17.02.19

Eesti Laul ja muud jutud


Ei olegi midagi halba selle aasta Eesti Laulu kohta öelda. Võitja polnud kindlasti see, kellele mina pöialt hoidsin. Kuigi ega neil kolmel laulul, mis viimaks esimese koha pärast võistlustulle läksid, polnud viga midagi. Stig Rästa on üks väga andekas muusik Eestis. Nii et lihtsalt palju õnne talle ja ta laulu esitajale rootslasele Victor Crone'ile. Tegelikult oli minu jaoks suureks plussiks Saara Kadaku üllatusilmumine temaga koos lavale. Nagu aru sain, oli Stig ise näitlejannaga ühendust võtnud ja palunud osalema. Saara on teine andekas eestlane, kellel kena lauluhääl ja kes on suurepärane näitleja. Oh, ja laulu ajal kasutatud tormise taeva näitamine televaatajatele, oli lahe!


Aga... minu lemmikud siis. Muidugi Inger. Just selliste ootamatute leiduda pärast on Eesti laul suurepärane platvorm. Tema hääl on imeline. Tema kogu olemus veel imelisem. Nii palju, kui ma neid intervjuusid temaga nägin, kumas temast läbi nii palju positiivsust ja elurõõmu. Lihtsalt oivaline ja südantsoojendav. Ma loodan, et teda ootab ees just selline tulevik, kus ta saab teha, mis talle meeldib. Teine, kellele pöialt hoidsin, oli eesti-armeenlane Stefan. Mulle meeldis tema laul juba eelmisel aastal. Ja seekordki ei valmistanud ta pettumust. Hea hääl, kena laul. Vähemalt minu jaoks. Mõtlesin samas Sandra Nurmsalu peale, kelle "Rändajad" on minu meelest kõigist Eestit esindatud lauludest üks kõige ilusamaid. Kui su latt on nii kõrgele aetud, siis tundub, et pole sugugi kerge sarnast või veel paremat lugu luua. Mitte, et ta laulul seekord midagi viga oli, aga... midagi lihtsalt jäi puudu. Stefan suutis aga selgi aastal tulla välja tõesti hea lauluga. Mõnel see lihtsalt õnnestub... Sellega seoses veel ajavad mind turri igat sorti plagiaadijutud. Kas tõesti pole mõnel muud teha, kui aina näpuga järge ajada, mis noodid, kus on... Kahjuks on noote ainult nii palju ja kombinatsioone ka teatud arv. Kui midagi sarnaselt kõlab, siis see ei tähenda alati kohe plagiaati! Krrrrr....


Ei saa ma selgi nädalal ilma ilmajututa. Nädal algas uue külmalainega. Mis teisipäeva hommikuks tõi kohale korraliku lumesaju ja kõva tuule. Tõeliselt uhke lumetuisk haaras aknataguse maailma. Millest oleks täiesti piisanud. Aga... peale kolme muutus lumesadu vihmaks. Ja mitte niisama vihmaks, vaid jäävihmaks. Selle ootuses olid Toronto koolid kinni. Mis viimati juhtus 8 aastat tagasi. Nad nii naljalt uksi ei sulge. Aga ka paljud kõrgkoolid sulgesid uksed. Ning töökohad saatsid oma töölisi koju. Kaasa arvatud ka meie pank. Tänu sellele ei olnud õhtune kojusõit nii hull nagu oleks võinud olla. Sest autosid oli vähem liikvel. Isegi metroo oli palju tühjem. Ainult tänaval kõndimine oli väga ohtlik, sest seal, kus usinad torontolased olid lume ära lükanud, jõudis maha sadanud vihm jääks muutuda. Ei tea mitu korda ma pidin libisema ja maha kukkuma ;-) Ma ei mäleta ka, millal ma viimati metroo pealt bussile istusin, et vältida 10-minutilist jalutuskäiku koju. Bussiga saan üsna oma tänavaotsa ligi. Õhtune pilt meie tänavale on näha esimesel fotol... Kõrval on foto nädala keskelt peale jäävihma, kui korraks jälle soojaks läks.


Selle nädala sisse jäi ka tähtis päev Toronto Eesti Ühispanga ajaloos. 65 aastat tagasi 11.veebruaril avas pank uksed siin elavatele eestlastele. Pakkusime sel puhul torti nii Eesti Majas kui ka vanadekodus Ehatare. Siin väike artikkel. Inglise keeles, eestikeelne on ka olemas kusagil. Ma ise ei olnud esmaspäeval tööl, aga ega see ei seganud artiklit kirjutamast ;-) Käisin hoopis oma pisikese hoolealusega jalutamas. Ja ühe poe ukse taga kassi imetlemas. Seal poekeses pole küll vaja muud kaitset kui see kassike :-D Neiul olid jalas uued saapakesed. Sellised pehmemat sorti, mis täis võluenergiat, mis lapsesse kandus. Sest ta kippus väga kärmelt mu eest ära kõndima. Õnneks oli ta küll juba kodus sundinud mul panema "käerihma" peale, üks minu käe ümber, teine temale. Nii on tal raske minu eest jalga lasta. Ma pole viimasel ajal enam seda palju kasutanud. Aga kui laps ise tahab, siis ma ei hakanud vastu vaidlema.


Ning muidugi küpsetasime jälle. Kuigi mul oli raskusi neiukest kommidest eemale hoida. Õnneks tundus talle siiski huvitav neid küpsisetaigna sisse torgata. Saime hästi toredad küpsised, mis kindlasti mõne lapse sünnipäeval väga populaarsed oleks. Retsept on siin. (Eesti keeles lühidalt: 1dl suhkrut, soola, 0.5tl soodat, 4dl jahu, 0.5dl siirupit - panin vahtrasiirupit, 100g toasooja võid, 1 muna. Ahi 160 kraadi. Tee 24 palli, suru igasse 5 shokolaadinööpi - panin kolm, aga võiks ikka 5 panna. Küpseta umbes 17-20 minutit. Lase jahtuda küpsetusplaadil.) Nämm-nämm :-)


 Veel jäi nädalasse sõbrapäev. Huvitav, kui paljud riigid, kus seda suuremal või vähemal määral tähistatakse, seda ka sõbrapäevaks kutsuvad. Tean, et Soome teeb seda. Minu meelest palju kenam kui mingi Valentini päev. Kirke poiss-sõber viis ta kuhugi sööma. Mis oli armas. Mina sain kingiks väikese orhidee.
Nädala sisse jäi ka minu sünnipäev. Kuna Toomas töötab nüüd imelikul ajal, siis otsustasime käia hommikusöögil ühes üsna lähedal asuvas restos: Muddy Duck ehk siis maakeeli Mudane Part. Ma ei tea, kust see nimi tuleb, aga seal on ta juba päris pikka aega olnud. Ning paljude poolt väga kiidetud. Oli kena koht, selline natuke kodune ja lihtne. Mille vastu mul midagi polnud. Eriti meeldisid mulle need lõbusad taldrikud. Kuhu mahtus palju toitu peale. Kõhud saime kõik vist täis. Õieti muidugi täis, sest ainuüksi omlett, mida nad igale nende soovi järgi valmistasid, oli ikka päris suur. Oh, ja see oli rootsi laua tüüpi hommikusöök. Söö nii palju kui jõuad. Ja joo kohvi-teed-värsket apelsinimahla ka peale nii palju kui mahub. Aitäh Toomasele alpikannipoti eest. Paremat kingitust ei saanudki olla. Tegelikult kinkis üks endine töökaaslane päris kena puidust valmistatud kaelaehte. Mis oli ootamatu üllatus. 

Et toidujutud veel ära ei lõppeks, siis minu pühapäevased pannkoogipallid seekord kefiiri ja nutellaga tulid taas kord väga hästi välja. Seekord pildistasin ka panni, mille peal neid küpsetan. Tunnen, et mul on ikka veel vaja palju harjutada. Aga sellest hoolimata maitsesid need täitsa head. Viimane kui pallike mahtus meile kõhtu.   

