03.04.18

100 aastat elu...


Vahur Kersna on kokku pannud imetoreda saate Eestis elavatest saja-aastastest. Kuigi mind huvitas kõige rohkem esimene vanaproua (kellest olen juba korra kirjutanud siin), siis vaatasin saate lõpuni. Soovitan südamest. Tõmbab omamoodi joone alla (vähemalt minu jaoks), kuidas on võimalik nõnda kaua nii ärksana elada. Hoolimata sellest, et elutee pole sugugi väga kerge olnud. Põgenemised, vangilaagrid, piinamised... ja ikka olla nii rõõmsameelne ning täis elujõudu! Just see rõõmsameelsus ning positiivsus on minu meelest üks pika ea saladustest (kuigi head geenid võiks ka sündides kaasa saada ;-). Üks härradest räägib naerusära silmis, kuidas vangina kannatades mõtles ta ikka, et vaat kus rumalad... ei olnudki nii hull kui võinuks olla... 

Esimest korda jõudis minuni teadmine, kui tähtis on mitte alla anda ja igas olukorras midagigi positiivsest leida, kui lugesin Jaan Krossi autobiograafiat "Kallid kaasteelised". Ta oleks võinud oma Siberiteel nii kergelt oma elu saatuse kätte jätta, aga ta ei teinud seda. Kusagil oli tal ikka peidus jõud halvast olukorrast tervena välja tulla. Muidugi pole ju enam uudiseks, kui tähtis on meelerahu hoidmine, sest ainuüksi stress võib hulga haiguste põhjuseks olla. Ei ole vaja ka ei tea mille nimel lõputult rabeleda. Sellestki hakkan kuidagi tasapisi üha rohkem aru saama. Kuigi samas mõistan, kui tähtis see nooremana on. Muidu ei läheks elu sugugi edasi ;-)

Raadiosaade siin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar