Nüüdseks kaks nädalat täielikku üksindust. Välja arvatud üks pooletunnine koosolek endise tööga pangavormide küsimuses. Sest ma olen neid aastaid ise kokku pannud ning nüüd on vaja need uue süsteemiga liita. Kõige naljakam oli minus tekkinud tunne: ega ometi jälle üks uus koosolek :-) Panga poolt hiljuti palgatud abiline oli igal juhul väga tänulik, et ma ühinesin, ning arvas, et see on üsna ebatavaline. Mu töökaaslane, kes oli ka "kohal", ütles, et ma olen liiga kena :D
Peale selle on mul muidugi mu koerad ja iga kolmas päev kasside külastus, sest pererahvas on Eestis. Kassid on sellised parajad vanaprouad, kelle puhul ei tea ka enam, kui kaua vastu peavad. Mu pisipreilile, kellele olen asendusvanaemaks, meeldib eriti siiami kass. Kes laseb end päris korralikult väntsutada, nagu näiteks nukuvankrisse teki alla panemine ja siis ringi kärutamine. Ma olin laupäeval juhtumisi just seal, kui perenaine saatis küsimuse, kuidas nende Toronto kodus on. Ning ütles, et laps igatseb juba oma siiamit. Noorem triibuline kass on aga üsna kartlik. Ega ta mindki alguses kergesti ligi ei lasknud. Aga nüüdseks on võtnud omaks. Pisipreili natukeseks pahameeleks, sest kuidas mina ja mitte tema ;-) Aga sellele kassile mingi väntsutamine ei sobi. Kevadel õpetasin tüdrukule, et ta peab hästi rahulik olema ja kannatlikult ootama, et kass tuleks tema juurde. Ja me juba hakkasime edusamme tegema. Eks me jätka siis sügisel ;-)
Ühelt poolt on kena olnud vaikuses olla. Teisalt tunnen, et pere võiks juba tagasi tulla. Mingil hetkel otsustasin, et kodus teen ainult minimaalselt vajalikku. Küll ma pärast jõuan rahmeldama hakata. Arvan, et on olnud õige otsus. Eriti veel selle taustal, et ma ei ole 100% terve. Peaaegu iga päev olen keset päeva tukkunud. Mul on juba nüüdseks vähemalt kolm nädalat kurk valus olnud. Ei teagi päriselt millest. Selle nädala alguses rääkisin videokõne kaudu arstiga. Kes kirjutas antibiootikume. Täna on viimane päev, kui pean seda võtma. Aga ma ütleks, et kurk on ikka punane. Õhtuks läheb halvemaks. Kui nüüd järgmisel nädalal ikka see edasi kestab, siis pean päriselt arsti juurest läbi astuma. Samas ütles ta, et mingi mitu nädalat kestev kurguhaigus pidi ringi käima. Või on see hoopis Covidi variant. Kes teab... Kiirtestid andsid negatiivse tulemuse. Aga ega neid ka ei saa uskuda. Ma pole väga usin maski kandja olnud, peale seda kui meile linnas vabad käed anti. Eriti metroos, kus ikka suvel kuumaga oli seda raske teha. Nad soovitavad tungivalt, et me kannaks maski hoolimata linna poolt antud rohelisest tulest. Alguses inimesed ikka tegid ka rohkem, aga niipea kui ilmad väga soojaks keerasid, siis näed neid palju vähem maskiga. Samas tegime seda kaks eelmist suve... Reovee analüüs näitab aga Covidi levimise tõusu. Nii et kes teab...
Täna siis veel omapäi kodus ja homme õhtul lähen juba tüdrukutele lennujaama vastu. Ma tean, et neile on väga meeldinud üle tüki aja jälle Eestis olla. Nad on ka palju asju omapäi ette võtnud. Mis Toomasele ehk alati pole meeldinud. Aga mis teha, kui lapsed on suureks kasvanud :D Igal juhul tervitab neid homme väga-väga soe Toronto. Soojakraadid kisuvad üle 30ne ja niiskusindeksiga üle 40. Täna ma väga õue ei kipu jälle. Ainult koertega aeda. Kus nad mõne minutiga juba kuumarabanduse äärel. Või vähemalt hingeldavad raskelt.
Mul on endiselt tegemist, et näpistada ennast ja öelda endale, kuidas mitte miski ei põle ning ma võin rahulikult igal hommikul silmad avada. Ja ei, ma ei hakka oma pensioninädalaid lugema. Või kui, siis ehk natuke aega :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)