06.12.20

Karujuttu

Samast artiklist: A black bear rests in a tree in Port Moody, B.C. (Photo: Darren Quarin/Can Geo Photo Club)
Mõni postitus tagasi tõstati küsimus, kuidas nende karudega Kanadas ikka on. Kas nad on kujuteldav või pärisoht? Jah, mis ma oskan öelda... laenates vanarahva tarkust: parem karta kui kahetseda. Õieti küll ei ole vaja hirmuga metsa minema, kuigi parem ju on, kui oskad valmis olla, ning tead kuidas käituda. Kanadas on umbes 400 tuhat musta karu (üldse umbes 800 tuhat), 25 tuhat grislikaru (peamiselt ikka läänerannikul, kokku maailmas 55 tuhat), ja 17 tuhat jääkaru (maailmas 25 tuhat). Siin tore artikkel erinevatest karudest, keda Kanada metsades leida võib. Foto on samast artiklist: A black bear rests in a tree in Port Moody, B.C. (Photo: Darren Quarin/Can Geo Photo Club)

Mustad karud on Ontarios väga tavalised (kokku pea 100 tuhat). Peamiselt elavad nad küll põhjapool ja enamasti ikka metsades, kuid eks neid eksi ka inimeste pool asustatud paikadesse. Karusid on palju, kuid tegelikult on surmaga lõppevaid juhtumeid väga-väga vähe. Alates eelmise sajandi algusest Kanadas alla 50. Enamus nendest karud, kel kiskjaloomus ülekaalu saanud. Tavaliselt proovivad nad siiski inimestest eemale hoida, või siis vahetevahel piiluda, mida me ka teeme. Grislikaru (kes on tegelikult pruunkaru üks liik, nii et Eesti karu on täitsa tema sugulane) on natuke ohtlikum. Eriti, kui satud sügavale metsa, kus tema "ainuvalitseja". Jääkaruga pole ka palju nalja. Sest iga liikuv olend on tema jaoks saak. Nii et... kui metsa minna, siis tasub ikka meeles pidada, et keegi teine on seal valitsejaks. Ning kui elu kallis, siis hoolimata statistikast, kui vähe on siiski rünnakuid ja surmasid, siis vähemalt mina ei taha muutuda üheks numbriks statistikas ;-) Ja tasub ka meeles pidada, et kui soovid ikka ise oma toidu ära süüa (eriti pikematel matkadel) ja mitte näljasena edasi kõmpida, siis on hea mõte toit ööseks turvaliselt ära panna. Ja ega metsas eriti muud võimalust pole, kui toidukott kusagile kõrgele tõmmata. Ning ei mingit toidu telki jätmist või rasvapritsmetega kaetud kampsuni selga jätmist. Lisaks ei tohi unustada ka prahti. Kõik, mis metsa viid, pead ka tagasi tooma!

Nõnda siis lood siin metsades. Imelik on see, et esmakordselt kuulsin hoiatusi karude kohta siis, kui elasime Rootsis. Õieti oli see natuke üllatav, sest Eestis me vaevalt et mõtlesime karuga kohtumise peale. Kuigi esimene karu, mida looduses nägin, oli just Eestis ;-) Mõmmi oli alati kuidagi selline hea ja aeglase loomuga loom. Mõnes vanemas jutus olin küll lugenud, kuidas talumees karuga mõõtu võttis, kuid Eesti mets oli ikka kuidagi turvaline. Natuke rohkem tekitas ehk hirmu kohtumine hundiga. Seda vist jällegi pigem vist Jakc Londoni hundilugude põhjal. Nii et täiesti vastupidiselt kunagistele ettekujutustele Kanada metsadest, kus hundid kurjalt inimesi seirasid ja piirasid, ei mõtle ma eriti hundidele, kui matkama läheme. Ikka rohkem karudele ;-) 

Kas oleme ise karu siin näinud... Jah, mina õnneks ainult autost. Aga Toomas tüdrukutega ka nõnda, et karu tuli metsaservale vaatama, kas nad ikka temaga jagavad suppi, mis lõkkel podises. Ühel hommikul ärkasime ka üles nõnda, et oksale liiga lähedale tõmmatud toidukott oli läbi tuhlatud. Kuigi arvame, et seekord oli süüdlaseks pesukaru. Nii et sellised toidukotipuud telkimiskohtadel, kuhu karu vaevalt et kuidagi üles saab ronida, on päris hea lahendus. Puuoksa puhul peab kindlaks tegema, et mõmmi ei ulatuks alt kotti kätte saama ega siis ka ülevalt oksa pealt. Põhja pool linnades ja külades pole aga karu koduaias mingi haruldus... Mis tähendab, et kõik prügikastid peavad olema nende vastu kindlustatud. Nii nagu Toronto "võitleb" pesukarudega. Muide, kõige uuemad "pesukarukindlad" prügikastid on tähendanud seda, et loomade arv on vähenenud. Kuigi on ka neid nutikaid, kes on avastanud, kuidas prügikasti ümberlükkamine õiges suunas, tähendab kaane avanemist :-)

4 kommentaari:

  1. Äge!
    Pilt selge kohe

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Olen viimastel sügistel käinud New Yorgi ümbruses loodusparkides ja mägedes ühepäevastel matkadel, õnneks karusid pole näinud, küll aga palju hirvi. Mulle meeldib üksi matkamas käia, saan siis ise oma tempo valida. Püüan käies palju sahistada ja raske sammuga astuda, et loomad kaugemale hoiaks. Lõgismaole ju ka ei taha peale astuda. Ega üldse kellegile ei tahaks peale astuda. Enne oma matku uurisin paljumatkanud töökaaslaselt, et kas karusid ka võib kohata ja mis tuleb teha, kui karu näen. Et kas pean surnut mängima. Mustkarude kohta ütles ta, et neid on palju ja nende puhul surnu mängimine ei aita, nendega tuleb võidelda. No ma kujutan ennast ette karuga võitlemas :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ongi nii, et peab võimalikult kõvasti endast märku andma. Mustkaruga kokku saades kõva häält tegema ja käed üles tõstma, et näidata end suuremana. Kui potid pannid ligi, müra tegema. Surnu mängimine võib mustkarule pigem mulje jätta, et oled kerge saak ja ta võibki rünnata (samas grisliga on teine lugu). Olen ka lugenud soovitusi üksi matkates näiteks laulda või vilistada. Võid ka endaga rääkida :-)

      Kustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.