Täielik päikesevarjutus

Alustan aastast 2017, kui kirjutasin nõnda: Päikesevarjutus, mis täielikult nähtav pika ribana USAs. Torontos läks päike varju lausa 76% ulatuses. Alguses arvasin, et mis seals ikka. Vaevalt et suurt vahet näha on. Aga siiski... Poole kolme ajal käisin korraks väljas ja ilm oli selline imelikult hämar ning jahedam. Justkui oleks päike keset päeva loojumas. Muidugi ei läinud meil väga pimedaks, ja soojus on meil hetkel eelmise aasta moodi päris kõrge. Nii et täitsa külma pärast muretsema ei pidanud. Mingeid spetsvaatamise prille meil polnud. Kuid altkorruselt tuli kindlustuseproua üles ja meenutas, kuidas nad lapsena olid filmirulli kasutanud päikese vaatamiseks. Mis tuletas meelde, et meil pangas on vanad mikrofish kaardid. Otsisin kiiresti need välja. Päris lõbus vaatepilt oleks olnud mõnele panka sisenejale, kui me siis kõik kordamööda akna ääres koogutasime, et päikest imetleda 🙂 Mina mäletan aga oma lapsepõlvest, kuidas ema klaasitükki küünla kohal hoidis, et see tahmaseks muutuks. Siiani on meeles pilt päikesest, millest tükk ära hammustatud. Muidugi mitte nii palju kui seekord Torontos.

Nõnda siis... Mis ma oskan kosta, kui olen nüüd täieliku päikesevarjutuse ära näinud. Tasus ära oodata ;-) Olin lausa seitse aastat tagasi kalendrisse kirja pannud, et ma ära ei unustaks uut hoopis uhkemat võimalust, kui päike tervenisti kuu taha kaob. Loomulikult poleks pidanud muretsema, sest sündmusest on siin juba pikemat aega räägitud. Kõige rohkem rõhutatud, et palja silmaga ei tohi päikest vaadata, ning parem, kui spetsprillid on muretsetud. 

Niagara Falls ja ümbrus, kus pimedus pidi kusagil kolm ja pool minutit kestma, olid kõik ööbimiskohad välja müüdud. Need üksikud, mis veel vabad, küsisid hingehinda. Eks ma mõtlesin nagu paljud teised, et parem juba paiga peal olla, selle asemel et proovida liiklusummikus istudes õigeks ajaks kohale jõuda. Aga otsustasin siiski rahakotirauad kinni jätta. Uudistest edastati teateid, et esmaspäevaks kuulutatakse Niagara ümbruses hädaolukord, sest oodati üle miljoni külastaja. Tegelikult tuli kohale palju vähem, ja seda ilmaennustuse pärast, mis lubas pilvist taevast. Eriti Niagara Fallsi ümbruses. Lääne pool olevat küll pisut selgem. Mina olin mõttes juba valmis istuma Torontos, mis varjutuse teekonnast napilt välja jääb. Sest kui ikka midagi näha pole, siis kas tõesti tasub kuhugi kaugele sõita. 

Samas lugesin ühe kogenuma inimese soovitust võimalusel ikka täielik päikesevarjutus ära näha. Isegi kui vari uhked 99.9%, siis päikesevalgus on liiga tugev, et täit elamust saada. Istusimegi autosse ja keerasime autonina lääne poole. Ega me väga kindlad polnud, kas leiame koha parkimiseks ja autost väljatulemiseks, kui rahvamassid igal pool. Tee ääres märkasime Grand Riveri ääres end sisse seadnud inimesi. Peaaegu mõtlesime nendega ühineda. Ühel vaiksel teelõigul põlluriba ääres oli noor paar auto kõrvale tõmmanud, ning istusid seal oma uhke fototehnikaga. Õnneks siiski ei tekkinud probleeme, kui leidsime lõpuks üles väikese provintsipargi Erie järve ääres. Me polnud ainukesed, kes sinna jõudsid. Ja inimesi tuli aina juurde. Hiljem ütles üks kohalik elanik, et parkimisplats (mis oli tegelikult põllulapi nurgake) pole kunagi nii täis olnud. Sinna mahtuvat 250 sõidukit. Ta lootis, et külastajaid tulevikuski nõnda palju käima jääks. Aga minu meelest võiksid mõned kohad just selliseks väikeseks ja eraklikuks jääda. Muidugi vaatab tema oma nurga pealt, sest küsimus ilmselt pigem rahastuses. Kui keegi ei tule, siis ei jagata ligia palju fonde pargi korrashoiuks. 

Seadsime end siis kiviklibuga kaetud rannale. Saime super istumise ühel maas vedeleval palgil. Olin korraks mõelnud kokkupandava tooli kaasavõtmisele, kuid kuidagi ununes. Samas oli hulganisti neid, kes olid isegi oma grilli kaasa võtnud, ning täieliku pikniku korraldanud. Terve rannariba oli pea ühest otsast teise inimesi täis. Aga seekord ma isegi ei pahandanud, et rahulikult looduses olla ei saa. Kõik olid ootusärevust täis, et üheskoos midagi erakordset kogeda.

