27.05.07

Karateturniir



Mari võistles nii katas kui kumites hoolimata oma õnnetust õnnetusest. Alguses plaanis ta jätta vabavõitluse ära, kuid viimasel minutil otsustas ümber. Nagu ta hiljem seletas, ei tundnud ta üldse valu kui oli võistlemas ja kokkuvõttes läks tal päris hästi, arvestades, et nad tavapärase ekstra harjutamise jätsid enne võistlusi ära. Katas sai ta kolmanda koha ning kumites jäi neljandaks. Mari 'kiaid' (sõjahüüded) on väga valjuks läinud. Niipea kui kohtunik ütleb 'hazhime' (alusta), laseb ta ühe kuuldavale. Neile olevat õpetatud, et kohe peab vastase ära hirmutama.

Seekord läksime lastega varem ära (mis tähendas umbes poolt kaheksat, kohal olime juba poole kümnest hommikul), Toomas jäi veel mustade vööde võistlusi jälgima ning jõudsi päris hilja koju.

Siia otsa panen veel laste võistkonna kata, milles nad samuti medalitele ei tulnud, kuid tegelikult tegid päris hästi. Kolmas nende võistkonnas on Indiast pärit noor poiss, kes on klubis olnud juba paar aastat.




Siin on lühike kokkuvõte kevadisest turniirist. Nagu ma varem olen öelnud, mida kõrgemad vööd, seda raskem on jõuda parimatele kohtadele. Paljud on neist hulga varem alustanud karate trenniga, samas on palju neid, kes ära jäävad. Mul on endiselt hea meel, et tüdrukud tõsiselt karated võtavad.

Seekord ei jäänud siiski Kirke ilma medalita. Kui esimesed kolm saavad koju uhke karika, siis neljandale kingitakse medal kaela. Nii saigi Kirke kumites (ehk vabavõitluses) medali. Tegelikult on mõlemad kõvasti edasi arenenud, kui võrrelda varasemate videotega! Katas jäi Kirke kusagile allapoole, aga praegu ei tea veel täpselt millisele kohale. Nagu Kirke teatab, võistlus on 'for fun' - võitmine ei ole kõige tähtsam! Mitte nii nagu üks vene keelt kõnelev mamma oma lapsega pahandas. Vaesel lapsel olid lausa pisarad silmas. Kirke üks peamistest vastastest on tal hea sõbranna Alicia, kes on teises klubis ja keda ta tegelikult haruharva näeb. Alicia võitis kulla katas ning oli Kirkel esimeseks vastaseks kumites.


Raamaturiiul

Sujata Massey „Girl in a Box”

Huvitav teos noorest naisest, kellel jaapanlasest isa ja ameeriklasest ema. Autor ise on sündinud Inglismaal sakslasest ja indialasest vanemate perre ning üles kasvanud Ameerikas. Ta on õppinud jaapani keelt, õpetanud inglise keelt Jaapanis. Raamatu leidsin uute soovitatud raamatute riiulis, aga tegelikult on see juba mitmes samade tegelastega.

Nagu enamus mu loetud kirjandusest on põnevikud või kriminullid, siis see kuulub samasse kategooriasse. Mis mulle väga meeldis oli sündmustiku paigutamine Tokyosse. Ma pean tunnistama, et teatud kohad maailmas on mulle alati huvi pakkunud, kuid Jaapan pole just üks nendest. Samas käivad mu tüdrukud karates, mis on toonud jaapani kultuuri palju lähemale. See teos annab väikese ülevaate tavajaapanlase kommetest, tööst. Teisalt tõstatab ta probleemi sega-abielus sündinud inimese teest oma koha leidmisest nii Jaapanis kui Ameerikas.

In the ninth Rei Shimura novel, former antiques dealer Rei is now working as a special informant (spy) for the Organization for Cultural Intelligence (OCI). Her training is cut short when the agency needs her to work undercover at the Japanese department store Mitsutan, where some financial irregularities have been reported. Using makeup and some forged records, Japanese American Rei is presented as a Japanese national in Tokyo, where she must try to fit in as a traditional Japanese woman, despite her American upbringing. She investigates while working as a salesclerk at the store until her cover is blown, and she must save herself and another member of the agency. The reader is immersed in the everyday world of the Japanese worker, from long workdays to the necessity to maintain a humble demeanor. The likable Rei, who is still getting over a failed romance, must fight a growing attraction to her boss while she tries to find her place in the world as a half-Japanese, half-American woman. An increasingly strong series mixing crime and multicultural awareness.
Sue O'Brien Copyright © American Library Association.


Åke Edwardson
„Never End”
Veel üks Rootsi kirjaniku raamat, mis tõlgitud inglise keelde. Minu jaoks eriti huvitav, sest tegevustik toimub Göteborgis, kus nii palju kohti tuttavad...


