31.03.20

Karate ja kuri viirus

Kes iganes siin mul ammustest aegadest lugejaks olnud, mäletab kindlasti lõputuid postitusi karatest. Mitte et mina sellega tegeleks, ainult kogu mu ülejäänud pere 😊 Ja seda siiamaani, aastast 2004! Nii et sügisel saab tüdrukutel 16 ja Toomasel 15 aastat täis. Kõigil on juba ammu mustad vööd välja teenitud, Kirkel meie kolme karateka seast kõige kõrgem - ta on musta vöö kolmas dan. Mis ütleb vist võistluskunstide osas teadjamatele pisut rohkem kui niisama kõrvaltvaatajale... selgituseks võib nimetada, et mustal vööl on kümme astet, millest Kirke on kolmanda välja teeninud. Kogu see musta vöö erinevatele tasemetele jõudmine on natuke keerulisem, kui et lihtsalt niisama saad aga järgmise. Meie suuna - shito-ryu "peamehel", kes istub Jaapanis, on 9. tase (9.dan). Nii et kümnendast võivad inimesed ainult und näha. Kuigi mida rohkem karatega tegeleda, seda vähem sellised asjad tunduvad tähtsad olevat. 

Oh, kus ma nüüd oma jutuga jäingi... Klõpsasin foto õhtusest karatetunnist meie keldrikorruse isiklikust dojos. Kuna karate klubi on kurja viiruse tekitatud olukorraga kaasa pidanud minema - üle 5 inimese ei tohi koguneda, siis on nemadki oma tundidega internetti liikunud. Koos teiste klubiliikmetega jälgiti Skype vahendusel sensei Danieli juhendusi ja saigi tund maha peetud. Neil oli alguses natuke viperusi, sest millegipärast nägid kõik ainult üksteist ning mitte juhendajat. Aga kuidagi said nad lõpuks asja kenasti käima. Ühelt poolt ju lahe, et ei peagi kuhugi eraldi trenni minema (eriti kui oma väike dojo olemas), aga teisalt muidugi kurb, sest kindlasti annab üksteisega näost-näkku suhtlemine midagi rohkemat. Ei saa unustada, et karate on siiski võistluskunst, kus tuleb vahel ka teistmoodi asju harjutada kui ainult katasid. 

Kui nüüd keegi on uudishimulik, kas tõesti pole ma ikka veel nendega ühinenud, siis pean kõiki kurvastama, sest kuigi mul on hea meel, et neiud on suutnud nii kaua ühe alaga tegeleda, siis mina olen endiselt rahul kõrvaltvaataja rolliga. Kui ma kunagi tüdrukud karatesse viisin, siis mõtlesin just sellele, kuidas mingi sellise alaga tegelemine võiks kesta aastaid või isegi aastakümneid. Muidugi teadsin, et ühel hetkel võivad nad "suureks saades" asjale käega lüüa. Nii nagu paljud nende eakaaslased, kes sealt läbi käinud (2004 sügisel alustanud noortest on nemad ainukesed, kes ikka veel klubis). Kuid isegi siis, kui vahel on tekkinud perioode, mil õpingute kõrvalt ei jõua igasse trenni või vahel tundub midagi muud huvitavam, siis kumbki ei näita märkigi, et tahaks karatest loobuda. Mõnikord mõtlen, kust küll selline pühendumus on tulnud. Kas on see lihtsalt sellepärast, et karate on olnud nii suur osa nende elust. Ning vanast harjumusest tehakse edasi. Või on tõesti klubi ja kauaaegsed klubiliikmed need, kes hoiavad tüdrukuid kinni. Sest mõlemad on kinnitanud, et see on justkui teine pere nende jaoks. Kelle poole ei kardaks nad vajadusel pöörduda. Muide, Kirke poola juurtega poiss-sõber hakkas ka karates käima. Ilmselt ei tahtnud ta endale karate näol võistlejat 😉

10 kommentaari:

  1. Wow, ühel su tütardest musta vöö kolmas dan!! Muljetavaldav.
    Aga sina, kuigi sa ise karated ei tee, oled ju täiesti kasutatav ülejäänud pereliikmete uke’na? =) Ja teil on väga äge kodune dojo. Tunnistused seintel on mu silmale vägagi tuttavad, sest… kui nüüd kelkimise libedale teele minna, siis mu mees on eluaeg jaapani võitluskunstidega tegelenud. Alustas nooruses uechi-ryū’ga, jõudis musta vööni (1.dan), seejärel nullist kojasho’ga (pruun vöö) ja keskeas bujinkaniga, kusjuures bujinkani musta vöö testi (1.dan) tegi 55 aastaselt. Ma olin seda testi pealt vaatamas, vähe puudus, et oleksin senseile kätega kallale läinud, mu armsa mehe piinamise eest =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest väga uhke, kui midagi sellist vanemas eas ette võetakse. Isegi, kui varasem kogemus olemas. Toomas alustas ka kunagi ülikooli ajal, aga tuli lastega tagasi selle juurde. Mari oli see, kes kusagil seitsmeselt karatest hakkas rääkima. Oli 9, kui ma lõpuks viisin nad sinna (sest Kirke pidi ju sama tegema, mis vanem õde ees). Lõpetasin Eesti koolis õpetamise, ja mul oli aega lastega rohkem tegeleda :-)
      Maril on ka must vöö kobudos. Kuigi see on natuke kõrvale jäänud.
      Ma ei tea, kuhu sinu mehe klubi kuulub. Meie suund (ma räägin, nagu tegeleksin ise ka, aga nad on mind üsna omaks võtnud ;-)... on otse Jaapani all, sest selle suuna siiatooja 60ndatele tõmbas välja end Kanada organisatsiooni alt. Sest talle ei meeldinud, kuidas traditsioonilistest väärtustest ei hoitud kinni. Nii et kõik mustad vööd ja tunnistused mustade vööde puhul tulevad kohale otse Jaapanist ;-)