Muudest juttudest... Valimised on tulemas. Nagu ilmselt pea iga eestlane väga teadlik. Selleks et ka väljamaal elavad eestlased ikka hästi valgustatud oleks, peeti suur rahvakoosolek Toronto Eesti Majas, kus läbi Skype esinesid erinevate erakondade esindajad. Vaatasin natuke seda. Oleks vist rohkem vaadanud ja kuulanud, aga... mind häiris üks asi kohe väga. Kõik rääkisid inglise keeles. Minu küsimus on... kuidas saab küll nii, et need, kel on õigus valida, peavad kuulama kõnesid inglise keeles... Kuidas nad küll suudavad olla kursis Eestis toimuvaga, kui neil on selle koosoleku põhjal, vaja tõlget? Minu sügav kummardus läheb Ellenile ja Merlile, kes esitasid lõpupoole oma küsimused eesti keeles. Millele vastati siis ka eesti keeles. No kuulge! Arvestades, et see aasta on kuulutatud eesti keele aastaks, siis kogu see asi tundus lihtsalt nii võlts ja vale. Sinna võrdluseks, kuidas küll Rootsis saadi eesti keelega hakkama? Aga see olen ehk ainult mina siin oma imelike arvamistega... Võib-olla peaksimegi kõik hoopis eesti keele pealt inglise keele peale üle minema? Aga keel tähendab ju rahvust... 

Oli veel teinegi imelik juhtum, kus EKRE esindajal ei lastud Torontos esinema ühte kirikusse. Ja kokkusaamine toimus meie sõbra kodus. Ma kuulasin seda natuke rohkem. Ikkagi eesti keeles ;-) Ja ta jutt polnudki nii hull nagu oleks võinud oodata. Aga kogu see asi oli imeliku maiguga, et kellegi telefonikõne peale keelati kohtumine seal, kus oli varem kokku lepitud... Ainuke, mille tahaks välja tuua, on ühe osaleja arvamus, kuidas uus keskus eestlastele Torontos tähendab eestluse surma siin (ei ole kindlasti valimistega seotud). Ma kirjutan selle siin üles, et mul oleks kunagi tulevikus võimalik tagasi tulla ja... teha ühte või teist... Noogutada, et tal oli tõesti õigus, või öelda, et tüüpiline vana inimene, kes tahab vanast kinni hoida ja ei oska näha, milline potensiaal sellel uuel keskusel oli ja on. Ma muidugi loodan viimasele ;-)

Seoses valimistega veel nii palju, et ma lugesin läbi Kaja Kallase raamatu. Mitte valimiste pärast. Lihtsalt tahtsin lugeda. Ja ma pean ütlema, mulle meeldis. Tark ja andekas naine. Ma usun, et tal on eesti poliitikas veel palju teha, kui tal ainult jaksu jätkub.

Ja ongi nädal otsas. Peaaegu. Väljas on uuesti libe, sest taas on külm. Ma pean väga ettevaatlik olema, kui õues olen. Kohati on tänavad ikka päris hullud käimiseks. Aga sain aru, et Eestis on sama olukord. Vaatan siis hoopis Netflixist filme. Avastasin The Umbrella Academy. Ma pole just ulmekate fänn, aga mõni haarab mind nii kaasa, et ei saa arugi. 

Lõpuks veel üks foto meie libedast Torontost :-) Kuna ma ei tea uisutamisest muud, kui ainult seda, kuidas kukkuda, siis ei tasu lootagi, et ma sinna kõndima läheks.

