Pidu Toronto Tartus

Möödunud laupäeval sattusin Tartu College'isse pidule. Välis-Eesti Muuseumi VEMU tuluõhtule oli kutsutud Tartu Ülikooli raamatukogu direktriss, kelle abiga pidime Tartu vaimu otsima. Ta küll isiklikult ei jõudnudki kohale (juba kolmandat korda), aga vähemalt saime videopildi vahendusel tema ettekannet kuulata. Päris huvitavaid seiku tõi ta Tartu kohta välja. Tartust oli ka muusikalise ettekande meile tooja - Jarek Kasar (kes küll elab nüüd Tallinnas, nagu aru sain), ning toidu valmistas siinsete usinate abikäte toel Joel Ostrat. Tunnistan ausalt, et viimase pärast ma ehk sinna kõige rohkem kippusingi. Sest ega naljalt ei saa sellist eesti gurmeetoitu siin Kanadas maitsta, rääkimata Eestis söömisest. Aga kui see peaaegu et koju kätte tuuakse, siis miks mitte natuke end tuulutada. Olin seekord päris üksi, kuigi arvestades, kui tuttav meie kogukond minu jaoks on, siis pole ma tegelikult sellistel üritustel kunagi üksi. Lõpuks istusin kõrvuti panganõukogu kauaegse liikmega. Meil lapsed peaaegu sama vanad. Tema poeg õpib arstiks, tema õepoeg (töötas minuga natuke aega pangas ülikooli kõrvalt) oli ju Mariga samal kursusel, ning tegeleb nüüd tarkvara insenerina. Ei erine palju Mari karjäärist :-)

Toidu kohta võin küll öelda, et väga maitsev oli! Kuigi kohalike jaoks ehk pisut eksootiliste lisanditega. Tikrikaste pole tegelikult väga tavaline Eestiski. Kes serveeriks seda valge kalaga?! Mõni arvas, et midagi avokaadost tehtud. Meil läks ka paari vanema prouaga lahti arutelu, mis see tikker siis õieti on. Tikerberi ja karusmari tundusid palju tuttavamad. Kuigi ükskõik mis pidi ka marja nimetada, siis siin seda aiast naljalt ei leia (välja arvatud meie aiast). Riivitud leivale oli staarkokk lisanud ebaküdooniat, mis andis eriliselt huvitava maitsekombinatsiooni. Ning kaunistusena oli kasutatud näiteks sibulaseemne idusid. Veisepõsk pearoana sulas lausa suus. Kuigi jällegi... üks vanem proua isegi ei puudutanud seda meie lauas. Ütles, et kõik, mis peast tuleb, ei kõlba süüa. Me siis sosistasime vaikselt oma lauanaabriga, et oh, taevas küll. Seal on ju nii palju head. Muidugi erilisel maiusena keel. Aga keelt ei puuduta mu lapsedki sõrmeotsagagi, kuigi me Toomasega aegajalt ikka sööme. Viimaks magustoiduks "lihtne" vahukoor vahuveini, toorjuustu ja lilledega.

Olin end kenasti "lille löönud". Ei saa ju mingite liibukatega ja pisut plekiliste pluusidega (mu igapäevane riietus tänapäeval) pidulikule õhtusöögile kohale minna. Tegin isegi Mari toas pilti, aga nüüd jääb mulje, nagu oleks mu riietus siiski plekiline. Ei ole, ainult peegli peaks nüüd kohe ette võtma ja läikima lööma :D Siin Peeter Põldre fotod (alumine laenatud ka tema käest, olen fotol seljaga kohe punase nokamütsiga vanaproua taga)

Siia veel väike ülevaade toitudest. Hea, et mu kõrval istuv proua kogu aeg pildistas, muidu oleks unustanud ise fotot tegemast :-)

Joel Ostrati kohta pean ütlema, et ta on suurepärane esineja. Sõnadest tal puudust ei tule. Ma muidugi arvasin, et Eestist kaasas olnud noor naine on ta abiline. Oh, mind naiivitari :-) Hoopis elukaaslane. Hiljem sain kelleltki teada (ta rohkem kursis kes-kus-mis Eestis), et lahus oma naisest, kellega neil ühine laps. Aga eks igaüks ela oma elu nii nagu nad ise heaks arvavad. Kuigi ma vahel ei saa aru, miks väga noored naised nii palju vanemate meestega koos on. Aga see olen ainult mina ;-)

Teine hea esineja on loomulikult Jarek Kasar (ning seda mitte ainult oma lauluhääle poolest, vaid ka kogu jutuga, mis ta siis laulude vahele lükib). Läksin tegelikult tema pühapäevasele kontserdilegi kohale. Suuresti ka sellepärast, et küpsetasin sinna kringli. Enamasti torman küll edasi, aga seekord vedasin Toomase kaasa ning jäime esinemist kuulama. Pean tunnistama, et mul on tegelikult üsna kahju, kui vähe eestlasi tuleb siin välja selliseid asju vaatama. Eriti noorem seltskond, või need, kes me siin hilisemad tulijad. Ei teagi, miks nad nii nirud osalejad on. Kas tõesti ei jõua info nendeni, sest piletihinnad ei ole sugugi kallid (umbes 20 dollarit, et siis 13-14 eurot). 