Kui me siis lõpuks spetsprillid ette panime, ning nina päikese poole tõstsime, siis esialgu tekkis pettumus, sest midagi polnud näha. No-jah, pilvi oli ikka üsna parasjagu. Eks me siis passisime peale, ja kui pisut valgemaks läks, vaatasime kohe üles. Ning me ei pidanud pettuma. Kuu rühkis aga kannatlikult ja mingitest pisikestest Maa "sipelgatest" mitte hoolides mööda ettenähtud teed edasi. Toomas proovis aeglaselt kaduvast päikesest pilte teha, kuid mina loobusin üsna kohe. Pigem filmisin natuke, katsudes seda meeleolu ja õhustikku kinni püüda. Kuigi pärast üle vaadates võin kogeda, et ega seda "päris" elamust ikka läbi fotode või liikuvate piltide edasi anda ei saa. Nagu nii mõnigi nimetas, siis kõik oli peaaegu et unenäoliselt sürreaalne. Ja kuidas sellist asja mitteteadjale kirjeldada :-)

Jah, tõeliselt ebamaine kogemus. Alustades sellega, et konnad suure häälega oma õhtust kontserti peavad, ning terve ümbrus kuidagi eriliselt vaikseks jääb. Kuni märkad, et ennist vastu kallast valjult loksunud lained on taganenud, ning järvepind peaaegu sile. Äkki ilmub välja väikeste kärbeste parv, ning mida hämaramaks jääb, seda rohkem on kuulda muid ööhääli. Ning siis poeb põue külm hingus. Õhtuvalgus aga pole üldsegi see tavaline, millega harjunud oled, sest varjud on paigast ära. Palju lühemad kui mis nad peaksid enne magamaminekut õues olema. Ja äkitselt ongi päike kadunud, igasugune jutuvada kaob ja kuuled ainult ahhetusi. Võid lausa ilma prillideta näha rõngast kuu ümber, pluss väikest täppi, mis hiljem osutub plasmapurskeks. Veenus särab kohe seal kõrval. Eemal horisondil, kus järv ja taevas kokku puutuvad, ilmub punakas joon, mis on ju õieti justkui eha ja koit üheskoos. Ning siis sa lihtsalt istud seal ja vaatad. Maailma kõige pikemad kolm ja pool minutit. Kui siis kuu suvatseb viimaks end natuke eemale nihutada, on tunne nagu oleks keegi pimedas magamistoas äkitselt sisse lülitanud laualambi, mis heidab mahedat kollakat valgust. See toimub kuidagi nii äkki, et kogunenud inimestel võtab hetk aega, et rõõmuhõisked kuuldavale lasta.

Nüüdseks on muidugi hulgaliselt pilte ja filmilõike kogu asjast üles pandud. Ja loomulikul jätkub neid, kes küsivad, miks sellist suurt kära ühe päikesevarjutuse ümber teha. Mis poolest see nii väga eriline on. Jah, kui ma näeks seda iga kuu või isegi aastas korra, siis vist harjud tõesti ära, sest osa meie elust ja tavapärasest rutiinist. Nagu mõni harjub ära, et ta näiteks igal aastal uue mehe/naise võtab :-P Kui aga näed midagi, mis toob justkui terve kosmose sulle nii lähedale (arusaamise, et me oleme tõesti vaid väiksematest väiksemad sipelgad universumis), siis võib aegajalt tõesti asjast suure numbri teha. Teisalt, kui sa pole midagi sarnast kogenud, siis ega me ei tea ka, millest ilma jääme ;-) Mul oli küll natuke kahju, et nii Mari kui Kirke pidid tööl olema. Kuigi mõlemad läksid õue, et niigi palju näha kui Torontos seda sai, sest pilved olid ünsa korralikud. Mari vist ikka püüdis väikesest pilveaugust midagi kinni. Linnas läks lõpuks siiski hämaramaks ka. Teades nüüd, milline vahe on 99.9% ja 100% päikesevarjutuse puhul, siis nõustun, kui võimalik, siis tasub osa saada. Kui mitte, siis see 99.9% annab ka omamoodi kogemuse. Arvestades, et isegi üle 70% puhul tunnetasin õhus muutust.

Mul on hea meel, et otsustasime trotsida hullumeelset liiklust ning linnast välja sõita. Mitte Niagara joa juurde, vaid kaugemale läände. Seal läks õnneks taevas parasjagu selgeks, et kogu täiega saada elamust. Õieti oli isegi põnevam selle väikese pilvitusega. Nii tore oli näha lapsi oma emade ja isadega. Torontos pandi ju lausa koolid kinni. Ja kuigi selles osas oli mõningast protesti kuulda, et mis teil arus, koolitunnid peaksid ikka päikesevarjutusest hoolimata käima, siis minu meelest hea otsus. Kui mina ise mäletan oma esimest kogemust osalise päikesevarjutusega, siis milline elamus, kui näed täielikku valguse kadumist. Midagi, mida lastele ja lastelastele jutustada!

Kirjanike päev

Millalgi 1986. aastal otsustas PEN Klubi, et 3.märts võiks olla kirjanike päev. Õieti küll jäin mõtlema, kui mitut asja haarab inglisekeelne sõna writer - eesti keeles võiks see olla ka kirjutaja, mis on üsna laiahaardeline mõiste, ja näiteks võiks iga blogija ka kirjutaja alla käia. Mõni ütleb, et kirjanikuks ei saa sa ennast pidada, kui x number erinevaid teoseid on trükikojast sinu nime alt valmis trükitud. Samas on mind pannud väga imestama siinsete inimeste reaktsioon, kui nad kuulevad, et mu raamat on välja antud. Oh, wow, you're a published author! kuulutavad nad justkui ühest suust. Arvestades, milline konkurents on üldse mingit oma loomingut raamatuna näha, siis tegelikult ma ei peaks imestama. Veel mõtlen ma kõigi nende luuletajate peale, kelle luuletused ehk jäävadki sahtlisse peitu. Kas nad on luuletajad või mitte? Millegipärast tundub neid kuidagi kergem luuletajateks pidada. Kuna mul on mõned luuletused ammu kusagil sahtlinurgas vedelenud, siis võiksin äkki hoopis luuletaja olla :-)

