Leibadest ja saiadest ja natuke masinatest

Enne jõule käis mul külas minitiim VEMUst ja filmis, kuidas ma kodus leiba küpsetan. Olen leiba nüüdseks küpsetanud järjepidevalt pisut üle kümne aasta (justkui juubel ju). Mis tähendab, et mu juuretis on just nii kaua minuga koos elanud. Alguse sai ühest Eestist toodud leivast lõigatud käärust, natukesest õunamahlast ja keefirist. Pole kordagi juhtunud, et oleksin unustanud juuretist uueks teoks võtta. Ainult ühel korral juhuts pisuke äpardus ja kääritamisprotsessi kiirendada soovides, sai see liiga kuuma ahju. Õieti tuli mul tark mõte, et paneks ühe mu kahest ahjust puhastusrezhiimile, samal ajal, kui ma olin teise torganud taigna hapnema. Unustasin ära, et mõlemad ahjud lähevad lukku, ning muidugi tõusis temperatuur kõrgemale, kui tarvis oleks olnud... Suutsin siiski osaliselt midagi päästa ning õnneks läks järgmine leivategu täiesti korralikult. Peale seda pole kordagi mõne sellise lollusega hakkama saanud. Ning juuretist pole kunagi ka unustanud võtta. See on kuidagi väga käe sisse kulunud.

Aga mis ma jutustan. Siin on video, mille usinad käed kokku panid:

Saiaküpsetamist pole ma ka pea kakskümmend aastat päriselt maha jätnud (ka nagu juubel), kuigi ma olen liikunud saiamasinas küpsetatust pannisaiadeni ja nüüd eelmisel aastal potisaiani ning viimaks savipotisaiani. Selle aja jooksul on mu käest läbi käinud umbes neli küpsetamismasinat. Kui viimaks Kitchen Aid köögikombaini ostsin, arvasin, et aitab küll masinatega jändamisest, mis mu käes otsad annavad. Lisaks sai ka selgeks, et mitte iga masin pole samana siia ilma loodud. Ja mitte selle poolest, kas ta vastu peab, vaid palju tähtsamana, kuidas ta küpsetamistööga hakkama saab. Mu esimene odav Black & Deckeri masin küpsetas lausa oivalisi saiu. See tähendab, et koorik oli just paraja tumedusega ja sugugi mitte liiga kõva. Just üleküpsenud kooriku pärast loobusin oma järgmisest masinast (kasutasin seda lõpuks ainult taigna segamiseks) kuni leidsin kellegi lahke inimese, kes mulle hästi soodsalt pulmakingiks saadud ja kord kasutusel olnud B&D mudeli müüs (täpselt sama, mis mu esimene). Kahjuks kipub aga seda tüüpi masinal üks jublakas läbi kuluma, kui liiga usin kasutaja olla (nii umbes neli-viis aastat). Nõnda otsustas mu kolmaski abimees ühel päeval meie hulgast lahkuda. 

Peale seda tegin väikese pausi, kui mitte arvestada ühte masinat, mille Goodwilli poest leidsime. Kuid see küpsetas piklikke kõrgeid saiu, mis meile kellelegi ei meeldinud (seegi masin määrati taignasegamise ülesannet täitma). Eks meil oli kodus muu pere poolt pisukest vingumist, et ikka võiks ju olla jälle masin, millega kerge saia küpsetada (algul tegin leivamasinas, hiljem kombaninga taigna ja küpsetasin "päris" ahjus). Nemad saavat ka siis saiategemisega hakkama, kui mind kodus pole. Kirkel oli juba lausa täiesti pähe kulunud, mitu topsikutäit jahu ja mitu lusikatäit soola-suhkrut vaja kasutada.

Pidin tegelikult tõdema, et eks nende masinasaiadega oli palju vähem vaeva. Samas vaev vaevaks, sest ausalt öeldes küpsesid saiad ka palju õhulisemateks võrreldes tavalise ahjuga. Lasin siis end vaikselt pehmeks rääkida. Mis tähendas seda, et lugesin hulgaliselt arvamusi erinevate masinate kohta. Kurvalt pidin nenditma, et kõige paremateks osutusid need, millel ka kõige kõrgem hind külge kinnitatud. Kuidagi ei kippunud ma oma rahakotiraudu sarnase ostu jaoks avama, kui polnud kindlust, kui hea masin tegelikult võiks olla. Lehitsesin internetis neid kohti, kus inimesed oma asju müügiks panevad (näiteks Kijiji), otsides oma "vana" mudelit. Paar tükki jäid silma, kuid olid minust liiga kaugel. 

