Tudeng valmis

Laps jõudis päris õigel ajal meil isegi õhtul koju. Ainult tema äratundmisega tekkis väike probleem. Tom arvas esimese hooga, miks Mari sõbranna külla on tulnud, sest hämaras tundusid ta juuksed päris tumedad. Õieti olid need hoopis lillad ning sealt, kus juuksekumm neid kinni hoidis endiselt heledad. Üks tudengitest oli imestanud, kas tõesti on tal nii heledad juuksed :)  Aga lilla oli ta sellepärast et nõnda "õnnistatakse sisse" tulevasi insenere vana traditsiooni järgi. Muide, see pole sugugi sunniviisiline, võid vabalt ära öelda, kui ei taha. Sest värv on selline, mis ei tule kergelt maha, kuid samas määrib. Ega voodisse ei taha teda puhaste linade vahele panna. Ei taha ka ühiselamud muuseas :D  Selleks ajaks on mingi teine elamine muretsetud. Oleks võinud ka võtta suurema pakendi, kus nädalane elamine sees, aga Mari arvas, et ei taha ikka kõigist asjadest ka osa võtta (nagu õhtune ameerika jalgpalli vaatamine). Nii tuleb ta õhtul ikka koju. Kuigi vajadusel oleks ka kesklinnas elamine sõprade juures olemas. Metroos on muidugi väga naljakas, kui selline lilla olend rongi sisse astub, aga Mari polnud asjast välja teinud ja oli rahulikult oma raamatut lugenud.

Lilla värvi traditsioon pärineb esimesest maailmasõjast, kui insenerid, kes sõjategevuses abiks, kandsid lillat käepaela. Laevadel töötades andsid nad endast kõik, et päästa teisi. Mõnikord kaelani vees seistes. Märjaga hakkas käepaelte värv jooksma ning määris nad lillaks. Nõnda, nende auks, aastaid hiljem õnnistataksegi insenere sisse.

Kõik tulevased insenerid saavad ka peakatte. Igaks juhuks antakse jäme kett ka kaasa, et keegi seda minema ei nihverdaks :) Kaks uut t-särki said nad ka kaasa, ühel lausa terve esimese nädala kava peale trükitud, et ikka midagi meelest ära ei läheks. Mari oli ise väga elevil ja vaimustuses kõigest, mis nad teinud olid. Marssinud lähedal asuvasse teise ülikooli, ise rõõmsalt igat sorti hüüdlauseid hõikamas. Mingil hetkel otsustasid nad neljakümnekesi ühte bussi ootepaviljoni end mahutada. Põnev ju, kui vabatahtlikult seda teha. Mitte nagu meie nõuka ajal nagu silgud bussis seisime :D Mari leidis uue sõbra, jälle Aasia päritolu, kelle huumorimeel ja ilmavaade tundus väga Mari omaga klappivat. Ühe tudengi kodu on muide Waterloos, kus asub teine väga tuntud ülikool (kuhu Mari ka vastu võeti). Kuid see tudeng otsustas peale mõlema ülikooliga tutvumist Toronto kasuks, sest talle tundus ülikooli vaim palju tugevam siin olevat. Nii palju või vähe kui ma olen nüüd Toronto ülikooliga kokku puutunud, siis on selline tunne küll :)

"Ma olen nii õnnelik, et ma läksin Frosh Weeki," teatas Mari esimese päeva lõpuks. Mul on hea meel, et ta mul ikka siin kodus pendeldab, saan ka pisut nõnda üliõpilaselust osa ;)