Jarek Kasar lubas publikul oma lemmikpalu küsida. Kui ta poleks juba Kirsti laulu laulnud, siis oleksin seda palunud :-) Läksin pärast ütlesin talle, et maailm on väike, sest Kirsti on juhtumisi mu väga hea sõbranna tütar. Kes küll enam Reykjavikis ei ela. Mulle meeldib Jareki laulustiil, kuigi ilmselgelt on tal võimet laulda nii nagu näiteks Koit Toome või mõni muu. Seda demonstreeris ta ka meile. Saatis ka pisukese terava noole Eurovisiooni tralli poole. Aga ma ei saa sellest eriti aru. Kindlasti on neid, kellele see ei istu kohe üldse, aga vahel tundub kogu asi natuke hapude viinamarjade moodi. Mida ma ei ütle siiski kõigi kohta, sest on neid, kes jäävad oma stiilile truuks, ning tahavad kulgeda omas maailmas. Samas miks mitte lasta teistel sellest rõõmu tunda. Ma ei võta seda juba ammu mingi võistlusena, sest igaühe maitse on nii erinev. Minu jaoks on see suur pidu muusikutele, võimalus erinevate maade artistidel kokku saada, tutvusi luua, sõpru leida, ning uusi projekte alustada. Miks mitte! Ja kui siis inimesed eri maadest näpud valusaks toksivad, et oma häält ei tea mitu korda anda, mis siis ikka. 

Eks need billboard top laulud ole ka siiski üsna suvalised, kui palju mida kuulatakse (ehk võrdlusena kui mitu korda sa oma hääle annad), kui hea promo taga on, kui palju on sinu moodi maitsega inimesi. Vahel ma satun mõne väiksema tegija peale, ükskõik kas suurest või väikesest riigist, ning nende laul võib nii väga meeldida, et pigem kuulaks seda, kui top kümmet. 

Ma muidugi jõudsin siin oma jutuga lõpuks Eurovisioonini ning meie lauluni. Tunnistan, et kui kuulasin Eesti Laulu lugusid, siis Puuluup/5 Miinust olid kohe järjekorras nr üks. Toimetasin köögis ja kui lugu lõppes, kerisin kohe tagasi. Ja seda päris mitu korda. Miski asi ei kiskunud järgmisi kuulama, sest see meeldis nii väga :D Loomulikult olin väga rõõmus, kui nad eile edasi pääsesid. Ma küll kogu saadet ei vaadanud, enamus lauludest jupikese, aga kui Eesti

Z omani järg jõudis, siis mõtlesin, milline elevus ja rõõm saali täitis. Hoopis midagi muud kui teised, isegi teised "naljalood". Edu neile. Meenutuseks hoopis see, kui Puuluup oli eelmisel aastal Torontos ja siinses suures muuseumis esines.

Aastavahetus

Uus aasta ongi käes ja mul võttis ikka natuke aega, et päriselt arvuti taha istuda ning kirjasulg kätte võtta :-) Seekord oli meie aastavahetus suhteliselt rahulik, sest ainult noored pidutsesid. No ma ei tea, mis neil viga on, et nad seda suuremalt ei oska teha :D Tegelikult ma ei imesta. On sellised rahumeelsed noored, kellest pooled isegi alkoholi ei tarbi, lisaks ainult viis inimest kohal. Mängisid hoopis lauamänge ja vaatasid õudukat. Ma küll torisesin, kas peab nii õudseid asju vaatama. Aga siis teatasid mu enda lapsed, et sinu süü! Mina olevat neile selle kombe sisse juurinud. 

Tuletasid mulle meelde, kuidas ma ühel sellisel peol lastele "Orphan" filmi ette panin. See, kus peategelane Eesti juurtega ning mille puhul ma pisut kaasa aitasin siin Torontos eesti keele osas. Filmi tegijad otsisid eesti keele rääkijaid Eesti Majast, oli vaja kedagi, kellel pole liiga tugevat eesti keele aktsenti, lisaks istusin ühe näitlejaga maha, kellega harjutasime just aktsendiga kõnelemist. Ma ei saanud rikkaks selle eest, ainult kena lillekimbu :D! Mul tuli laste jutu peale meelde küll, kuidas soovitasin arvasin, et neile võiks meeldida. Minu meelest polnud film küll liiga õudne. Võib-olla ainult natuke. Igal juhul ongi nad just selle filmi vaatamisest alates vana aasta viimasel päeval sama traditsiooniga jätkanud. Nojah... mida ma ikka oskan selle peale kosta.