Swedish author Edwardson's 12 Eric Winter novels are best-sellers in Europe, but this is only the second of the series to be published in the U.S., following last year's
Sun and Shadow. Winter, the fortysomething chief inspector of police in the coastal city of Gothenburg, takes every case hard but none harder than the unsolved rape-murder of a young woman five years ago. Now, as the city endures a summer heat wave, a serial killer with a similar MO has begun to prey on more young women. Obsessed with finding the link between the killings, Winter sweats his way through an investigation fraught with dead ends, all the while remonstrating himself for being inattentive to his new wife and child. In the manner of Henning Mankell and Ian Rankin, the focus of the novel shifts effectively between members of the investigatory team, all plagued with personal problems. Edwardson's series is as much about character interaction as it is about story, but he is no slouch at building suspense, and his ability to make the sweltering heat a kind of secondary character--as in Hitchcock's Rear Window--only adds to the tension. Bill Ott Copyright © American Library Association



Peter Robinson
"Strange Affair"

"Robinson is one of those multiawarded authors (the Edgar, the Anthony, the Grand Prix de Litterature Policiere), who is absolutely reliable. This novel marks the fifteenth in the Inspector Alan Banks series, set in Yorkshire. Depressed over the loss of his cottage in a fire, Banks is galvanized into action by a pleading message from his estranged brother in London. When Banks travels to his wealthy brother's home, he finds it totally empty yet filled with disturbing clues as to the source of his brother's money. Banks' estranged lover and sidekick, Detective Annie Cabbot, is left to cope by herself with the investigation of the murder of a young woman on the motorway. When Cabbot finds a letter addressed to Banks on the victim, the reader knows that Robinson will tie the two investigations together in fiendishly clever ways. Another Robinson winner."
Connie Fletcher
Copyright © American Library Association. All rights reserved

Ma pole kindel, kui palju Robinson juba sellest sarjast raamatuid on kirjutanud - minu jaoks oli see teine ja ma proovin kindlasti veelgi enam neid lugeda.

24.05.07

Neitsi Haikala sünnitus


Siin on link uudisele, mis täna mitmel pool välja hüüti (ja siit saab vaadata seda youtube'i vahendusel). Nimelt tõi hai ilmale poja, ilma et ta oleks isahaiga kunagi kokku saanud. Nagu teadlased seletavad, on sama nähtust looduses ennegi täheldatud, kuid haikalade hulgas tähendab see ainult halba. Esiteks ei ole järglane sugugi väga tugev, et oma kaaslaste hulgas hästi vastu pidada (ikkagi puudub midagi isalt) ja teiseks näitab see, kuidas meie veed on liialt kalalaevu täis.

Minule tõi see uudis meelde pisikese seiga kord Eesti Koolist tagasi sõites. Ma ei mäleta, kust jutt alguse sai, kuid millegipärast hakkasid Mari ja Kirke midagi seletama, kuidas nad peavad voodit jagama. Kummalegi ei paistnud see idee väga meeldivat. Mari tegi siis suu lahti ja meenutas (kindlasti kiusu pärast), kuidas Kirke on minuga koos magama jäänud. Selle peale ei olnud Kirke suu peale kukkunud ja seletas väga tõsiselt: emmel ja minul on sama DNA, see ei tähenda, kui me samas voodis oleme. Mari jäi hetkeks vait ning juba ta seletas, kuidas Kirke Jaanikaga ühe teki all on olnud. Mina hakkasin naerma: Jaanika on neile samuti päris lähedane sugulane, kes mitu aastat meil aitas lapsi kantseldada (ja keda me peaaegu oma kolmandaks lapseks pidasime). Mari ei andnud alla ning jutustas Kirkest vanaema süles magama jäämas. Kirke oli juba targem, ning andis sama vastuse DNA kohta. Nüüd polnud Maril midagi enam öelda, kuigi ta proovis veel meie kunagist naabrit Evet panna ühte patta nendega, kellega Kirke koos uinunud on.

Omamoodi armas ja ootamatu on laste suust äkki kuulda sõnu või lauseid, mida sa ootad ainult mõne vanema inimese/teadlase käest. Kuidas nad vahel oskavad neid kasutada seal, kus sul endal kunagi pähe ei tuleks sama teha...

23.05.07

Õnnetus 2


Täna sai üheksa päeva Mari õnnetusest ja Tom käis tüdrukutega peale kooli arsti juures haavast niite välja võtmas. Ma imestan, kuidas üldse see õnnestus, sest niidid olid osaliselt kuivanud vere sisse kadunud. Vähemalt sõlmed saadi siiski välja ja kui midagi veel sinna jäi, siis arst lubas need hiljem eemaldada. Toomasel oli sügisel samuti õnnetus, kus ta jalga õmmeldi (oli natuke hooletu karates), kuid tema seest saadi niidid kergelt kätte. Ta arvas, et Maril oli haav palju sügavam, sellepärast tõmmati ka kõvemini kinni. Mina nägin Mari haava - Mari ei tahtnud kellelegi teisele näidata - ja pean ütlema, see ei olnud just vaatepilt mida tasus imetleda.