Aga mis kaugel polnud, oli Goodwilli kauplus (ehk taaskasutuspood). Kuna see mul peaaegu tööteel (kui ma metroolt tulles pisut pikema kõnnaku ette viitsin võtta), siis otsustasin, et hakkan seal järjepidevalt käima. Ja oh imet, oligi täpselt sama masin olemas, lausa kaks kohe. Loomulikult sai üks neist kohe koju taritud. Seal aga ilmnes kurb tõsisasi, et kui masin ise paistis olevat justkui vabrikust tulnud, siis puudus vormis laba, millega tainast segada (ei tea, kuidas see kahe silma vahele jäi). Jõudsin juba nukralt tõdeda, et vahel tasub asjadest rohkem kinni hoida (Tomi elutarkus ;), sest olin peale uputust ära visanud vanad vormid koos labadega (vähemalt nii mulle tundus esialgu). Peale lühikest arutelu perepeaga, saatsin ta poodi tagasi, et ta teise masina seest laba koju tooks. Aga see osutus vormi sisse justkui kinni liimituks. Egas midagi, sai siis terve masin koju taritud. Las siis olla juba neid kaks, sest laba ega vorm ju neis katki ei lähe. Olemegi ettenägelikult mitmeks aastaks saiaküpsetamise kindlustanud. 

Nõnda läks jälle lahti masinasaiade valmistamine. Need maitsesid ikka sama hästi, isegi paremini, sest muutsin retsepti pisut tervislikumaks (rohkema hulga mitmeviljajahuga). Ainuke asi, mis kripeldas, oli see laba, mis ei tahtnud välja tulla. Ma teadsin eelmiste kogemuste põhjal, millal masinas viimane segamine toimub ja panin tavaliselt taimeri selleks ajaks helisema. Nii sain laba välja võtta, mis muidu saia sisse suure augu jätab. Ega see maitsele ju midagi ei tee, ainult tüütu on augukohaga korralikku viilu välja võluda. Kaalusin üht ja teistpidi, mida teha. Ebays müüdi küll labasid, kuid nende hinnad olid  ühe jublaka jaoks päris krõbedad. Väiksema raha eest tõin ju uue masina koju! Ja peaks ütlema, et masinad olid tõesti mõlemad päris uue välimusega. Kõige rohkem paar korda ainult varem tarvitusel olnud. 

Loomulikult liikus mu mõte kohe edasi, tuleb jälle hakata Goodwilli kauplust järjepidevalt külastama. Juba teisel nädalal peale minu nõnda tähtsat otsust jäigi samasugune masin silma. Just selline nagu mul vaja, õieti vorm koos ärakäiva labaga. Hind ainult 12 dollarit. Mina pole samasugune asjapulk nagu Tom, kes võib musta valgeks rääkida, st seletada, et me saime "pooliku" toote eelmine kord, mille peale kõik naisterahvad sulavad ning talle veel midagi peale kauba kaasa annavad. Mina võtsin monstrumi, mis tegelikult päris vähe kaalus, kaenlasse ja sammusin kassasse. See et mul kodus nüüdsest lausa KOLM ühesugust masinat oma kasutusjärjekorda ootavad mind ei heidutanud.

Praeguseks on olukord aga selline, et küpsetan, nagu sai nimetatud, rohkem potisaia. Ja masinad ootavad rahulikult oma järjekorda. Sest... me ei söö enam nii palju saia, kui omal ajal. Mis tähendab, et saiad kippusid meil liiga kauaks seisma jääma. Ja hallitama. Nii ma siis pühendasin end rohkem leivateole. Ja iga kord, kui uus leib valmis, ei jõua ära imestada, kui maitsev see võib olla. Tom arvab, et see on nagu magustoit. Mari sööb ka. Isegi Kirke ei vaidle vastu. Temale küpsetan nüüd aegajalt oma koju viimiseks pätsi. Ning isegi oma leivateoga olen läinud hoopis oma rada, ning hakkasin katsetama koorikleibadega... Aga nüüd on jutustamine eriti pikaks läinud. Nii et parem jätan midagi uueks korraks :-) Huvitav, kas Eestis käib ikka endiselt sama usin leivaküpsetamine edasi, nagu siis kui presidendiproua seda propageeris...

