18.03.19

Vastuseks Martin Helmele, kes saatis asju pakkima ja Kanadasse kolima

Ma arvasin, et pean siin oma päevikut nädalas korra justkui kirju kirjutades. Aga... täna tuli kange tahtmine haarata sulg pihku, sest üks pealkiri köitis tähelepanu... Tunnistan kohe, et mul pole võimalust artiklit lugeda, nii et kui midagi esitatud teemast mööda läheb, siis... ma ei hooli. See kolimise teema on tegelikult midagi, mille osas olen nii mõnegagi varasemalt vestelnud. Siin isegi pikem jutuvada minu blogis aastast 13. Kuigi... eks Helmel oli mõnes mõttes natuke õigus ka Kanada poole saata, sest meie riik on välja hõiganud, et järgmise kolme aasta jooksul ootab ta siia 1 miljon uut elanikku (ka põgenikke). Mis ei tähenda, et sa võid niisama üle piiri astuda ja oledki lilledega vastu võetud.

Niisiis... Kanadasse kolimine... Kõigepealt tahaks tuua kõik need suured Kanadasse tulijad või saatjad taevast maa peale. See tulemine ei ole mitte väga kerge! Mitte ainult eestlastele. Oleme kõigi teiste rahvastega täpselt sama pulga peal. Välja arvatud, kui Kanada valitsus ütleb, et võtab vastu 25 tuhat Süüria põgenikku, mis ta paar aastat tagasi välja kuulutas (pannes samas tingimuseks, et nad on pered ning mitte üksikud mehed), siis on kõigi riikide elanikud kenasti reas ühe stardijoone peal. Ei tähenda, kas elad USAs või Austraalias. Või Eestis. Asju võib nõnda kergelt pakkima saata ja mujale maale saata ikka Euroopa Liidu piirides. Sest selleks, et Kanadasse jõuda, on vaja läbida väike kadalipp. Kui seda ametlikult muidugi teha soovitakse. Kui mitte, siis Eesti passiga pääseb siia pooleks aastaks (peaasi, et on tehtud ka see uus elektrooniline luba $7 eest). Kuigi, isegi siis peab ettevaatlik olema. Piirvalvur võib näiteks sulle otsa vaadates või sinuga vestlusest teha omad järeldused, ning lüüa passi templi, millel varasem lahkumise kuupäev. Või hullemal juhul palub ta kohe kõrvale astuda ning suunab sind tagasilendava lennuki peale, kui ta kuues meel ütleb, et oled Helme soovitust tõsiselt võtnud ega kavatsegi tagasi minna. On olnud ka selliseid juhtumeid, ka Eestist tulnud inimestega.

Aga ütleme, et soovid ikka ametlikult Eesti tolmu jalgelt pühkida ja kogu täiega unistuste maal Kanadas elu edasi elada (vist ei ole unistuste maa, pigem ikka USA; kuigi mina seaks siin elades Kanada ikka ettepoole ;-) Siis on number üks muidugi ametlike dokumentide korda ajamine. Mis võib heal juhul pool aastat võtta, aga ka kasvõi kaks. Ja rahakott peab ka ligi olema. Mitte just "väga suur". Kuigi... kui sul juhtumisi on väga suur rahakott, siis on olemas võimalus ettevõtjana tulla, aga see võimalus on ka keerulisemaks aetud. Nõnda siis... raha... Muidugi maksab kõigepealt avalduse sissepanemine kena kopika. Ning peale seda on vaja sul tõestada, et sul on olemas vaba raha, millega saad hakkama, kuni esimese töökoha leiad. Üksikisikul on see $12tuhat + ja neljaliikmelisel perel $24,5 tuhat (kui ei usu, siis vaata siit). Sinna otsa muidugi lennupiletid, mis pole just kõige odavamad, eriti kui terve perega tulla. Pole ime, et siiapoole nii vähe turiste Eestist satub :-) Muidugi võib alati olla ka arvamine, et ega siin palju midagi näha pole. Või hoopis ikka see vana, et USA (New York) on ikka see maailma tipp :-)

Hästi, raha on olemas, sest maja sai maha müüdud või sugulastelt kokku laenatud. Siis on vaja veel mõned testid teha, keeletestid ja meditsiinilised ja politseilt veel tunnistuse, et sa suli pole. Hea on, kui su väljateenitud diplom haridusasutusest on Kanada poolt üle kontrollitud ja kinnitatud. Ning nüüd ma jõuan sinna, kust ma oleks õieti pidanud alustama. Vaata üle, kas Kanada tegelikult sind tahabki. Neil on välja töötatud punktisüsteem, mille alusel võid üsna kiirelt kindlaks teha, kui suur lootus sul päriselt siia tulla on. Arvesta, et osa provintse on rohkem "populaarsemad" ja sinna on kindlasti raskem tulla. Arvesta, et sinu vanus mängib suurt rolli. Ja see, milline haridus sul on. Ja kas tuled üksi või perega. Erialadest otsitakse pigem koolitatud ametimehi-naisi (industrial, electrical, construction trades; technical jobs in natural resources, agriculture; manufacturing control supervisors; chefs, cooks; butchers, bakers). Kasuks tuleb, kui oled juba natuke aega siin töötanud (nagu näiteks work-travel viisaga) või siin õppinud või on sul siin lähedasi sugulasi. Või on olemas tööpakkumine.

