Vahepeal on jõulud jõudnud tulla ja peaaegu minna. Nüüd ootame aastavahetust. Toomas käis kuu algul Mariga Kuubal ning siis juba lendas Eestisse. Mõtlesin sügisel, et ema jaoks on need esimesed jõulud, kui ta üsna üksi on (isa hooldekodus). Rääkisin lastega läbi, kas nad oleks nõus, kui isa pole jõulude ajal siin, ning siis juba läksin selle jutuga Toomase juurde. Talle meeldis mõte, peaasi, et töö juurest vabaks saab.
Kes oleks võinud arvata, milline ajastus lõpuks paika langeb. Ta oli jõudnud vaevalt kaks päeva Eestis olla, kui sai kurva kõne Benita kodust. Nii ei jõudnudki ta veel isa enam näha. Kuigi samas tunnistas, et ehk nii oligi parem. Sest suvest on viimased mälestused, kuidas ta vanematega suvila ja Vääna ranna vanadel radadel jalutas. Muidugi oli hea kohapeal olla. Selle asemel et siit Torontost kiiruga kohale sõita. Emalegi sai ise sõnumi koju viia. Ühtepidi olime vanaisa juba ammu kaotanud, kui Alzheimer oma tööd tegi. Teistpidi on ikkagi kurb. Ma ise käisin järgmisel päeval jalutamas, ja äkki olid silmad pisaraid täis. Iga lähedase inimese lahkumine on nii lõpmatult kurb.
Ülemisel pildil on Jaan kõige parempoolne. Sündinud 1932. Oli kahekordne Eesti meister teivashüppes (1958 ja 1959), aastatel 55 & 56 kolmas, ning 57 teine. 50ndatel oli oma tulemusega 4.10 paremuselt kolmas (parim tulemus 4.20). Elukutselt ehitusinsener, peale pensionile jäämist tegi ehitusjärelvalvet. Nii mõnigi meile tuttav hoone on tema terava silma all püsti pandud (tuleb esimesena meelde restoran Paat, aga ka Tallinna krematoorium - pole ime, selle rajaja on meie hea sõber). Vasakpoolne on Martin Kutman, kellelt on ka eluloo raamat minu meelest ilmnunud. Jaan on ka NSVL meistrivõistlustel võistelnud, jäänud küll 26.kohale.
Ja nõnda me siis olime siin jõuluõhtul kolmekesi. Kirke saabus juba õige varakult, sest neljapäevast alates oleme jälle kassiomanikud. Ta polnudki jõudnud kassi veel vaatama tulla. Kiisu ise on juba poole aastane. Väike sinihall siberi kass Ukko. Nimega oli ka meil pisut arutlust. Mari arvas, et Tiramisu oleks parim nimi. Kirke ja veel mõni teinegi kiitis heaks. Minu meelest oli aga see liiga pikk. Isegi kui me hakkaks teda näiteks Miisuks kutsuma. Pakkusin Manna ja Kiwi. Kuid kumbki ei sobinud. Siis käisime siin jalutamas ning ma arvasin, et näiteks Uku sobiks. Kõik jäigi sinnapaika, kuni tuli kätte neljapäev, ja Mari hommikul teatas, et see Ukko nimi hakkas talle väga meeldima :-) Mul ükskõik, kas Uku või Ukko, mõlemad ju ühed ja samad äikesejumalad, üks ainult soomepärane. Ongi toredam. Nii palju siis nimepanekust.
Mõni on küsinud, miks me mõnele koduta kassile kodu ei pakkunud. Aga muidugi sai siberi kass võetud ikka Mari kassiallergia pärast. Ega meil palju valikut pole. Kas elame kassita või võtame mõne, kelle puhul Mari ikka majas hingata saab :-) Siiani on ta olnud samas ruumis pisikese uue asukaga, ning ei mingeid tunnuseid. Nii et läks väga hästi. Pöördusin samasse kohta, kust Mangogi pärit oli. Seekord ei pidanud ma õnneks täitma pikka küsitluslehte, kas ikka sobin kassiomanikuks. Lõpuks oli veel vaja kontraktile alla kirjutada. Ei käigi kõik niisama ;-) Neil on ka õigus kass tagasi võtta, kui tekib kahtlus, et me ei hoia teda korralikult. Ja meil ka õigus tagasi anda. Ukko on mingis kasside registris kirjas, nii et saaks isegi näitustel käima hakata.
Praeguseks hakkab Ukko juba rohkem meie koduga harjuma. Alguses olime ikka natuke mures, kas ta üldse sööbki. Õnneks tuletas Kirke meelde, et Mangoga läks umbes paar nädalat enne, kui ta täiesti kodunenud oli. Ja julges mujale ka avastusretkele minna. Praegu on meil värav Mari toa ees, et ta kuuleks hääli ja võiks koeri nuusutada. Ja koerad teda ka.
Suurt jõululauda me ei teinudki. Lõuna ajal tellisime sushit ja õhtul küpsetasin mee-küüslaugukastmega sea sisefilee tüki. Tuli ootamatult hea. Hästi mahlane ja mõnus. Ja läks väga kiiresti! Ma sel aastal ei jõudnudki verivorstide tegemiseni, sest neid müüakse nüüd ühe eestlase pereretsepti järgi tehtuna poolakate poes. Ostsin kaks tükki, aga teadsin, et ega me ei jõua seda ära süüa. Nii et jäi oma aega ootama. Muidugi tegime oma jõulujalutuskäigu. Ilma selleta ei ole jõulud päris jõulud. Välja arvatud muidugi see, et meil sajab ja on suhteliselt soe. Kingitustega olime üsna tagasihoidlikud. Ma ei hakanud isegi pakkimisega vaeva nägema, vaid kasutasin kahte pappkasti. Mis tegi tüdrukutele lõpmatult nalja. Kuigi ütlesid, et kiidavad väga heaks. Heaks kiitsid ka kõik sõbrad, kellele nad pakkidest pildid saatsid :D
Meie majas polegi ammu ühtegi pidzhaamapidu peetud. Aga seekord olid siis külas kaks noort eestlasest sõpra, Kirke ja üks Aasia juurtega noormees (ainuke, kes eesti keelt ei mõistnud). Kõigil oli vaja kaasa võtta loomakostüümid ehk onesies. Isegi mina ja Toomas olime sunnitud selle selga panema :D Plaanis oli mängida D&D mängu, millest mina pidin osa võtma, aga lõpuks nad ei jõudnudki selleni. Mul on nimelt tekkinud mõte oma pisikese hoolealusega see mäng ette võtta. Mul puudub aga praktiline oskus ja arusaam. Umbes tean, kuid oleks hea ise järele proovida.
