Siin on link uudisele, mis täna mitmel pool välja hüüti (ja siit saab vaadata seda youtube'i vahendusel). Nimelt tõi hai ilmale poja, ilma et ta oleks isahaiga kunagi kokku saanud. Nagu teadlased seletavad, on sama nähtust looduses ennegi täheldatud, kuid haikalade hulgas tähendab see ainult halba. Esiteks ei ole järglane sugugi väga tugev, et oma kaaslaste hulgas hästi vastu pidada (ikkagi puudub midagi isalt) ja teiseks näitab see, kuidas meie veed on liialt kalalaevu täis.
Minule tõi see uudis meelde pisikese seiga kord Eesti Koolist tagasi sõites. Ma ei mäleta, kust jutt alguse sai, kuid millegipärast hakkasid Mari ja Kirke midagi seletama, kuidas nad peavad voodit jagama. Kummalegi ei paistnud see idee väga meeldivat. Mari tegi siis suu lahti ja meenutas (kindlasti kiusu pärast), kuidas Kirke on minuga koos magama jäänud. Selle peale ei olnud Kirke suu peale kukkunud ja seletas väga tõsiselt: emmel ja minul on sama DNA, see ei tähenda, kui me samas voodis oleme. Mari jäi hetkeks vait ning juba ta seletas, kuidas Kirke Jaanikaga ühe teki all on olnud. Mina hakkasin naerma: Jaanika on neile samuti päris lähedane sugulane, kes mitu aastat meil aitas lapsi kantseldada (ja keda me peaaegu oma kolmandaks lapseks pidasime). Mari ei andnud alla ning jutustas Kirkest vanaema süles magama jäämas. Kirke oli juba targem, ning andis sama vastuse DNA kohta. Nüüd polnud Maril midagi enam öelda, kuigi ta proovis veel meie kunagist naabrit Evet panna ühte patta nendega, kellega Kirke koos uinunud on.
Omamoodi armas ja ootamatu on laste suust äkki kuulda sõnu või lauseid, mida sa ootad ainult mõne vanema inimese/teadlase käest. Kuidas nad vahel oskavad neid kasutada seal, kus sul endal kunagi pähe ei tuleks sama teha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)