Ise võtsin õhtut hästi rahulikult. Välja arvatud, et tegin valmis lasanje ja küpsetasin küpsiseid ning juustusaiu. Mu neiud torisesid omakorda, et ma pidin ju mitte midagi tegema :-) Vahepeal mängisin kassiga ning siis läksin hoopis oma teise pere kasse vaatama, kuna nad Eestis on. Metroos oli alates 7 õhtul "lahtiste uste päev". Hommikuni saab tasuta sõita. Igal aastal on suudetud sponsoreid leida, kes selle kinni maksab. Ja minu meelest hea mõte, sest miks ilmaaegu purjus peaga rooli istuda. Õhtul hakkas viimaks lund sadama. Nii et tegelikult oli ju mul kena jalutuskäik. Mingi hetk mõtlesin, kas sõidan korraks kesklinna, aga istusin siiski rongile, mis mind koju viis. Lapsed mul pahandasid siis kodus, miks ma nõnda vaikselt ära läksin. Ma nimelt saatsin neile peale koerte väljaviimist ainult sõnumi, et mind pole natuke aega kohal :D

Kui viimaks kesköö saabus, siis tõstsime klaasid, ning pool tundi hiljem pugesin juba linade vahele. Õieti klaasid tõstsime ka kell 5, mis ajaks sõbrad kohale olid tulnud. Ühele Aasiast pärit noormehele õpetati siis, kuidas eesti keeles head uut aastat soovida :-) Noored olid kaheni üleval, Mari koristas veel ning läks alles 3 ajal tuttu. Ma ei kuulnud mitte midagi!

Toidu osas veel nii palju, et ma olin liiga usin oma lasanjega, sest seda ei söödud kõik ära. Soojendasime veel mitu päeva peale seda endale õhtusöögiks, aga siis tundsin, et aitab. Osa panin Toomase jaoks sügavkülma ja ülejäänust keetsin suppi! Esimest korda võtsin sellise asja lasanjega ette :-) Tulemus oli tegelikult väga hea (lisasin porgandit ja kapsast). Sest õnneks meile meeldib suppi süüa. Hetke ajel ostsin ka poolakate poest Eesti musta leiba, aga nojah... kui ise leiba küpsetada, siis ausalt öeldes ei maitse ükski enam nii hea kui enda oma :D Väga võimalik, et ma pole lihtsalt veel suutnud leida seda õiget (kas seda isegi on??). Aga kuna olen Kanadas, siis ega mul selleks otsimiseks suurt võimalust pole ka. Imelik, et mõnda leiba, mida varem hea meelega Eestis olles ostsin, ma enam ei tahagi.

Aga uus aasta ja minu ootused. Muidugi soovin uuelt aastalt kõigepealt sõja lõppu. Möödunud aasta läks ikka üsna palju selle tähe all mööda. Kuigi mingist hetkest suvel pidin siiski tagasi tõmbama, sest hing lihtsalt ei jõudnud kõigele kaasa elada. Loen Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Igor Taro ülevaateid ning toetan igakuiselt Kyiv Independent ajakirjanikke väikese summaga. Ukraina käsitöölistelt olen Etsy kaudu samuti mõningaid asju muretsenud. Ja ilmselt jätkan sellega. 

Tore kogemus oli keelesõbra programmiga ühinemine. Mille kaudu on mul nüüd Eestis üks moldova/vene juurtega sõbranna tekkinud. Me saime suvel kokku ning jutustame endiselt, mis sest et maikuus pidid viimased vestlused toimuma. Tänu samale programmile panin ette keelt harjutada ühele Ukrainast tulnud nelja lapse emale, kes Eestis varjupaiga leidnud (tegin temaga intervjuu Eesti Elu ajalehele). Temaga tekkis vahepeal üks auk, aga nüüd uuel aastal oleme jälle ühenduses. Ta õpib B1 eksamiks, ning kurdab, kui raske ikkagi eesti keele grammatika on. Praegu on tal käsil mitmuse osastav :-) Õnneks on ta tööd saanud raamatupidamisfirmas. Kuigi kurdab, et kõik räägivad temaga vene keeles, nii et praktikat on vähe. Probleemiks on lisaks aja vähesus, sest peab samal ajal vaatama, et lastega kõik hästi oleks. 

Minu enda töö osas "läksin" tagasi panka tööle. Aga ainult osaajaliselt, ning ma pole väga kindlate tundidega seotud. Teen nii palju, kui aega on. Kuigi aasta lõpuks on tekkinud mingi uus väsimus. Sest olen ilmselt liiga kohusetundlik, ning lasen end mõjutada sellest, mis veel vaja teha (st kusagil ajusopis toimub mingi närimine). 

Käin ikka nüüdseks 7-aastaseks saanud pisipreilil koolis vastas, ning vahel ka mõni tund enne seda ta pisikest õde hoidmas. Olen oma jah-sõna öelnud, et kui ema tööle läheb, siis olen valmis juba hommikuti kohal olema. Ma olen küllalt kohanud imestunud pilke ja küsimusi, miks ma healt panga/palgatöölt ära tulin ja lapsi hoidma hakkasin, aga just seda ma tahtsingi teha. Sest see annab mulle endale nii palju rohkem tagasi. Olen kindlasti õnnelikum.

Sügisel sattusin poolkogemata siinse eestlaste kogukonna jaoks kringleid küpsetama. Mis on selline kahetine asi. Mulle meeldib küpsetada, ning taigna sõtkumine on kuidagi eriliselt mõnus tegevus, aga olen enda suhtes väga kriitiline. Mitte alati ei anna ma kringlit üle tundega, et tuli hästi välja. Kuigi siiani pole õnneks keegi tulnud ütlema, et see kuhugi ei kõlvanud, hoopistükkis tellitakse uuesti. Samas õnneks mitte liiga palju, sest ma ei taha, et kogu asi tööks muutuks. Juba ongi mul kaks küpsetamist jälle ees.