Ütleme, et saad positiivse vastuse peale üsna pikka ja tüütut ootamist. Siis tuleb "toredam" pool, kus sa pead kohale tulema ning ennast müüma hakkama. Kui sul on konkreetne amet, elukutse (kokk, juuksur, autoremondilukksepp jne), siis on suurem tõenäosus ka kergemini tööd leida. Kui proovid oma magistrikraadiga midagi ära teha, siis läheb elu juba keerulisemaks. Noormees, kellele me siin elamist andsime, leidis üsna kiirest näiteks koolitatud ehitajana tööd. Kuigi sel puhul on isegi kohalikud hädas, sest see on ikkagi hooajaline. Või kui töö otsa saab, siis pead uue leidma. Juuksuritel on päris hästi läinud. Mina oma õpetajadiplomiga oleks pidanud uuesti kooli minema. Nagu paljud teised. Ei ole midagi nii kerge, et saad kõik üle kanda. Või kui isegi saad, siis päris tavaline on, et põrkad järgmise lause vastu: sul puudub Kanada kogemus.

Nõnda palju siis sellest loost. Ma ei viitsi hakata siin uuesti üle kordama kõike seda, mida olen mitu korda kirjutanud. Sul võib väga vedada ja kõik lähebki hästi, aga sul võib ka kõik täiesti pea peale keerata ning lähedki tagasi (ma ei räägi ainult eestlastest, mul siin näiteks üks indialasest naaber plaanib juba tagasiminekut, ta ei ole üldse rahul, sest ei tööta oma erialal, teeb mingit lihtsat tööd kusagil toitlustusasutuses). Arvesta ka, et isegi kui su palganumber näitab päris korralikku summat, siis maksud ja muud kulud viivad ühe arvestuse järgi poole sellest ära. Ning suuremates linnades on normaalse hinnaga elamise leidmine paras peavalu. 

Õppima tulemise koha pealt tuleb arvestada, et kõigile väljaspool provintsi elavatele tudengitele (jah, ka kanadalastele, kes tulevad teisest provintsist), on õppetasu poole suurem. Näitena mu enda tütarde koolitasud, Mari inseneriõpe viimasel aastal umbes 16tuhat (pluss raamatud ja muud kulud, ta elas kodus!) ning Kirke hambatehniku kutse umbes 9tuhat (pluss muud kulud). Korruta see nüüd kenasti kahega. Need on küll ühed kõrgemad, aga annavad samas pildi, kui hästi on ikkagi Eestis. Tavaline on, et enamus lõpetajatest maksavad mitu head aastat oma õppelaene kinni enne, kui saavad natuke kergemalt hingata. Ja kuigi riik on välja mõelnud väga hea programmi, kuidas juba vastsündinu east hakata raha õppimiseks kõrvale panema, siis väga vähesed teevad seda tegelikult. Sest muude kulude kõrvalt lihtsalt ei jää raha üle. Meie panime alguses näpuotsaga ju sinna sisse. Hiljem, kui palk natuke rohkem tõusis ja meil teisi kulusid vähemaks läks, siis pisut rohkem.

Ja pensionäridest ma ei hakkagi rääkima. Sest olen ka nendest laialt jutustanud. Kui su riiklik pension, mida sa võid maksimumina kätte saada on kusagil 1200-1300 (mida saab väga väike protsent pensionäridest ja millest lähevad maksud maha), ja su toauberik maksab 1000 kuus (nagu ma siin paar postitust tagasi kirjutasin), siis pole eriti midagi vaimustavat tulevikust ka oodata. Kui sa pole ise raha osanud nn pensionisammastesse sisse panna. Sest sellised pensioniplaanid, mis lubasid nii mõnelgi pensionäril vanaduspõlves end mugavalt tunda ning muudkui reisida, on juba üsna harv nähtus. Hetkel tean ainult riigi juures töötavatel sellise olevat. Riik ütleb nooremale põlvkonnale, et neil ei jätku tulevikus pensionite väljamaksmiseks raha, et pange aga ise raha kõrvale, investeerige. Ning toob ka sellepärast rohkem immigrante sisse, sest inimeste "taastootmine" ei toimi. Isegi peredes, kus on tavaline suur laste kari.