Ma ikka vahel imestan, kuidas me oleme suutnud nii hea kontakti hoida oma tütardega ja nende sõpradega. Kas me tõesti pole veel ikka päris täiskasvanuks saanud? Ema-isa rolli võtnud nii nagu ühiskonnas oodatakse :) Meil on ikka täielik segasummasuvila. Eks ma vahel olen ikka uurinud ka Marilt ja Kirkelt, et kas see on halb. Aga nad arvavad, et üldsegi mitte. Ja kuigi Toomas on mul läbi aastate vahel piuksatanud, et mis küll lastest võib saada ja äkki lähevad nad hukka, siis minu meelest on nad üsna hästi õnnestunud ;-)
Isadepäeva hommikul tõusin vara, et pannkooke küpsetada. Nii meie pere isale kui ka noortele. Peab muidugi meeles pidama, et Kanada ja USA ja paljud teised kohad tähistavad isadepäeva suvel. Eesti ja Skandinaavia riigid novembris. Suvel oli VEMUs üleval näitus isadest. Millalgi kevadel käis ringi palve saata pilte ja kirjutisi isadest-vanaisadest siin Kanadas. Ma siis saatsin mõne ka. Ma ei tea, kui palju neid saabus, kuid mingil hetkel sain teate, et näitus on valmis, aga mitte kõik ei mahtunud kahjuks näitusele. Millest on mul tegelikult kahju. Kui neid saadetud fotosid oli sadu ja sadu, siis saan aru, aga ma ei usu, et nii palju. Ma oleks ilmselt kokku pannud kollaazhid osadest ning huvitavamad eraldi trükkinud. Aga mina olen muidugi selline, kes tahab hästi paljudele head meelt valmistada ;-)
Ongi uus aasta juba nädalajagu oma nägu näidanud. Mis eriti muidugi muutunud pole. Ainult lõunanaabrid siin Ameerika mandril ei suuda kuidagi maha rahuneda. Või õieti need, kes oleks tahtnud näha Trumpi riigi eesotsas. Aga muidugi mitte kõik. Sest paistab, et nii mõnedki parteikaaslased on talle juba selja keeranud. Mis näitab, et inimesed oskavad ka iseenda peaga mõelda...
Mina oskan ka justkui iseenda peaga mõelda, aga ma ei tea, kas tegin ikka õigeid otsuseid eelmisel aastal, või õieti varem. Et juba pensionile ei jäänud... Omal ajal oli ju 55 täiesti normaalne iga, et tööst kõrvale tõmbuda ja näiteks valvelauas töötada :D Nüüd sihime ikka sinna 65 ja enama poole. Ühelt poolt hakkan rohkem aru saam, miks inimesed ei jäta tööd nii kergesti. Teisalt tunnen, et võiks midagi rahulikumat teha. Lihtsalt hetkel on tööd palju... mille üle ei tohiks ju kurta, sest on hulk neid, kes praegusel ajal sissetulekuallika kaotanud. Mõnele ütlen ka, et pole siin midagi. Majast veerand kuulub jälle pangale, nõnda pole aega mingist puhkamisest ja logelemisest mõelda ;-) Pealegi on hea oma aju ikka aktiivsena hoida, peaasi kui tervis vastu peab.
Natuke kurb on küll sellest, et ma ei saa oma pisikese hoolealusega olla. Muidugi selle viiruse pärast... sest töökorraldus ei anna aega tema juures käia. Samas ei tohiks me ka kõigi soovituste järgi seda niikuinii teha. Praegu peaksime olema ainult "peremullis". Ja mujal maskides ning üksteisest võimalikult eemal. Aga see pisike tüdruk on justkui väike energiapomm, kes annab minule endale jõudu ja positiivsust ja kõike seda, mida "vanal inimesel" vaja on. Sellepärast ei saa ma tegelikult aru vanavanematest, kes ei taha väga oma lastelastega tegeleda. See on ju meie elus üks kõige ilusamaid aegu. Mis saab veel armsam olla, kui sulle siiraste silmadega otsa vaadatakse (või kirjutatakse armas jõulukaart), ning sinuga ääretut hoolimist ja armastust jagatakse :-)
Meie pereringi mõiste on pisut vabamalt võetud. Hoiame Kirke ka selles. Õnneks on meid siiski nii vähe. Võrreldes kohalikega, kelle ilmselt on palju raskem pühade ajal üksteisest eemal olla. Meie veetsime viimase päeva aastast tema uues kodus. Kus ta perenaist mängis. Mari sõber oli ka kohal, nii et täielik perering ju. Koju jõudsime ikka kõvasti peale südaööd. Mari viis oma sõbra autoga ära ja mina jalutasin Toomase ning koertega koju. Jah... meil olid ka koerad kaasas, kes küll pisut närviliselt end üleval pidasid. Mango võttis küll neid vastu nagu vanu tuttavaid. Käis isegi mingi musitamine vahepeal :-) Aga tore oli meil. Kuigi mul tuli vahepeal tukk peale. Sest olin hommikupoole ikka "tööl" olnud (töö jutumärkides, sest loomulikult koduses kontoris, kuigi see töö mõiste võib nüüd varsti tõesti uue tähenduse saada). Panga poolt oli erakordselt meil nii 24, kui 31 vabad, kuid teadsin, et kui ma ei tee tööd ära, siis mõned asjad jäävad liiga suure vahega tegemata ning uuel nädalal oleks koormus palju suurem. Nõnda usin mina siis ;-) Kallis tütar suunas, et emme, mine maga natuke. Ja eks ma siis tukastasin pisut.
Noored viitsid mingi videomänguga aega ning pärast mängisime veel "katkist pildijoonistamist" telefonidel. Igaüks pidi kirjutama, mida teine peab joonistama ja siis sa joonistasid seda, mis ekraanile ette ilmus. Trikk oli selles, et kui olid oma pildiga valmis, siis hüppas see ette teisele, kes pidi ära arvama, millega tegu. Kuna telefonijoonistamine pole just väga täpne, siis arvamisega võisid ikka väga mööda panna. Arvatud sõna hüppas järgmise mängija telefoniekraanile ja ta joonistas siis selle järgi pildi. Päris naljas oli kogu asi. Naersime ikka nii et pisarad silmis.