Aga, Petrone Print kutsus oma "minu"- ja muude lugude kirjutajaid üles natuke oma loomeprotsessi telgitaguseid avama. Ettepanek kirjutada "Minu Kanada" tuli millalgi 15 (juba!) aastat tagasi. Muidugi olin meelitatud. Esimese hooga. Aga siis jäin mõtlema, kas ma ikka olen õige inimene selleks ja kas ma saaks hakkama. Isegi kui ma kunagi koolipõlves õpetaja nõudmisel kirjutasin võimalikuks tuleviku ametiks kirjanik. Teised olid õpetaja ja juuksur :-) Õieti mulle meeldis juba väikesena kirjutada, alustasin mitut lugu, mis küll kunagi viimase leheküljeni ei jõudnud. Kirjandite eest sain pidevalt neljasid, seda küll vist rohkem kirjavahemärkide vigade pärast. Tolleaegsed õpetajad olid väga ranged. Neile sisu ei lugenud, peaasi, et keelereeglid selged olid. Alles ülikoolis toimus mingi imelik muutus. Mäletan seda esimest korda, kui eesti keele õppejõud Reet Vääri mu tööd väga kõrgelt hindas ja tõi isegi eraldi välja. Teemaks oli Andres ja Pearu, kumb oleks parem mees, või midagi sellist. Ma ei arva, et ta eriti palju arutlusi sai, kus Andrest ei kiidetutki taevani ;-) Aga mul oli palju häid argumente, miks Andres poleks olnud sugugi parem valik.

Oh, taevake, ma pidin ju siin Kanada-raamatust kirjutama. Nagu näha, siis võib mu mõttelõng väga kergelt ei tea kuhu suunas liikuma hakata. Kuni lehekülgede kaupa tühju juttu ja ei mingit sisu. Ilmselgelt oli see tol ajalgi väikeseks probleemiks, sest toimetaja manitses ikka ja jälle, et ühest või teisest asjast ei peaks kirjutama, ning muudkui lõikas mu kirjatükke lühemaks. Tegelikult panin ise ka lõpuks käärid sisse, et raamat mitte topelt nii paks poleks, kui ta lõpuks sai. Mõnest osast on mul pisut kahju. Eriti sellepärast, et me suuda neid esialgseid versioone enam üles leida.

Eks ma mõtlesin ka, et olin pisut teistmoodi valik siinsest elust kirjutama. Olin juba mitu head aastat siin elanud, kui teised kirjutajad ehk pigem vähem aega Eestist eemal olid olnud. Kui aga sai paika, et võiks valgustada ühe suurima väljaspool Eestit elava kogukonna elu ja tegemisi, ning mõte tekkis justkui erinevatest eluperioodidest üle minna, siis läks asi pisut kergemaks. Nõnda saigi ju alapealkirjaks: Eestlase eluratas Vahtralehemaal. Panin kirja võimalikud teemad, millest kirjutada ning hakkasin neid aga järjest ette võtma. 

Minu esimeseks kriitikuks oli ja on alati mu kaasa. Toomas on õieti selles osas väga-väga-väga hea. Ma kasutan teda siiani oma kirjatükkide ülevaatajana ;-) Kui mul oleks võimalus kell tagasi keerata, siis olekski pidanud teda toimetajaks pakkuma. Sest hea koostöö toimetajaga on samuti ülimalt oluline. Toomasel on olemas mingi omamoodi hea vaist, mis võib tulla ja öelda, et kuule, see ei kõlba, või ma ei saa nüüd üldse aru, mida sa proovid siin öelda. Ja isegi, kui esimese hooga võib olla tunne, et millest sa, Toomas, küll räägid, siis järele mõeldes, enamasti ma ka muudan või kustutan teksti.

Huvitav oli ka ootamatu avastus, kuidas ma kippusin mingeid sõnu liiga palju kasutama. Selle tõi Toomas välja. Ma muutusin lõpuks väga paranoiliseks, tegin terves raamatus otsingu just nende sõnade peale ning asendasin või muutsin lauseid. Eks kõneski kipu mõnikord parasiitsõnad võimust võtma, minulgi sama probleem. Kuigi olen õppinud neid märkama ning teadlikult vältima :-)

Omamoodi raske oli kirjutada mõnest teemast, mis ehk siinseid eestlasi ja kogukonda puudutasid. Olen olnud Eesti koolis õpetaja ja aastaid meie ühises pangas töötanud. Kus piiri tõmmata, et kellelegi haiget ei teeks ning vihanooli enda peale ei tõmbaks. Sest eks ma nägin seda maailma pisut teise nurga alt võrreldes nendega, kes olid Kanadas eestlaste perre sündinud. Teisalt jällegi on mul ülimalt hea meel ühe tagasiside üle. Üks vanem härra, kes sõja ajal Eestist põgenenud, tuli ja otsis mu eraldi välja, et öelda, kui palju talle mu raamat meeldis. Sest kirjutasin muuhulgas lahti ühe immigrandi probleeme, just nii nagu tema oma ajast Kanadasse tulles mäletab. Kas pole huvitav, kuidas teatud situatsioonide ja olukordade puhul ei mängi vanus ja ajastu mingit rolli.

Kirjutamisest veel, et kuigi mulle meeldib seda teha, siis mingil hetkel võib see muutuda justkui kohustuseks, mis võtab rõõmu ära. Eriti, kui toimetaja ootab järgmist peatükki, sest plaan oli enne 2010 olümpiat raamat poodidesse saada, ja pead pidevalt asju ümber kirjutama ;-) Siis läksin oma blogimaailma ja kirjutasin just nii nagu mulle meeldis, ning võtsin osa fotojahist :D See oli justkui mu maandamismoment. Muidugi polnud ka kerge kõike teha töö kõrvalt, lapsed olid mul sellised parasjagu varateismelised, kellega aegajalt tegelema pidi. Õnneks saime koera, nii et nad ei märganud (loodetavasti), kuidas ma peale tööd pidevalt arvuti taga istusin ;-)

Kui nüüd küsida, kas ma tõesti jään ainult ühe raamatu autoriks, siis tegelikult on mul olemas terve raamatu jagu lastelugusid, millega ma pole küll midagi teinud. Ning oma pisipreilit hoides hakkasin kirjutama ühte lasteraamatut - fantaasiat. Et talle natuke rohkem lugemisehimu sisse süstida. Algus tundub Toomase arvates paljutõotav, nüüd peaks ikka selle lõpuni ka kirjutama :-) Kas need lood ka kaante vahele saavad, ei olegi mulle enam nii oluline. Sest maailmas on nõnda palju toredaid raamatuid ilma nendetagi.