      Kustuta
    2. Ma pole kursis, kuhu mu mehe eelmised klubid kuulusid, aga bujinkan on Jaapani all, samal põhjusel, mida sina nimetasid. Musta vöö tunnistus tuli samuti Jaapanist, sensei Hatsumi allkirjaga. Iga-aastane liikmemaks läheb kah Jaapanisse, sealt tulevad siis klubikaardid vastu.

      Kustuta
    3. Paistab, et väga sarnane meile. Maksud lähevad ka Jaapanisse. Jne. Neil on ka väga tugev side teiste klubidega üle maailma. Mis tähendab, et võiks vabalt minna ja koputada mõne klubilase uksele mujal maailmas ja sind võetakse kahel käel vastu. Torontos oleme ka näinud külalisi mitmelt poolt. Nii lahe, kuidas selline asi töötab ;-)

      Kustuta
  2. “Võiks vabalt minna ja koputada mõne klubilase uksele mujal maailmas ja sind võetakse kahel käel vastu.” No täpselt!! Mu mehe mõned klubikaaslased on muide käinud oma musta vöö testi Jaapanis tegemas. Aga üldine arvamus on, et Jaapanis saab suhteliselt kergemalt läbi kui USA dojodes, vähemalt mõnedes USA omades. Minu meest näiteks retsiti päev otsa. Ma räägin, õhtupoolikuks olin ma valmist vaest kurnatut omaenda õblukese kehaga kaitsma =) Kusjuures ta tegi testi koos 22 aastasega. Mõlemad olid päeva lõpuks musta vöö omanikud, nii et lõpp hea, kõik hea.

    VastaKustuta
  3. Toomas on suurem ekspert, kui rasked need eksamid on. Aga olen näinud, kuidas nad lõpuks koju jõuavad. Ikka päris läbi vintsutatuna. Nii mõnelgi on pilt eest läinud või süda läheb korralikult pahaks. Ei ole kunagi ka nii, et kumites vastaseks enam-vähem samas kaalus või soost isik. Pead näitama, et saad kõigiga hakkama. Olen ka aru saanud, et siin on suurem rõhk sellel, kuidas vastu pead, et võhma ikka jätkuks. Jaapanis lihvitakse rohkem iga liigutust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaks mitte-karatekat räägivad jaapani võitluskunstidest =)
      Jaa, just nimelt, pilt eest ja süda paha, ja minu mees oli peale nimetet musta vöö testi vähemalt nädal aega sellises füüsilises seisundis, nagu oleks suurema kamba käest armetult tappa saanud. Sul on tõenäoliselt õigus vastupidavuse (USA, Kanada) vs tehnika (Jaapan) osas, nimetet test oligi suures osas vastupidavusele üles ehitatud, seetõttu kestis terve päeva. No ja bujinkanis on teoreetiline osa kah üsna mahukas, jaapanikeelsed terminid jne. Et siis algatuseks antakse peksa, siis pead sama soojaga õppetükid üles ütlema, ja seejärel saad taas peksa =) Ta väidab siiani, et see oli kõige raskem pingutus, mis tal elus teha tulnud. Aga noh, hobide valik on ju teadagi vabatahtlik…

      Kustuta
    2. Just nii ongi, et kaks "tarka" seletavad 🙂

      Kustuta
    3. Ütleme nii, et minul (kes ma olen nooruses seitse aastat alaga tegelenud) oli ikkagi üsna huvitav lugeda. Seda enam, et üks põhjustest (lisaks üldisele teismeea saabumisele), miks mina trennist loobusin, oli see, et öeldi, et järgmist vööd ei saa, kui võistlustel ei käi, mis tundus mulle mitte ainult ebaaus, vaid ka karate põhimõtetega vastuolus (sest no võistluslikkus ei tohiks olla see, mida hinnatakse, see on minu meelest treeneri poolt lihtsalt survestamine oma klubi edendamiseks, kuigi ma saan aru, miks neil on vaja seda klubi pushida). Aga tore on lugeda, meenutab kohe kaugeid aegu.

      Kustuta
    4. Kui ma mõtlen ennast ka karatega tegelema, siis oleks just võistlemine see, millest tahaks hoiduda. Samas on siin ka tähtis, et võistled, vähemalt alguses. Kõrgemate vöödega ei ole enam see nii oluline, või nii olen aru saanud. Olen ka tüdrukute käest uurinud, mida nad võistlemisest arvavad. Paistab, et nad on võtnud seda kui loomulikku osa ning on pigem kurvad, kui ei saa oskusi proovile panna. Ja veel üks asi, mida nad nimetavad. Et võistlemine on mänginud suurt osa nende enesekindluse arendamisel. Aga nagu ütlesin, olen natuke sinuga ühel lainel ;-)

      Kustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)