Praeguseks on keskmine sõrm ikkagi paistes ja Mari ei saa seda painutada. Muidugi on ta mures, kuidas tal õnnestub laupäeval võistelda. Samas küsis ühe karateka isa minu käest, kas tüdrukud harjutavad kodus ka, sest talle jättis tõenäoliselt sügava mulje, kui nad täna jälle esitasid oma võistkonna katat. Nii ei paista väliselt, et midagi viltu oleks. Harjutamise suhtes - alguses harjutati kõvasti koduski, praegu ei tehta seda enam nii tihti. Aga vähemalt huvi on ikka olemas ja pole sugugi kahanenud, kui samas on neid noori, kellega kunagi koos harjutati, vaikselt ära jäänud.

21.05.07

Vihm


Kirke rõõm vihma üle. Õnneks oli ilm küllat soe, et sai õnnelikult kekselda vihmapiiskade keskel ja aega võtta läbimärjana poseerida fotograafile. Suvevihmad kuumadel päevadel ei too Eestist nii tuttavat värsket õhku, vaid muudavad ilma veelgi soojemaks oma piiritu niiskusega. Aga siiani on kuumus veel end eemal hoidnud.

Suvi


Kui keegi veel kahtleb, et suvi kohe-kohe täie hooga kohal pole, siis vaadake seda suvekuulutajat, mis meie rattasõidul tee peal silma hakkas!

20.05.07

Raamaturiiul


Bob Sterling „Vodka”

Väga päevakohane - vodka, mis võtab mõistuse ning ajab inimesi tegema asju, mida muidu ehk nii kergesti toime ei panda. Nägin raamatut riiulil ning uudishimu ajas seda kätte võtma. Lugu on kirjutatud 1991/1992, kui Venemaal toimuvad samasugused poliitilise suuna muutused nagu igal pool mujal Ida-Euroopas. Ma ei saa ütelda, kas kõike seda tausta on küllalt tõepäraselt kirjeldatud, sest autor ise on Inglismaalt, kuigi ilmselt uurinud põhjalikult Venemaal toimunut. Ta kirjutab sellest, kuidas vene ja tshetsheeni maffia omavahel jõudu katsuvad, kuidas läänest kohale tulnud spetsid püüavad privatiseerimste juures abiks olla ning samas toob sisse mõrvalood, mis alguses paistavad maffia süü olevat, kuid mille eestlasest uurija Juku Irk lõpuks lahendab!

Kui olin jõudnud leheküljeni, kus toodi sisse Juku, läks seni pisut aeglaselt liikuv jutulõng palju põnevamaks. Raamatus on vihjeid Balti ketile, Eestis toimunule - kuigi venelase pilgu läbi - võid lugeda sellest, kuidas Juku Eesti Viina edukalt altkäemaksudeks kasutab. Samas on autori suhtumine eestlasesse äärmiselt positiivne. Teda kujutatakse kui politseinikku, keda ei ole võimalik ära osta. Mind muidugi pani mõtlema, miks üks eestlane, kes oli laulva revolutsiooni juures, otsustas Moskvasse kolida. Lõpu poole saan sellegi kohta seletuse - isiklikel põhjustel (naise ja parima sõbra kaotus) - palus ta veel sel ajal, kui ühtne Nõukogude Liit eksisteeris, enda ümbersuunamist mujale. Ma arvan, et kirjanik jätabki Juku Moskvasse, kuigi ma tahaks eestlasena uskuda vastupidist.

Mõtlesin ka miks ta kasutab eestlast ja lääne spetse. Ma arvan, lääs on alati olnud mingis kerges segaduses venelaste suhtes. Venelased näevad välja täpselt sellised nagu nemad, kuid mõttemaailm ning arusaamad on absoluutselt erinevad. Siin ta püüabki ilmselt mingil määral selgeks teha, miks ja kuidas see täpselt nii on. Juku rõhutab mitmel pool, et ta pole venelane, kuid teisalt on venelaste kõrval elamine andnud talle parema arusaamise, kuidas nendega käituda.

Väga huvitav raamat, millel vene romaanidele omane õnnetu lõpp.

Eurovisioon 2007


Eurovisioonist on nädal möödas. Vaatasin osaliselt otseülekannet üle interneti, sest ameeriklastele jääb selline asi siiski väga kaugeks, et põhijaamadel üle kanda. Ühel aastal sattusin kogemata prantsuse jaama peale (Kanada on ikkagi kakskeelne), kus näidati hiljem saadet täispikkuses. Aga ma ei arva, et nad ikka seda teevad - õieti ei viitsi ma otsida. Nüüd annab internet kõik need muud võimalused.

Minu meelest oli sel aastal erakordselt palju häid laule (kuigi ma ei arvesta Eestit nende hulka - küll ka mitte kõige viletsamate keskele - mulle ei meeldinud Eesti laul). Kirkega vaatasime mõningaid videoid koos ja tema absoluutseks lemmikuks oli Shveitsi lugu vampiiridest (muidugi uhke video pärast, ja ilmselt on vampiirid kuidagi eriliselt põnevad). Ja talle meeldis Valgevene laul (millega ma nõustun). Neid kahte oleme pidanud mitu korda üle vaatama. Paar päeva tagasi teatas ta mulle Valgevene laulu ajal: emme, see laul reminds me of you (tuletab sind mulle meelde). Olin täiesti sõnatu ja üllatunud, miks? Ta ei osanudki õieti seletada. Ütles, et see algus ja siis see suur 'kuninganna' ja tüdruk, kes loeb (ilmselt nagu mina pidevalt igal vabal hetkel, nagu Mari ütles: kui sa pole köögis, siis sa loed, emme) - pool ühest ja pool teisest meenutavad talle mind. Ta kinnitas veel: emme, kui sa ära sured, siis ma tulen siia alla, kuulan seda laulu ja mõtlen sinu peale! Kui väga ootamatud võivad olla lapse mõttekäigud.