Esimene foto on aastast 2009, kui ma usinalt kirjutan. Või õieti valin mingit muusikalugu taustaks. Teine foto ka samast aastast, mul olid päris pikad juuksed ;-) Vist oli vaja mingit fotot ühe kirjatüki juurde, mis Eestis ajalehes ilmus.

Tervisest

Veebruari viimane päev, mida ainult üle nelja aasta saame näha, libises käest nagu terve veebruar isegi. Olen siin iga päev usinalt proovinud Kirkele oma häält anda. Kuid ta ei kipu karvavõrdki oma viiendalt kohalt liikuma. Nüüd hääletatakse 5 "parimat". Kuigi eks see ole konksuga, sest võid osta ka hääli. Ja mu neiu on leppinud, et meil väga kopsakat rahakotti pole.

Ja siis olen iseendaga tegutsenud. Kunagi ammu kirjutasin oma tervisest, kuidas mind kümmekond aastat tagasi pandi eeldiabeetikute hulka ning nüüd ütles arst, et suhkru tase on veres ikka liiga kõrge, et selles klassis edasi istuda. Kirjutas mulle tablette ja ütles, et normaalse inimese jaoks oleks mu kolesterooliga kõik hästi, aga diabeediga pean siiski mingit spets ravimit hakkama võtma. Vaatasime graafikut, mis näitas, kuidas suhkur mu tööstressiga koos tõusma hakkas, kuni olingi finišijoone ületanud. Ei saa ka unustada, et mul on veel eelsoodumus, sest ema pidi ravimite peale minema umbes samas vanuses kui mina alles "eelik" olin. Nii et hea seegi. Nüüd takkajärgi mõeldes, võis ka mu vanaema tegelikult diabeedi tüsistuste pärast siit ilmast lahkuda. Ta oli üle 60. Kes see 50ndatel peale sõda sellistele asjadele suurt tähelepanu pööras. Ma arvan.

Muidugi olin lõpmatult kurb arstilt seda diagnoosi saades. Mul oli tunne, et mu perearst oli siiski veelgi kurvem kui mina ise. Vist sellepärast, et ma väga ei imestanud. Ma polnud õieti suutnud peale rinnavähi tralli kuidagi tagasi õige ree peale saada oma toiduga. Väliselt võisin küll rõõmus olla, kuid sisemiselt oli ikka midagi katki. Kui siis ühel hetkel võttis töö peaaegu et öö ja päeva vahe ära, siis lendas juba regi täiskiirusel mäest alla. Viimastel aastatel oli söömine midagi, mis kuidagi kiiresti oli vaja ära teha, ning lihtne oli haarata mõni võileib ja edasi rügada. Eriti kui ma ise saia-leiba küpsetan. Värskest peast on see ju väga-väga hea ;-) Õnneks ma enda küpsetatud kringleid ja muud magusat palju ei söö. Parasjagu, et maitsen ära, kas on ikka hästi välja tulnud. Mulle meeldib pigem kogu see protsess, kui jahust ja veel mõnest asjast võib midagi imelist välja võluda. Kui suvel näiteks meie "põhisööja", Toomas, oli Eestis, siis pidin panema pool keeksi sügavkülma teda ootama :D Mina võtsin viilu ja Mari paar.

Kui ma tagasi mõtlen, siis ega mul erilisi tunnuseid polnud, või vähemalt neid, mida ma justkui ootasin. Näiteks pidev janu. Mul oli pigem vastupidi, et jõin liiga vähe, mis ka pole hea. Aga, oli kindlasti üks imelik asi, mida ma viimasel ajal märkasin: mul vaheldusid väga suur soov ainult soolase või siis ainult magusa järele. Teise tüübi diabeedi puhul keha ikka toodab insuliini, aga selle toime on vähenenud, mis tähendab, et insuliin ei suuda aidata rakkudel suhkrut ära kasutada ning täita keha energiaga. Või midagi sinna kanti. Ja eks siis lähegi kõik paigast ära. Aju annab märku, et oleks vaja rohkem energiat, aga energiat saad ju toidust. Sina muudkui sööd, aga nälja tunne ei kao. Ja nõnda need kilod kasvavad, lisaks peab pankreas ja neerud kõvasti tööd tegema, kuni ära väsivad.

Kas ma oleks saanud seda ära hoida. Jah ja ei, sest meie keha on üks imelik organism. Kui ma oleks suutnud edasi minna sellega, mis ma 10 aastat tagasi alustasin, siis vähemalt oleks ehk saanud veelgi kaugemale täisdiagnoosi lükata. See oleks ka hoidnud kehakaalu rohkem normis. Eks ma ajasin need lisakilod mingil hetkel menopausi ja ealiste muutuste peale (mis ilmselt ka osaliselt tõsi). Muidugi oleksin siiski võinud tähelepanelikum olla. Normaalkaalu ülemisest piirist olin 3kg raskem. Selle olen kuuga peaaegu kaotanud, ainult toitumist muutes (ma ei oota kohe suuri muudatusi, 2kg kuus oleks hea tulemus). Tahaks tegelikult sinna normaalkaalu keskmistesse numbritesse jõuda, kuigi suuremaks eesmärgiks on vöökoha ümbermõõdu vähendamine.

