Teine koht!?!

Ma siin surfasin ja otsisin midagi, kui mulle jäi silma üks Toronto Eesti Kooli artikkel Digar lehel ja ma mõtlesin naljaviluks oma nime otsingusse panna. Sest ma olen ju natuke siinsetele Eesti lehtedele kirjutanud. Ja muidugi olin ma pikalt ka kooliga seotud (kahjuks on ainult "Vaba Eestlane" digiformaadis, tegelikult on ju veel "Meie Elu" ja nende kahe lehe ühinemisel tekkinud "Eesti Elu"). Ma otsisin ka oma neiupõlvenimega ennast, aga siis tulid ette 70ndatel kusagil maakohas elava nimekaimu tegemised. Ning millalgi 1925.aastal Rakveres mehe tagaselja lahutatud Ene, või lähemal uurimisel siiski Äilene (või hoopis Helene), kusjuures kumbagi poolt ei mõistetud süüdi, aga raha lahutuse eest kasseeriti küll sisse.

Aga see kõik polegi oluline. Hoopistükkis kargas mulle ette, et Tartu Ülikooli 1987.aasta väljaandes on minu nimi sees, ja lausa esilehel. Ausalt, ma ei mäleta sellest midagi. Äkki keegi isegi nimetas, aga tuleb välja, et ma olen saanud väärika 2. koha Pedagoogika- ja metoodikaalaste tööde konkursil. III-IV kursuste arvestuses: "The educational value of the textbook "English form 8"". Palun ärge küsige, millist tarkust ma sinna kõik kokku kirjutasin, sest mul pole grammigi meeles :-) Ja pean ka ütlema, et ei tahakski vist seda üle lugeda, sest punastaks ennast siniseks kõiki oma "suurepäraseid mõtteid" lugedes :D Juhendaja, Laine Hone, on olnud tegelikult mitmete õpikute autoriks.

Ainuke, mis ma siit muidugi välja loen, on ikkagi minu teadmine, et lõpetades lähen kooli õpetama. Mis muidugi lõpuks täpselt nii välja ei kujunenud. Toronto Eesti Koolid pöördusid tänavu minu poole, kas tahaksin tulla tagasi. Nii kahju oli ära öelda, aga mul lihtsalt ei jätku aega. Olen lõpuks aru saanud, et ma pole kummist, ning kuigi tahan kõigile abiks olla, siis seekord jääb enda lõhki tõmbamine siiski ära (Mari on mind ka rohkem sundinud EI ütlema). Ehk järgmisel aastal ;-)

Fotomeenutus millalgi 80ndate algusest koos õega, "tänapäevases" kuues.

Mis edasi peale gümnaasiumi

Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

Tudeng valmis

Laps jõudis päris õigel ajal meil isegi õhtul koju. Ainult tema äratundmisega tekkis väike probleem. Tom arvas esimese hooga, miks Mari sõbranna külla on tulnud, sest hämaras tundusid ta juuksed päris tumedad. Õieti olid need hoopis lillad ning sealt, kus juuksekumm neid kinni hoidis endiselt heledad. Üks tudengitest oli imestanud, kas tõesti on tal nii heledad juuksed :)  Aga lilla oli ta sellepärast et nõnda "õnnistatakse sisse" tulevasi insenere vana traditsiooni järgi. Muide, see pole sugugi sunniviisiline, võid vabalt ära öelda, kui ei taha. Sest värv on selline, mis ei tule kergelt maha, kuid samas määrib. Ega voodisse ei taha teda puhaste linade vahele panna. Ei taha ka ühiselamud muuseas :D  Selleks ajaks on mingi teine elamine muretsetud. Oleks võinud ka võtta suurema pakendi, kus nädalane elamine sees, aga Mari arvas, et ei taha ikka kõigist asjadest ka osa võtta (nagu õhtune ameerika jalgpalli vaatamine). Nii tuleb ta õhtul ikka koju. Kuigi vajadusel oleks ka kesklinnas elamine sõprade juures olemas. Metroos on muidugi väga naljakas, kui selline lilla olend rongi sisse astub, aga Mari polnud asjast välja teinud ja oli rahulikult oma raamatut lugenud.

Lilla värvi traditsioon pärineb esimesest maailmasõjast, kui insenerid, kes sõjategevuses abiks, kandsid lillat käepaela. Laevadel töötades andsid nad endast kõik, et päästa teisi. Mõnikord kaelani vees seistes. Märjaga hakkas käepaelte värv jooksma ning määris nad lillaks. Nõnda, nende auks, aastaid hiljem õnnistataksegi insenere sisse.

