25.03.18

Raudsõrmus tulevasele insenerile


Kanadas on huvitav komme, mis sai alguse eelmise sajandi alguses - Ritual of the Calling of an Engineer. See on natuke nagu mingisse salajasse liitu kuulumine, kus tseremoonial osalevad vaid asjaosalised ise. 1922.aastal tuli selle mõttega välja Toronto Ülikooli professor Haultain, kes palus paljudele tuttava Mowgli lugude autoril Rudyard Kiplingul luua vastav protokoll, kuidas kõik täpselt läbi viia. Traditsiooni mõte on rõhutada töö eetilisust, et insenerid peaksid meeles, kui tähtis on oma tööd ausalt ja südamega teha, ning olla alati vähemkogenud kolleegidele toeks. Sõrmus oli algselt rauast - Mari valik- , nüüd ka roostevabast terasest. Ning antakse neile, kes on kohe-kohe oma õpinguid lõpetamas. Käiku läks see aastal 1925. Ühe müüdi järgi tehakse sõrmus 1907. aastal ehitamisel olnud ja kokku kukkunud Quebeci silla metallist (et insenerid ei unustaks, kui oluline on oma tööd korralikult teha, sest kehva planeeringu ja kontrolli pärast sai surma 75 töölist). Kuid see on tõesti ainult müüt. Sõrmust kantakse oma töökäe väikeses sõrmes, et keegi ei unustaks antud lubadust.

Mitte üks hing väljastpoolt ei tohi tseremoonial osaleda, ning mis ja kuidas seal asjad käivad jääb võõrastele saladuseks. On öeldud, et seda ei tohi mitte kellegagi jagada. Ma ei hakka isegi Mari käest küsima, mis täpselt tehti, sest ta on mul selline väga põhimõtteline neiu ;-) Nii palju ütles, et türdukuid, rääkimata blondidest valgetest neiudest, oli väga vähe. USA hakkas midagi sarnast tegema 70ndatel. Teiste riikide kohta ma ei tea. Eestis ei ole ka minu meelest midagi sarnast. Aga võiks ju olla ;-)

Nüüd on neiul veel ees viimane kuu projektiesitusega ja eksamitega ning siis peaks ta paberitega professionaalne insener (nagu siin neid kutsutakse) valmis olema. Ja kuigi ta on omandamas mehaanikainseneri diplomit, siis hetkel ootab teda ees inseneritöö, kus neid oskusi just väga palju ei nõuta. Oodatakse küll, et ta kõvasti juurde õpiks. Aga mul on tekkinud arusaam, et üks väljaõppinud insener ei löö ühegi töö ees põnnama 😊

Emana aga tunnen, kuidas reaalsus on äkki kuidagi kohale jõudnud. Olen alati, kui ütlen, et tütar õpib mehaanikainseneriks, natuke nautinud seda inimeste ootamatut reaktsiooni (paar päeva tagasi näiteks Marist aasta vanune ehitusinsenerist eesti noormees, kelle silmad üllatusest/imetlusest kergelt suureks läksid). Aga ega ma päriselt pole süvenenud, kuidas ta kunagi insenerina ka töötab ja kui fantastiline see kõik on. Võin samas endal pead paitada, sest tänu minu väikesele torkimisele pani ta võimalike õppealadena viimase valikuna erinevate insenerierialade hulgas just mehaanika eriala kirja (tal oli viimasena materjaliinsener valitud).

16.03.18

Hääletatud!

Nii vahva rahvahääletus minu meelest... Laulupeo auks, mis tähstab oma 150. sünnipäeva järgmisel aastal, antakse välja uus 2eurone münt, mille jaoks on noored oma ettepanekuid esitanud. Küll on hea, et ma enne tähtaja lõppu selle leidsin. Aega on veel pühapäevani, et oma hääl anda siin. Pean ütlema, et mulle meeldivad kõik. Eriti need, kus on näha selgelt lapsekätt. Aga ma ei ütle veel milline ;-) Vaatame, milline lõpuks võidab.