Minu leib

Nüüdseks olen aastajagu ise oma leiba küpsetanud ja enam-vähem selgeks saanud, kui palju ja mida. Maitseb ikka väga hea see värskelt ahjust tulnud leib, lisaks veel täiesti oma maitsemeele järgi küpsetatud. Pildil on leib ilma lisanditeta, kuid vahel lisan päevalille-, seesami-, kõrvitsaseemneid. Kreeka pähkel on minu meelest ka väga hea, aga Tomile väga ei meeldi. Mari lepib ainult seesamiseemnetega. Igal ikka oma maitse :) Olen juuretist lahkelt jaganud, kes huvitatud on. Annan kaasa ka oma juhendeid, kuid ilmselge on, et igaühel tuleb leib välja erinev. Ning alguses ei tarvitse õnnestuda (juba ahjud on erinevad). Aga põhiline on mitte alla anda ja leida see oma käe järgi küpsetatu. Kokkuvõttes on leiva tegemine palju lihtsam, kui ma kunagi arvasin!

Leivataigna segaja

Kogu leivajutu jätkuks on paras uuesti rääkida minu taignavisplist, mille ma umbes kolm aastat tagasi koju muretsesin. Viimastel nädalatel juuretise ja leivategemisega jahmerdades on sellest abilisest palju tolku olnud. Muidugi kõlbaks (puu)lusikas samahästi segamiseks, kuid spetsiaalse vispliga läheb asi palju kergemalt. Puulusika puhul kleepub tainas tompu ning aegajalt peab seda siis lusika küljest ära lükkama. Traat aga läheb taignast väga kergelt läbi. Arvestades, et ühe leivategija soovitusel tuleks tainast päris pikalt segada (ma ei sõtku seda), siis taignavispel on peaaegu asendamatu, vähemalt minu jaoks :) - mis sest et mul malmpanni kasutusest musklid aina tugevamaks lähevad ;) Märkasin, et Amazon pakub köögiriista taani taignavispli nime all ning erinevas suuruses - minul on kõige suurem.

Muide, avastasin, et Ameerikamaal müüakse lausa läbi interneti juuretist - mida lausa 18.sajandist saati elus hoitud! Muidugi valge saia oma, aga ikkagi! Ega Eestis pole veel keegi sellise äriideega välja tulnud? Peaksin vist tagasi kiirustama ning asja käiku panema, enne kui teised suure juuretisemüügiga rikkaks lähevad :D

Viimaks pilt leivast nr.5, mille ma täna hommikul enne tööle minekut valmis küpsetasin. Tom tuli koju ning imestas, kuidas küll maja küpsetamislõhna täis on, kui kedagi kohal pole. Lisasin seekord peotäie päevalilleseemneid. Leib kerkis seekord vohinal, pean vist hakkama pisut suuremat kogust tegema ning kaks vormileiba valmis küpsetama, või pean mahukama vormi leidma. Olen ikka katsetamiskäigus, mängin pisut jahu ja soola ja suhkru ja linnase kogusega, et just seda õiget vahekorda leida, mis annab kõigile meelepärase leiva. Ahju panen ikka 190 kuumusega ning poole pealt viin 180le. Kokku on leib ahjus umbes tund aega. Oleneb ilmselt ahjust, ma kasutan meie pliidi väiksemat ahjuosa, mis kõrgema kuumusega hakkaks leiba kõrvetama (läbi proovitud :) Pliidil on kaks ahju, alumine tavapäraselt suur ja ülemine pisike - hea väiksemate küpsetiste puhul kasutusele võtta, meil ei ole sahtlit pannide jaoks.

Leivategu

Olen nüüd lõpuks nii kaugel, et sain leivajuuretise ise käima ning leib number 5 on hapnemisstaadiumis. Tom kirjutas uhkelt minu leivast number 1, mis talle oli väga maitsenud (ega sel maitsel ju viga olnud, päris nagu leib ;), kuid mis oli ikka paras käkk :) Sellepärast ei kiirustanud ma oma katsetustest kirjutama. Pildil on leib nr.3, mida Marigi juba suure mõnuga sõi. Olen tegelikult pisut üllatunud, kui palju talle see leib meeldib (vist voolab tal ikka tugev eestlase veri soontes ;)! Kirke hoiab leivast siiski eemale, kuigi ega ta täitsa valget saia ka söö, ikka seda minu tehtud mitmeviljatera oma. Koorikleivad meeldivad talle ka, aga hapendatud on võõras.

Olen kord varem proovinud juuretist teha, kuid millegipärast ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Kasutasin ainult siinset rukkijahu ning minu meelest ei kõlvanud maitse kohe mitte kuhugi. Seekord hoidsin külmikus alles paari leivakääru, mis sügisel Eestist kingiks toodud leivast tallele panin, ikka kavatsusega veel kord juuretisega jahmerdamine ette võtta. Lugesin hoolega Maire Suitsu "Suurt leivaraamatut" ning meenutasin Suuremõisas elava sugulase nõuandeid juuretise tegemiseks. Ostsin poolakate poest kefiiri ning segasin seda pisukese õunamahlaga likku pandud leivakäärudega. Lõpuks lisasin pisut rukkijahu. Seisis mul mõned päevad, mille käigus läks nagu käärima ja ei läinud ka :) Viimaks katsetasin ikka leivapätsi tehes.