Kõik tulevased insenerid saavad ka peakatte. Igaks juhuks antakse jäme kett ka kaasa, et keegi seda minema ei nihverdaks :) Kaks uut t-särki said nad ka kaasa, ühel lausa terve esimese nädala kava peale trükitud, et ikka midagi meelest ära ei läheks. Mari oli ise väga elevil ja vaimustuses kõigest, mis nad teinud olid. Marssinud lähedal asuvasse teise ülikooli, ise rõõmsalt igat sorti hüüdlauseid hõikamas. Mingil hetkel otsustasid nad neljakümnekesi ühte bussi ootepaviljoni end mahutada. Põnev ju, kui vabatahtlikult seda teha. Mitte nagu meie nõuka ajal nagu silgud bussis seisime :D Mari leidis uue sõbra, jälle Aasia päritolu, kelle huumorimeel ja ilmavaade tundus väga Mari omaga klappivat. Ühe tudengi kodu on muide Waterloos, kus asub teine väga tuntud ülikool (kuhu Mari ka vastu võeti). Kuid see tudeng otsustas peale mõlema ülikooliga tutvumist Toronto kasuks, sest talle tundus ülikooli vaim palju tugevam siin olevat. Nii palju või vähe kui ma olen nüüd Toronto ülikooliga kokku puutunud, siis on selline tunne küll :)

"Ma olen nii õnnelik, et ma läksin Frosh Weeki," teatas Mari esimese päeva lõpuks. Mul on hea meel, et ta mul ikka siin kodus pendeldab, saan ka pisut nõnda üliõpilaselust osa ;) 

Inseneriteaduskonna tutvustuspäev

Terve pühapäeva veetsime Toronto Ülikoolis. Kõik need, kes on sinna vastu võetud (kuigi nad ei pea olema veel nõustunud pakutuga) ja nende vanemad olid kutsutud inseneriteaduskonda tutvustavale päevale. Kõige toredam oli muidugi see, et kuna neidudest insenere on napilt (mehaanikateaduskonnas umbes 15%, teistes ikka natuke rohkem), siis neile oli korraldatud laupäevaks oma üritused, mis kestsid hiliste tundideni. Mis tähendas, et ühiselamutes oli sisse seatud ka ööbimine (kuigi mitte kõiki ei olnud pered ööseks ära lubanud). Mari oli kogu selle värgiga väga rahule jäänud. Juba leidis ta noorte seas kui mitte päris sõpru, siis sinasõpru kindlasti. Tegelikult juhtusime lõunalauas istuma ühe perega, kelle tütar läheb täpselt sama ala õppima, mis Marigi. Juhtumisi elab ta meile päris lähedal, kuigi ta ei käinud samas koolis kus Mari. Kindlasti tore, kui peaaegu samas kandis on keegi, kellega koos õppida või muudki teha.

Päeva esimene osa toimus koos tulevaste üliõpilastega. Esimese ja neljanda kursuse tudengid rääkisid oma õpikogemusest mehaanika- ja tööstusinseneriks saamisel. Pean ütlema, et olin väga imponeeritud. Ning üha rohkem süveneb mul mõte, et Mari on õige valiku teinud (tundub, et Mari ise ka ;) Läbi aastate tehakse mitmeid praktilisi projekte, mis heal juhul isegi mõnes firmas huvi äratab ning arendusse või tootmisesse läheb. Huvitav on ka see, et kui projekt ongi üles seatud, siis selle kallal töötab rühm, kuhu võivad kuuluda erinevate suundadega tulevased insenerid. Just nii nagu päris elus. Palju rõhtutati ikka ka seda, et insener on insener ükskõik, millele sa spetsialiseerud. Sul on hea matemaatikaoskus ja probleemilahendamine. Mõlemad on muide silma jäänud ka panganduses ning igal aastal läheb hulgaliselt insenere just sinna tööle! Nii pole sa sugugi piiratud, mida täpselt edaspidi tegema hakkad.

Neljanda kursuse tudengid jagasid oma kogemusi tööaastast, mis enamasti võetakse ette peale kolmandat kursust. Muide, inseneri ülikoolidiplomi saamiseks pead olema 600 tundi praktilist tööd teinud. See aastane praktika mõnes ettevõttes annab võimaluse need tunnid kergelt täis saada (muidu pead suviti seda tegema - suvevaheaeg algab juba maist!). Lisaks saad selle aasta jooksul muidugi makstud! Kusjuures keskmine aastapalk oleks pisut alla viiekümne tuhande dollari! Mõned vanemad olid mures, kas lapsed ikka peale seda üldse kooli tagasi tahavad minna viimaseks aastaks. Seda ei pidanud peaaegu kunagi juhtuma, sest "päris" paberitega nihkub keskmine palk ikka tublisti kõrgemale :) Väga diplomaatiliselt vastati küsimusele, kumb on parem, kas aastane töö või neljakuulised praktikad õpingute vahel (nagu Waterloo Ülikool pakub), et eks mõlemal ole oma plussid ja miinused. Kuigi mul on tunne, et nad ise eelistasid ikka seda aastast varianti. Need, kel töökogemus, teavad, kuidas esimesed paar kuud mööduvad sisselamise peale ja just siis kui hakkad asjadest aru saama, ning midagi võiks juba ära teha, pead lahkuma. Jah, õpiaastate jooksul koguneb erinevaid kogemusi erinevatest kohtadest. Kuid potensiaalne tulevane tööandja tahab näha siiski rohkem stabiilsust ja praktilist kogemust kui pikka rida lühiajalisi töökohakesi.

