14.04.19

Eile ja täna... ja mis on minu jaoks õnnelik elu

Maiken Schmidt ütleb oma intervjuus "Eesti Naisele": ​"Inimene elab ikka nii, nagu tal on oma ajas võimalik elada.​​ Praegu tundub, et Tammsaare kirjeldatud aeg oli väga raske, kuid need inimesed, kes siis elasid, sellele nii ei mõelnud. Vanasti oli inimeste vaim palju puhtam, nemad unistasid lihtsatest asjadest: et tuba oleks soe ja lapsed terved. Nüüd on hoopis keerulisem elada, sest müra on nii palju ja reegleid vähe.” Kättevõidetud mugavustel on oma hind. Oma vaev. “Tundub, et aega ei teki juurde, vaid jääb järjest vähemaks – ja järjest vähem jaksame üksteisele pakkuda ka armastust. Ärevust ja stressi on järjest rohkem. Me ise teeme ennast haigeks.”

Ma kirjutan jälle nendele mõtetele alla. Õieti oleksin võinud ilma Maikeni abita need kirja panna, aga nii saavad sellised sõnumid justkui tugevama kinnituse. Et ma pole ainuke, kes samamoodi mõtleb. Ja ilmselt on neid teisigi...

Ma olen päris tihti... või ütleme siiski, vahetevahel mõtisklenud, kuidas meie elu on läbi sajandite muutunud. Kuidas inimesed, kes elasid oma ajastus, võtsidki seda, mis neil oli või ei olnud täiesti loomulikuna. Olen ka mõtisklenud, mida arvavad tulevased põlved meie elukorraldusest. Juhul, kui kogu see asi edasi areneb. Õieti võiks viimasest ajast üles tuua robottolmuimejad või -niidukid, mis on meie elu hulga lihtsamaks teinud (kuigi... mis eesmärgil... kas selleks, et me saaks rohkem sotsiaalmeedias istuda või Netflixist filme vaadata... ?). Isegi minul võttis ikka mõni aasta, et sedasorti tolmuimeja koju tuua. Ja enda õigustuseks öelda, et ei tähenda, kas mina liigutan ühte mehaanilist puhastajat või teeb seda minu eest mootor. Ühel päeval võivad meil aga päris inimesemoodi robotid kodus abilisteks olla, ning meie järglased ei suuda aru saada, kui primitiivselt me elasime. Aga kas ikka elasime... Sest see on see, mis meil olemas on ja millega me peame leppima. Nii nagu meie esivanematel läbi aastasadade.

Ma mäletan ühte suve, kui me Toomasega pikalt suvilas elasime. Millalgi, kui me veel üsna vähe koos olime olnud. Mäletan nii selgelt, kuidas mulle see meeldis. Isegi, kui ma pidin vee kaugelt kaevust tooma. Ja nõud pliidil soojendatud vees käsitsi pesema. Ning muskusparte söötma. Ja endale söögiks kasvuhoonest nopitud tomatitega võileibu tegema. Meelelahutuseks jäid vaid käigud mereranda ja raamatud. Mul oli selline tunne, et ma oleks võinudki igavesti nõnda elama jääda ;-) Kõik tundus nii lihtne... kõht oli täis, katus peakohal ja tuba soe. Mida rohkemat sa veel võisid soovida... Ning kui me tagasi linna läksime, siis mul oli nii lõpmatult kahju... Vahel mõtlen enda tagasi sellesse suvesse...

Mis ei tähenda, et ma ehk natuke omamoodi poleks alati olnudki. Mind pole kunagi mõjutanud teiste arvamised või mingid reklaamid või firmamärgid. Ma ei vaidle vastu, kui keegi ütleb, et selle ja selle firma toodang on vastupidavam ja parem. Aga samas pole ma nõus selle nimel end pankrotti ajama. Kui mul ikka võimalust pole, siis saan ka vähemaga hakkama. Mul on tunne, et olen samasuguseks ka oma lapsed kasvatanud ;-) Ma ei mäleta ühtegi korda, et tüdrukud oleks mu juurde tulnud ning tahtnud mingit rõivaeset, sest teistel on see olemas. Ainuke, mis meelde tuleb on hoopis aastaid tagasi väga populaarne mäng Tamagochi (kes veel seda mäletab). Tegelikult ma imestan siiani, kui vähenõudlikud nad on olnud... Nad on ka millegipärast üsna passiivsed sotsiaalmeedia kasutajad. Mul on vahel tunne, et oleme Toomasega selles suhtes neist "palju tootlikumad" :-D Nemad on pigem need, kes on käinud meid vahel (naljatlemisi) noomimas.

Mis toobki mind küsimuse juurde... mis on õnnelik elu? Kas tõesti see, et mu sissetulek on nii suur, mis lubab ostukorvi täita viimase kui ühe reklaamitud kaubaga? Või sellest jätkub, et osta samasugused või paremad asjad võrreldes naabriga? Või muretseda uhke auto? Või annab võimaluse ette võtta mitu soojamaareisi aastas? Ja käia igal õhtul restoranis? Või see, et ma ei pea õieti midagi tegema, aga (suur) palk jookseb ikka kontole? Ning et riik (milleks tegelikult oleme me ise, vähemalt demokraatlikus ühiskonnas) kindlustab mulle parima äraolemise? Mul on kuri kahtlus, et just need mõtted käivad läbi päris paljude peast mitte ainult Eestis vaid terves maailmas. Me oleme ju kõik teadupärast praeguse teooria järgi ühest kohast pärit... Inimene on inimene igal pool. Aga kas see tegelikult ongi õnn... Kas tõesti on vaja selliseid eesmärke enda jaoks seada? Millised väärtused õieti olulised on? Mis määrab elamisväärse elu?