Meile meeldisid veel Bulgaaria, Malta, Kreeka, Soome ja Vene laulud. Poola laul ei pääsenud edasi, kuid minu meelest oli tore erinevate stiilide kasutamine (keegi ütles, et nad tegid kedagi järgi, kuid ma kuulan nii vähe muusikat, ma ei saa midagi öelda selles suhtes, vaid võisin kenasti muusikat nautida). Tegelikult pean tunnistama, et ma tõesti ei kuula palju kaasaegset pop-muusikat. Autos sõites on mul raadio hoopis klassika peal, samuti raadiokell voodi juures ning köögis toitu tehes kuulan vahel jälle klassikat. Avastasin mõned aastad tagasi, kuidas seda tüüpi muusika mulle eriti rahustavalt mõjub (jälle vist tundemärk vananemise suhtes?). Teisalt ei kirtsuta ma nina tänapäeva muusikute loomingu peale.

Eurovisiooni võidulugu ei pakkunud kahjuks midagi. Kuulasin veel paar korda seda üle ning ei saanud aru, miks nii läks (tegin nalja, et ta laulis kindlasti rahust maailmas ja sõdade lõppemisest, sellepärast ka võit - ma ei tea siiani, mis ta sõnum täpselt on). Oleks siis vähemalt ukrainlaste laul esikohale tulnud. Nagu eelmise aasta soomlaste Lordi, oli see unustamatu. Ma tean kui palju negatiivset räägitakse tervest lauluvõistlusest. Samas kujutan ette, milline eriline elamus on see osalejatele, pealtvaatajatele. Eri rahvuse esindajad tulevad kord aastas kokku ja mitte lihtsalt spordivõistlustele vaid suurele peole - mõtlesin meie laulupidude peale. Polegi tähtis, kes võidab. Tähtis on see, et osatakse koos olla, et on võimalus oma kodumaa maailmakaardile panna.

Mul ei ole palju võimalust läbi aastate seda jälgida olnud, alles interneti tulekuga sain kõigepealt raadiot kuulata, siis tulid videod ja nüüd otseülekanne. Elan ikka võib-olla mälestustes lapsepõlvest, kui Soome TV kaudu sai piilutud Eestist väljaspoole. Minu pärast võivad võistlused samamoodi edasi minna!

Kuula ja vaata Valgevene laulu!

17.05.07

Raamaturiiul


Joy Fielding „Puppet”

Kanada kirjanik, kellelt olen mitu aastat tagasi mõned raamatud lugenud.
Nüüd „avastasin” ta uuesti.


„Living a no-strings-attached life in glamorous Palm Beach, beautiful, steely-nerved criminal attorney Amanda Travis knows exactly what she likes: spinning classes, the color black, and one-night stands. Here's what she dislikes: the color pink, nicknames...and memories. Which is why she has shut the door on two ex-husbands, her estranged mother, and her hometown of Toronto. Then comes the news that will shatter Amanda's untouchable world: her mother, who has always held a strange power over everyone she encounters, has shot and killed a complete stranger. Forced to return to Toronto, Amanda must confront her demons and unravel the truth behind her mother's violent act -- while the taunting, teasing name from her past dances in her head...
Puppet...telling her that someone else is orchestrating her fate.”
www.joyfielding.com

„He was a very charming, charismatic man, as con artists usually are. They know instinctively what buttons to push, what words to say. I found him enormously appealing. Everyone did. Even my mother thought he was wonderful. Until he cheated my father out of his life savings, of course.”
Ma pidin selle katkendi siia panema, sest arvasin, et ei lange kunagi selliste inimeste lõksu, aga tegelikkus on olnud teine... Väline sarm ja ülim sõbralikkus ainult selleks, et oma kasu taga ajada!

Majad...



Meie tänava küljel on viiekümnendatest peale reas seisnud väikesed 'bungalod'. Kunagi kui maja otsisime, siis tahtsin just sellist väikest majakest, millel ei oleks palju treppe. Ja nüüd on selle kena rea ära rikkunud uued ülemaja naabrid - serblased - kes tõmbasid vana maha ning panid uhke 'lossi' peale. Muuseas kadus ka vana vahtrapuu, millest mul oli eriliselt kahju. Aga nad väitsid, et olid tahtnud ainult ühe oksa ära võtta, kuid linn olevat väitnud, et terve puu on vana ja mäda. Millegipärast ma ei usu eriti seda. Samas istutasid nad uue väikese puu asemele.