Ja muidugi loodan, et ilmun siia lehekülgedele vahetevahel :-)

Halloween ja kõrvitsaparaad

Toomas siin juba kirjutas Halloweeni algupära kenasti lahti (ja meie peost ka). Mul polegi muud lisada, kui et pidu sai taas kord peetud. Traditsiooniliselt olime taas kord kodust ära, Mari ja Kirke sõbranna  sünnipäeva puhul ka. Nagu ikka. Arvutasime, kui kaua me seal käinud oleme. Ja kuigi võiks tõesti arvata, et olime lastega juba 28 aastat tagasi seal, siis esimene ühine jooksmine oli tõenäoliselt siiski 24 või 25 aastat tagasi. Kõrval kõige vanem pilt, mille leidsin. Paremal üleval Mari, all vasakul Kirke. Mari kõrval sünnipäevalaps (kellel küll paar päeva hiljem päris sünna on).

Ühte või teistpidi on ikkagi see väga pikk aeg igal aastal samal ajal kokku tulla. Võib olla, et keegi on meist siiski tulemata jätnud, aga mõni pere "esindaja" on kindlasti olemas olnud. Ja ma pean ikka ütlema, et mida aasta edasi seda rohkem hindan seda pidu. Just sellepärast, kui palju rõõmu ja põnevust see kõigile pakub. Või vähemalt neile, kes sellest õhtust hoolivad. Ma tean, eestlastel on olemas oma mardi- ja kadripäev, mis võiksid ju sama mõõtu olla. Kuid ei ole. Isegi siis kui me väikesed olime, ei käidud ju massiliselt uste taga koputamas. Olime ühed väga vähesed. Millest oli nii siis kui nüüd tegelikult kahju. Sest lahe oli muundunud minana ringi käia. 

Muidugi on paljud teised maad (kaasa arvatud Eesti), kus Halloweeni komme üsna võõras, kurjalt Ameerikamaa poole vaadanud, et jälle tungib midagi halba sealt peale. Aga ma ei oskagi öelda, kas peaks kuri olema või mitte. Alates sellest, et traditsioon ise pole üldse algselt ju sealt pärit, vaid immigrantidega uuele mandrile kaasa toodud (eriti 19.sajandil saabunud iirlaste ja shotlastega). Kusjuures kogu kombestik kujunes ühel hetkel üsna karmiks. Kui pererahvas midagi kaasa ei andnud, siis võis järgneda mõni "trikk", mis sind sugugi ei rõõmustanud. Olen lausa terve raamatu selle kombestiku kohta kunagi lugenud. Nii võis mõni ihnuskoi avastada munadega määritud ukse või akna, või äärmuslikel juhtudel näiteks oma vankri talli katuselt leida. Kuna asi hakkas väga käest ära minema, siis prooviti kogu asja rohkem tasandada. 

Kaasa arvutud "trick or treat" - "komm või pomm" hõikamine, et inimestele meelde tuletada, et parem ikka midagi pakkuda. Lõpuks kujuneski nii, et põhilisteks jooksjateks said lapsed (varasemate noorte täiskasvanute asemel), ning kogu asi muutus leebemaks. Kindlasti aitas kaasa nutikate kaupmeeste lähenemine. Rohkem reklaami ja meelitamist maiustusi ostma või kaunistusi muretsema. 

Sel aastal käisin lõpuks ja vaatasin ka üle, mida kujutab endast kõrvitsate paraad. Teadsin, et see toimub, kuid polnud kunagi kohale jõudnud. 2004.aastal Torontos Sorauren pargis peeti esimene selline (just sinna ma ka sammud seadsin). Inimesed toovad oma ilusti kaunistatud kõrvitsad koos küünaldega pargi teede äärde, ning kõik, kes aga soovivad, võivad käia ja imetleda teiste fantaasiat ja kunstioskusi. 

Tänaseks võib 1.novembri õhtul jalutada väga paljudes Toronto parkides ning saada osa päev peale Halloweeni justkui omamoodi kõrvitsapeost. Kõik kohale toodud kõrvitsad lähevad komposti või hoopis loomaaeda söödaks. Proovisin leida, kas mujal linnades ka midagi sarnast tehakse, ning paistab, et Kanadas on kindlasti teisi kohti veel. USA kohta aga ma ei leidnudki midagi. Muidugi on enne halloweeni igat sorti kõrvitsafestivale, kus siis saab ka endale kõrvitsaid muretseda, aga tundub, et pidu lõppeb 31.oktoobri õhtuga kohe ka ära. Mul võib ka mitte õigus olla, oleks huvitav teada, kas tõesti nad seda ei tee.

Minu lemmikuteks olid kindlasti need kaks kõrvitsat, kuigi tegelikult oli ju hulganisti neid, mis väga laheda lahenduse saanud. Alumisel on natuke halvasti aru saada, aga ämblikumaja sees on üks väike inimesekujuke ämbliku haardes.

Ning siia jutu lõpetuseks lühike video, vaadake kindlasti lõpuni, nagu armastatakse öelda ;-)

Võšõvanka päev Torontos

Rahvusvahelist võšõvanka päeva hakati tähistama aastal 2006. Eestlasteni jõudis see ilmselt eelmisel aastal. Või vähemalt nendeni, kes Ukraina uudiseid pidevalt jälgisid. Eesmärgiks on säilitada ukrainlaste traditsioone ja kanda üks kord aastas üheskoos üle maailma nende tikitud rõivaid. Eesti keeles on see kenasti nimetatud rahvustikandipäevaks. Mul jäi silma, et laupäeval toimub Vabaõhumuusemis sellekohane üritus.

