Euroviisut ja emadepäev

Ma alustan ikkagi laupäevast, kui hästi palju rahvast üle maailma lauluvõistlust kuulama-vaatama hakkas. Arvestades, kui palju Soome oma laulu eest rahvalt punkte sai (mitte žüriilt), siis kõlas ilmselt cha-cha-cha nii mõneski kodus juba hommikust peale :-) Kuigi... kui Mari oma Soome sõbralt uuris selle laulu kohta, siis arvas sõber, et see pole laul ega midagi. Ja miks mina tahaks võitu Soomele. Aga näed siis, tahtsin küll. Mitte et laul oleks mingi super-luks olnud. Kaugel sellest. Kuid selles oli nii palju rõõmu ning lahedat meeleolu, mis kandus kuulajanigi. Ja eks omajagu trotsi ka, et ei pea olema mingi viimseni ära lihvitud jumaliku häälega laulja, kes sinna suurele lavale pääseb. Igal juhul oli mul kahju. Eriti veel sellepärast, et rootslannast võitja lugu oli justkui pisut muudetud koopia tema eelmisest võiduloost (mulle millegipärast ei meeldinud see tolgi korral, olgem ausad ;-) 

Seekordsetest tooksin välja hoopis Prantsusmaa - laulja muide Kanadast, aga see polnud põhjus teda kuidagi esile tuua ;-) ja Tshehhi, mis minus helisema jäid. Ehk veel mõni, kuid ma pole eriti neid lugusid enne võistlust kuulanud, nii et ei saa palju selles osas kaasa rääkida. Mõni pahandab punktide panemise osas, et muusikutest žüriid võiks ära kaduda, ning ainult rahva sooviga arvestada. Aga ilma selleta poleks Alika nii kõrgele pääsenud. Nii et võta kinni... Kokkuvõttes võiks öelda, et rootslane unustatakse vist varsti, kuid Käärijat ootab ilmselt ees suurem tuuritamine mööda maailma. Või vähemalt tahaks loota. Lisaks laulame ilmselt veel aastate pärast cha-cha-cha.

Mul on siin kaks fotot mu tüdrukutest, kuid nendest pole enam mulle võistlusele kaasaelajaid. Nad kohe üldse ei hooli sellest. Avastasin hoopis, et pisipreili, kellega olen iga päev peale kooli paar tundi, kuulas minuga suure rõõmuga eelvooru. Nüüd tean, kes mul seltsiliseks võib tulla :-)

Aga emadepäev algas mul tavapäraste pannkookidega. Mari oli taigna juba eelmisel õhtul valmis teinud, ning lisaks veel steigid kuivmarinaadi pannud. Insenerina oli tal kõik täpselt järgi uuritud, mida tegema peab. Isegi eksperdist sõbraga konsulteeritud, sest kihk oli suur proovida ise midagi sellist valmistada. Väike paanika tekkis, kui tuli välja, et minu lihatermomeeter on otsad andnud. Sest temperatuur olevat hirmus tähtis pooltoore steigi küpsetamiseks. Ei aidanud mu katse Mari maha rahustada, et saame ka ilma hakkama. Et ainult koogiküpsetamisel on temperatuur ja kogused väga olulised. Lõpuks läksid nad Kirke juurest läbi, et uus termomeeter tuua. 

Kõik lahenes, ning valmis liha maitses suurepäraselt (välja arvatud, et soola sai õige pisut liiga palju, siiski vähem kui steigi soolane hind). Ma jõudsin Marile seletada, kuidas loomaliha eestlase söögilauale eriti ei jõudnud, ja kuidas meie meeled trimmitud sealiha peale. Tahtsin teda natuke ette hoiatada, kui me äkki krimpsus nägu teeme :D

Kuna aga laps ise seda steiki tahtis proovida teha, siis laps peab seda ka saama. Lõppotsus oli, et miks mitte aegajalt tõesti uuesti niisugust steigiõhtusööki pakkuda, mida restoraniski ei saa (või kui, siis kolmekordselt soolase hinnaga). Ega muidu ei saa steigieksperdiks, kui ei harjuta. Kirke oli ka väga nõus iga kord degusteerima tulema.

Siin väike video toidutegemisest:

Tore, kui me nõnda vahel ikka kõik koos oleme. Kuigi ega see nii keeruline ka pole, sest Kirke elab jalutustee kaugusel. Seekord mahtus veel emadepäeva sisse Kirkega poodlemine, mis meile hästi sobib, sest me ei armasta kunagi kauplustest liiga kaua aega viita, ning Tom ja Mari käisid ronimas. Oli selline päris tegevusrohke emadepäev meil.