Nüüd, mil neli leiba pintslisse pandud, näeb kerkima pandud leivatainas just nõnda välja nagu ülemisel pildil. Kohe näha, et mingid bakterid seal usinalt tööd on teinud. Segan juuretisele juurde vett ning lisan umbes poole jahust. Tööl käies ei ole mul just alati võimalik väga kiiresti küpsetamist ette võtta. Panen kõik valmis õhtul, katan rätikuga ning torkan ahju. Lihtsalt sellepärast, et eest ära oleks ja tuuletõmbust poleks. Meie maja on päris jahe muidugi talvisel ajal, nii et siiani pole suureks probleemiks olnud, kui sellega alles ülejärgmise päeva hommikul edasi tegutsen. Lisan ülejäänud jahu (kõik on tegelikult väga umbmäärane, pole veel õieti mõõtnud, kuid peaksin seda kindlasti kohe-kohe tegema, sest muidu tuleb leib iga kord isesugune). Juurde soola, supilusikas linnasesiirupit (leidsin ühest netipoest, kus müüakse igat sorti orgaanilist ja tervislikku kraami), natuke pruuni suhkrut. Klopin kõik korralikult läbi. Tainas jääb selline kleepuv, mitte liiga vedel, mitte liiga paks. Ma ei sõtku seda, vaid panen vormi kerkima.  

Vorm läheb jälle ahju, kuni jõuan töölt koju ning torkan leiva juuba kuumaks aetud ahju. Ma proovisin leiva nr.3 puhul alustada küpsetamist kõrge temperatuuriga, ja siis madalamaks seda tuua, kuid nii kõrbes leib natuke ära. Leib nr. 4 läks 190-kraadisesse ahju. Küpsemisaeg oli umbes tund aega.

See on minu meelest kõige õnnestunum leib siiani, leib nr. 4. Eks näe, kuidas edaspidi kujuneb. Ma olen ikka mingil määral katsetamisstaadiumis, et aru saada, kui palju ikka juuretist ja kõike muud kraami vaja on. Annan siis teada ning jagan oma juuretist kõigi soovijatega :)

Leivategemise linke on leivaraamatu blogis küllaga. Soovitan samas leivaraamatut ennast, kellel see veel kodus pole ja kes leiva-saia küpsetamisest huvitatud on. 

IKEA leib

Viimaks proovisin ära IKEA leivasegu, millele tuleb vaid leiget vett juurde lisada, siis pakki natuke aega raputada ning vormi valada. Pooleks tunniks kerkima ja tunniks ahju. Oli väga lihtne teha (kuigi leivamasinaga läheb asi samuti kergelt :). Maitse oli hea, eriti meeldisid päevalilleseemned. Taas kord pean tunnistama, et värvilt oli see leiva moodi. Ma ei saa ikka aru, millist rukkijahu nad siin müüvad, et sellest küpsetatu kunagi sama tume ei tule...

Taignavispel

Olen juba tükk aega olnud ühe väga huvitava köögiriist omanik. Nimelt on see imeliku kujuga asjandus mõeldud leiva- või saiataigna segamiseks! Leiutasin sellele nimeks taignavispel, kuigi ega seda nii suure hooga keerutada saa nagu kergemaid vispleid! Väga sobiv raskema taignaga tegutsemiseks. Minu jaoks on sellest kujunenud asendamatu abimees leivataigna valmistamisel (kui ma leivamasinat appi pole võtnud :).

Olen nüüd hakanud endale koorikleiba küpsetama! Eriliselt rahustav ja mõnus on neid vormida ning küpsetada!

Koorikleib (originaalretsept „Ahjusoojad leivad-said”
Lisan juurde soola ja suhkrut ja päevalilleseemneid, tundus muidu kuidagi eriliselt mage; ning ainult rukkileivaga ei tulnud nii maitsev. Ilmselt pole see rukkijahu eriti hea siin.)