Torontos on maikuu kolmandal neljapäeval korraldatud väike paraad mööda Bloori tänavat. Läksin minagi eelmisel aastal sinna kohale. Tol korral oli seljas Läti Majast saadud t-särk, millel Balti riikide ja Ukraina lipud moodustavad ka ilusa mustri. Aga siis juba tekkis soov, et mul peaks ka üks ukraina tikitud särk või kleit olema. Ja loomulikult Ukrainast. Lõin siis aga jälle kord Etsy lehe lahti, sest olen iga oma ostuga proovinud nii palju ukrainlasi toetada kui võimalik (õnneks ei pane Kanada tollimaksu peale Ukrainast saabuvatele pakkidele). Ja siin ma siis olen, oma ukraina tikanditega kleidikeses. 

Kuna tänapäeval on levinud arvamused, kas ikka võib mõne teise rahva rõivaid kanda (algas Ameerika põlisrahvastega), siis tekkis minuski mõte, kas teen ikka õigesti. Aga kui mu ukrainlastest sõbrad selle heaks kiitsid, siis kadus igasugune kahtluseuss. Neil on hoopis hea meel näha, et inimesed toetavad neid ja pole unustanud. Möödunud aastal oli isegi üks intervjuu TV3s inimesega, kes tõi neid tikitud särke Eestisse, et ka eestlased neid näiteks suvel kannaksid. Jälle sama asi, et me ei unustaks. Kanadas kandsid parlamendiliikmedki ukraina särki. Ning terves riigis toimus lugematul arvul sellekohaseid üritusi.

Mina olin muidugi eile kenasti platsis koos kümnekonna eestlasega (üks peaaegu poolkogemata, kui oli oma kontorist välja tulnud ja avastanud, et tal pole lootustki pargitud autoni jõuda). Lisaks lehvisid teiste Balti riikide lipud. Gruusia oma jäi silma, aga ka üks, mida ei osanud kohe paika panna - valge-punane-valge. Tuleb välja, et see on valgevenelaste oma, nii nagu sõjavastaste venelaste ilma punase triibuta lipp. Metroost välja tulles sammus mulle vastu mustlasevälimusega vanem naine, kes ühes slaavi keeles midagi kurjalt seletas. Vene keele oskus aitas tabada sõnu ukrainlastest kui röövlitest. Nii et selliseid tegelasi jätkub ka siiapoole ookeani.

Rongkäik algas Jane peatusest ja jõudis High Parki välja, umbes 2 kilomeetrit kõndimist. Üks sõiduteepool oli meie jaoks suletud. Vastutulevad autod tuututasid ja inimesed sees lehvitasid. Pean ütlema, et eelmisel aastal oli tänaval tegelikult rohkem neid, kes oma pahameelt ja viha ukrainlaste suhtes väljendasid. Ilmselt on nüüdseks paljudel pilk selgem, millega veremaa hakkama on saanud.

Koguneti Lesya Ukrainka mälestussamba ümber. Ta oli 1875.aastal sündinud ukraina poetess Larysa Petrivna Kosach-Kvitka, kes juba varases nooruses hakkas ukraina keeles luuletusi kirjutama, Ta kasutas varjunime, sest tema hilisemad tööd ei meeldinud muidugi valitsevale kihile. Mõtlen siin kohe Lydia Koidula ja ärkamisaja peale.

Mul on siin veel üks pilt kahe ukrainlannaga, kellelt palusin luba koos poseerida. Ega nad vist väga hästi inglise keelest aru ei saanud, aga olid nõus minuga pildile tulema. Ma kandsin oma eesti kampsunit, et natuke kahte kultuuri kokku viia :-) Ja lõpetuseks veel lühike video. Sealt võib tabada mõne eestikeelse sõna.

Euroviisut ja emadepäev

Ma alustan ikkagi laupäevast, kui hästi palju rahvast üle maailma lauluvõistlust kuulama-vaatama hakkas. Arvestades, kui palju Soome oma laulu eest rahvalt punkte sai (mitte žüriilt), siis kõlas ilmselt cha-cha-cha nii mõneski kodus juba hommikust peale :-) Kuigi... kui Mari oma Soome sõbralt uuris selle laulu kohta, siis arvas sõber, et see pole laul ega midagi. Ja miks mina tahaks võitu Soomele. Aga näed siis, tahtsin küll. Mitte et laul oleks mingi super-luks olnud. Kaugel sellest. Kuid selles oli nii palju rõõmu ning lahedat meeleolu, mis kandus kuulajanigi. Ja eks omajagu trotsi ka, et ei pea olema mingi viimseni ära lihvitud jumaliku häälega laulja, kes sinna suurele lavale pääseb. Igal juhul oli mul kahju. Eriti veel sellepärast, et rootslannast võitja lugu oli justkui pisut muudetud koopia tema eelmisest võiduloost (mulle millegipärast ei meeldinud see tolgi korral, olgem ausad ;-) 

Seekordsetest tooksin välja hoopis Prantsusmaa - laulja muide Kanadast, aga see polnud põhjus teda kuidagi esile tuua ;-) ja Tshehhi, mis minus helisema jäid. Ehk veel mõni, kuid ma pole eriti neid lugusid enne võistlust kuulanud, nii et ei saa palju selles osas kaasa rääkida. Mõni pahandab punktide panemise osas, et muusikutest žüriid võiks ära kaduda, ning ainult rahva sooviga arvestada. Aga ilma selleta poleks Alika nii kõrgele pääsenud. Nii et võta kinni... Kokkuvõttes võiks öelda, et rootslane unustatakse vist varsti, kuid Käärijat ootab ilmselt ees suurem tuuritamine mööda maailma. Või vähemalt tahaks loota. Lisaks laulame ilmselt veel aastate pärast cha-cha-cha.