Täna jalutasime Toomasega raamatukokku ning ma küsisin Toomase käest, kui olime sarnase 'lossi' kõrval, kujuta ette, et see oleks meie maja ja me peaksime seal elama. Ise tundsin südames, et minu jaoks ei saaks see kunagi koduseks, sellisel suurel hoonel puudub hing. Võib-olla olen muutunud väga minimalistlikuks, kuid olen väga õnnelik oma pisikese majakese ja suure aiaga. Aed oligi midagi, mis mind kõige rohkem siia tõmbas. Mäletan, kuidas peale ringkäiku majas, piisas vaid ühest pilgust aeda, et ma olin nõus pakkumise ostuks sisse panema. Teist korda nägin meie tulevast elupaika siis, kui kolisime siia. Mari oli kahe aastane ja tal oli palju nalja, kui sai läbi elutoa ja köögi ringiratast joosta. Kirke oli vaid paarikuune ja ei saanud paljut aru, mis toimumas on. Ja meil on siiani tore siin olnud olla!

16.05.07

Kesknädal


Mari oli täna veel ühe päeva kodus. Näpp on tal paistes, aga me pole veel sidet vahetanud. Peame seda ilmselt leotama, muidu tõmbab äkki haava lahti. Muidu on ta juba palju paremas tujus!

Kuna Tom ei saanud Kirkele järgi minna, siis Mari oli see, kes võttis selle ülesande enda peale. (Pildil kõõlub Kirke kooli ees oleval puul.) Samas sai ta ära tuua ka oma kooli jäänud koti, kuigi paistis, et üks kaust on kuhugi ära jalutanud. Õnneks sai ta laenata klassiõe käest tema oma ning nii saab ta kontrolltööks õppida (social studies).

Õhtul karatesse, kus Mari ainult pealtvaataja osas oli. Ja peale seda vaatame kolmekesi koos „American Next Top Model” (üks vähestest saadetest, mille peale me aega kulutame - praeguses osas on viimase kahe hulgas Venemaalt pärit kaunitar). Tegelikult on see üks hea õppetund lastele. Siiani ei ole nad sugugi suures vaimustuses modelli karjäärist, mis tüdrukutel vast tihtipeale pähe lööb. Peale seda on siin vahel näha, kui inetult oma võistlejatest selja taga räägitakse, et ma ei jäta kunagi võimalust tüdrukutele õpetussõnu jagada, kuidas mitte kunagi samamoodi käituda. Loodetavasti jääb see neile ka meelde. Kuigi usun, elus tuleb ette igat sorti olukordi...

14.05.07

Õnnetus


Panin siia Mari pildi, kus ta raamatukogust tulles rõõmsalt loeb. Tal on tihtipeale nina raamatus, aga samas on ta selline, kes, nagu ma hiljuti teada sain, valib pigem poistega kanuuga sõitma minemise tüdrukutega kuhugi lilli vaatama minemise asemel.

Täna olin kodus migreeniga, magasin oma tableti mõju all hommikust peale, kuni kella ühe ajal helistas Toomas, et koolist tuli teade. Mari oli oma näpud ukse vahele jätnud. Pidi olema väga verine ja võib-olla on isegi luud katki. Tom sõitis kohe kooli ning tee peal korjasid nad minu üles. Seisime siis haiglas kiirabi osakonnas, Mari nuttis, sidemesse mässitud käsi üleval, ja kõik ümberringi käis aegluubis. Õnneks oli vaid kolm inimest meie ees. Samas ei paistnud kellelgi just midagi kriitilist mureks olevat, aga ükski neist ei pakkunud oma kohta järjekorras loovutama lapsele, kes nuuksus minu najal. Oleks siis kasvõi mõni õdegi või muu haiglatöötaja midagi aktiivsemat teinud... Ühel momendil tundsin ise, et oma tableti ja migreeni mõjul kaob mul veri näost ning olen kohe kokku kukkumas. Sain siiski istuma enne kui ma haigla põrandaga tutvust jõudsin teha :)

Marile anti ka mingit valuvaigistit, mis ta tuju pisut paremaks tegi. Tal oli ainult raskusi tableti alla neelamisega. Lõpuks näris ta selle katki ning üks kena õde tõi talle õunamahla, et tableti kibedat maitset suust ära saada. Tom tegi Mariga nalja ning nad arutasid muuseas, miks täpselt tableti mõju temas rõõmutunnet tekitas. Ta on koolis hiljuti narkootikumide kohta teadmisi ammutanud ning oskas nüüd paralleele tõmmata. Loodetavasti tähendab see seda, et ta kunagi nende lõksu ei lange. (Üldiselt pean ütlema, kuna siinne ühiskond taunib päris tugevalt sellist väiksematki pahet nagu suitsetamine, siis noorte hulgas pole palju sigarettide tõmbajaid. Sattusin hiljuti kuulama pealt paari tudengi vestlust metroos. Ühe juured olid Ida-Euroopast ja ta meenutas oma külaskäiku sinna ning ta rääkis kui kole, paljud noored (ja vanad) suitsetavad ning keegi ei hooli oma tervisest.)

Mari saadeti röntgeni ning peale seda kui olime sellest hetkest peale kui haiglasse saime üle kahe tunni oodanud (kusjuures Tom oli sunnitud vahepeal lahkuma, sest Kirke pidi koolist ära tooma), ilmus kohale arst, kes teatas, et luud on terved - röntgeni alusel ning palus mul verine side eelmaldada. Nägin nüüd, kuidas Mari keskmise näpu peal ilutses sügav haav. See õmmeldi kenasti kinni. Mari oli tubli, oigas ainult natuke, kuigi nägin, et tal oli väga valus. Siis andis arst mulle mõned plaastrid ning teatas, et võin haava ühega katta ning palus seda iga kolme päeva tagant vahetada. Üheksa päeva pärast läheme oma arsti juurde niite eemaldama. (Muide ta küsis, mis keeles me räägime, kas ungari. Ütlesin, ei, aga et ta ei pannud väga mööda...).

Selline on siis paljukiidetud tasuta arstiabi...

13.05.07

Emadepäev


Siin on pilt veel ühes emast, kelle polnud küll keegi häid soove toomas. Õnneks on nüüd neil lihtne natuke toidulisa saada meie akna alt. Kas pole kena, kui saad oma lastega nii palju olla ning omada kaaslast, kellega koos rõõmsalt pisiperet kasvatada! Aga ma pole just kindel, kas vahetaksin oma koha kergesti linnukeste omaga...

Lugesin kusagilt, et parim kingitus tööandajalt emadele on 'aeg'. Ja ma pean kahe käega oma toetust sellele jagama. Kui Kirke kirjutas, et ma jään temaga koju, kui ta haige on, siis eks ma seda pisukese süümepiinaga töö suhtes teen, aga samas millal ma ikka oma laste eest väljas olen, kui nad pisikesed on. Varsti on nad meie elust läinud, ISE hakkama saamas, ja siis oleme me üks päev need, kes vajavad nende toetust.

Mul on hea meel oma laste üle, aga samas ei näita ma näpuga ka nende peale, kes on otsustanud ilma lasteta elu seada. Kahju on ainult, kui on neid, kes vaatavad viltu emadele, kes püüavad kodu ja tööd kuidagi balansis hoida (mitte et mul oleks kunagi otseselt kokkupuudet selliste inimestega olnud :). Ja milleks lapsed tähtsad on? Hoida edasi rahvust (nagu ma väikesena arvasin, et mul peaks olema hästi palju lapsi, et eestlasi ilmas ikka palju-palju oleks), kunagi maksta kinni meie pensioni, arstiabi - Kanadas on see ikka veel tasuta (aga keegi maksab ju selle eest - ja see keegi oleme meie, kes me tööl käime...). Teisalt lugesin kunagi ühest organisatsioonist Ameerikas, kelle idee on inimkonna väljasuremine - mitte et nad hakkaks inimesi hävitama, vaid lihtsalt elamine ilma lasteta - thank you for not breeding on nende moto!
(The Voluntary Human Extinction Movement).

Aga ma ei kujuta ette elu ilma oma tüdrukuteta, kuigi soovin südamest, et maailm, kus nad elama pevad, oleks natuke parem...

12.05.07

Emadepäev


„Kallis ema. Sina oled lahke, kallis, sõbralik ja isegi veel rohkem. Sina aitad teha kodutööd ja oled lõbus. Sa lased mind teha väga palju asju ja vahepeal sa aitad mind isaga. Kui ma olen haige, sa alati helistad tööle ja jääd minuga. Ma alati tahan, et sa oled minu ema!”

Lõin reedel tööl lahti „Eesti Elu” ja mis ma nägin - ülalpool kirja pandud ridu, all nimeks: Kiki. Eesti kooli kolmanda klassi õpilased kirjutasid oma emast, nende seas muidugi minu väike Kirke. Küll see oli armas! Mul on hea meel kõige üle, mis ta paberile oli pannud, eriti, et ma ka tema meelest lõbus olen. Vahel on küll selline tunne, et elu tõsidus veab sindki end liialt kaasa ning unustad ära, mis tähendab naeratada. Tegelikult on meil kolmekesi hetki, kui tüdrukud ütlevad mulle: emme, sa oled silly! Ja see ei ole sugugi pahasti mõeldud, sest nad kinnitavad kohe, et neile meeldib, kui ma olen silly (eesti keeles - tobe-naljakas?). Ja ega see muud tähenda, kui teen mõnikord naljakaid nägusid ja räägin veel naljakama häälega või mõtlen välja tobedaid tantsusid, kui kuulame raadiot ja nii aina edasi. Ma olen täiesti veendunud, et need, kes mind tunnevad ei usuks minust iialgi midagi sellist, ja muidugi ei kipu ma sarnaselt esinema ei kellegi teise kui ainult oma laste ees!