Jah, siin tundub kõik palju kenam ja parem. Ja kindlasti on teatud asjad kenamad ja paremad, kuid kindlasti mitte viimasele kui ühele elanikule. Sellega peab arvestama. Kui läheb hästi, sul veab, ja oled ise hoolas (mida eestlased üldjuhul, aga mitte alati, ka on), siis võid ju end justkui õnnelikuna tunda. Kuigi... mitte midagi ei asenda su lähedasi sinu ümber, su enda emakeelt, mida saad oma riigis rääkida, sinule tuttavat loodust, imelikke kiiksusid ja kõike muud, mida ei jõua üles lugeda. Ma usun, et nii mõnigi mujale elama läinud kirjutaks sellele ka alla. Nii need, kes kunagi ära tulid, kui ka tänapäeval. Eriti need, kes on tagasi Eestisse tulnud (ja jätnud nn hea elu maha). Hoidke Eestit! Ta on tegelikult väga hea koht, kus elada! Ja ärge riielge ja tülitsege. Sellega ajate üksteist lihtsalt ilmaaegu kurjaks ja tigedaks. Sest tegelikult on eestlased üks tore ja sõbralik rahvas. Kõigi suhtes. Ausõna! Eriti fantastilised on aga Eesti noored! Ei mingid lumehelbekesed... te pole õigeid lumehelbekesi veel vist näinud :-) Ma võin seda natuke juskui kõrvaltvaatajana kinnitada!

6 kommentaari:

  1. Tead, ma arvan, et Helme viskas selle kommentaari täpselt nii ülbena õhku nagu omal ajal tegid need, kes sarjasid neid, kes lubasid Trumpi võidu korral Kanadasse kolida. Mind solvab selline asi kui valitud rahvasaadik annab signaali, et nemad ehitavad riiki kuhu on oodatud elama vaid need, kes nende rangelt tagurliku poliitikaga nõus on. Ja veel ülbelt parastada, et neid, kes Kanadasse lähevad, on vähem kui neid, kes Soomest tuleks... vastik, vastik, vastik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen täiesti nõus. See kõlas just nimelt ülbena. Minu jaoks on hirmutav, kui ennast täis selle erakonna liikmed on. Ja kui pimesi nende "kummardajad" neid usuvad.

      Kustuta
  2. Mind Martin Helme soovitused ei eruta ühes ega teises suunas, aga aitäh selle immigratsioonilingi eest. Nii põnev! Sain teada, et minu hariduse ja nullilähedase prantsuse keele oskusega pole ma Kanadasse oodatud - õnneks ei ahvatle ka muidu, kui ehk turismireisi puhuks ja seda saaks hea tahtmise korral ikka. Ma püsiks oma elukohaga võimalusel siiski Euroopas, lähem kodus käia ja muidu ka mugavustsoon.

    Martin Helme kohta tuli just praegu mõte, et ta mõjub oma väljaütlemistes klounina, aga seda nad vist ütlesid sadakond aastat tagasi Hitleri kohta ka...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See Euroopasse jäämine on ka tavaliselt mu soovitus, kui on küsitud Kanadasse elamise kohta. Täpselt nendel põhjustel, mis välja tood.
      Ja mu mõtted on hakanud samadel radadel käima, meenutades, kuidas Hitleri partei võimule sai. Ühe teooria järgi on just need väiksemad grupid vastandlikes olukordades mõjutajad... Mis on täitsa hirmutav.

      Kustuta
  3. pherenike mercury19.03.19 15:37

    Ega Helme ikka töega ei möelnud seda Kanadasse minekut. Viskas midagi öhku..samahästi oleks vöinud öelda et minge singapuri vöi kapa-kohilasse vöi polli pärakülla. Kes sinna Kanadasse vöi ameerikasse ikka nii minna tahab..ei ole mingi imede maa..seda enam et 2022 vajuvat see manner vee alla. See selleks.. Kahjuks ei ole ka euroopasse tulek uuele tulijale enam mitte nii lihtne ega roosiline. Samas..ei vajata ka eestlasi enam eestis mitte. Poliitika on räpane mäng. Mida kaugemale sellest hoida ning mida önnelikumaks önnestub igal indiviidil Oma isiklik elu elada..seda nauditavam see on. Jätke poliitilised mängud ikka neile kes selles lamedas mängus osaleda tahavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Päris huvitav see 2022, ega sa mõne või mõnekümne sajadniga mööda ei pannud :D Muidugi on õigus, et oma elu on kõige tähtsam. Aga kui kõik nii mõtleksid, siis mul on kuri kahtlus, et elaksime lõpuks diktatuuride all, kus meie isiklik elu sugugi nii roosiline poleks. Mina usun, et iga hääl loeb ;-)

      Kustuta