Mul on siin kaks fotot mu tüdrukutest, kuid nendest pole enam mulle võistlusele kaasaelajaid. Nad kohe üldse ei hooli sellest. Avastasin hoopis, et pisipreili, kellega olen iga päev peale kooli paar tundi, kuulas minuga suure rõõmuga eelvooru. Nüüd tean, kes mul seltsiliseks võib tulla :-)

Aga emadepäev algas mul tavapäraste pannkookidega. Mari oli taigna juba eelmisel õhtul valmis teinud, ning lisaks veel steigid kuivmarinaadi pannud. Insenerina oli tal kõik täpselt järgi uuritud, mida tegema peab. Isegi eksperdist sõbraga konsulteeritud, sest kihk oli suur proovida ise midagi sellist valmistada. Väike paanika tekkis, kui tuli välja, et minu lihatermomeeter on otsad andnud. Sest temperatuur olevat hirmus tähtis pooltoore steigi küpsetamiseks. Ei aidanud mu katse Mari maha rahustada, et saame ka ilma hakkama. Et ainult koogiküpsetamisel on temperatuur ja kogused väga olulised. Lõpuks läksid nad Kirke juurest läbi, et uus termomeeter tuua. 

Kõik lahenes, ning valmis liha maitses suurepäraselt (välja arvatud, et soola sai õige pisut liiga palju, siiski vähem kui steigi soolane hind). Ma jõudsin Marile seletada, kuidas loomaliha eestlase söögilauale eriti ei jõudnud, ja kuidas meie meeled trimmitud sealiha peale. Tahtsin teda natuke ette hoiatada, kui me äkki krimpsus nägu teeme :D

Kuna aga laps ise seda steiki tahtis proovida teha, siis laps peab seda ka saama. Lõppotsus oli, et miks mitte aegajalt tõesti uuesti niisugust steigiõhtusööki pakkuda, mida restoraniski ei saa (või kui, siis kolmekordselt soolase hinnaga). Ega muidu ei saa steigieksperdiks, kui ei harjuta. Kirke oli ka väga nõus iga kord degusteerima tulema.

Siin väike video toidutegemisest:

Tore, kui me nõnda vahel ikka kõik koos oleme. Kuigi ega see nii keeruline ka pole, sest Kirke elab jalutustee kaugusel. Seekord mahtus veel emadepäeva sisse Kirkega poodlemine, mis meile hästi sobib, sest me ei armasta kunagi kauplustest liiga kaua aega viita, ning Tom ja Mari käisid ronimas. Oli selline päris tegevusrohke emadepäev meil.

 

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

Teinegi laps täisealine...

Ja nõnda see aeg ongi läinud... Pesamunast on jõudnud ikka, mil võiks täiesti rahumeeli oma teed minna. Õnneks siiski veel ei lähe, st küll rohkem emme-issi rõõmuks :)  Huvitav on olnud ka näha, kuidas põhikoolist leitud sõpradest on järgi jäänud õieti vaid üks, see kellega me Eestis käisime eelmisel aastal. Tegelikult veel üks, aga temaga saavad nad harvemini kokku. Tähtsamaks on saanud gümnaasiumist leitud uued sõbrad. Kes ka tänase sünnipäeva puhul külla olid kutsutud. Tegime elamise-olemise hästi lihtsaks. Tellisime pizzat ja kuna Kirke pole meil üldsegi koogimaias, siis valmistasin talle hoopis jäätisetordi. Kiiruga leidsin soovituse, kuidas ära kasutada küpsisejäätised. Vaheldumisi nendega võib panna näiteks erinevaid jäätiseid, või hoopis vahukoort või koorekreemi. Mina panin vanilli- ja shokolaadijäätist. Peale raputasin purustatud Oreo küpsiseid. Oleks võinud veel näiteks valge jäätise või vahukoorega katta, aga jäi selline nagu oli :) Maitses ühte või teistpidi väga hästi! Arvan, et küpsisejäätise asemel võiks hoopis tavalisi küpsiseid panna! Huvitav, kuidas oleks õhukeste vahvlitega...

Õnnesoovid ka mu õele, Kirke tädile, kes samal päeval oma pidu peab :)

Sünnipäev

Kirke hea sõbranna, kes meiega eelmisel aastal Eestis käis ja kes vabal ajal iseseisvalt eesti keelt õpib, tähistas laupäeval oma sünnipäeva.

Tema ja veel üks koolisõber tulid väikeseks peoks ja koogisöömiseks meie koju. Ema kasvatab teda üksi ning on laupäeviti pikad päevad tööl. Nagu ema hiljem ütles, oli tal hea meel, et tütar sai päeva sõprade seas veeta.

