Hommikune ehmatus

Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid. 

Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...

Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.

Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.

Kanada Rahvuslik Näitus

See on nüüd küll vaba tõlge - Canadian National Exhibition ehk CNE ehk The Ex kohta. Ma ei teagi, kui paljud oskaksid selle lühendi siin pikalt välja öeldagi ;-) Igal juhul on see midagi laada ja karnevali sarnast. Aga suuruselt on see küll mitu korda uhkem kui võrrelda seda mõne tavapärase laadaga. Põhja-Ameerikas on see suuruselt viies! Ma ei taha isegi mõelda, kui suured need teised on. CNE toob augustis kokku üle pooleteist miljoni külastaja. Kogu asi algab augusti keskpaigal ja kestab septembri esimese esmaspäevani. Teisipäeval lähevad lapsed juba kooli. 

Pidin muidugi nüüd uurima, kus siis kõige suurem kogunemine on. Tuleb välja, et Dallases Texases, kus toimub State Fair. Samas osariigis, Houstonis, on Livestock Show and Exhibition. Mõlemad toovad kokku üle 2 ja poole miljoni külastaja. Järgnevad Minnesota State Fair ja Eastern States Exhibition in W Springfield.

Huvitav, kas keegi on arvet pidanud, milline nendest kõige vanem on. Sest CNE ametlikuks algusaastaks loetakse aega, kui meie Eestis oma laulupidudega tegelema hakkasime. Õieti küll 10 aastat hiljem kui meie esimene laulupidu toimus - 1879 (tegelikult oli vist enne mingi eelkäija ka olnud, enne kui paik ja aeg maha pandi). Ja käigus on see olnud peaaegu vahetpidamata. Ainult sõjad on pausi teinud, ja muidugi Covid.

Ok-ok, ma kohe vaatan, milline ikka see kõige vanem siiani toimuv laat-karneval on :-) Tuleb välja, et 1765.aastal peeti esimest korda Hants County Exhibition, Nova Scotias Kanadas (toimub kahel nädalavahetusel)! Samal aastal toimus ka USAs esimene sarnane üritus - York State Fair, mida saab siiani igal aastal külastada.

CNE toimub Exhibition Place aladel, kus on hooneid, areene, esinemislavasid, jne. Kokku vähem kui ruutkilomeetrisele alale mahub ikka väga palju asju. Lõbustuspark lastele ja täiskasvanutele, mängud, kus saad igat sorti väikeseid ja suuri kaisuloomi võita, lõpmatu sortiment toidukohtasid, käsitöölaat, pudi-padi laat, farmiloomad- ja näitus, suur valik etendusi, jne.jne. Jäin just siin kellegagi arutades mõtlema, et see on midagi, mida võiks Torontot külastades meeles pidada ja arvestada. Sest on lõpuks tõesti eriline elamus. 

Ise olen seal vahelduva eduga käinud. Kui lapsed olid väiksemad, siis tihedamalt, sest kooli viimasel päeval anti mingid sooduspiletid kaasa. Hiljem olen sinna pigem mõne külalisega läinud. Või siis vaatama, kuidas Mari on Gaming Garage abiline. Pean ütlema, et sel aastal oli Intel pannud selle üles AMD asemel, ning ausalt öeldes jättis väga mageda mulje ;-) Ma ei proovi siin plusspunkte teenida, sest Mari töötab ju AMDle. 

Minu jaoks oligi see üle tüki aja lausa teist aastat järjest külastamine. Eelmisel aastal tulin ju ka oma pisipreiliga sinna. Justkui oma laste jälgedes. Talle meeldib väga, eriti koerte etendus, kus saab karjuda nii kõvasti kui jaksab. Ning pärast koertele pai teha. Ning lehmi ja lambaid ja muid loomi peab ka vaatamas käima. Karussellidest oleme suutnud eemale hoida, sest piletijärjekorrad on pikad ja sõidule saamine võtab ka aega. Olime seekord ühe Eestist Kanadasse elama tulnud emaga ja ta 3-ja 5-aastaste tütardega. Nendega lendasime ka juulis Eestisse. Tüdrukutel oli koos kindlasti palju toredam, ja mina siis olin justkui keegi, kes tutvustas uuele torontolasele siinset elu. Kõik väsisid lõpuks hirmsasti ära. Mina ausalt öeldes ka. Minu pisipreili teatas ühel hetkel, et nüüd tahab tema küll koju minna. Jätsime siis nooremad neiud sinna, sest neile oli ikka üks karussellisõit lubatud. Aga... kui nad olid näinud järjekordi, siis otsustati ühiselt, et päev on niigi väsitav olnud :-)

Siin on veel kaart näituse alalt. Huvitav, kas Eestis või naaberriikides on midagi sarnast või võrreldavat? Või on see ikka "suure" Ameerika komme :-)
Ja mul on väike video siin.

