14.05.07

Õnnetus


Panin siia Mari pildi, kus ta raamatukogust tulles rõõmsalt loeb. Tal on tihtipeale nina raamatus, aga samas on ta selline, kes, nagu ma hiljuti teada sain, valib pigem poistega kanuuga sõitma minemise tüdrukutega kuhugi lilli vaatama minemise asemel.

Täna olin kodus migreeniga, magasin oma tableti mõju all hommikust peale, kuni kella ühe ajal helistas Toomas, et koolist tuli teade. Mari oli oma näpud ukse vahele jätnud. Pidi olema väga verine ja võib-olla on isegi luud katki. Tom sõitis kohe kooli ning tee peal korjasid nad minu üles. Seisime siis haiglas kiirabi osakonnas, Mari nuttis, sidemesse mässitud käsi üleval, ja kõik ümberringi käis aegluubis. Õnneks oli vaid kolm inimest meie ees. Samas ei paistnud kellelgi just midagi kriitilist mureks olevat, aga ükski neist ei pakkunud oma kohta järjekorras loovutama lapsele, kes nuuksus minu najal. Oleks siis kasvõi mõni õdegi või muu haiglatöötaja midagi aktiivsemat teinud... Ühel momendil tundsin ise, et oma tableti ja migreeni mõjul kaob mul veri näost ning olen kohe kokku kukkumas. Sain siiski istuma enne kui ma haigla põrandaga tutvust jõudsin teha :)

Marile anti ka mingit valuvaigistit, mis ta tuju pisut paremaks tegi. Tal oli ainult raskusi tableti alla neelamisega. Lõpuks näris ta selle katki ning üks kena õde tõi talle õunamahla, et tableti kibedat maitset suust ära saada. Tom tegi Mariga nalja ning nad arutasid muuseas, miks täpselt tableti mõju temas rõõmutunnet tekitas. Ta on koolis hiljuti narkootikumide kohta teadmisi ammutanud ning oskas nüüd paralleele tõmmata. Loodetavasti tähendab see seda, et ta kunagi nende lõksu ei lange. (Üldiselt pean ütlema, kuna siinne ühiskond taunib päris tugevalt sellist väiksematki pahet nagu suitsetamine, siis noorte hulgas pole palju sigarettide tõmbajaid. Sattusin hiljuti kuulama pealt paari tudengi vestlust metroos. Ühe juured olid Ida-Euroopast ja ta meenutas oma külaskäiku sinna ning ta rääkis kui kole, paljud noored (ja vanad) suitsetavad ning keegi ei hooli oma tervisest.)

Mari saadeti röntgeni ning peale seda kui olime sellest hetkest peale kui haiglasse saime üle kahe tunni oodanud (kusjuures Tom oli sunnitud vahepeal lahkuma, sest Kirke pidi koolist ära tooma), ilmus kohale arst, kes teatas, et luud on terved - röntgeni alusel ning palus mul verine side eelmaldada. Nägin nüüd, kuidas Mari keskmise näpu peal ilutses sügav haav. See õmmeldi kenasti kinni. Mari oli tubli, oigas ainult natuke, kuigi nägin, et tal oli väga valus. Siis andis arst mulle mõned plaastrid ning teatas, et võin haava ühega katta ning palus seda iga kolme päeva tagant vahetada. Üheksa päeva pärast läheme oma arsti juurde niite eemaldama. (Muide ta küsis, mis keeles me räägime, kas ungari. Ütlesin, ei, aga et ta ei pannud väga mööda...).

Selline on siis paljukiidetud tasuta arstiabi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.