10.02.19

Nädal nr 6

 Meie külmanädal jõudis vahepeal hästi soojaks keerata, koos vihma ja jäävihmaga. Mis polnud siiski nii hull, nagu mõnikord. Õnneks ei keeranud ilmataat kohe jälle külmakraade peale. Nii et enamus kõnniteid jäid kõnnitavaks. Mitte aga need kohad, kus lund polnud eest ära koristatud. Nagu näiteks meie maja sissesõidutee. Mille peal võiks vabalt kelguga alla lasta :-) Pidin ühel hommikul lausa saapad ära vahetama. Nende vastu, mis natuke paremini jääga toime tulevad. See tähendab, jätavad mu suurema tõenäosusega püstiasendisse. 
Laupäeval läksin autoga tööle. Loomulikult on Eesti Maja parkimisplats selline, kus võiks uisud alla panna. Ma ei saa aru, kes ja kuidas seda korrastab. Sest minu meelest on see ohtlik. Eriti kui mõni vanem proua või härra peab mööda seda kõndima... Eesti Maja ja uue rajatava Eesti Keskusega seoses sattusin jälle üle tüki aja lehele, mis on kõvasti kallutatud uue keskuse ehitamise vastu. Üks tuntud ja sõnakas eestlane on linnale esitanud ametliku vastulause, et sellist hoonet ei tohiks sinna ehitada, kuhu seda planeeritakse. Ma tahaks neid inimesi lihtsalt vahel natuke raputada. Jätke palun järele! Eesti Maja on maha müüdud ja parkimisplats, kuhu uus maja kerkib ära ostetud... Iga selline torkimine võib lihtsalt kogu asja keerulisemaks ja kallimaks ja aega võtvaks muuta!!! Kas mul on kahju vanast majast lahkuda... Loomulikult. Ma olen üks nendest vähestest, kelle jaoks on Eesti Maja igapäevaselt "koduks" olnud. Aga elu peab edasi minema. Me ei saa vanale istuma jääda, kui see enam võimalik pole.


Talve- ja majajuttude kõrval vaatasin nüüd üle jõulufilmi, mis tuli välja millalgi detsembris ja pidevalt siis ühe esimese valikuna Netflixis üles hüppas. Mõtlesin, et ei hooli eriti kogupere filmist. Aga oleks ju võinud, sest tegelikult oli see päris tore lugu. Ega see halvem poleks saanud olla, sest sama produtsendi käe alt on tulnud muuhulgas Home Alone ja Harry Potter filmid. Miks The Christmas Chronicles minu jaoks huvitav oli... loomulikult sellepärast, et suures osas on film Torontos vändatud. Ja üks osa meie tänava otsas asuvas iiri pubis (mille nimi ei ole Nick's Place loomulikult) ja ümbruses. Päris põnev on vaadata, kuidas Chicago pähe püütakse müüa linnatänavat, mida mööda juba üle 20 aasta käinud olen :-)'Näitasin seda osa ka oma tüdrukutele ja Kirke poiss-sõber haaras kohe telefoni, et filmida seda lõiku ning sõpradega jagada. Ma tean, et samas pubis on veel üks film tehtud. Aga ma pole veel suutnud seda välja peilida. Sel korral oli lihtne, sest aasta tagasi said ümbruskonna elanikud kirja postkasti, milles hoiatati teede sulgemise eest ning milles oli pikemalt kirjutatud produtsendist ja jõulufilmist.

Tegelikult oli nii mõnus sel nädalal korraks aeg maha võtta ja filmiga aega veeta, mille puhul tead, et see mesimagus on. Või peaaegu. Sest natuke kurba oli seal ikka ka... Nädal algas ju tegelikult kenasti. Nagu ikka minu pisikese hoolealusega A. Olen temaga hakanud nüüd küpsetama ja koos köögis toimetama. Pannkooke olen teinud, pretseleid, shokolaadikoogikesi ja küpsiseid. Proovin leida retsepte, kus ta saab kaasa aidata ja kaasa mäkerdada. Kuna ta nõudis piparkookide tegemist. Sellega me ju alustasime. Sest A emal oli tainast veel järgi. Loomulikult on mul aega lapsega jahmerdada. Ja on näha, kui palju see talle meeldib. Viimased küpsised olid eriti lihtsad teha. Ainult jahu, suhkrut ja võid vaja, ning siis pallikesi veeretada, millesse lohk sisse ja lohu sisse moosi. Ahjuukse taga saime siis hiilida, kuidas moos tegi mull-mull. Mille peale oli vaja kohe kalalaulu laulda, kus tegemist kalade ja mullitamise ja jalgade peitmisega :-) Muul ajal me mängime, me joonistame, voldime ja loeme raamatuid. Eriti tore on väikese tahvlikese peal kriidiga sodida. Tema joonistused on ikka endiselt sellise pisikese lapse sirgeldused. Aga tema sirgeldustele olen vahel asju juurde joonistanud ja saanud inimeste päid, või kalasid või muid imeasju välja võluda. Nii et temaga on hästi tore.