Vaatasin just TV3 Duublit, milles Mihkel Raud ütleb, et ah, ta vana inimene, ilutulestikku nähtud küll. Võib vabalt juba 10 magama minna. Ma ei tea, mis meie siis oleme Toomasega, et ikka uue aasta ärkvel vastu võtame ;-) Raua-härraga 60ndate toode, kuigi meie alguses ja tema lõpus. Või on meil lihtsalt juba ei tea mitmes noorus. Küll selle vahega, et öö läbi ei viitsi enam üleval olla. Mõtlesin, et muidugi tavaline ja nähtud see vana-aasta ärasaatmine, aga sel õhtul on omamoodi teine olemus ja hingus. Sellepärast tahan ikka olla "kohal" kui koidab uus päev. Võib ka olla, et hoian ikka kinni vanast ja tuttavast ja traditsioonilisest. Et kõik päevad ei oleks täpselt ühesugused :-)
Aga... Kirke juurde tagasi tulles. Ta pakkus ju ise välja, et võõrustaks meid. Olid kahekesi korteri kenasti korda teinud ja küünlad põlema ja toitugi valmistanud. Daniel tegi oma uue mänguasjaga - Instapotiga - mõnusalt maitsvaid kanatiibu. Peaaegu pani mõtlema, kas mulle selline pott ka kööki mahuks (no mahuks ka vist, aga mul on siiski küllalt muid asju, millega toimetada). Parem ongi põhjust nende juurde jälle kanatiibu sööma minna. Kirke valmistas maitsvaid brownisid ehk siis shokolaadikooke. Ning ühel hetkel küsis, kas me tahame kakaod! Tõi välja tassid ja mingid ümmargused pallid, mis tassidesse pani. Sinna peale veel sooja piima ning kakao oligi valmis. Pallid olid tal shokolaadist, enda tehtud vahukommidest ja tuhksuhkrust tehtud. Päris kaval mõte, kuidas lihtsalt kakaod serveerida! Nii armas oli oma last nõnda asjalikuna näha. Panen end vahel tema asemele ja mõtlen, et eks ta ole... kui oma kodu tekib, siis see ongi nii oma, et kodu, kust lahkusid, jääb küll armsaks ja tuttavaks, kuid kuidagi kaugeks.
Nimetasin, et tööd on palju... hetkel on selline tunne, et ajamasin kuluks väga ära... Saaks kohe olla selle aasta jõulukuus :-) Ning mitte ainult töö pärast, sest ega viirusega pole ilmselt selgi aastal nalja. Ma vaatasin muide Netflixi sarja To the Lake, mis on venelaste tehtud, ja kus Kirill Käro mängib peaosa. Tuli välja ju 2019 aasta sügisel... Nagu kuri ettekuulutus viiruse osas. Kuigi seerias on palju hullem lugu. Nakatunud surevad mõne päeva jooksul. Natuke segaseks jäi see lõpp, aga ilmselt uue hooaja ootuses. Kas seal tundub just nii, et see haigus on inimeste toodetud, et maailma enda kätte saada... Ükskõik mis... aga kuidagi väga kergesti haavatava tunde tekitas see. Sest inimese sees on ikkagi kõige olulisem ennast hoida... kui vaja, siis ka ekstreemses olukorras ilmselt teiste arvelt...
Kogu see möödunud aasta on toonud ka välja nii palju kurjust ja viha mõningates inimestes. Ma pole kunagi sellega nii palju nõnda lähedalt kokku puutunud. Ilmselt on pinge siiski minuski nii suur, et ei suutnud ühel hetkel kellegi solvanguid taluda ja tõstsin häält... et tal pole õigus minuga nii rääkida. Mina, kelle puhul ei osata arvata, et ma peale vaikselt rääkimise muud oskan teha. Muidugi oskan, ainult mu sütikunöör on üsna pikk, enne kui kõik välja lahvatab (mu kodused on seda ikka vahel tunda saanud). Aga ilmselt pole minagi jäänud kõigest puutumata... et olukorras, kus peaksin justkui kaineks ja rahulikuks jääma, lihtsalt enam vastu ei pea. Õnneks on mu tüdrukutes rõõmu ja sära. Ma ei näe neid kunagi kellegi peale kaebamas või kurjustamas. Või kui, siis tehakse seda kenasti. Nii nagu mina olen näinud inimesi, kes peaaegu et mulle pai teevad ja lohutavad, kui midagi väga valesti olen nende jaoks teinud. Nende puhul tunnen, et tahan olla eriti tähelepanelik ning abistav, ning võimalusel annangi endast rohkem nende jaoks. Ja teistsorti inimeste puhul teen just nii palju, kui mult nõutud, ja ei grammigi rohkem. Ma arvan, et kõik, kes on töötanud teeninduses, on minuga väga ühel nõul ;-) Kes ei tööta... pange see endale kõrva taha :-)
Ja ega mul palju muud polegi siin lobiseda... Eks see natuke mahakantud aasta oli. Välja arvatud vast see, et noorem laps sai oma elamise. See on kindlasti midagi suurt ja olulist. Muus osas tuleb nüüd loota, et kõik ikka paika loksub ja me midagi õpime sellest viirusest. Kui kergelt me haavatavad oleme. Siia veel üks pilt minu kuuseokstest, mis "õide" on läinud. Neid ei kavatse ma veel niipea välja visata. Las rõõmustavad mind. Jõuluehted ehk võtan küll maha, aga valgus pimedas talveöös on ju kena :-)
Mul on ka väike video korterimaja rõdult kesköösel. Paugutamist jätkus ikka parasjagu, kuigi lähedal just eriti ilutulestikku polnud. Ilmselt oli see niikuinii tagasihoidlikum. Kuna just oli indialaste divali olnud, siis neil oli vist maja ees lausa ilutulestikku tehtud. Mille peale tule kuri kiri, et ei mingit tulesära. Tundub ehk suurlinnana ka pisut, kus suured teed ümberringi. Samas... kõik need tühjad platsid saavad mõne aastaga uued majad peale. Eemalt video lõpus paistab vilkuv CN torn kätte, ning rõdudele ja akendele tulnud rahvas teeb üsna palju lärmi. Eriti hästi võtab aasta kokku viimane hõige: Happy New Year! Good-bye 2020! Good riddance!
Kuna täna teine jõulupüha, siis alustame juttu sellest. Või õieti, mis juttu siin olla saab... Toronto on olnud kuu aega viiruse pärast jälle palju rohkem kinni. Ja esmaspäevast läheb veelgi rohkem lukku. See tähendab, et ainult hädavajalikud asjad on lahti, muuhulgas suletakse "raua- ja ehituspoed" ning koolimajja minek lükatakse edasi. Juba kuu aega on restoranid olnud suletud, ainult tellimuste peale töötatakse. Järjest kuulen, kuidas nad oma uksi kinni panevad... Me pole tavaliselt restos käijad, aga nüüd oleme nende toetuseks ikka midagi tellinud. Ette öeldes saime panga poolt väga kena kingituse - lubaduse katta teatud summa, mis kulutatud just sellisteks tellimisteks. Ikka selle mõttega, et ühistupangana on meile kohalik kogukond ja selle heaolu väga tähtis.
