20.10.20

Koroonast, mängudest ja majadest

Ja aeg muudkui jookseb... Igal pool on nakatumiste numbrid tõusmas. Ning valitsused ilmselgelt mures, mida tähendaks uus laiahaardeline majanduse sulgemine riikidele. Ontarios on hetkel ainult mõnes regioonis karmimad reeglid käiku läinud... Torontos, Ottawas ja suur ala Torontost põhja ja lääne pool (kus elab hulgaliselt indialasi, pole just kena näpuga ühe rahva poole näitamine, aga tõsiasjadele vaja silma vaadata, sest nende kultuuris on ilmselt üksteisega tihe läbikäimine väga oluline).
Nii et üksteisest eemalehoidmine on ikka aktuaalne teema. Ma olen siin püüdnud ka omaette nohistades töötada ja tööl käia, aga paratamatult liigud aegajalt teiste hulgas ringi. Ja mõnikord lihtsalt unustad. Või ei tea, kuidas käituda, kui keegi su ees koperdab...

Edmontoni
s lahendasid kevadel mõned nupukad tegelased küsimuse, kuidas üksteisest eemal seistes monopoli mängu mängida. Lihtsalt vaja ümber bloki joonistada mäng valmis. Edasi vast käis kõik telefoni teel. Kuigi täringu veeretamisega oleks raskusi, või oli tegemist aumeeste mänguga. Pane tähele ka Baltic Avenue on olemas 😉

Muidugist mõista on kerge nõnda terved impeeriumid üles joonistada. Aga maailm on ikka nii kergesti haavatav. Me ehitame suured uhked majad, suured uhked linnad jne jne. Aga oleme jõuetud loodusjõdude ees ja inimeste lolluse ees. Ma olen jälginud mõnda instagrami kontot, kus pildistatud mahajäetud maju. Kevadel sattusin ka sellelel lehele. Ühelt poolt on põnev pildi sisse minna, pisidetaile uurida. Kujutada ette, kuidas kõik kunagi oma täies hiilguses välja nägi. Aga samas ka kuidagi kurb, kui inimelu sealt kadunud, ning kõik hooletusse jäetud. Eks ole Eestiski küllalt selliseid maju, talusid, mõisu. Kindlasti leiduks neid, kes oleks valmis asju üles putitama, kuid... asi jääb lihtsalt raha taha kinni. Ning tegelikult, kui palju meil elamiseks õieti vaja on. Kas tõesti meeletult suuri häärbereid? 

Millega seoses läksin uudishimust uurima, kui palju üks mu jalutuskäikudel ette jäänud häärber ka maksab. Maja on olnud aastaid üsna kehvas olukorras. Minu meelest elasid selle kolmel korrusel mingid hipid 😄 Leidsin need pildid vanade Google kaartide pealt.
Natuke aega tagasi aga pandi hoone müüki (alumine pilt paremal pool on juba ehitusjärgus ja järgmine aastast 1920 või sinnakanti) ning nüüd on uuesti For Sale silt ees. Peale väga-väga suurt muutust, mille kohta pildid allpool. Hinnaks ainult umbes $3.7 miljonit. Arvestades, et lisaks tuleb maksta kõva summa ka linnale land transfer tax jaoks, siis pigem ikka rohkem, kui küsitud hind.
Kindlasti küll mitte sama palju kui mõnes muus Toronto uhkemas rajoonis. Aga igal juhul mitte nii palju kui ma valmis välja käima oleks. Isegi kui mul see raha olemas. Sest ma pigem liigun minimaja omamise suunas. Nüüd tulevad pildid müügilehelt. Ja ma ei ole üldsegi mitte kade. Proovin end sinna elama kujutada, ning kohe ei oska üldse 😉 Vaadake nüüd, kogu mets on maha võetud ning maja välja ilmunud. Kõige põnevam on kogu asja juures see, et maja on 113 aastat vana. Ja osteti enne sõda 1934.aastal ära kellegi härra Theodore Pringle Loblaws vanema poja Alexander poolt. Need, kes siin elanud või külas käinud, teavad seda nime seostada suure toidupoe ketiga (kus meiegi tihtipeale oma ostud teeme). Ja kel huvi, võib Etobicoke ajalooseltsi kokkuvõtet lugeda siit




Kuna ma tean, et need pildid kaovad varsti ära, kui maja müüdud, siis panen endalegi mälestuseks väikese kollaazhi siia.


Mõni võiks ju mõelda, et olen nakatunud kadeduseussiga... aga vat ei ole 😄 Muidugi on kena kõike seda vaadata, aga ma pole selline, kes tahab elada majas, mis kajab mulle vastu. Ja mille korrashoidmiseks ilmselgelt vaja kedagi appi palgata. Mul on juba praegu raskusi, kui liiga palju võõraid majas on. Mis siis veel sellisel juhul rääkida. Päris huvitav oleks teada, mida inimesed enamasit arvavad. Kas selle kohta oleks mõni statistika tehtud? Millises majas tahaks elada...

6 kommentaari:

  1. Mul hakkas neid pilte vaadates kohe fantaasia tööle, kuidas seal elada oleks! Tegelikult hakkas vist “Nanny” sari jooksma peas.
    Ette kujutada ja unistada on vahva, aga päriselt tahaks ikka kuskil pisemas majas elada. Mitte päris pead-jalad koos, igaühel peaks ikka olema võimalus vajadusel eralduda, aga ka siis võiks ikka olla aru saada, et pole Palle üksi maailmas. Ühekordne, äärmisel juhul väljaehitatud pööningukorrusega või kahel tasandil, läbimõeldud planeeringuga max 150 ruutu? Ideaalis sisaldaks ka talvekindlat klaasverandat rohkete taimede ja raamaturiiulitega!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõlab just selline paras :-) Meil ongi ju ühekordne, ainult pööningu asemel keldrikorrus, nagu siin tavaline.

      Kustuta
  2. See on väga ilus ja loomuliku majasuurusega maja. Sobib kindlasti mitme generatsiooniga koos elamiseks või näiteks sageli külaliste vastuvõtmiseks. Mulle meeldiks väga sellises majas elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin ka selle peale, et külaliste jaoks just paras ja sobiv 😄 Mitu põlvkonda koos oleks ka hea. Aga läänes oleme ju sellest eemale liikunud.

      Kustuta
  3. Kevadel selgus meil siin ühe mälumänguseltskonnaga, et ka interneti kaudu saab täiesti mälu mängida, sest inimestel ei olnud tahtmistki sohki teha. Endal ei oleks huvitav mängida, kui vahepeal guugeldada (iseasi, kui ongi guugeldamisvõistlus). Tegelikult poleks selleks mahti olnudki, sest tehniline jukerdamine võttis nagunii arutamise ajalt lõivu, päris palju auru läks sellele, et piisavalt ruttu küsimus üldse teada saada ja kontrollida, kas teised võistkonnaliikmed ka teada said.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See nagu enda proovile panek ilmselt. Ja teatud vanusest või oleneb see iseloomust... Pole see võit nii oluline 🙂

      Kustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.