Töö juures on ka tore, nii kaua kui ei pea liiga pikalt sinna jääma, see tähendab hilistundideni. Nagu näiteks koosolekule. Ja, jah, ma töötan ühe pika päeva, kuid ma olen sellega arvestanud. Ma tean, kui tähtsad võivad koosolekud olla, kuid ma jään ikka endale kindlaks, et kiire ja to-the-point variant on midagi, mille juurde me kõik peaksime jõudma. Midagi, mida ma oma tiimis olen proovinud nädalaste koosolekute juures sisse viia, ja mis on päris hästi käima läinud. Kui ma võin ise endale õlale patsutada ;-) Igal juhul... kuidagi kehv oli mul see olemine, ja sellised üleaja töötamised käisid natuke üle jõu. Ühel hetkel arvasin, et olen jäänud külmetusse, kui öösel nina jooksma hakkas. Aga hommikul oli kõik korras... Kuidas see küll võimalik on? Ainult pea valutas. Nii et päris kena, kui nädalalõpp viimaks käes. Ja hetkel kõik kusagil oma asju ajamas :-) Õieti Tom koos Mariga suusatamas ning Kirke sõbrannal käest kinni hoidmas, sest sama oli sõbranna temale teinud, kui ta endale tätoveeringu sai. Selline ilves ilutseb nüüd lapse vasakul säärel. Mõned on küsinud ega see päris ole. Aga on tõesti päris. Ei tarvitse proovida maha pesta :-) Ma teadsin, et ta soovis seda juba tükk aega. Ning viimaks tegi ka ära. Ma tean, et Toomas ei olnud mitte väga õnnelik. Mina ise ei oska midagi mõelda. Minul pole sellist tunnet, et vajaksin "ära märgistamist". Kuid mul pole ka karmi arvamust ei ühte ega teistpidi. Olen üha rohkem ennast näpistanud, et laps on ju suur. Jah, nad elavad meie majas, aga tegelikult on nad täiskasvanud, kes võivad ise oma otsuseid teha. Olla need, kes nad on. Mitte need, mida meie vanematena tahame või ootame... Ja ma olen täiesti OK sellega.

Aga tegelikult... nad on ju suured ning siis jälle lapsed mõnes mõttes. Kui ma neile näiteks pannkooke küpsetan :-) Kuigi täna proovisin hoopis taani pannkooke ehk ebelskiver küpsetamist. Muretsesin malmpanni, milles on seitse lohku ja millega saab toredaid ümmargusi kooke teha. 

Ostsin isegi 150 Best Ebelskiver raamatu. Nüüd võin siis igal pühapäeval uue retseptiga katsetada :-) Seekord siis kõige tavalisemad. Ainult sisse panin moosi ja pähklivõiet (Nutella moodi, aga ei ole nii magus). Tundus, et kõigile meeldis. Isegi Toomasele, kes pannkookide osas väga kriitiline on! Ma ei ole sellest veel hästi aru saanud. Sellest kriitikast. Sest need on ju pannkoogid :-) Kuigi hoopis teistmoodi tegemisega. Huvitav oli see, kui palju rõõmu ja rahuldust mulle pakkus nende pallikeste keeramine. Kui tunned, kuidas kook tuleb panni küljest lahti ja saad seda pöörata :-D Ja muidugi on tähtis, et malmpann on korralikult "sisse töötatud". Seekord sai küll liiga vähe neid uusi ümmargusi pannkooke. Järgmisel korral pean vist kaks portsjonit tainast valmistama. Kui terve pere pluss Kirke sõber Dan ka kohal. Viimase puhul pole kunagi kindel, millal ta täpselt siin on. Ja kas ma võin öösärgis või poolpaljalt ringi lipata või mitte :-) Ma arvan, et ehmatan küll teda rohkem sellega kui ennast ;-) Muidugi on natuke võõras, kui keegi uus on majas. Aga olen üha rohkem temaga ära harjunud. Peaasi, et Kirke ise õnnelik on! Siin nad kahekesi hommikul lähevad, käest kinni :-)