Ma arvan, et olen oma armastust lastele jaganud täies mahus ja siiani olen ainult sama nende käest vastu saanud. Milline erakordne tunne, kui lapsed tulevad ja panevad oma väikesed käekesed sulle kaela ümber ja kallistavad nii kõvasti kui jõuavad... Loodan, et suudan nendele alati pakkuda seda kindlust, et ma nende jaoks olemas olen ükskõik, millised mured neid vaevavad või vaevama hakkavad. Loomulikult annan endale aru, mis ees ootab - kaks teismelist noort neiut, aga praegu olen suhteliselt hästi Mariga toime tulnud, kuigi eks meil ole juba olnud olukordi, kus ta suu lukku keerab ja keeldub minuga suhtlemast. Tavaliselt lõpevad need vastuolud sellega, et ta siiski minu juurde tuleb ja me arutame, miks ta just nii käitus. Temas on palju sellist loomulikku uudishimu, mis lubab mul ilma keerutamata seletada, kuidas tema kehas hormoonid tantsu löövad ja kuidas proovida sellest üle olla.

Ilusat emadepäeva kõigile emadele ja vanaemadele!!!!

11.05.07

Raamaturiiul


Wendy Holden
„Simply Divine”
Raamat nendeks päevadeks, kui tahad lugeda midagi lõbusat ja lihtsat. Vahel on hea võtta kätte lugu, mille puhul ei ole vaja palju oma pead vaevata keeruliste pöörete ja käänetega, mis suuans sündmustik liigub; teadmisega, et kõik lõpeb hästi ja õnnelikult!

Stuart Kaminsky „Death of a Russian Priest”
Seekord leiavad sündmused aset Jeltsini-aegsel Venemaal. Taas kord lahendatakse paralleelselt kahte lugu. Peategelaseks inspektor Porfiry Rostnikov, kes proovib kõigi poliitiliste intriigide kõrval oma tööd teha ja vabal ajal loeb torulukksepa raamatuid, et oma naabreid nii tähtsa asja juures aidata.

Kevad


Oleme käinud väljas fotoapraadiga ning teinud pilte just-just lehte minevatest puudest ja põõsastest. Ilmad on soojemaks läinud, aga ilmselt on ikka oodata pisut jahedamat. Meie esimene kogemus siinsest suvest kuusteist aastat tagasi, on kõige eredamalt meeles. See sattus olema eriliselt soe suvi, kui mai algusest keerati soojakraadid kõrgele ning nii see jäi sügiseni. Võib-olla elasime eriliselt teravalt sellist sooja üle, kuna olime harjunud palju külmema kliimaga. Ainuke asi, mis meeldis oli hommikune teadmine, et pole vaja sooja kampsunit igaks juhuks õhtuks kaasa võtta, nii öösel kui päeval oli soe. Siiani naudin soojalainete puhul sooja õhtut - pimedaks läheb juba kella üheksa ajal - ja siis on see tõesti kottpime (välja arvatud linna tuled). Tore on istuda aias viinamarjade all ning (vahel) kuulata naabrite garaazhibändi harjutusi. (Ja bänd ei tee õnneks mitte rasket rokki.)

09.05.07

Rulluisud


Kui ilmad soojemad, siis saab alla isegi rulluisud ning juba vilunud sõitjad võivad algajatele oma oskusi jagada. Mari ja Kirke ja Toomas on juba mitu aastat seda lõbu harrastanud. Mina olen siiani keeldunud osalemast. Ma pole kunagi uisutanud - siiski, üks üsna nigel kogemus on mul noorest peast, ja nõnda ma siis arvan, et olen liiga vana alustamaks nii tavalise uisutamise kui ka rulluisutamisega. Ilmselt on mul kadunud julgus alustada millegagi, mis väga uus ja kuidagi ebakindlaid tundeid esile kutsub. Naudin niisama laste sõitu vaadates. Kummaline, kuidas vanemaks saades ei kipu enam nii kergesti sellist närvikõdi otsima. Aga olen kindel, et maailmas leidub väga palju neid, kes hoopis vastupidi mõtlevad.

07.05.07

Spiooniraha...


Siin on üks kummaline uudis Kanadast, mis näitab, kui tuhmid või ülipüüdlikud võivad olla USA spioonide kinninabijad.
Nimelt lasi Kanada mõni aasta tagasi välja 25 sendise, millel on punane mooniõis - see on kõigi nende sõdurite mälestuseks, kes maailmasõjas osalesid või langesid. USA kaitseministeeriumi töötajad, kes ametiasjus Kanadas, teatasid oma valitsusele, et mingid imelikud rahad ilmuvad nende taskutesse ja ei tea veel kuhu. Nad uurisid neid mikroskoobi all ning olid kindlad, et raha sisse on peidetud väikesed saatjad, mis edestasid nende asukohta ja ei tea veel mida. Selle asemel, et ehk mõne kanadalase käest lihtsalt küsida, mida see imelik raha endast kujutab, olevat asi väga suureks aetud, kuni lõpuks Kanada uurijad asjale jälile said, millest jutt käib... Oh, seda tarkust küll! Kas tõesti on mõttekas kasutada sellist ebakindlat asja liikumise jälgimiseks, kui jälgitav saaks väga kergesti oma niinimetatud raadiosaatjat mõnes poes ostudeks kasutada...

Kevadõhtu


Siin on lastepere pisikese lõkketule ääres vahukommidega (marshmallows) maiustamas. Lastele meeldib, kui need on just parasjagu pehmeks läinud ja ainult natuke pruunistunud. Mõni kogenum arvab, et komm peab peaaegu mustaks tõmbama, siis on õige see suhu torgata, aga me ei arva just palju sellest...