Toronto uudiseid

Nagu olen siin juba rääkinud, et pensionärina viidan aega ühe pisikese tüdrukuga, kellele käin koolis vastas. Siis saavad tema ema ja isa oma teadustööd teha. Nüüd on aga neil rõõmusõnum uue ilmakodaniku sünni kohta. Tüdrukute sünnipäevade vahele jääb vaid kaks päeva! Mis tekitas muidugi natuke muremõtteid, kuidas just vanem laps vaatab, kui kogu tähelepanu on pisibeebi peal. Temal lõi ette selline tähtis number nagu 7. Eestis minnakse ju siis kooli. Aga kõik läks väga hästi, isegi kui neil oli otsus tähistada ainult pereringis (pidu tüdruku sõpradega toimub hiljem). Ma tulin ikka ka kohale, isegi kui mu pisipreili arvas, et ma ei maga nende majas, järelikult ma ei ole pere :-) 

Tõin talle kingiks juuksuritele mõeldud pea, mida ta siis usinalt kammis ja soengut tegi (soovitan kindlasti hoopis see osta selle asemel et mingi lastele toodetu muretseda). Mingil hetkel mängisime kahekesi veel nukkudega, kui Eestis kohale tulnud vanaema ja ema tordile viimast lihvi andsid. Olen tema jaoks dedicated nukumängija :D Lõpuks teatas väike neiu emale õnnelikult, et kõige parem päev oli. Nii et polnudki põhjust mureks, kuidas ta end tunneb. Oh, ja emale-isale olen oma jah-sõna öelnud, et aitan ikka lastega edasi. Sest ma olen ju alati tahtnud vanaema olla ;-)

New York ja Kanada on vist mujal maailmas hetkel uudistelehekülgedel ära mainitud. Nimelt on Quebecis ja Põhja-Ontarios suured põlengud, mille suits ulatub Torontossegi. Kuigi tundub, et New York oli palju hullemas olukorras. Seda ma imestasin, miks mul viimastel päevadel selline imelik uimane tunne on olnud. Üldse polnud mingit soovi arvuti taha istuda ja mõttetööd teha (laisguus kondiides võib muidugi oma osa ka mängida). Hetkel, kui ma kirjutan, siis on üleval teade, et õhk on tervistkahjustav. Pean ütlema, et on tõesti pisut raske hingata. Eilse arvestuse järgi olime oma halva õhukvaliteediga kolmandal kohal maailmas. Meist eespool olid Delhi ja New York! Täna võib-olla lööme juba neid, hoiatus oli, et alla võib sadada ka tuhka, mille sissehingamine pole sugugi hea. Peaksin panema aknad kinni, aga samas ei taha ka umbses ruumis istuda... Eks ma võtan siis natuke rahulikumalt. Siin kõrval Accuweather kaart hetkeseisust neljapäeva õhtul. Ja napsasin veel Toronto Stari pildi linnast.

Kõige selle kõrval tuli paar päeva tagasi teade, et Toronto mahtus 100 parima linna hulka. Aluseks võeti ilm, meelelahutus, turvalisus, tööhõive, majanduslik olukord, kultuurilised vaatamisväärsused (muuseumid), haridus, ülikoolid, shoppamine jne. Nimekirja eesotsas oli London, Pariis, New York, Dubai, Barcelona, Rooma, Madriid, Singapur, Amsterdam. Toronto on 24.kohal. Üheks määravaks teguriks oli haridus, Toronto Ülikool on näiteks maailmas 9.kohal. Toronto olevat ka kõige kiiremini arenev metropol. 100 hulka mahtusid veel Montreal (57), Calgary (65), Vancouver (69) ja Ottawa (96).

Mul on kindlasti alati huvitav minu praeguse kodulinna kohta selliseid teateid saada. Mitte et ma midagi selle teadmisega ette võtaks :D Siin on praegu mu kodu ja kõik on nii tuttav ja omane. Tallinn on ka tuttav ja omane, kuid samas on nii palju muutunud sellest ajast, kui mina seal pidevalt elasin. Iga nurga peal on midagi uut. Või peaaegu. Vähemalt igav ei hakka ;-) Eks ma suvel tulen ja vaatan üle, ning loodetavasti jõuan ka nendesse kohtadesse, mida ainult pildil näinud olen. Samas muidugi tahan ka lihtsalt olla, ning mitte liiga palju ette võtta. Muidu hakka veel pärast Torontos puhkama :)

Toronto uudiseid

Teeks väikese ülevaate Toronto ja Kanada viimase aja uudistest.