03.02.19

Külmanädal

Seda nädalat võiks täielikult külmanädalaks kutsuda. Esmaspäeva hommikul oli päris hea, kui soojad riided seljas ja veel soojem sall kaelas. 28.jaanuaril olevat maailma kõige külmemaks paigaks olnud Ontario provintsis asuv Geraldtoni linnake (asub meist umbes tuhat kilomeetrit põhja pool, või õieti küll loodes, kõige lähem tuttavam linn on Thunder Bay). Külma oli seal -46°C. Rääkimata muidugi tuulekülmast. Meie umbes -20C koos -35°C tuulekülmaga oli täiesti kevadine :-) Ma tean, et Eestis räägiti USAs valitsevast külmast. Ju siis Kanada oma tundus "mitte-uudisena". Kõik teavad, et siin kõnnivad jääkarud aasta ringi tänavatel ja inimesed elavad endiselt igludes :D

Esmaspäeva keskpäeval hakkas lund sadama, mis kestis järgmise päeva hommikuni. Kokku tuli Torontos 33cm korraga maha (mõnel aastal ei saa me kokkugi nii palju). Enne seda oli maa üsna must... või roheline. See natuke, mis varem maha tulnud, oli juba ammu sulanud. Igal juhul tektias suur sadu muidugi palju segadust ja pahandust. Just nende hulgas, kes autodega väljas. Mari ei saanud oma tavalist koduteed mööda tulla, sest pealesõit kiirteele oli suletud. Enamasti jõuab ta tipptunni ajal tunniga koju, seekord läks kaks. Peaasi, et ikka suuremate probleemideta kohale sai.

Teisipäeva hommikul oli mul lihtsalt hea meel, et Toomasel nüüd uus töögraafik. Ja ta ei peab alles kella 2ks kohale minema. Nii et tal oli aega lund lükata :-) Sõiduteed olid enamasti puhtaks tehtud, see tähendab lumi teede äärde kuhja aetud. Kõnniteedel oli teine lugu. Kohati pidin sumpama lumes, mis üle põlve ulatus. Hea, et keegi oli sammud ette astunud. Kuigi kunagi ei teadnud, mis seal all oli. Sest ühel hetkel oleksin külili käinud, kui pahkluu äärepealt ära oleks väänanud. Igal juhul jõudsin kenasti kohale. Õnneks läksin ju oma väikese hoolealuse juurde, kes elab umbes poolel teel. Metrooga oli hiljem palju pahandusi olnud. Külm ja lumi ei mõju rongidele või tervele süsteemile eriti hästi :-)

Olen tasapisi vaadanud järele Eesti saateid ja kaks asja on mul sees helisema jäänud. Üks oli suremise ja surma üle otsustamise teema. Ma olen väga selle poolt, et inimene võib ise selle otsuse teha. Võin öelda, et mul on hea meel elada riigis, kus see legaliseeriti aastal 2016. Ja praeguseks on seda võimalust siin kasutanud vähemalt neli tuhat inimest. Üks esimeste hulgast oli eestlasest naine, kes sai lõpuks rahu oma probleemist. Mare Laende, keda nähes poleks arvanud, et tal midagi viga oleks, aga ta kannatas. Ning oli õnnelik selle võimaluse üle. 