Küpsetasin shokolaaditordi, sest Kirke arvas, shokolaadiga ei saa asjad kunagi viltu minna :) Ise ma ei ole nii suur shokolaadikoogi sõber, aga lastele siis ikka küpsetan. Kirke luges mulle ette, mis järjekorras talle küpsetised ei meeldi. Kõigepealt muffinid ja tassikoogid, siis koogid ja lõpuks küpsised (st viimaseid sööb ta kõige parema meelega, ülejäänud võivad tema jaoks olemata olla, kuigi väikese mööndusega shokolaadi osas). Kook sai üllatavalt hea, isegi minu jaoks :D  Vahele panin aprikoosimoosi ja peale vaarikaid. Lisaks vahukoort, mille sisse segasin sulatatud trühvleid. Avastasin, et neid on meil külmkapis seismas ja keegi neid ei söö :P 

Leidsin isegi 18 küünalt, mille ärapuhumisega neiul paras tegemine oli. Kook maitses kõigile, kuigi lõpuks vaatasin seda ja mõtlesin, kas pean nüüd kõik ise ära sööma :)  Õnneks olid mõlemad tüdrukud nõus, kui panin ette, et lõikan järelejäänud koogi pooleks ning panen kummalegi kaasa.

Tegime väga erilise kingituse neiule - ostsime talle sülearvuti. Kogu lugu on pisut omamoodi keeruline, ega me igale ka nii kallist kinki ei saa teha :)  Aga eelmisel aastal, kui tüdruk meiega Eestisse tuli, andis ta ema suurema summa tema kulude ja minu vaeva katteks. Ei tahtnud ma sugugi seda vastu võtta, kuid tean, kui tundlikud on aasialased raha osas. Mõte oli peale reisi raha tagasi anda, kuid kuidagi ei tulnud sobivat momenti ja teadsin, et ta ei võtaks seda niikuinii vastu. Nõnda tuli mul mõte, et ostan tütrele arvuti, sest seda oli tal hädasti vaja (sügisel alustab Toronto Ülikoolis õpinguid). Mu ülejäänud pere kiitis mõtte heaks :)  Kink sai siis sünnipäeva ja koolilõpu puhul üle antud. Ema muidugi helistas õhtul ja oli väga tänulik, kuigi arvas, et ei saa ikka seda vastu võtta, sest see on liiiiiga suur kingitus. Ma loodan, et sain ta kenasti ikka maha rahustatud, ja ta ei tunne end mingi tänuvõlglasena. Sest mul on lihtsalt hea meel, kui sellel neiul ikka hästi hakkab minema :)

Pulmakellad

Täna jõudsime oma abieluteel 28-nda verstapostini. Tänapäeval soovitatakse kinkida sel puhul orhidee, eks näe, kas mu kollektsioon kasvab :) Paari aasta pärast peaks siis pärlid saama :P  Fotol on mu üks kahest sõrmusest, mida iga päev kannan (teine on abielusõrmus). Selle sain Toomase käest 24.sünnipäevaks. Aga samas võiks öelda, et on natuke ka kui kihlasõrmus, kuigi abiellumise otsuse tegime kevadel :)  Madu, mis sõrmust valvab on Mari kätetöö.

Viimaks video, mille võtsin nädalavahetusel. Jalutasin ilusal laupäeval koju, kui kuulsin kirikukella häält. Vist täistund mõtlesin. Aga kellad ei jäänudki vait. Kuni lähemale kõndides tuli välja, et suur pulmaseltskond oli kogunendud kirku ette :) Filmisin ja kuulsin üht vanadaami mu kõrval seletamas: Too young! Too young! (liiga noored). Eks nad tundusid noorukesed küll, aga väga õnnelikud.  Helin aga saatis mind veel pikalt koduteel ja tegi tuju eriliselt rõõmsaks :) Aga ka mõtlikuks... miks mõnede jaoks kooselu lühikeseks jääb, miks mõned teineteise kõrval surmatunnini :)  Üks sõber kirjutas, et oleme jätnud talle mulje, et meie pereelu ongi idülliline ja lihtne. Samas on meilgi ju oma tõusud ja mõõnad, täpselt nii nagu meie kõigi elus seda juhtub. Peaasi on nendest teineteise toel üle saada. Ma imesta, kui abielu võrreldakse laeva teekonnaga, mille jooksul koged nii rahu kui tormi ;)

Jõulud lähenevad jõudsalt

Mis tähendab seda, et pidu on peo otsa. Või peaaegu :)  Minu jaoks siiski õnneks vaid panga jõulupidu, millest me üle kahe aasta jälle osa võtsime. Ühel aastal olime Costa Ricas ja eelmisel olin lihtsalt põdur, söögist ei tahtnud mõeldagi. Omal ajal toimusid peod peamiselt ikka Eesti Majas. Eriti kena ja hubane oli siis, kui Enno Õunapuu kohvikut pidas. Tol ajal paluti ka endisi töötajaid ja nõukogu liikmeid kohale. Mitte et kõik just oleks tulnud, kuid ikkagi kena neid nõnda meeles pidada. Nüüd on nimekiri pisut koomale tõmmatud. Kehvad ajad mõjutavad ka pankasid ;) Paistab ka, et mõned olid ilmselt pisut solvunud või pettunud, kui enam pittu ei saanud. Mis vägagi inimloomusele omane. Ma ei arva, et võtaks ise asja nii tõsiselt. Pealegi, kui kaua eemal olla, siis uued näod jäävad võõraks. Ei ole siis pank enam päris see, mis kunagi mu enda jaoks.

Viimane pidu toimus ühes prantsuse köögiga restoranis. Tom oli nii kena ja kirjutas juba oma muljetest, ega mul polegi suurt midagi lisada. Riided otsisin kiiruga selga, sest olin hommikul tööl ja peale seda kolasime Tomiga koos poes, enne kui koju kiirustasime, kus enam palju aega polnud. Tore, kui mõned asjad jälle selga mahuvad, mis kapinurgas kannatlikult oma uut ärkamist oodanud ja mis pole juba taaskasutuspoodi rännanud ;)  Lõbusad Suva sukad said ka jalga, shoti metallikunstniku käest suvel ostetud ehe kaela ja olingi valmis. Pidin siis Tomi taga utsitama, et ta kiiremini teeks! Ma ei tea, kuidas see meil alati sedapidi toimib :D  Vist on tõsi taga ühel naljaviluks tehtud testil, et mõtlen 100% nagu mees :D

Toidust: Sibulasupi võtsin rohkem uudishimust, sest olen küll kokasaadetest selle tegemist näinud, kuid ise pole ei maitsnud ega proovinud valmistada. Oli väga hea, kuigi juustu oli minu meelest hirrrrrmus palju! Sokutasin kausi kenasti Tomi ette, kes kõik veel kenamini nahka pistis. Järgmiseks toodi mu ette lõhepraad, mis lausa sulas suus. Jäin väga rahule, kuigi ära süüa ikka ei jõudnud. Võite ühe korra arvata, kelle ette see järgmisena rändas :) Magustoiduks võtsin sidrunikoogi, mis oli mõnusalt hapu. Ega ma haput väga ei tohi enam süüa, aga vahel harva ju võib :)  Õnneks otsustasime päris varakult kodu poole samme seadma hakata. Hea, kui töökaaslane nõnda lähedal. Tulime ja läksime koos ühise taksoga. Enamasti olen mina küll kaine autojuht olnud, kuid seekord pidi auto koju jääma Mari kasutada. Taksos jätkus juttu ja nalja, muuhulgas väga ebaviisakalt ka autojuhi arvel (eesti keeles), kuigi mitte midagi pahatahtlikku. Nüüd siis võib rahumeeli järgmise aasta pidu ootama jääda ;) Tegelikult muidugi järgmise nädala "päris" jõulusid.

Laulupidu kaugelt vaadates

Nädalavahetus on täielikult laulupeo tähe all möödunud. Mis sest, et ma nii kaugel Eestist olen :)  Juba seitsmest laupäeval üles, et rongkäiku jälgida. Ja siis kontsert ka veel otsa.

Meie oleme siin, tüdrukud on aga Eestis. Rongkäigul nad käisid ja pühapäevasel kontserdil. Kirke arvas: cool, I guess rongkäigust. Kuigi tundus, et nad päris lõpuni seal polnud, sest Kanada esindajad jäid nägemata. Külalised olid kõige lõppu jäetud. Kõrvalolev foto on hiljem ETV videolt napsatud. Üks isik, kellega ma igal tööpäeval kokku puutun, on sellele jäänud, seekord kandmas Roman Toi poolt Torontos asutatud segakoor Estonia silti :) Kindlasti huvitav kuulda tema muljeid, kui ta tagasi jõuab. Otse ülekande ajal ei jõudnudki kõiki märgata, ainult mõnda üksikut. Natuke imelik ja kurb on see, et ega ma peale kanada-eestalste ju kedagi õieti ei osanud ära tunda. Arutasime Tomiga, et järgmise peo ajal tahaks ikka ise kohal olla. Viimati sai käidud ei tea millal... Aga ikka läheb kogu asi südamesse! Ise mäletan seda, kuidas juba pisikesena ema käe kõrval rongkäiku vaatasin. Nii see pisik sisse süstitakse. Arvasin muide alati, et iga eestlane (mööndusena jätan mujal sündinud välja ;) on käinud vähemalt korra laulu-tantsupeol, ükskõik, kas pealtvaatajana või osalejana, aga oma üllatuseks tean nüüd ühte, kes seda pole kunagi teinud ja ei arva, et ta millestki ilma on jäänud. Aga eks enne ei tea, kas oled jäänud või mitte, kui ise ära ei proovi. Mina ei kujutaks küll oma elu ilma nendeta ette. Isegi, kui pean ainult arvuti vahendusel sellest osa saama.

Siia veel foto Kungla rahvatantsurühmast Kanadas. Nii tore, et noored on uuesti siin tantsima hakanud, vahepeal vajus kogu asi ära. Eks rahvatants ole mul rohkem südame lähedal, sest olen ise seda teinud ja tantsupeol esinenud. Eriti armas on näha nii mitmeid mu endisi õpilasi Toronto Eesti Koolist :)  Siin lehekülg, kust foto laenatud, seal on veelgi pilte.