Jõululaupäeval maandus Kirke meie juures koos Taanieliga. Tuli tegelikult varem, et natuke aidata. Kuigi enamus aega istus küll Mariga tema toas :-) Siiski... mingi hetk nad ikka saabusid ning koorisid kartuleid ning seadsid laua üles. Ega ametlikult ei tohiks nad just meie juures olla. Peaks kodus istuma. Aga noh, nad on nagu meie pere pikendus. Ning ei meie ega tema ei käi eriti teistega läbi. Kuusepuud pole mul juba viis aastat olnud. Ikka jälle läksin kuuseokste teed. Olin valmis lõikama meie kahelt kuuselt, mis maja ees ägedalt kasvanud on. Aga Toomas avastas jooksuringilt tormiga mahakukkunud kuuseoksi, mis olid tänava äärde minema viimiseks tõstetud. Praeguseks pean ütlema, et hea valik. hetkel on juba päris pikad kuusevõrsed hakanud kasvama. Ise olen väga rahul oma sellise lahendusega, ning mingit igatsust kuusepuu vastu pole ;-)
Kirkele tegin ka pisikese kompositsiooni okstest. Mille ta siis oma korterisse sai viia. "Annetasin" mõned oma ehted. Kaasa arvatud kohalike kanada-eestlaste looming: päkapikk ja inglike. Nad müüvad oma ehteid tavaliselt suurel käsitöönäitusel, mis sel aastal muidugi ära jäi... Inglikesi on Leena teinud juba nii kaua, kui ma mäletan (st siis kui lapsed mul siin Eesti lasteaias käisid).
Aga jõuluõhtu juurde... Ilm oli pisut vihmane ja tuuline. Olime mures, kas saame ikka minna oma traditsioonilisele jalutuskäigule. Nii huvitav on näha, kui oluline see mu tüdrukute jaoks on saanud. Isegi, kui Kirke nüüd omaette elab :D Tegelikult pole me seda kunagi vahele jätnud... Ükskõik milline siis see ilm ka ei ole. Lihtsalt kõige mõnusamad on need lumised ja pakasega õhtud, kui lumi saapa all krudiseb. Igal juhul andsime ilmataadile aega ilma seada, ning asusime aga usinalt söögi kallale. Traditsiooniline sealiha, verivorstid, hapukapsad, kõrvitsasalat, natuke praekartulit ja porgandit ka kõrvale.
Sealiha puhul proovisin ära soovituse, mida tänavu ETVst nägin. Panin pekisele poolele päris palju soola ning asetasin prae 200C ahju nii umbes pooleks tunniks. Siis võtsin välja, pühkisin soola ära ja lõikusin ruutudeks - kahjuks oli praad küll kamarata, maitsestasin liha igat sorti ürtidega. Panin hulgaliselt sibulalõikusid ja natuke õunalõikusid pannile. Peale veel mõni loorberileht, ning kõik see sai küpsetuspaberisse mähitud. Lisaks veel hõbepaber ka üle. Nüüd oli ahi natuke jahtunud, nii et 130C peal seisis liha umbes 6 tundi. Enne serveerimist panin veel grilli alla natukeseks. Igal juhul väga mahlane ja suussulav praad sai! Võttis ikka aega, et õppida, kuidas õieti seda teha...
Verivorstid olid taas kord minu enda tehtud. Kuigi peaaegu et poleks teinud. Kui siis sõbranna küsis, kas saaks minu käest vorste sel aastal, sest need on siinsetest kõige paremad, siis ärkasin justkui ellu. Pidin kiiruga leidma koha, kust saaks seasooli. Avastasin üsna lähedalt ungarlaste lihuniku, kes kinnitas, et tule aga kohale, küll ma saan ka sooli.
Poekeses nägin väga tuttavat vorstirõngast letis... No täitsa verivorst, mis verivorst :-) Naine leti taga küsis, milleks täpselt mul neid sooli vaja on. Ütlesin, et verivorsti jaoks. "Ah, hurka!" oli ta väga teadlik... Minu jaoks ei öelnud see midagi, hiljem vaatasin, et ungarlaste verivorst! Pärast uuris veel sellise häälega, et mis ma siis teistmoodi teen, kui nende oma ei kõlba. Eks siis pidin seletama, et eestlased teevad ikka omamoodi, panevad teisi maitseaineid jne. Tol hetkel veel ei osanud öelda, et nemad kasutavad tavaliselt riisi odra asemel. Ja panevad ka rohkem siseelundeid sisse.
Vorstid olid mul jälle sellised väikesed pontsakad. Toomas arvas, et tegin neid justkui tervele armeele. Aga ega rohkem vist ei tulnud, kui alla 10 kilo. Tegelikult jagasin päris palju vorste ära lõpuks. Endale jäi vast pisut üle kilo. Parasjagu jõuluõhtuks ja ehk ka näärideks. Või siis äkki jaanipäevaks ;-) Pean nõustuma Toomasega, et ühed parimad vorstid tulid, mis ma kunagi teinud olen. Ainult jändasin rohkem, sest lõikasin suitsupeekoni väikesteks tükkides selle asemel, et hakklihamasinast läbi lasta. Mis tähendas, et ma ei saanud kasutada KitchenAidi vorstide toppimisel. See lihtsalt ummistus. Nii ma siis otsisin vana hea hakklihamasina välja ning jätkasin nõndaviisi. Ainuke häda sellega on, et segu ei saa palju korraga ette valmis panna. Parajalt võtab ikka aega. Muide... vaatasin just ühte siinsete eestlaste vorstiteo videot, ning sain aru, miks minu omad teistmoodi maitsevad. Ma ikka panen väga-väga helde käega igat sorti maitseaineid sisse. Ja keeduvette panen ka soola ning loorberilehti. Khm-khm... ma olen täielikult iseõppinud tegelane. Nii et ma ei tea, mis see õige ja mis see vale on. Aga meile maitsevad minu vorstid. Isegi Toomasele, kes kinnitab, et pole mingi "verivorstlane" ehk ta ei söö neid just kahe suupoolega... aga minu omasid võib täitsa süüa.
Magustoiduks tegin ühe venelaste retsepti järgi pannakota- ja mango-apelsinitarretist ning rummipalle. Viimase puhul tulid küll välja konjakipallid. Sest ma ei leidnud kodust rummi üles. Imestasin küll... justkui peaks olema. Kuubast nagu sai kaasa toodud. Oleks võinud muidugi Toomasele tööle helistada, sest loomulikult oli lausa kaks pudelit olemas. Kui ma nüüd siin hetk tagasi heldekäelisest maitseainete lisamisest rääkisin, siis ega ma polnud brändiga ka kitsi. Hiljem arvas Kirke, et ta sõi nagu ühte shot'i ehk napsu. Nii konjakised olid need :D Apelsinitarretisele sai ka Costa-Ricast järele jäänud apelsinilikööri lisatud. Ma pean ikka meelde tuletama, et ma ei joo endiselt. Aga magustoitu panen hea meelega alkoholi :-) Selle valge osaga läks mul küll natuke nihusti. Nimelt kasutasin vanillisuhkrut, kus olid vanilliseemnepuru sees. Ja kuna ma ei vahustanud koort, siis vajusid need kõik alla ühte kohta. Pildi jaoks ma muidugi peitsin koleda musta laigu ära. Maitset see ei rikkunud.
