13.05.18

Emadepäev


Millegipärast on alati minu jaoks tähtsam olnud emadepäeval oma ema meeles pidada. Ja nüüd on sees kummaliselt tühi tunne, et emale helistada ei saa...
Iseenda "emadus" ei ole mulle kunagi eriti tähtis olnud. See on kuidagi lihtsalt osa elust. Samas on hästi armas, kui lapsed mulle pannkooke hommikul küpsetavad. Selliseid südamekujulisi, või natuke nagu südamekujulisi. Nii nagu käsi vabalt liikudes seda lubab.
Pildil oleme õe ja emaga millalgi 60ndate lõpus Pirita teel. Ma arvan, et see oli üks viimastest väljaskäimistest, kus isa ka fotoaparaadiga kaasas. Peale seda kulus aeg ainult suvilas tegutsemiseks, kus lapse jaoks oli rohimine ja maasikate eest hoolitsemine raskeks koormaks. Mängimine oli ju palju tähtsam. Emal oli ikka oluline, kuidas ta välja nägi, isegi siis kui tervis enam ei lubanud palju väljas käia. Õega oleme ühtemoodi, nagu õdedele kohane. Õieti ema õmbles ju meile alati ühesugused riided selga. Kleidid kampsuni all olid roosat värvi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar