Karateturniir

Mari võistles nii katas kui kumites hoolimata oma õnnetust õnnetusest. Alguses plaanis ta jätta vabavõitluse ära, kuid viimasel minutil otsustas ümber. Nagu ta hiljem seletas, ei tundnud ta üldse valu kui oli võistlemas ja kokkuvõttes läks tal päris hästi, arvestades, et nad tavapärase ekstra harjutamise jätsid enne võistlusi ära. Katas sai ta kolmanda koha ning kumites jäi neljandaks. Mari 'kiaid' (sõjahüüded) on väga valjuks läinud. Niipea kui kohtunik ütleb 'hazhime' (alusta), laseb ta ühe kuuldavale. Neile olevat õpetatud, et kohe peab vastase ära hirmutama.

Seekord läksime lastega varem ära (mis tähendas umbes poolt kaheksat, kohal olime juba poole kümnest hommikul), Toomas jäi veel mustade vööde võistlusi jälgima ning jõudsi päris hilja koju.

Siia otsa panen veel laste võistkonna kata, milles nad samuti medalitele ei tulnud, kuid tegelikult tegid päris hästi. Kolmas nende võistkonnas on Indiast pärit noor poiss, kes on klubis olnud juba paar aastat.

Siin on lühike kokkuvõte kevadisest turniirist. Nagu ma varem olen öelnud, mida kõrgemad vööd, seda raskem on jõuda parimatele kohtadele. Paljud on neist hulga varem alustanud karate trenniga, samas on palju neid, kes ära jäävad. Mul on endiselt hea meel, et tüdrukud tõsiselt karated võtavad.

Seekord ei jäänud siiski Kirke ilma medalita. Kui esimesed kolm saavad koju uhke karika, siis neljandale kingitakse medal kaela. Nii saigi Kirke kumites (ehk vabavõitluses) medali. Tegelikult on mõlemad kõvasti edasi arenenud, kui võrrelda varasemate videotega! Katas jäi Kirke kusagile allapoole, aga praegu ei tea veel täpselt millisele kohale. Nagu Kirke teatab, võistlus on 'for fun' - võitmine ei ole kõige tähtsam! Mitte nii nagu üks vene keelt kõnelev mamma oma lapsega pahandas. Vaesel lapsel olid lausa pisarad silmas. Kirke üks peamistest vastastest on tal hea sõbranna Alicia, kes on teises klubis ja keda ta tegelikult haruharva näeb. Alicia võitis kulla katas ning oli Kirkel esimeseks vastaseks kumites.