Ma ei hakanud ka kohe rohtu võtma. Sest ees oli veel üks protseduur - mao ülevaatus. Kõige negatiivse kõrval tuli sealt siiski midagi, mis suutis mu tuju kohe mitmesaja protsendi võrra tõsta. Nad lausa helistasid mulle, mida ei mäleta neid enne teinud olevat. Helikobakteritest pole jälgegi. Ainult nende põhjustatud maohaavade armid. Ma ei pea uuesti kontrolli minema enne viit aastat! Muidu käisin umbes iga kahe aasta tagant. 

No-jah, diabeediravimiga on aga nüüd nii, et olen proovinud paar päeva ilma olla. Võtsin alguses neli tabletti, kuid see tegi eriti hommikuse olemise väga halvaks. Ilmselgelt oli suhkur liiga madal. Läksin poole peale, kuid tulemus polnud suuresti parem. Täna hommikul ärgates ei olnud enam tunnet, et minestan kohe ära ning et süda kargab kohe rinnust välja :-) Mul on aprillis kolme kuu järgne kontroll, eks siis vaata, kuidas ma tegelikult olen hakkama saanud. Ja, ei, mul ei ole veresuhkrumõõtjat. Omamoodi kardan seda, sest võin äkki jääda numbritesse kinni. Eks ma otsusta peale aprilli lõpus arsti juures käiku, kas peaksin selle muretsema. Jätkan ikka oma toitumise kontrolli.

Toiduga seoses võib tegelikult esimese hooga väga segadusse sattuda, mida õieti süüa ja mida mitte. Kui kõiki nõuandeid lugeda, siis minu meelest peale kapsa ja spinati ei tohiks midagi muud suhu torgata :-) Isegi porgandite kohta on väga vastuolulist infot. Õnneks on mu arst üsna asjalik; ma tean, et tal on sama tõbi küljes, lisaks on ta minust vähemalt viis korda ümaram :D Ta pakkus mulle suunamist toitumisnõustaja juurde, aga ma loobusin. Siis ütles, et kui loen toitude kohta, siis ei tasu kõike tõe pähe võtta. Et siiani on olnud väga palju soovitusi loobuda rasvadest jne. Aga neid ei peaks kartma. Et vaataksin pigem keto dieedi poole, mis on diabeeti põdevate inimeste jaoks päris hea olnud (põhimõtteks süsivesikurikastele toitudele EI). Pean ütlema, et mulle sobib. Kuigi ma vist liiga rangeks selles osas ei lähe. Sest mulle tundub, et kõige õigem on oma keha jälgida ning süüa (peaaegu) kõike kontrollitult. Välja arvatud kapsast, mida võid hommikust õhtuni kilode kaupa nagistada :D Mulle tegelikult maitseb kapsas, igas variandis ;-)

Liitusin ka ühe kanadalaste grupiga FBs, kust olen saanud palju häid mõtteid ja julgustust. Nii mõnigi on suutnud just dieediga tablettide pealt ära saada. Mõni on nagu mina, kellele rohud mitte kõige paremini ei mõjunud, sest olid kiiresti teinud toidulaual suurpuhastuse. Mõni loobus kohe ravimitest ja suutis kõik kontrolli alla saada. Aga on ka neid, kes minust poole nooremad, ning täielikus ahastuses... 

Kõige selle kõrval ei saa unustada, et see haigus on siiski progresseeruv. Sinu teha on paljuski see, kui kaugele suudad need halvimad stsenaariumid lükata. Ning tuleb ära unustada, et haigust on võimalik välja ravida, veel kahjuks mitte. Kui kehas on insuliinimasinavärk nässus, siis isegi kui ravimeid ei pea võtma, pead alati meeles pidama, et oled siiski haige. Elu lõpuni. See on midagi, mis peaks juba inimesele selgeks tegema, kui ta alles "eelik" on. 70% pidi ikkagi jõudma oma veresuhkrunäitudeni diabeedini. Ülejäänud suudavad seda oma elustiili muudatustega siiski eemal hoida.

Mul jäi ka silma kellegi mõte, et õieti oli saadud diagnoos tema jaoks justkui blessing in disguise ehk siis asi ei tarvitse olla sugugi nii hull, kui esmapilgul tundub, sest sunnib sind muutma ellusuhtumist ning enda tervise peale mõtlema. Meile kõigile kulub see ära, sest ega diabeet pole ainuke haigus, mis sind kimbutama võib tulla. Me kõik oleme mõne asja jaoks rohkem altit, ikka nõnda, kuidas meie geenidesse see kirja pandud on (välja arvatud, kui ümbrus oma mõju avaldab, siis pole ka heast elustiilist mingit kasu).

Pilt on arstikabinetist, veel ei tea ma, mis ta mulle ütleb, kuigi aiman :-) Mõtlesin hoopis, et ma olen siin nii palju aastaid käinud, miks mitte üht fotot klõpsata.

Hommikune ehmatus

Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid. 

Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...

Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.

Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.

Kirke kaanetüdrukuks

Pikalt täna ei lobise, lihtsalt palun, kui aega, siis anna oma hääl Kirkele. Ta kandideerib ühes ajakirjas kaanetüdrukuks. Ajakiri ise on Inked, ehk siis pühendatud tätoveeringutele. Hääli saab anda veel kaheksa päeva. Vaata siia, Kirke kirjutab natuke endast ka.