Siin on temast kirjutatud, ka arstide arvamusest). Samas oli natuke võõras ühe teise käest kuulda, kui ta ütles, et ta isa sureb pühapäeval. Isal oli parandamatu kasvaja. Ja siis siia kõrvale minuvanune eestlane, kel avaldus haigus, mis tavaline vähemalt paarkümmend aastat vanemate hulgas. Lõpp tähendanuks, et ta sõltuks palju teistest ja nad neid ära ei tunneks. Ta oli juba selle haiguse pärast tööst ilma jäänud!!! Nii et ei tasu arvata, et siin riigis kõik õiglane on :-/ Tema otsus oli jätta hüvasti oma lähedastega enne, kui kõik keerab täiesti hulluks. Ma oleks täpselt sama otsuse teinud. Ma julgen seda öelda, sest mõtlesin palju surma-elu teemal, kui elasin teadmatuses, millise rolli kasvaja mu sees ette võtab...


Kas sellega tegelemine on aga kõigile arstidele midagi, mida nad arstipraktika osana võtavad. Kindlasti mitte. Ja muidugi pole kogu protseduur kergeks tehtud, et täna otsustan ja homme oledki teises ilmas. Kõige tähtsam punkt kogu asja juures on see, et inimene ise peab otsuse tegema (ja alla kirjutama). Kui asjad juba hulluks lähevad ja mõistus sassis, siis on hilja. Millest on omamoodi kahju. Sest kui su lähedane on haiglas teadvuseta torude otsas, siis millegipärast saab küll oma jah- või ei sõna öelda... Kui aga näed, kuidas su lähedane kannatab. Ja sa tead, et te olete sellisest asjast varem rääkinud, siis pead lihtsalt ootama, kuni loomulik surm saabub. Kogu selle asja kõrval on aga üks osa arste, kes ütlevad, et vabatahtlikult elust loobumine on mõne jaoks kerge väljapääs, sest pallatiivne ravi on Kanadas ainult kahekümne viiele protsendile kättesaadav!

Mis toob mind teise teema juurde. Hommik Anuga saates oli külas Indrek Neivelt, kes nimetas, et sa võid oma pensionifonde ja võlakirju ja ei tea mida veel omada, aga kõige parem kindlustus, et saad kuidagi vanas põlves ikka enam-vähem normaalselt elada, on su lapsed. Kurb, aga tõsi... Uurisin jälle neid pensione siin Kanadas. Ja pean ütlema, et kui sul pole raha kõrvale pandud, kui sul pole töö juurest eraldi pensioni (mida enamus kohti enam ei paku vähemalt Kanadas), kui suur pärandus sülle ei kuku või sul pole kinnisvara, siis oled üsna kehvas olukorras. Või kui kogu maailm kokku kukub... sõda... nälg... siis võib ette kujutada, kes kõige rohkem kannatavad... Ja hea on, kui siis lapsed on, kes on nõus sind toetama või paremal juhul enda juurde võtma. Indrek nimetab ka, kuidas meie kujutluses olnud rikkad pensionärid mujalt riikidest on midagi, mis tasapisi kadunud või kadumas. Ma ei tea, miks ma nii negatiivne olen. Või kas olen? Äkki oskan näha tegelikkust, mis nii paljusid siinses "rikkas riigis" mõjutab... Pole ime, et pensionieelikutele jagatakse soovitusi hakata varakult harjutama väiksema sissetulekuga. Aga kui sul on endiselt majalaen kaelas, kui lapsed sõltuvad veel sinust, siis pole muud valikut kui aga edasi töötada. Näiteks annab kuni 70.aastani töötamine päris kopsaka kopika pensionile lisaks. Aga kas sa tahad seda teha, kui 71selt võid juba sussid püsti visata... Keegi sulle ju garantiid ei anna, et võid veel 20 aastat elu nautida, et tervis alt ei vea jne... Mul on tunne, et elan läbi pensionieeliku melanhooliat :-)

Rõõmsama uudisena võib öelda, et külmanädal on läbi. Kahjuks kaob sellega muinasjutuline vaade meie majale :-/