ainukesed :) Päris paljudel on ehted puudel.

02.03.14

Talvine muinasjutumaa


Jälle sajab lund, sellist õrna õhulist. Lambivalguses sätendab lumine vaip justkui astuksin suhkru sees. Nii imeline, et kui alguses mõtlesin Kokoga kohe tagasi tuppa tulla, siis selle asemel tegin hästi pika ringi. Ebatavaliselt mitmeid inimesi nägin jalutamas.


Mind on alati võlunud toas põlema pandud lambid. Mis sest et väljas on külm, siis tekitavad nad eriliselt hubase tunde.


Koko oli pisut pabinas inimestest, kel kapuutsid ninani tõmmatud olid, kippus mul kõrval natuke niutsuma. Õnneks vähemalt pole tal papudega külm väljas käia.


01.03.14

Orava toidulaud


Napsasin pildi ahnest oravast, kes suure õunaga kõrgele telefoniposti otsa ronis. Lisaks muidugi näide minu suht lihtsa kaamera superzoomist :)