Kindlasti mitte midagi sellist, mis on kellegi poolt ette kirjutatud. Pigem see, mida sa ise sisemuses tunned. Minu jaoks oli näiteks just see aastatetagune suvine rahulik olemine täiesti elamisväärne. Mõne eraku jaoks võib tema koobas ja almused olla täpselt see, millest talle täielikult piisab.

Loomulikult ei keela keegi palju suuremalt unistamast. Aga... kas see on ka midagi, mida sinu olukord ja ettevõtlikkus võimaldab. Sest sealt saab tegelikult alguse see, kuhu sa jõuda võid... või mitte. Ega niisama naljapärast ei räägita American-dream-ajalehepoisist-miljonäriks teemast. Samas... kui palju on võrdlusena neid ajalehepoisse, kes jäävadki "ajalehepoisiks". Misjärel ollakse kibestunud ja otsitakse oma probleemides süüdlasi mujalt. Aru saamata, et käed rüpes istumine ei vii edasi. Kui oodatakse, et keegi teine (näiteks riik) midagi selle nimel sinu jaoks ära teeb... Elu aitab neid, kes endasse usuvad ja ise ennast aitavad. Nõnda ütles Michelle Obama oma raamatus. Ja taas kord nõustun. Kurb, kui inimesed elavad kõrge vanuseni ja ikka sellest aru ei saa. (Pool-pensionärina võin endal seda lubada öelda :-D )

Ma unistan väikeselt.  Aga ma võiks ju unistada ka suurelt. Mille nimel ma ISE töötaksin. Mul ei tuleks sel puhul pähe, et keegi peaks minu eest midagi ära tegema. Ma tean, et on neid, kes kuidagi muuseas on mulle öelnud, et "... ah, mis teil... teil on kõik hästi!" Aru saamata, et see "hästi" pole niisama sülle kukkunud. Aru saamata, et mul on olnud hetki, kus ma lõpmatult muretsen, mis meist edasi saab... (Näiteks Toomas on meil kolm korda töötu olnud ja me oleme pidanud minu sissetulekuga toime tulema, mis polnud tol ajal sel tasemel, kuhu ma nüüd jõudnud olen). Kordagi pole me pööranud oma süüdistavat pilku kellegi teise poole. Meil on alati olnud sees tunne ja teadmine, et me peame ISE lahendused leidma, ise sellest olukorrast välja rabelema. Isegi, kui lahendus ei tarvitse kõige meeldivam olla (näiteks töö osas kasvõi kiirtoidukohas müüja amet :-) ) See teadmine on muutnud meid ka ettenägelikumaks, valvsavamaks tuleviku osas (ka pensioniaja osas). Ning pannud võimalusel raha rohkem kõrvale panema (ka nn pensionisambasse). Meil on samuti teadmine, et ühel päeval peame maja müüma, et oma vanadekodu kulusid katta. Mulle meeldis "Edasis" avaldatud Andres Viisemanni artikkel rohutirtsude ja sipelgate sõda, mis rõhutab just seda enda vastutust. 

Mina ei ole kunagi seadnud enda jaoks väga suuri unistusi. Kuigi... suurim unistus ja õnn on tegelikult laste ja lähedase pere omamine. Ning väike turvaline kodu - mul ei pea olema kolmekordne loss... kuigi Mari on öelnud, et tal võiks ju natuke suurem tuba olla, kuhu madu ära mahutada ;-) Mul puudub ka igasugune kadeduseuss, mis võiks mu elu pidevalt mürgitada, kui võrdleksin oma tegemisi nendega, kellel on selleks suuremad võimalused. Mu õnn on see, et saan vahel Eestis käia. Mu auto ei pea olema midagi uhket ja suurt. Piisab sellest, et ta suudab mind ühest punktist teise viia. Mu riided on just sellised, mis mulle sobivad ja mis mulle meeldivad. Mitte need, mida mood või suurfirmad ette kirjutavad. Mu õnn on kasvõi see, kui kõnnin tööle ning peatun korraks väikeses parginurgakeses, et hingata sisse mändide lõhna. 

Ning... ma ei saa jätta nimetamata tervist. Ega sellest viimasest ei saa õieti enne aru, kui seisad hetke ees, mil pole kindel, mis sind päriselt ees ootab. Kas oled veel aasta pärast siin oma pere keskel või mitte... Mina olen veel, peaaegu viis aastat hiljem, sest mul läks hästi. Sest teadus on nii palju edusamme teinud. See kõik on minu jaoks õnn. Sest ma tean, et kui ma oma "õnnevalemis" vea teen, ning väärtused ja soovid liiga kõrgele sean, siis jääb mind närima rahulolematus või mind tabab kibestumine ja viha (ja kadedus) kellegi tundmatu vastu, mis/kes pole aidanud mind lõpptulemuseni jõuda. Või paneb hoopis uskuma suure suuga lubaduste andjaid. Ja sinna me kindlasti jõuda ei taha.

3 kommentaari:

  1. Jumal aitab neid, kes aitavad iseennast. M.Obama pole küll selle Piibli tõe autor.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Piibel muidugi lugematuid tarkusi täis. Kasutame sealt nii paljut iga päev, mille peale ei tulegi, et see piiblist pärit on. Mu sõbranna tegi sel teemal lausa oma lõputöö. Aga Obama tõin lihtsalt välja, sest sattusin tema kohta intervjuud lugema. Ning eks ta ole kuidagi inimlikum kui lihtsalt piiblitõde ;-)

      Kustuta