06.05.07

Maisitõlvik

Tore pühapäev! Ainult natuke külmavõitu...
Lapsed käisid koos sõpradega ujumas ja peale seda tulid kõik siia. Hanna, Katariina ja Mihkel koos Aivariga. Küpsetasime lõkkel maisi (mis just sel nädalavahetusel poodidesse ilmus - arutasime, kust täpselt ja jõudsime otsusele ilmselt kusagilt Lõuna-Ameerikast) ja vorsti. Ime-ime, Kirke sõi hea isuga vorsti. Olen vahel väga mures, millest ta täpselt toitub, sest aegaajalt peab lausa jõuga talle lusikahaaval toitu sisse suruma või siis kauplema, kui palju ta täpselt peab ära sööma!
Ja siis avastasid lapsed, et üks orav oli vahepeal salaja maisitõlviku pihta pannud (õnneks kellegi poolt puhtaks näritud) ja igaks juhuks puu otsa vedanud (äkki võtame veel käest ära). Jõudu sellel vennikesel jätkus, sest mais on ju pea sama suur kui tema ise!

05.05.07

Raamaturiiul


Lisa Lutz „The Spellman Files”

Tore humoorikas raamat noorest naisest, kes töötab oma vanemate eradetektiivide firmas ja kes on juba kaheteist aastasest peale nendele tööd teinud. Lisa Lutz'i esimene raamat ja ma loodan, et ta kirjutab veel mitu-mitu lugu samast sarjast!

Raamatukogus


Oleme pisut unarusse jätnud oma neljapäevased jalutuskäigud raamatukogusse - külmad ja halvad ilmad, püstoliklubi, haigused jne. Kuid siin on pilte sellest neljapäevast, nüüd kus ilmad paremad ja soojemad tuleme meie ka justkui urust välja pugenud!
Kirke on samuti usinamaks lugejaks hakanud, mille üle on meil kõigil hea meel. Mari neelab muidugi raamatuid nagu mina...

04.05.07

Hiigelmünt


Kanada lasi välja 10 kuldmünti (iga kaal 100 kg ja 99.999% puhtast kullast), mille väärtus on 1 miljon ja millest 3 on juba maha müüdud hinnaga 3 miljonit tükk... Nüüd saab Kanada uhkustada, et tal on olemas kõige suurem kuldmünt maailmas! Siiani on kõige raskemaks ja kõige suuremaks rahaks olnud ühe Vaikse ookeani saarel kasutusel olnud kivilahmakad (kõige suurema läbimõõt üle 2 meetri, kui mu mälu ei peta). Tegelikult oli Austrial siiani kõige suurem ja raskem münt. Kliki siia, et lugeda artiklit!
Siin on link Kanada rahakoja leheküljele!

Pangatöötajana tean, kui „raske” müntidega töötada on (vahel teen nalja, et rullitud sentidega võiks jõuharjutusi teha
- proovi tõsta karpi, milles on viiskümmend 1-sendiste rulli ja mille väärtus on ainult $25!) ja ootan päeva, kui Kanada otsustab kaotada 1 sendised, mille puhul hinnad ümardatekse kenasti ümmarguseks!

03.05.07

Raamaturiiul


Maureen Jennings „Does your Mother Know?”

Kanada kirjanik, kellelt siiani olen lugenud lugusid Viktoria-aegsest Torontost, kus inspektor Mudroch lahendab tolleaegsete oskuste ja võimaluste juures vargus- ja mõrvajuhtumeid. Huvitav on lugeda kohtadest, mis nüüd hoopis teisiti välja näevad.

See jutt viib aga hoopis Shotimaale, kus noor Toronto politseinik aitab lahendada kummalisi sündmusi ühel saarel ja samas leiab oma juured – ta ema kasvatas tüdruku üles üksi - väites, et kõik ta sugulased on surnud.


Peter Robinson
„Piece of My Heart”

Kanada kirjanik, kes kirjutab inglise politseiinspektorist Alan Banks'ist.

Siin on kaks paralleelset lugu - üks 60ndatest aastatest, teine selle sajandi algusest, mõlemad omamoodi seotud. Pani jälle mõtlema, kuidas meie elud võivad olla väikestest seikadest mõjutatud ning kui vähe me teame, mis meid ees ootab.


Stuart Kaminsky
„Death of a Dissident”

Moskva 1980ndatel aastatel. Nagu keegi on nimetanud, on väljaspool Venemaad kirjutatud teosed venelastest enamasti spioonilood, lood nendest, kes on vastakuti läänega. Kaminsky toob lugejateni pildi tavalistest inimestest, kelle mõtted ja tunded ei erine palju ükskõik kellest teisest terves maailmas.

Kummaline on ainult see, et kõigi nende sündmuste taustal, mis Tallinnas on juhtunud, kadus äkki huvi nende raamatute vastu, mis Venemaad puudutavad. Samas lugesin Mart Laari artiklit, milles ta rõhutas, et ei saa samastada venelasi selle väikese grupiga, kes linnas märulit lõi... Ma proovin...