Siin tekst inglise keeles. Jätan endale tulevikuks ;-)

What is your favorite tattoo on your body and why?
 My favourite tattoo on my body would be my arm band. I visited my home country of Estonia and got a local artist to tattoo a traditional design from Hiiumaa, where my grandmother was from. I've always loved the look of the traditional designs from Estonia and growing up I would wear the traditional dress of Hiiumaa so this tattoo has a lot of meaning to me. My back piece is a close second though! my artist @juli.tattooing did an amazing job creating such beautiful art on my back.

What is one thing that you would like everyone to know about you?
 I work as a dental technician but my true passion is karate. I've been practicing for 20 years now and have received my 4th degree black belt last year. I'm planning on competing in the world championships in Japan next year, wish me luck!

 If you were voted Inked Magazine's cover girl, what would you do with $25,000? I plan on donating some of the money towards a charity for breast cancer research. The rest I think I'm going to buy a bike as I've seen bike prices rise so much since COVID and I still ride the bike I got when I was in highschool from goodwill. (Also it will help fund me going to Japan next year).

Jaanuarilõpu mõtisklusi

Jaanuar libiseb käest ära ja ma ei jõua õieti enda kirjutiste juurde. Sest tööl seadsin endale ise eesmärgi üks suur asi eelmise nädala lõpuks valmis saada. Hea tunne, kui midagi tehtud on. Mõnikord küll näpistan end, et ma ei ole enam samal positsioonil ja ei saa hakata asju nõudma, mis minu meelest võiks õigem ja parem olla :-) Aga samas jälle kergem ju, sest ei ole vastutust.

Natuke olen siin ikka köögis toimetanud. Jälle kringleid küpsetanud. Viimati oli vaja laupäevaks kella kaheks lausa neli tükki valmis vorpida. Mis pani pisut kukalt kratsima. Sest ma ei tatnud sugugi kella nelja või viie ajal end üles ajada (pagari rõõmud). Kuna olen (minu uhke uue masina) FB grupis, siis seal on jäänud silma soovitusi ööseks tainas külmkappi panna. Olen seda kunagi paar korda proovinud, ja täitsa töötas. Tähtis, et tainas toatemperatuurile saaks enne, kui sai/kringel valmis vormida. Ja nõnda ma siis tegingi. Tõeline "elupäästja". Lisaks pidi selline pikem külmas kergitamine tõstma maitset. Ma väga loodan ;-) Igaljuhul oli tagasiside positiivne. (Alumisel pildil on nii umbes 4kg jagu tainast valmis, kokku siiski pea 8 kg, mu masinasse mahub umbes 5kg korraga).

Viisin need ise kohale, Mari oli kena ning sõitis kaasa, kuigi päriselt ju väga vaja ei olnud. Auto juures saan kaks korda ka ära käia, kui kringlid sisse viin.

Samas on kena niimoodi poolsunnitud olekus koos istuda ning maailmaasju lahti arutada :-) Olen vahel mõelnud, et kuigi ma tundun vahel selline eriline koduperenaine, siis tegelikult olen vist üsna kaugel sellest. Mõtlen just, millisteks mu lapsed kasvanud on. Sest ilmselgelt on näha minu kasvatuse mõjusid, kuidas nendest on saanud ikka üsna-väga tugevad naised, kes ei lase endale kergelt pähe istuda, ning saavad hakkama pea kõigega. Mis on hea, kuid samas pole neil ehk sellist "koduhoidmise" külge, kuhu kuulub "naine ja ema" olemine. Lapsepõlve mängude hulka ei kuulunud mitte kunagi kodu mängimine, neil kummalgi oli küll Barbie nuku, kuid seda kasutasime ainult siis, kui ma kunagi neile õmblemist õpetasin :-) Mul on küll tunne, et teistmoodi lähenemisega oleks vähemalt Kirkest saanud rohkem tüdruk-tüdruk. Aga eks vanem õde oli eeskujuks, ning kuna ma ei viinud neid ei tantsima ega võimlema, vaid hoopis karatesse, siis ega seegi ei aidanud sugugi kaasa.

Aga lähen siin hoopis toidutegemisega edasi. Toetasin taas kord Ukraina käsitöölisi, kui mul tekkis ühel hetkel mõte, et mul on vaja vanaaegset pudrunuia, sellist korralikku puidust. Sain aga palju uhkema, kui oodata oskasin. Mõni on küsinud, mis vahe siis on metallist ja puidust tegijatel, ja ega suurt vist polegi. Aga iga kord, kui ma esimest kasutasin, siis mõtlesin, et tulemus pole ikka see päris õige. Ma ei teagi, mis mind häiris. Sest valmis puder oli ju hea. Võis olla, et mu sees oli ikka mingi nostalgiaseeme igatsusega "vana ja koduse" järgi. Läksin huvi pärast uurima, kas mõni on kunagi võrrelnud, mis vahe on erinevaid vahendeid kasutades. Ja leidsin ühe, milles arvatakse, et metall võib pisut metalset maitset edasi anda. Kes teab... igal juhul maitses kartulipuder üle pika aja nii nagu ma seda mäletan ;-)

Sama hooga valmistasin ka leivasupi, mida ma pole iidamast-aadamast teinud. Olin ära unustanud, kui kergelt see võib põhja kõrbeda. Kuid õnneks sain siiski õigel ajal jaole. Ega seda leiba eriti meil järgi ei jää, sööme kõik ära. Lihtsalt siin pühade ajal ostsin Eestist kohaletoodud leiba, mida me kahekesi ei jõudnud ära süüa, sest Toomas oli Eestis. Ja nõnda tuli mõte, et teeks leivasupi. Mina olin küll sunnitud kõik ise ära sööma, sest Marile see väga ei meeldinud :D Ning siis valmistasin veel oma viimase sealiha sisefilee tüki, ikka samamoodi mee-küüslaugu kastmega. Natuke haupukurki juurde, ning kokku sai üsna väga eestipärane õhtusöök :D Huvitav, kas me 100 aasta pärast sööksime ikka samasugust toitu, või oleks see piduroog, sest peamised toiteained saame tablettidest.