Küsimusi oli selle kohta, et esimese aasta tudengite hinded võivad äkki väga langeda. Nagu meile rääkis mehaanikateaduskonna avaldusi läbivaatav ja otsuseid tegev daam, oli selle aasta keskmine, kes sisse said 90.5% - üldse võetakse umbes 100 uut tulevast mehaanikainseneri vastu. Nõnda on neid, kes gümnaasiumis pidevalt üle 90% hinnetega ikka omajagu. Ja ootamatult langenud hinded ehmatavad mõlemaid, nii noori kui nende vanemaid. Laps, kes oli klassi tipus, ei saa enam hakkama. Kõike seda soovitati rahulikult võtta ja mitte paanikasse sattuda. Tähtis on probleemidest kõigepealt kodus rääkida ja ka minna vastavate nõusatajate juurde (neil on lausa kaks inimest inseneriteaduskonnas, kes tegelevad vaid esmakursuslastega). Sest tähtis on kiiresti jaole saada. Ning nagu kinnitati, tehakse kõik, et noor jälle jalule aidata, kui hinded tõesti väga madalaks lähevad või mõnes kursuses läbi põrutakse. Selleks oli mitmeid erinevaid võimalusi, millesse ma siin ei lasku.

Päeva teisel poolel eraldati mustad lambad valgetest, st vanemad võeti sappa ning viidi suurde auditooriumisse küsimuste-vastuste sessioonile ning noored jagati kreeka tähtede järgi gruppidesse, et siis mitmeid toredaid asju ette võtta (mis ikka insenerimõtlemist vajasid ;) Kusjuures ei mingit sõprade kokkujäämist, et ikka laiendada oma tuvusringkonda ning tuua erinevad tudengid omavahel lähemale.

Pean ütlema, et mulle meeldis, et mammadele-papadele ei peetud mingit loengut, vaid peale ülikooliesindajate tutvustust lasti kõigil soovijail küsimusi esitada. Üks viimastest käis selle kohta, kui suur protsent ka kooli tegelikult lõpetavad. Tuleb välja, et peale esimest kursust jätkab kusagil 90%, kuigi see ei tähenda veel väljalangemist. Mõned lihtsalt vahetavad eriala. Peale seda on väljakukkumised peaaegu olematud. 

Toronto Ülikooli hooned asuvad üsna kesklinnas, kuid nagu meile kinnitati, pole kunagi olnud mingit probleemi turvalisusega. Neil on territooriumil erinevates  kohtates lausa punased postid punase nupuga, millele saad häda korral kiiresti vajutada. Lisaks on suur hulk turvamehi palgal, kes vajadusel sind õhtutundidel ühiselamusse või metroosse saadavad. Nii mõnedki lähetavad väljamaalt oma lapsi siia just sellepärast, kui hea kuususega selles suhtes kool on ;)

Oled vastu võetud

Mari sai vastuse kolmest ülikoolist, kuhu ta oli oma avalduse sisse pannud. Ning ühega tuli kaasa lausa väga personaalne kirjake, milles talle soovitakse õnne arvutitehnoloogiasse vastuvõtu puhul. Lisaks on kirjutajale suurt muljet avaldanud Mari karatetreening ning ta usub, et see tuleb väga kasuks tema tulevaste õpingute juures. Sest on õpetanud distsipliini ja vastupidavust. Kui neiul juhtub küsimusi olema, siis võib ta otse talle kirjutada (olen täisnime ja emaili lisatud koopialt siiski kustutanud ;). Suureks plussiks veel stipendium! Aga... Mari on juba oma otuse teinud ning valinud siiski Toronto Ülikooli. Maailmatasemel on Toronto tehnikateaduskonnaga Kanada koolidest esirinnas - vaata näiteks siia - viimase 11 aasta tulemuste põhjal. Paljude kanadalast poolt kiidetud ja hinnatud Waterloo Ülikool (kuhu Mari ka sisse sai) jääb Kanada arvestuses tahapoole. Kuna Mari aga seab oma sihid natuke laiemale tasandile, mitte kitsalt ainult Kanada tööturule mõeldes - näiteks miks mitte Eesti!, siis on ehk Toronto Ülikooli kraad kõvem sõna. Mõned ütlevad samas, et Torontos on õppida väga raske, sest nõudmised on suured. Nõnda ei ole hinded ka nii head, kui mõnes muus koolis. Mis tähendab, et kui soovid edasi õppida, siis pole kerge läbi lüüa. Eks me näe, mis tulema hakkab. Igal juhul pidi soovi korral Torontost kergem üle minna mõnda teise ülikooli kui vastupidi!

Ülemisel pildil on Toronto Ülikoolist ja Waterloo Ülikoolist saadud pakend vastuvõtmise kohta. Toronto puhul on nimetatud, et keskmine hinne ei tohi kooli lõpetamisel alla 80% kukkuda. Maril on ees veel mõned tööd ja ka eksamid. Kuid ta arvab, et ta suudab ikka oma keskmist kõrgel hoida. Mingit loorberitele puhkamist see vastvõtt siis ei tähenda!