01.06.22

Ukraina, mina ja Kanada

Eestis ja Torontos "Eesti Elus" ilmunud tekst. Lisaks juurde, et Kanada on vastu võtnud Ukraina põgenikke lihtsustatud korras. Elamisluba antakse kolmeks aastaks. Enamus neist elavad vabatahtlike juures (tean ühte eestlast, kelle kodus ukrainlased). Praeguseks on korraldatud ka kolm lendu Poolast, tasuta.

“Ma olen kindel, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…” Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.

Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvalises Kanadas (kuigi tuumapommi ähvardused panevad pisut selle turvalisuse üle kahtlema). Ma pole ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa, kui räägin, kui väga kogu asi on mu südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste üle… Teine jällegi paneb geograafiliselt Ukraina hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panuse toetuste ja annetuste näol. 

Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas 10 tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, oleme neile raha üle kandnud. Kaalusin lisaks läbi Airbnb panna endale elamine kinni Kiievis või mujal Ukrainas, nii nagu lugematud teised üle maailma, et otse mõnda sõjakeerisesse jäänud ukrainlast toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit. 

Kuid kõik see tundub ikka liiga vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudiseid, kuulan Youtube'is venekeelseid spetsialistide arutlusi. Ma ei saa kuidagi Twitteri kontost eemale (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub sõja kõrval nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, viskab ette peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul hetkel mõtetes number üks. 

Nõnda on ka täiesti loomulik, et olime kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem osalejaid, sest meid elab linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me ajaloo põhjal liigagi hästi teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab.

Ilm näitas end ka täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid kiiresti mööduvaid lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani omasid. Ilmselt oli neid veelgi. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilke, mis kõnelesid rohkem kui sõnad. Kunagised ühised kogemused ja kannatused ühendavad tugevamalt, kui oskame arvata. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile je nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas. 

Kõigi nende mõtete virr-varris ja vaidlustes trollide ning muude "tarkadega" Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen lääne propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks minust natuke noorema Kiievis elava naisega. Radmila jagab mitu korda päevas oma kogemusi ja teateid olukorrast, mis otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale. Arvestades, et ma olin ju viis aastat tagasi Invictus mängudel eestlastest sõduritele korraldajariigi poolt tugiisikuks, siis kõik sõjaga seotud ja sealsed kannatused omandavad mitmekordse tähenduse. "Võitmatute mängud" on prints Harry poolt alustatud spordivõistlused vigastatud sõduritele, ei tähenda, kas haavad on füüsilist või vaimset laadi. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos. Kus mul oli võimalus muuhulgas Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskused kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad said vene keelest aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Üks noorem oli vaid natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaa põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust.

Nõnda jõudis minuni teadmine, et minu Kanada raamatu taasilmumisega, annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb laskemoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda neile, kes on püssidega võõrale maale tulnud. See kaastunne oli samas mingil hetkel olemas. Kuni Radmila jagas Venemaal filmitud videot emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelpärimised armeele oma poja saatuse kohta jäid tulemuseta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud... Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellest emast kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma. Kui Ukraina emade lapsed sissetungijate käes langevad. Kui vene sõdurid valimata tapavad kõiki. Kui nad pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käsku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas käib. Eriti, kui nendegagi on tehtud ajupesu... Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes, kui minu riik oleks samas olukorras, mõtleksin päris kindlasti täpselt nii kui tema.

Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailma on praegu Ukraina pinnal toimuvasse sõtta ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaalsest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on aluseta. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa... 

Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on ehk liialt viivitatud (näiteks Vene propagandaga tegelev televisioonikanal RT keelustati alles mõni päev tagasi). Hiljuti avaldati nimekiri inimestest, kes siinsetest elanikest venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub justkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla. Ma pole täpselt uurinud, mis need keelud kõik olid. Paari asjana jäi vaid silma, et nad ei tohi näiteks Venemaale reisida või seal pangakontosid omada. Enamus neist patsutasid küll üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. Tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Üks neist on Kanada parlamendiliikmete ja kohalike ukraina organisatsioonidega seotud tegelaste kõrval meie endi kanada-eestlane Marcus Kolga. Ta on juba aastaid siinsetele venelastele pinda käinud oma kommunismi kuritegude paljastamisega ning Vene tegevuse valgustamisega. Venelased pole mitte rahulikult tema tegevust pealt vaadanud ja on talle lausa surmaähvardusi saatnud. Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess.Tema oli musta lindi päeva üks algatajatest, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid. Tähistatakse seda igal aastal 23.augustil, Molotov-Ribbentropi lepingu allkirjastamise päeval.

Kanada on praeguseks saatnud relvi, rahalist tuge, humanitaarabi. Ja ma ütleks, oleks imelik, kui ta seda ei teeks. Peaaegu 1,4 miljonit elanikku peab end siin ukrainlaseks (maailmas peale Ukraina ja Venemaa on just Kanada kogukond kolmas oma arvukuselt). Päris paljud neist elavad preeriatealadel, mis jäävad Kanada keskossa ja kuhu juba sajand tagasi välja rännati. Ikka seal maastikul, mis meenutab nende endi steppe ja avaraid välju, ning kus nad said jätkata põllupidamisega. Eks neid tulijaid on olnud hiljemgi. Näiteks teise maailmasõja sabas nagu paljud eestlased. Ning hilisemalt juba siis, kui vabadus oli kätte võidetud. 

Hetkel on Kanada valitsus teinud uksed lahti kõigile Ukraina põgenikele, keda lubatakse riiki jääda lihtsustatud korras kuni kolmeks aastaks. Peale seda saab igaühe sooviavalduse edasiseks eraldi läbi vaadata, kui nad soovivad päriseks jääda. Väga paljud kohalikud pered on avaldanud soovi võtta tulijaid enda juurde koju. Midagi sarnast juhtus süürlaste vastuvõtmisega aastal 2015, kui 25 tuhat põgenikku (peamiselt lastega pered) paigutati vabatahtlike hoole alla. Kes lubasid vastutada nende eest esimese aasta jooksul. Tavalisel kanadalasel on siiski väga suur süda sees, kui küsimuse alla tuleb inimeste aitamine, kes on jäänud mõne konflikti vahele. Mis sest et ma ennist nende teadmatuse kallal norisin. Paljud on just nõnda siia riiki jõudnud, olgu siis ise või nende vanemad või vanavanemad. Muidugi ei tarvitse riigijuhid riigi rahakotti vaadates sama heldelt mõelda. Kuid näiteks Trudeau võimuletulekuga lükati ümber eelmise valitsuse otsus süürlastele varjupaika mitte pakkuda. Ma kujutan tegelikult ette, et paljudel Ukraina põgenikel on juba keegi siin ees. Vaevalt et niisama kergelt tahetakse nõnda kaugele tulla. Kui just väga seikleja ei ole. Ning tõenäoliselt on vaja ka lennupiletid ise muretseda. Kuigi Kanada kaalub hetkel võimalust saata lennukid järele neile, kes on avaldused edukalt täitnud. Nii nagu kunagi toodi kohale süürlased. 

Ma nii loodan, et see niinimetatud “erioperatsioon” ometigi läbi saab. Et ukrainlased saaksid terve maailma toel oma riigi uuesti üles ehitada. Sõja esimestel päevadel andsin enda jaoks veel ühe lubaduse. Kindlasti oma raha turistina just sinna riiki - Ukrainasse - viia. Lihtsalt loodan, et seal on peagi ohutu ja ma saan oma lubaduse teoks teha!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)