Vanad pildid

Toomas mul siin juba natuke heietas vanade piltide üle. Ja muidugi asjade üle, mis me siin maises maailmas endale muretseme. Mõned viimase hingetõmbeni. Mäletan ühte panga liiget, kes helistas iga nädal vähemalt ühe korra, et ma loeks talle üles kõik ta varad ja rahad, mispeale ta iga kord raskelt ohkas: ei ole ikka veel miljonit täis. Lõpuks pidi ta ikkagi alla vanduma, ning oma peaaegu miljoni siiski siia ilma jätma, sest teise seda kaasa võtta ei saanud. Ma ei tea, kas ta oli päriselt õnnelik, või äkki ikkagi pakkus talle rahuldust teadmine, et viimase hetkeni rahaliselt kindlustatud. Sest kunagi ei tea.

Siinjuures tuleb jälle meelde pangaanekdoot, kus mees käskis kogu raha temaga kirstu kaasa panna. Kui siis naine kirstu juures kohmitses ning sõbranna imestas, kas tõesti panid raha kirstu, siis teatas naine, et pani jah - tshekina. See on muidugi nali neile, kes on tuttavad tshekkide kasutamisega. Mis aga isegi siin riigis tasapisi väheneb. Nooremad ei teagi tihtipeale, mis asi see paberitükike õieti on.

Aga tahtsin hoopis piltidest kirjutada. Sattusin FB gruppi, kus inimesed vanu fotosid postitavad. Ja ma olen omamoodi vaimustuses. Täiesti võõrad näod ja tegemised, aga kuidagi nii põnevad. Kuna olen varemgi asjaarmastajana fotodega mänginud, siis avasatan end nüüd mõningate puhul peaaegu lummusesse sattuvat ning proovin neile "silmad" pähe teha. Mitte alati see ei õnnestu, kuid kui õnnestub, siis lähevad inimesed minu jaoks seal piltidel elama. Vaatan neile sügavalt silma ning justkui samastun nendega, nad on ju täpselt samasugused kui meie. Kui vaadata neid vanu fotosid, kus piirid pisut hägused, siis on nad justkui teisest maailmast. Kui aga pilt selgema kuju võtab, tuleb inimene sellel palju lähemale, poen justkui nende hinge. Väga võimalik, et olen lihtsalt mingi kiiksuga. Äkki on kusagil olemas isegi mõni tark seletav sõna välja mõeldud, kuidas mind kirjeldada :D 

Mõnikord ma postitan oma "parandusi" kommentaaridesse. Ega ma ei tea, mida algne postitaja mõtleb selle peale. Siiani pole keegi küll otseselt pahandama tulnud, pigem on rõõmsad või uurivad, kuidas ise seda teha. Enamus kordi mängin siiski niisama ja kustutan kõik kohe ära. Kasutan enne AI ajastut loodud kahte programmi, millest üks just pilgu selgemaks teeb. Teisele on nüüd küll AI võimalus juurde liidetud. Pildid Marist on tehtud just viimasega juba rohkem kui kuus aastat tagasi.

Toomase ema oli kunagi tõeline iludus (esimene foto üleval on kunstiline kujundus parandusest):

Mulle jäi ka hiljuti silma ühe vendade Grimmide portree, ning mõtlesin, aga miks mitte ;-) Ja siin ta siis on. Paar fotot ka sellist, nagu ta võiks meie ajas-ajal välja näha. Huvitav, kas mõni selline praegu kusagil päriselt ka ringi käib. Aga miks mitte.

Ning siin on hoopistükkis Georg Ots (kui ühe silma kinni pigistada, siis äkki isegi on):

Aastavahetus

Uus aasta ongi käes ja mul võttis ikka natuke aega, et päriselt arvuti taha istuda ning kirjasulg kätte võtta :-) Seekord oli meie aastavahetus suhteliselt rahulik, sest ainult noored pidutsesid. No ma ei tea, mis neil viga on, et nad seda suuremalt ei oska teha :D Tegelikult ma ei imesta. On sellised rahumeelsed noored, kellest pooled isegi alkoholi ei tarbi, lisaks ainult viis inimest kohal. Mängisid hoopis lauamänge ja vaatasid õudukat. Ma küll torisesin, kas peab nii õudseid asju vaatama. Aga siis teatasid mu enda lapsed, et sinu süü! Mina olevat neile selle kombe sisse juurinud. 

Tuletasid mulle meelde, kuidas ma ühel sellisel peol lastele "Orphan" filmi ette panin. See, kus peategelane Eesti juurtega ning mille puhul ma pisut kaasa aitasin siin Torontos eesti keele osas. Filmi tegijad otsisid eesti keele rääkijaid Eesti Majast, oli vaja kedagi, kellel pole liiga tugevat eesti keele aktsenti, lisaks istusin ühe näitlejaga maha, kellega harjutasime just aktsendiga kõnelemist. Ma ei saanud rikkaks selle eest, ainult kena lillekimbu :D! Mul tuli laste jutu peale meelde küll, kuidas soovitasin arvasin, et neile võiks meeldida. Minu meelest polnud film küll liiga õudne. Võib-olla ainult natuke. Igal juhul ongi nad just selle filmi vaatamisest alates vana aasta viimasel päeval sama traditsiooniga jätkanud. Nojah... mida ma ikka oskan selle peale kosta.