Kui juhtumisi satute Torontosse, siis ettevaatust! Kanada lagled võivad teid rünnata. Nad on nii julged, et ründavad ka autosid. Kui lind arvab, et auto segab neid. Mul tuleb meelde Kirke võrdlus peale ta Londonis käiku (ikka Inglismaa Londonit pean silmas, sest Ontarios on ka London olemas :-) Nimelt olevat Euroopa lagled palju sõbralikumad. Ning pigem liiguvad eest ära. Samas on lagled siin lausa föderaalse kaitse all, st terves Kanadas. Nii et parem on, kui nad rahule jätta ning eemale hoida. Samas, ega ma väga ligi ei kipu, sest nad võivad tõesti päris agressiivseks muutuda. Ning mul pole mingit soovi nende poolt näpistatud saada.
Aga uuema nähtusena on tänavatele ilmunud metsikud kalkunid. Ma pole veel neid märganud ;-) Küll aga avastasime, et tagaaias on jänesed endale elukoha leidnud. Viimastel aastatel on meiegi linnaossa neid rohkem tekkinud.

Toronto Eesti Ühispank pidas oma aasta peakoosoleku, mis natuke pidulikum kui tavaliselt, koos tordi ja kringli ja shampusega. Tähistatakse ju sel aastal 65. aastapäeva. 

Hästi lahe on vaadata originaalset dokumenti (fotol küll koopia), millele panga loojad on alla kirjutanud. Kõik muidugi puha eesti nimed, aga kui vaadata nende ameteid, siis nende hulgas pole ühtegi nn uhket elukutset. Seal on õmbleja, ehitaja, nahatöötleja, ettekandja, fotograaf, toimetaja, laboritöötaja, pastor, (liht)tööline, radioloog jne. Enamus tegid Eestis teist tööd... 

Vahel ma mõtlen, kuidas nad panga tulevikku nägid. Või oli neile tähtsam luua midagi, mis aitas ümberasujatel jalad alla saada, kui teised pangad uustulnukatel järjest laenud ära ütlesid. Ei mingit laenu auto või maja ostmiseks...
Praegune tegevjuht on viimase viie aasta jooksul hästi palju teinud panga heaks. Hoolimata sellest, et ühispankade arv (ehk siis hoiu-laenuühistud, mis pakuvad siiski kõiki pangandusteenuseid) on aastatega järjest vähenenud ühinemiste kaudu, siis on eestlaste pank kogu aeg päris tugevalt ja aina kasvavas suunas edasi sammunud. 

Viimaks foto kahest vanemast töötajast. Vasakpoolne olevat olnud esimene teenindaja. Aga ta lõpetas töö, kui abiellus. Sest ega tol ajal polnud kombeks naisel tööd teha,. Pidid ju kodus majapidamise ja laste kasvatamisega tegelema. Olime seekord proovinud nii palju kui võimalik endisi töötajaid ja nõukogu liikmeid kokku kutsuda.
Koosoleku kohta võiks veel öelda seda, et esindaja kindlustuskompaniist, mis kindlustab iga isiku hoiused kuni 250 tuhat dollarit, nimetas, et kõik ühispangad võiksid meie moodi koosolekut pidada. Konkreetne, ilma üleliigsete sõnavõttudeta ja väljavenitatud valimisteta. Lõpuks natuke rõõmsam osa, kui jagame välja panga looja nimelist - Ekbaumi stipendiumi. Huvitav, et seekord oli meil kaks neiut, kes mehaanikainseneriks õpivad. Oleme vähemalt viiele tüdrukule nüüd neid jaganud.
Fotod kõik siit.

Toronto Ülikooli ja Centennial Kolledzhi eestvõtmisel kerkib Torontosse varsti farm, mis on loodud terrassidele. Loomulikult pannakse kõik oskused käiku, et see võimalikult loodusesõbralik. Ma mõtlesin, et päris huvitav ettevõtmine.

Ja viimaks... Kanada on saanud uue 1-dollarise mündi, mis tähistab 50 aastat edusamme LGBT osas, st nii kaua ei ole teoreetiliselt neid diskrimineeritud (pildil värviline eriväljaanne 10 dollarit). Jah, Kanadas võib perre kuuluda kaks ema või kaks isa. Nad võivad isegi täiesti ametlikult abielluda. Kas see on kuidagi mu elu halvemaks muutnud? Selle peale oskan ainult suure häälega naerda. Mis ei tähenda, et siin nende vastaseid ei oleks. Sellist paika, kus kõik ühe mütsi all oleks, vaevalt et terves ilmas leiduks. Ükskõik kui palju räägitakse Kanada sõbralikkuse kohta. Hiljuti võeti Torontos kinni ju aednik-mõrvar, kes järjest gei-mehi sihikule võttis ja siis nende kehaosasid oma klientide lillepottidesse näiteks peitis. Meil on pangas üks liige, kellele muide meeldib väga vandemeheks (või pigem naiseks) käia. Või kui ta ei saa selle ameti peale, siis läheb kasvõi kohtuistungit jälgima. Käis ka vaatas tema üle. Jah... mulle meeldivad krimilood, kui ma neid raamatust loen või telekast vaatan, aga päriselt kohtus ei tahaks olla. Mul oli ju peaaegu et võimalus ühe mõrvari kohtuasjas vandemeheks olla, aga õnneks vabastati mind isegi kandideerimisest.

TFUKCUDN