Andsin hääle 10-nesele Kaarlile. Võitis hoopis Grete-Lisette. Kelle töö on tegelikult see, mis mulle samuti väga meeldis. Häält talle ei andnud, sest nagu nimetasin, oli see lapselik joonistus hästi tore. Kõik ei pea alati viimse peal ilus olema ;-)

08.03.18

Naistepäeva roosiõis...

... kõigile, kes täna meil siin panka tulevad :-) Mõtlesin äkki, et miks mitte! Ma tean, kui rõõmsaks mind teeb fakt, kui keegi ootamatult lilleõie kingib. Eriti veel rahvusvahelisel naistpäeval. Viimasel ajal on siingi hakatud natuke rohkem naistpäevast rääkima, kuigi mitte nii laialt, et mehed kiirelt lillepoodi tormavad. Panganduse seisukohalt võiks tuua aga siit maalt välja fakti, et naistel oli veel 60-ndatel keelatud enda nimel laenu võtta (olen seda mõningate vanemate eestlastega vesteldes teada saanud). Nad said õiguse omal käel ilma mehe allkirjata iseenda nimel konto avada aastal 1964!!! Krediitkaardist ei tasunud unistadagi. Päris huvitav on lugeda Wikipedia nimekirja, kuidas naised läbi aastasadade tasapisi õigusi juurde said (siin kanada naiste ajalugu). Ja kui mõelda, kui nii paljudes riikides on olukord endiselt üsna nutune, siis on selge, et meil on veel pikk tee minna...

04.03.18

Laulud - laulud...


Elina Nechayeva läheb Eestit esindama. Mille üle ma üldsegi kurb ei ole ;-) Millegipärast oli mul peale esimest laulude kuulamist just selline mõte, et tema läheb! Sest ükski teine laul ei kõnetanud mind kohe mitte kuidagi. Imestasin, et tavaliselt on ikka mitu viisi, mis mu hinge helisema jäävad. Ainult üks teine lugu jäi veel kõlama. Ja see oli Vajé - Laura (Walk With Me). Eriti meeldis mulle nende video, mis isegi Kirke arvates väga cute oli (lõpukaadrid panid õrnalt õhkama). Paljude lauludega on suur viga selles, et millegipärast ei pääse nad laval korralikult püünele. Sama oli Laura looga eelfinaalis, aga minu meelest finaalis säras ta juba päris hästi. Elina aga on algusest peale väga kümne (kaheteistkümne) peal esinenud. Kuulasin laulude stuudiovariante ja pean nüüd juba ütlema, et ega meil eestlastel muusika poolest viga polegi. Kuidas Elinal minema hakkab? Nii palju kui teiste riikide esindajate laule olen jõudnud kuulata, siis paneks ta küll sinna tippu. Aga eks see võistlus ole täiesti ettearvamatu. Sest oleme nii väga erinevad. Õnneks, sest maailm oleks muidu väga igav.

Veel finaalist... Mulle meeldisid saatejuhid nagu nad olid. Sepa ja Avandi tandem kipub viimasel ajal kuidagi pingutatud olema. Rahva ootused panevad vist neile koorma kaela, mida on üha raskem vedada. Nii et eraldi ongi juba toredam neid näha. Vaheklipid olid lahedad. Kuigi Ma tahan pääseda Eurovisioonilie klippidele ei saa miski vastu. Samas paneks nüüdsed videod nende sappa. Sest need imelikud Eesti mehe nukufilmid mind väga ei kõnetanud (välja arvatud arvuti ees istumine). Kõige-kõigem oli aga Evelin Võigemast, kes esitas laulu Elastiknaine. Kui keegi viskas õhku küsimuse, kus sellised naisi saaks, sest pole ju, siis probleem on vist selles, et eesti mehed on tubliks hakanud ja ei jookse perede juurest ära ;-) Minu tublidus tuli just sellest, et isa kodus nii vähe oli. Pidi ise ju hakkama saama. Nüüdki pean end vahel näpistama, et ... ära tee... mees on ju kodus... kes võiks teha...