Õhtu kulges meil omasoodu... kuni märkasime, et vihm oli lumeks muutnud. Panime kutsadele papud jalga, sest muidu on neil üsna kehv mööda lögaseid tänavaid käia ning sättisime välja jalutama. Sel aastal on tõesti väga palju valgustusi majade ja puude küljes. Mul on tunne, et inimesed on tänu viirusele proovinud natukenegi rohkem rõõmu oma ellu tuua. Võib ka olla, et paljud on reisimise või teiste külastamise asemel oma kodus. Sel aastal on ka mingi komme tulnud, et paberkottidesse pannakse liiva, ning selle sisse väikesed teeküünlad. Ning need asetatakse tee äärde. Meie maja on küll üsna tagasihoidlik... Ainult küünlakolmnurk on aknal.
Koju jõudes avasime juba kinke. Nagu ikka polnud me üle võlli läinud. Üsna praktilised kingid kõigil. Kõik paistsid päris rahul olevat. Ja ega siis polnud muud, kui Kirke sättis end kodu poole. Imelik on nõnda oma last ära saata. Tavaline oleks ikka, et ta oma tuppa läheks ;-) Aga neiu on õnnelik just nii nagu ta nüüd on. Eks ma mäletan isegi, kui kodust välja kolisime oma pisikesse Saku korterisse, siis sellest sai ikka meie kodu. Vanemate juures on tore käia, aga koju on veelgi toredam minna.
Jõulukuust veel nii palju, et alati pole kõik väga head uudised. Mari ja Kirke sõitsid paar nädalat tagasi poodi ning sattusid liiklusõnnetusse. Mari tegi vasakulepööret ristmikul, kus on mõlemat pidi kolm rida, ning veel eraldi väike vasakulepöörde rida. Ta oli muidugi ristmikul väljas.
Kollasega peatusid kaks kõige lähemat vastassuunavööndis olevat rida (siin on kollane palju-palju pikemalt kollane enne kui punaseks muutub) ja kuna tuli juba lõpuks punane, siis oli vaja eest ära minna. Kahjuks arvas kolmandas reas üks vanem härra, et ta võib ikka veel üle risti saada. Ja nõnda nad siis seal ninad kokku panid. Kindlustus ütleb küll selle peale, et süüd on rohkem 50-50, aga päriselt ei tähenda... Kõige tähtsam, et lapsed elus ja terved ning ei mingeid põrutusi ega muud. Auto on nüüd paranduses. Imelik on see, et kindlustus väitis nagu oleks Marile antud trahvikviitung hooletu sõidu eest (recless driving). Midagi sellist ei juhtunud. Politsei tegi oma raporti ja oligi kõik. Tundub, et see punasega sõitnud mees olevat seda oma kindlustusel väitnud... Äkki oli see tal juba ei tea mitmes avarii, ning kuidagi oli vaja end paremas valguses näidata... Kui tüdrukud lõpuks koju jõudsid, siis oli Mari täielikus madalseisus. Tegin meile kõigile ehmatuse peale sooja kakaod vahukoorega. Ning Kirke istus Mariga terve päeva koos. Nii armas oli näha, kuidas nad teineteisele toeks olid. Ja ega minu kallistustest ka ära ei öeldud ;-)
Ja ega muid uudiseid väga polegi... Igatsen oma pisikese hoolealuse järele. Viisin neile verivorste koju. Aga ta oli parasjagu lasteaias. Hiljem oli väga kurb olnud, kui kuulis, et olin käinud. Tahtis siis tädi Enet "täna ja kohe". Ilmselt peame siiski veel natuke distantsi hoidma. Mitte ainult viiruse pärast. Mul on tööd rohkem kui küllaga... Vähemalt mai lõpuni, kujutan ette. Ja peale seda ka...
Lõpuks veel väike pühadeaegne tervitus, mille ühe telefonirakendusega kokku panin. Muide, siin on ka näha, et Toomase toodud kuuseokstel on lausa käbid küljes :-)
Millegipärast on alati minu jaoks tähtsam olnud emadepäeval oma ema meeles pidada. Ja nüüd on sees kummaliselt tühi tunne, et emale helistada ei saa... Iseenda "emadus" ei ole mulle kunagi eriti tähtis olnud. See on kuidagi lihtsalt osa elust. Samas on hästi armas, kui lapsed mulle pannkooke hommikul küpsetavad. Selliseid südamekujulisi, või natuke nagu südamekujulisi. Nii nagu käsi vabalt liikudes seda lubab. Pildil oleme õe ja emaga millalgi 60ndate lõpus Pirita teel. Ma arvan, et see oli üks viimastest väljaskäimistest, kus isa ka fotoaparaadiga kaasas. Peale seda kulus aeg ainult suvilas tegutsemiseks, kus lapse jaoks oli rohimine ja maasikate eest hoolitsemine raskeks koormaks. Mängimine oli ju palju tähtsam. Emal oli ikka oluline, kuidas ta välja nägi, isegi siis kui tervis enam ei lubanud palju väljas käia. Õega oleme ühtemoodi, nagu õdedele kohane. Õieti ema õmbles ju meile alati ühesugused riided selga. Kleidid kampsuni all olid roosat värvi.
... kõigile, kes täna meil siin panka tulevad :-) Mõtlesin äkki, et miks mitte! Ma tean, kui rõõmsaks mind teeb fakt, kui keegi ootamatult lilleõie kingib. Eriti veel rahvusvahelisel naistpäeval. Viimasel ajal on siingi hakatud natuke rohkem naistpäevast rääkima, kuigi mitte nii laialt, et mehed kiirelt lillepoodi tormavad. Panganduse seisukohalt võiks tuua aga siit maalt välja fakti, et naistel oli veel 60-ndatel keelatud enda nimel laenu võtta (olen seda mõningate vanemate eestlastega vesteldes teada saanud). Nad said õiguse omal käel ilma mehe allkirjata iseenda nimel konto avada aastal 1964!!! Krediitkaardist ei tasunud unistadagi. Päris huvitav on lugeda Wikipedia nimekirja, kuidas naised läbi aastasadade tasapisi õigusi juurde said (siin kanada naiste ajalugu). Ja kui mõelda, kui nii paljudes riikides on olukord endiselt üsna nutune, siis on selge, et meil on veel pikk tee minna...
Just nõnda säras eile õhtul Toronto silt raekoja ees eile õhtul. Ikka sini-must-valgena. Ka CN-torn säras meie lipuvärvides, igal täistunnil pool tundi. Hommikul olime peaaegu et täpselt kell 10 Torontos Nathan Philips Square'il ehk siinsel raekoja platsil. Metroos päevapiletit ostes müüs lahke (tõenäoliselt kusagilt endisest Jugoslaaviast pärit) mees meile kahe asemel ühe päevapileti. Ma proovisin küll hästi aus olla ja väita, et üks lastest on siiski vanem kui 19, aga Tomi sõnade järgi oli härra mulle silma pilgutanud ning lausus, kuidas tema meelest see küll tõsi pole. Lõpuks andis ta mulle raha tagasi ja ühe pileti. Ma ei hakanud rohkem vaidlema. Tuju tegi heaks ka tema uurimine, mis lipud meil käes on. Ning tema head soovid Eestile! Lippude kohta päris hiljem veel mõni uudishimulikult.
Inimesi võis tõesti kusagil tuhande ringis olla. Minu jaoks tohutult suur hulk tuttavaid nägusid. Aga ka neid, keda varem eriti näinud pole. Soovisime muudkui üksteisele palju õnne aastapäeva puhul :-) Selline natuke pidulik tunne tekkis. Hästi tore oli, et kohal oli palju päris pisikesi ja noori. Tundus, et nii ümmargune tähtpäev tõi välja ka need, kes enamasti eemale hoiavad. Laulsime mõned laulud, kuulasime kõnesid. Kõike seda võib vabalt siit vaadata või siit. Siin hulk pilte, kaasa arvatud see, mis Tomist siin kõrval. Ja siin veel. Hästi palju on toredaid fotosid lastest. Tõesti hästi-hästi vahva! Isegi Mari ja Kirke olid natuke põnevil kogu asjast. Ja ei tekkinud kordagi vaidlust, et nad ei viitsiks kaasa tulla ;-)
Lisaks lippudele oli mul rinnas heegeldatud lipuvärvides lill. Õieti küll hakkasin neid heegeldama oma teekannusoojendaja joaks. Aga siis vaatasin, et sobiks mulle hästi jope peale panna. Vabariigi aastapäev on ka mu onutütre tütre sünnipäev. Nii et järgmise foto saatsin talle tervituseks Rootsi.
Suurelt platsilt jalutasime üle tee Sheratoni keskusesse. Mis minu jaoks omamoodi tähtsusega. Suvel olin ju seal Võitmatute mängudega seoses 11 päeva. Imelik oli sisse astuda hoonesse, kus polnudki samasugust sagimist ja tegutsemist nagu mul meeles on. Aga... mingil hetkel kuulsime shoti torupillide helisid. Hiljem nägin oma Invictus mängude "kolleegi" FB lehel teadet, et tal oli eile toimunud üks pidu (ta kuulub siinsesse nn kaitseväkke). Oleks ma teadnud, oleks läinud ja ta üles otsinud ;-) Siin mõned pildid linnaplatsilt:
Leia üles Mari ja Kirke:
Sheratonis toimuva kontsert-aktuse korraldajaks oli Toronto Eesti Selts. Kui nad sellega alustasid, siis lasid esialgu müügile 400 piletit, mis müüd aga mõne nädalaga läbi. Seda juba eelmise aasta alguses. Kuna huvi oli nii suur ja paljud jäid ukse taha, siis pandi inimesi ootejärjekorda. Kuni suudeti suurem saal üürida. Pileteid sai veel 200 juurde. Mis aga samamoodi kadusid kui kuumad saiad.
Mingil hetkel teatati, et on veel üks pea korraldaja Eesti Majas. Kus pileteid umbes 400 (kuigi tõenäoliselt siiski tuli vähem rahvast). Sinna ma juba pileteid ei ostnud. Sest ega need päevasedki just väga odavad polnud. Saime kõhud täis. Lõpetuseks oli ikka eestilikult kringel ka laual. Kuulasime erinevaid tervitusi erinevatelt poliitikutelt ja teiste rahvaste esindajatelt (ikka lähinaabritelt, kaasa arvatud Poola). Millegipärast ei olnud Eesti saadik Gita Kalmet kõnet pidamas. Tavaliselt on ta alati selliste oluliste sündmuste keskmes. Ju siis polnud see talle väga oluline, või arvas, et õhtune pidu on tähtsam. Sest seal oli ta küll platsis.
Mis minu meelest väga imelik. Eriti arvestades, et tervituste hulgas loeti ette isegi Kanada peaministri oma... Kõneles üks senaator ja parlamendi esindaja Peter van Loan, kel eesti juured. Aga samas võis olla, et väärikas proua lihtsalt ei jõudnud hommikuks kohale või oli tal mingi muu tähtis põhjus. Nii et ma võin praegu väga ebaõiglane tema suhtes olla. Ja päriselt pole ju sel lõpuks tähtsust. Kes jõuab kõiki neid kõnesid lõputult kuulata ;-) Esinesid Võlukeeled Eestist ja Leiki Kopvillem oma bändiga (ta laulis oma isa laule ning muidugi oli kurb, et isa ise kohal enam ei saanud olla... aga need, kes usuvad, võivad teda kusagil pilvepiiril jalga muusika rütmis kõlgutamas ette kujutada) ja muidugi koolikoor. Laulsime ühiselt mõned laulud. Tore, et kavas sõnad olemas olid ;-)
Paistab, et meil oli päris tore olla ;-) Mari kõrval on noormees, kes laste mängukaaslane juba vanast ajast. Siin on ka näha, et meil kolmel on minu süstikpitslilled rahvusvärvides rinnas. Kanname ka ühtlaselt musta, mille pealt nad hästi välja paistavad. Rahvariideid ei hakanud keegi selga panema, sest õhtul pidime edasi minema. Ülemisel fotol on ema-tütre pilt. Ema oli kunagi lasteaia kasvatajaks, kui minu tüdrukud seal käisid. Ta ei õpetanud küll neid, kuid mäletas hästi neid hästi blondide peadega tüdrukuid :-D
Mari lahkus millalgi kahe ajal, et minna Pokemoni mängima. Ja kui me nelja ajal liikuma hakkasime, siis teatas Kirke, et tahab oma sõpradega minna Eesti Majja teisele peole. Eks me olime natuke kurvad, et ta ei tulnud meiega Tomi sugulaste juurde, kus meie kasulapselaps. Aga lõpuks on ta küllalt suur, et teha oma otsuseid, kus tal toredam on. Meie istusime Tomiga trammile ning sõitsime lääne poole.
Astusime enne veel LCBOst läbi, mis on siin alkomüügi koht. Seal järjekorras seistes märkas kõrval olevas kassas kassapidaja meie lippe ja õhupalle ning hõikas: "Oi, Eesti tähtpäev! Meil oli see hiljuti. Olen leedulane." Kui ära hakkasime minema ja temast möödusime, siis küsis ta, kas CN-torn valgustatakse ka Eesti värvides. Nii nagu Leedu auks tehti. Küll oli armas selline tähelepanu :-)
Veetsime toreda õhtupooliku. Külas oli veel üks eestlastest abielupaar, kel minu tüdrukutest paar aastat noorem tütar. Mul oli natuke kahju, et ma neid varem kokku polnud viinud. Sest tundus, et neil oli üsna palju ühist. Anime huvi, jaapani keel jne. Ja, õigus, Mari ilmus oma Pokemonide püüdmiselt ka platsi. Kirke oli vahepeal juba Eesti Majast lahkunud ja käinud kesklinnas. Saatis mulle SnapChatiga pildi Toronto sildist. Sealt läks ta juba koju, et koerad välja lasta. Neil oli ka liiga pikk päev kodus istumist. Aga nad on õnneks päris kannatlikud. Ja pahandust tavaliselt ei tee.
Enne 11 teatasin, et kui tahame näha Toronto silti ja CN-torni Eesti värvides, siis on viimane aeg lahkuda. Ja nõnda me siis jälle trammile kiirustasime. Õieti küll võttis buss meid peale, sest trammidega sellel liinil on mingi probleem. Ja palun, siin see CN-torn on. Elagu Eesti!
Veel kord lingid: video: siin või siin (Kirke ja Tom tervitavad lõpupoole ka). Siin hulk pilte. Ja siin veel.
Kuulan täna hommikul Viini filharmoonikute uue aasta kontserti. Nii nagu ikka. Sest muidu ei saa ju uude aastasse kuidagi minna. Küll on hea, et internet olemas on. Mul ju teleteenust pole. Ja ei igatse ka. Hiljuti kauplesin meie firmalt hea interneti paketi. Nad püüdsid mulle mitu korda helistades kolme teenust väga soodsalt pähe määrida. Minu uurimisele, kas neil midagi vaid interneti jaoks pakkuda pole, vabandati, et kahjuks pole. Ja saigi meie kõne otsa. Siis ühel vabal hetkel vestlesin nendega läbi veebilehe. Ütlesin, et nende konkurent pakub midagi head. Kuidas nendega on? Või on mul parem konkurendi juurde üle minna? Mis sest et olen juba 20 aastat trui olnud. Kärmelt tuli vastus, et peab mind ühendama kellegi teisega. See teine pakkus kohustuslikus korras jälle kolmest teenust (telefon, tele juures). Mispeale ütlesin, et ma ei tohi võtta teleteenust, sest mind ei saakski selle eest minema 😄 Ja telefonid on meil niikuinii nende firma kõrvalharuga. Arusaadav-arusaadav... tuli vastus. Lõpuks sain võistleja poolt pakutavast veel 6 dollarit alla ja aastas kokkuhoidu ligi 500. Nüüd peab ainult aasta pärast silmad lahti hoidma, kas nad midagi head pakuvad või mitte. Olen teenindajana ammu teadnud... kui ei küsi, siis ei saa. Ja kui viisakalt käituda, siis on suurem võimalus, et sulle ka vastu tullakse. Ei tasu meid midagi rünnata. Siis võtame kaitsepositsiooni ja teeme kõike punkti pealt eeskirjade järgi. Nii et kui keegi pole veel uusaasta lubadusi kirja pannud, või on neid liiga vähe, siis võib selle küll kusagile tagataskusse torgata: ole teenindajaga viisakas ja naerata. Võid üllatavalt hea teeninduse osaliseks saada 😉 Aga kontserdi juurde tagasi tulles, oli lahe, et meie presidenti alguses kohe näidati! Võite mu pea maha võtta, ja ma annan aru, et ta vaid lühikest aega sel positsioonil, kuid ma ei karda öelda, ta on siiani mu lemmikpresident olnud 🙂
Uue aasta võtsime vastu sõprade seltsis, õieti koos ühe teise eesti perega, nagu viimastel aastatel kombeks. Meie lapsed saavad hästi läbi. Lisaks Mari hea poolakast sõber ja serbia sõbranna. Paistis, et neil oli väga tore. Seekord sai magustoiduks leiva-kohupiima-õunakook, kuhu panin küll natuke piparkooke ja jõhvikaid juurde. Olin just vaadanud ühte osa ETV õhtusaatest, kus tutvustati EV tordivõistlust. Ja mõtlesin, mis mul olemas, et natuke eestilikumat rooga valmistada. Kuna meenus leivajupp, mis näitas kuivamise märke, siis tuhnisin selle mõttega natuke interneti avarustes. Tom ütles alguses, et kook maitseb nagu leivasupp. Pärast tunnistas, et eelteadmine pettis meeled. Uuesti maitstes poleks ta osanud leiva peale mõelda 😀 Siit tarkus kõrva taha, et ei tasu kohe kuulutada, mida toidu sisse pannud oled.
Šampust või õieti vahuveini oli küllaga. Isegi alkoholivaba, sest mõned noored keelduvad muud joomast. Kuigi tuli välja, et see kangem kraam maitses parem. Lisasin siis natuke seda lahjale joogile ning sain täitsa mõnusa segu. Vaevalt küll veinivalmistajad sellisele segamisele hea pilguga vaatavad, aga ega nemad ei joo ka minu klaasist 😛
Täna hommikul oli Kirke varakult üleval, et koolisõbrannaga Niagara joale kaheks päevaks sõita. Olin üllatunud, et ta tuli murelikult riietuse osas nõu küsima. Hea muidugi, sest väljas on nii külm, et jugagi olevat osaliselt külmunud. Eile oligi selle külmalaine kõige külmem päev olnud. Lume osas ei saa ka kurta. Seda jagub parasjagu. Minu rõõmuks!
Vaatasin just, et oleme oma jõulujalutuskäigu traditsiooni aastast 2001 elus hoidnud. See oli minu idee kunagi, kui jõulud esimest korda päris ainult oma perega peetud ja päris jõuluvana enam ei tulnud. Mõtlesin, kuidas lahendada jõulukinkide jagamise. Oleks võinud ju teha nagu paljud, koputada ja ukse tagant kingikoti leida. Mina otsustasin aga hoopis kõik selle pere õue ajada. Samal ajal oskas muidugi jõuluvana käia ning kingid kuusepuu alla jätta. Mingil hetkel hakati muidugi imestama, kuidas see küll võimalik on. Ja kahtlustades proovisid lapsed kõige viimasena uksest välja saada. Eks me pidime siis nutikamad olema. Näiteks esimesena uksest sisse lipsama, et siis kardina taha peidetud kingikott kärmelt välja tõmmata :-) Nüüd saime tüdrukutelt kinnituse, et kõige toredam jõulu osa ongi see jalutuskäik. Eks kindlasti ka sellepärast, et alati oli teada, kuidas kingid kodus ootavad. Omamoodi ootusärevus. Meil pole ka kordagi olnud võimalust jalutuskäiku ära jätta. Ma proovisin kaks aastat tagasi :-) Aga ei läinud läbi. Nii et ükskõik, kui täis me kõhud ka ei ole, ükskõik kui mõnus oleks diivanil lösutada või ükskõik kui halb või hea ilm, ikka peame välja minema. Olen ka mõnega meie kombest rääkinud. Noogutatakse ja arvatakse, et on päris tore. Võiks ju isegi. Aga keegi pole sellest kinni võtnud. Ilmselt just sellepärast, et kodus on ju mõnus mõnuleda :D Olen ka vahel mõelnud, millised omapärased kombed teistel on või mida mäletatakse lapsepõlvest... Mulle meeldib mõelda, et oleme andnud midagi oma lastele, mida nad mäletavad ja millest oma lastele rääkida saavad või ise jätkavad.