Ise võtsin õhtut hästi rahulikult. Välja arvatud, et tegin valmis lasanje ja küpsetasin küpsiseid ning juustusaiu. Mu neiud torisesid omakorda, et ma pidin ju mitte midagi tegema :-) Vahepeal mängisin kassiga ning siis läksin hoopis oma teise pere kasse vaatama, kuna nad Eestis on. Metroos oli alates 7 õhtul "lahtiste uste päev". Hommikuni saab tasuta sõita. Igal aastal on suudetud sponsoreid leida, kes selle kinni maksab. Ja minu meelest hea mõte, sest miks ilmaaegu purjus peaga rooli istuda. Õhtul hakkas viimaks lund sadama. Nii et tegelikult oli ju mul kena jalutuskäik. Mingi hetk mõtlesin, kas sõidan korraks kesklinna, aga istusin siiski rongile, mis mind koju viis. Lapsed mul pahandasid siis kodus, miks ma nõnda vaikselt ära läksin. Ma nimelt saatsin neile peale koerte väljaviimist ainult sõnumi, et mind pole natuke aega kohal :D

Kui viimaks kesköö saabus, siis tõstsime klaasid, ning pool tundi hiljem pugesin juba linade vahele. Õieti klaasid tõstsime ka kell 5, mis ajaks sõbrad kohale olid tulnud. Ühele Aasiast pärit noormehele õpetati siis, kuidas eesti keeles head uut aastat soovida :-) Noored olid kaheni üleval, Mari koristas veel ning läks alles 3 ajal tuttu. Ma ei kuulnud mitte midagi!

Toidu osas veel nii palju, et ma olin liiga usin oma lasanjega, sest seda ei söödud kõik ära. Soojendasime veel mitu päeva peale seda endale õhtusöögiks, aga siis tundsin, et aitab. Osa panin Toomase jaoks sügavkülma ja ülejäänust keetsin suppi! Esimest korda võtsin sellise asja lasanjega ette :-) Tulemus oli tegelikult väga hea (lisasin porgandit ja kapsast). Sest õnneks meile meeldib suppi süüa. Hetke ajel ostsin ka poolakate poest Eesti musta leiba, aga nojah... kui ise leiba küpsetada, siis ausalt öeldes ei maitse ükski enam nii hea kui enda oma :D Väga võimalik, et ma pole lihtsalt veel suutnud leida seda õiget (kas seda isegi on??). Aga kuna olen Kanadas, siis ega mul selleks otsimiseks suurt võimalust pole ka. Imelik, et mõnda leiba, mida varem hea meelega Eestis olles ostsin, ma enam ei tahagi.

Aga uus aasta ja minu ootused. Muidugi soovin uuelt aastalt kõigepealt sõja lõppu. Möödunud aasta läks ikka üsna palju selle tähe all mööda. Kuigi mingist hetkest suvel pidin siiski tagasi tõmbama, sest hing lihtsalt ei jõudnud kõigele kaasa elada. Loen Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Igor Taro ülevaateid ning toetan igakuiselt Kyiv Independent ajakirjanikke väikese summaga. Ukraina käsitöölistelt olen Etsy kaudu samuti mõningaid asju muretsenud. Ja ilmselt jätkan sellega. 

Tore kogemus oli keelesõbra programmiga ühinemine. Mille kaudu on mul nüüd Eestis üks moldova/vene juurtega sõbranna tekkinud. Me saime suvel kokku ning jutustame endiselt, mis sest et maikuus pidid viimased vestlused toimuma. Tänu samale programmile panin ette keelt harjutada ühele Ukrainast tulnud nelja lapse emale, kes Eestis varjupaiga leidnud (tegin temaga intervjuu Eesti Elu ajalehele). Temaga tekkis vahepeal üks auk, aga nüüd uuel aastal oleme jälle ühenduses. Ta õpib B1 eksamiks, ning kurdab, kui raske ikkagi eesti keele grammatika on. Praegu on tal käsil mitmuse osastav :-) Õnneks on ta tööd saanud raamatupidamisfirmas. Kuigi kurdab, et kõik räägivad temaga vene keeles, nii et praktikat on vähe. Probleemiks on lisaks aja vähesus, sest peab samal ajal vaatama, et lastega kõik hästi oleks. 

Minu enda töö osas "läksin" tagasi panka tööle. Aga ainult osaajaliselt, ning ma pole väga kindlate tundidega seotud. Teen nii palju, kui aega on. Kuigi aasta lõpuks on tekkinud mingi uus väsimus. Sest olen ilmselt liiga kohusetundlik, ning lasen end mõjutada sellest, mis veel vaja teha (st kusagil ajusopis toimub mingi närimine). 

Käin ikka nüüdseks 7-aastaseks saanud pisipreilil koolis vastas, ning vahel ka mõni tund enne seda ta pisikest õde hoidmas. Olen oma jah-sõna öelnud, et kui ema tööle läheb, siis olen valmis juba hommikuti kohal olema. Ma olen küllalt kohanud imestunud pilke ja küsimusi, miks ma healt panga/palgatöölt ära tulin ja lapsi hoidma hakkasin, aga just seda ma tahtsingi teha. Sest see annab mulle endale nii palju rohkem tagasi. Olen kindlasti õnnelikum.

Sügisel sattusin poolkogemata siinse eestlaste kogukonna jaoks kringleid küpsetama. Mis on selline kahetine asi. Mulle meeldib küpsetada, ning taigna sõtkumine on kuidagi eriliselt mõnus tegevus, aga olen enda suhtes väga kriitiline. Mitte alati ei anna ma kringlit üle tundega, et tuli hästi välja. Kuigi siiani pole õnneks keegi tulnud ütlema, et see kuhugi ei kõlvanud, hoopistükkis tellitakse uuesti. Samas õnneks mitte liiga palju, sest ma ei taha, et kogu asi tööks muutuks. Juba ongi mul kaks küpsetamist jälle ees.

Ja muidugi loodan, et ilmun siia lehekülgedele vahetevahel :-)