Kanada päeva varjus...

Heinakuu ongi alanud... Kanadas lausa suure ilutulestikuga. Sest tähistatakse Kanada päeva. Kuigi sel aastal on kogu asi varjutatud märgistamata põlisrahvaste laste haudade avastamistega. Mis paiknevad nende kunagiste koolide juures. Praeguseks on leitud pea 1000 elu kaotanud last. Kogu asi on tegelikult palju keerulisem. Mina sain esimest korda aimu, et asjad polnud just nii kenad, nagu oleks võinud arvata, kui 2008. aastal riik ametlikult vabandas põlisrahvaste ees (ma isegi kirjutasin sellest siin). Kirikud vabandasid tegelikult juba paarkümmend aastat varem. Sest kuigi koolid olid riiklikult rahastatud, siis enamuses neist olid asjaajajateks katoliku kiriku esindajad. Ja me juba teame neid teisi lugusid, mis kirikutega seotud on :-/ Samas, kui mõelda tolleaegsele koolisüsteemile (ja miks mitte ka kaasaegsele), siis "vallutajatel" inglastel olid internaatkoolid tavalised ka oma lastele. Nii et selles osas nad lihtsalt kopeerisid vanu tavasid uues riigis. Kiusamine ja muu käis sealgi ilmselt samamoodi käsikäes, ükskõik, kes siis piitsa viibutas. Ainult et vähemalt õpiti omas keeles ja ei sunnitud unustama oma traditsioone (äkki ainult seda, kuidas noa ja kahvliga süüa). Ja ma ei arva, et ükski kool elu kaotanud lapse lihtsalt vaikselt kuhugi künka taha sokutas.

Ma olen ausalt öeldes üllatunud, kui mitmed (isegi minuvanused) kohalikud elanikud on üllatunud, et sellised koolid Kanadas olemas olid. Kas tõesti ei jälgi nad üldse uudiseid. Ja kuna nüüd viiruse ajal jääb aega kõigega rohkem kursis olla (ükskõik millise ühismeedia kaudu), siis nüüd alles jõuab see kohale. Veel rohkem olen üllatunud, kui samasugust imestust avaldavad ameeriklased, ning ei jõua ära uskuda, et kena Kanada nii inetult käitus oma põlisrahvaga. Ja miks ma imestan... ikka sellepärast, et USA ei saa sugugi siin midagi näpuga näidata. Samasugused koolid olid olemas ka neil. Kusjuures neist umbes paar tosinat tegutseb edasi. Kanada tegi lõpu peale nendele koolidele aastal 1996! Ma küll tahaks uskuda, et viimastel kümnenditel olid elamistingimused siiski paremad ja lapsed ei kaotanud ribu-rada elu selle või haiguste pärast. Ja ma loodan ka, et kedagi ei sunnitud enam oma pere juurest lahkuma. Kuigi... kui sa tahad kooliharidust ja külas kooli pole, siis on asjadega natuke kehvad lood.

Aga... mitmed kohad otsustasid mitte tähistada Kanada päeva, vaid hoopis teha midagi, mis näitab, et me hoolime. Mõni usin arvas, et hoolimise näitamine tähendab ka näiteks kuningannade Victoria ja Elizabeth II kujude pikali sikutamist. Ja mõne kiriku süütamist. Igal juhul pole ei üks ega teine asi kena. Ja kui kutsutakse üles, midagi tegema, siis mida ma lihtsa elanikuna saan teha? Ma tean, et ma hoolin. Ma tean, et ma ei näita näpuga ega halvusta neid. Ma olen pigem uhke, et ma elan sellise rahvaga kõrvuti. Peaaegu et võiks ju öelda, nad on "maarahvas", nii nagu me tahame endidki ette kujutada. Ma mõtlesin ka tegelikult selle peale, et kas ei peaks Kanada valitsuse juures olema kohustuslikus korras teatud arv kohti määratud põlisrahvastele. Ma pole ausalt öeldes seda täpsemalt uurinud ja kunagi kodakondsuseksamiks õpitu on ka meelest läinud. Neil võivad olla soovid rohkem autonoomsemad olla. Aga nad on siiski samas üsna laiali pillutatud. Keeruline see lugu... mitte ainult Kanadas, aga seal on ju meie lõunanaabrid, ja veelgi kaugemad lõunanaabrid... Seal on Austraalia, Uus-Meremaa, mitmed teised suuremad ja väiksemad riigid, kus rahvusgrupid suure riigi all olemas. Eestlasena tahaks ju näha, et kõigil oleks oma riik ja vabadus. Aga kas see alati ka päriselt teostatav on, see on juba omaette küsimus.

Siia lõppu veel ühe noore kanadalase Jordan Hart lühike laulujupp sellest, mida paljud praegu Kanadas tunnevad. See tähendab need, kel natukenegi südant sees...