Suvest ongi talv saanud. Sügis tõi kaasa asju, mis kõvasti mind mõjutanud. Aga nüüd oleme kenasti jõuludeni jõudnud. Avastasin enda jaoks päkapikkude uksed. Tundub, et põhjanaabrid soomlased on eriti sellest sisse võetud. Otsige vaid "tonttuovi" ja saata palju-palju vasteid. Pidin ühe enda jaoks ka siis tegema. Kahjatasen ainult, et ei tulnud sellise toreda asja peale siis, kui lapsed väikesed olid. Oleks võinud seda majas ringi liigutada. Et neil põnev üles otsida, kust täpselt päkapikud majja said 🙂 Lõikasin meie maja ees kasvavalt kuuselt mõned oksad ja riputasin natuke päris lund peale. Redeli meisterdasin ka. Ukseks on väga lihtne lahendus. Foto internetist ja papist uksepiidad. Foto jaoks sättisin ühe päkapiku alla ronima.
Lund on meil jõuludeks üsna palju maha sadanud. Millega me juba mitu aastat just kiidelda pole saanud. Olen koeri jalutamise asemel hoopis aeda lasknud. Kus nad on saanud vabalt joosta ja hüpata. Tänavad on soolased ja sopased... Selle video filmisin eile. Kasutasin aeglast võtet. Muidu tormavad nad nagu segased ja ei näe ju õieti midagi.
Nüüd on kell nii palju, et võiks kartulid ja seaprae ahju panna. Hapukapsaste lõhna on terve maja juba täis. Verivorstid valmistasin taas kord ise. Ei olnud nii väga rahul nagu varasematel aastatel, aga teistele maitses. Mari serblannast sõbranna proovis ja ütles, et ei oodanud, kui head need on. Oli üsna üllatunud. Poolakast sõber Adriani meelest olid paremad kui poolakate vorstid. Minu meelest ka. Olen neid ühe korra proovinud. Mingi teistmoodi maitse on neil, õieti ei olegi maitset, üsna maitsetud. Ja mulle meeldib hulgaliselt vorstirohtu ja muid maitseaineid kasutada.
Eestis on ilmselt enamus juba tudile sättimas. Meie alles istume rahulikult maha. Aga ikkagi... kõigile rahulikku jõuluaega. Loodetavasti on jõuluvana lahke käega olnud!
Sel aastal siis nõndaviisi kuuekesi. Ikka tuttavad inimesed ja kaks kutsat kõik pidulised. Süüa ikka eestlastele omaselt seaprae ja verivorstide ja hapukapsaga. Verivorste ma seekord ei teinud, sest avastasin sügavkülma nurgast veel mitu vorsti eelmisest aastast. Eks ma natuke muretsesin, kuidas välja kukuvad. Mähkisin peekonit ümber. Igaks juhuks, kui nad äkki liiga kuivaks osutuvad. Tulid väga head välja. Maitsesid täpselt nii nagu mäletasin. See tähedab ikka hästi. Ma panen ju rohkelt maitseaineid. See aitab palju kaasa :D Pealegi, kui üks 90nene daam arvas, et pole paremaid varem saanud, siis võin endale õlale patsutada küll ;)
Magustoiduks sai kahe piparkoogi vahele piparmündi-shokolaadijäätist pandud. Ja üks mascarpone-pohlakook sai valmis. Pole kunagi mascarponega midagi teinud. Ja tahtsin proovida. Tuli hea, kuid arvan, et jään pigem kohupiima ja kodujuustu juurde edaspidi :P Pealmise tarretise osa tegin soomlaste Lapponia pohlaliköörist, natukese vee ja suhkruga segatuna. Mari arvas, et kook on hea, aga imestas, kas ma olen pannud alkoholi tarretisse :D Pakkus siis seda Kirkele ja Tomile. Kirke oli pea terve öö üleval olnud (kohe seletan miks) ning arvas, et ei taha praegu alkoholiga tegemist teha. Jõulujalutuskäik sai kenasti ära tehtud. Väljas kõigub temperatuur nulli ümber, kuid see pole jõudnud kõike lund ära sulatada. Nii et maa on ikka valge. Panime lausa lumehange küünlad põlema. Ma ei lase palju pilte endast võtta, aga seekord palusin, et jäädvustada mu toredat fliismütsi-kübarat, mille suvel suusamäel ostsin. Hästi soe ja kerge ja tegelikult väga lihtsalt tehtud. Ei pea ju kootud mütsid alati peas olema :P
Väike ülevaade ka jõulustest tänavatest. Kas meil pole uhke jõulukuusk maja ees! Juba sellepärast ei vaja me midagi tuppa ;)
Koju jõudes keetsin piimakohvi ja kakaod. Mitte, et väljas väga külm oleks olnud, aga ikka on mõnus seda juua. Eriti nii nagu mina teen, vahukoort törts otsa. Ja kõige selle kõrval võis vaadata, mis jõulutaat toonud oli. Nüüd siis sai välja hõigata, miks Kirke ei maganud (ja Mari pahameeleks ei tahtnud peo ülessättimisega üldse tegeleda), vaid väikse päkapikuna proovis oma heegeldamist lõpetada. Ta tegi Marile Pokemoni mütsi :D Mari oli muidugi imestanud, miks Kirke, kes kunagi oma ust ei lukusta, äkki kedagi sisse ei lasknud. Nüüd aga oli nii õnnelik, kui õnnelik sai olla. Kahekesi arutasid nad siis, kuidas see heegeldamine käis ja jagasid nippe. Kirke oli lausa pidanud õpetuse ostma, kuigi tegi ikka oma väikeseid muudatusi selles. Kirke peas on Mari heegeldatud üks Pokemonidest (see ülemine müts). Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kuidas need mu neiud nõnda üles kasvanud on, et teismelistele omaste pahanduste tegemiste asemel istuvad nad kodus ja heegeldavad :D
Kirkele kinkisin Jokeri kuju. Mõni postitus tagasi oli ju palju juttu, kuidas ta kostüümi endale sai ja juuksed ära värvis. Siiani on tal veel need natuke rohelised :) Mari kinkis talle veel AMD videokaardi, mille oli saanud töö juurest päris tasuta. Nii et Kirkel tekkis jälle kange kihelus arvuti kokku panna. Marile veel minu poolt pealuu-karp, mille puhul Kirke oma professionaalse pilguga kindlaks tegi, et anatoomiliselt ei kõlba need hambad mitte kuhugi :D Emmel-issile nipet-näpet, nagu lastelegi. Pole ju need kingitused sugugi olulised. Õieti ongi need enda tehtud asjad palju suurema väärtusega. Eriti kui tead, mida teine tahab.
Nõnda siis seekord meie jõulud... Kuni järgmise korrani.