Ahju kuumus 220

500-600 g (11-12dl ) rukkijahu või pooleks rukkijahu & täistera nisujahu (või mitmeviljajahu) - olen erinevaid kombinatsioone kasutanud, fantaasial võib vabalt lennata lasta :)
2 tl kuivpämi (50 g presspärmi)
2 tl soola
2 spl pruuni suhkrut
5 dl vett
natuke muskaati
1 tl köömneid (kui soovid)
päevalilleseemneid (kui soovid)

Valmista nagu tavaline pärmitainast. Pärm lahustada soojas vees, lisa suhkur, sool, lisandid. Sõtku. Lase kerkida umbes 1 tund. Sõtku üks kord veel kergelt läbi. Jaga tainas umbes 15-20 osaks, millest vormi lamedad koorikleiva pätsikesed. Torka kahvliga augud sisse ning pane veel pooleks tunniks kerkima. Küpseta umbes 10-15 min.

Veel leivaretsepte, millest olen kirjutanud: laiskuri leib, polaarleib

Veel leivamasinatest

Eelmine postitus tõi ühe praktilise küsimuse ja kui ma vastust kirjutama asusin, kujunes sellest nõnda pikk jutt, et panen hoopis selle siia kirja :).

Tean juba kahte, kes ei ole mitte oma saiaga sugugi rahul, mis leivamasin valmis küpsetab. Mul oli mõni suvi tagasi suvel külas noor neiu Soomest ning talle hakkas väga meeldima meie sai. koju minnes ostis pere tema pealekäimisel leivamasina, kuid millegipärast ei tulnud saiad sugugi sama head välja... kas ei kerkinud korralikult või maitse polnud kiita. Tunnistan kohe, et uus masin, mille peale esimese katki minemist sain, ei olnud võrreldav eelmisega - küpsetab liiga kõva kooriku. Nii leidsin interneti kaudu täpselt samasuguse, milline mul varem oli, ning käisin sellel ise järel. Üks soome juurtega neiu, kellel nimeks Tiina, müüs enda oma ära, sest oli vaid korra peale pulmi kasutanud (väga suure hulga leivamasinate saatus on sarnane...).

Mäletan, et masinat ostes, uurisin päris põhjalikult, mis on nende kohta kirjutatud. Paistab, et igat sorti asjad võivad mõjutada lõpptulemust, isegi kui retsepti järgi kõiki aineid sisse paned (täpne koguste jälgimine on väga oluline!). Näiteks mängib rolli, kui kõrgel sinu maja merepinnast asub, kui suur on niiskuse hulk õhus ja jahus, kui vana pärm on jne. Ainuke viis õige tulemuseni jõuda on proovida näiteks jahu koguse suurendamist või vedelikku vähendada (või mängida teiste ainetega). Muidugi on see tüütu, kuid kindlasti on rõõm suur, kui viimaks hea sai välja tuleb.

Teisalt ei tohi unustada leivamasina teist funktsiooni (kui see ikka kaasa tuleb :) - kasutan oma masinat väga palju pärmitaigna valmistamiseks! Nii ei pea ise sõtkumise ja kergitamisega vaeva nägema! Tunnistan, et viimase puhul olin tükk aega skeptiline, arvasin, et parima tulemuse annab ikkagi ise tunnetamine, kuidas tainas käe all on (Rootsis elades küpsetasin vähemalt kaks korda nädalas ise saia, nii et päriselt enam ei pidanud retsepti järgi midagi tegema). Laupäeviti olen juba eelmisest aastast alates teinud ise pizzat, sest enamasti olen päeval tööl ja saan hommikul jahu ja muu leivamasinasse panna, et siis vastavalt kojutulekuks oleks tainas valmis!

Nii et kui sai isegi peale katsetusi hästi välja ei tule, siis soovitan seda taigna valmistamiseks! Masinas valmiskergitatud saia- või leivataigna võib hiljem ise ahju panna, kui soov on. Tavaliselt teen leiva puhul nii, sest puhtalt rukkileiba ei saa masinas küpsetada. Kuigi gluteeni lisamine ehk tõesti aitaks sedagi probleemi lahendada. Ise teen enamasti pärmitaignast kaneelikukleid, mida õnneks siiski ainult Tom kõige rohkem sööb, muidu oleksin vist varsti sama ümmargune nagu kuklid :). Tegelikult meeldibki mulle rohkem midagi valmis meisterdada kui neid hiljem süüa. Vahel võtan vaid paar lusikatäit kooki Tomi taldrikult, et maitset üle kontrollida.
Viimaks üks saia retsept, kaalusin kenasti ära, kui palju mida, sest klaasimõõt võib ainult segadust tekitada. Oluline on, et pärm vedelikuga kohe kokku ei puutuks - peab just sellises järjekorras anumasse panema. (Muutsin eelmises postituses kogused ka grammide ja millimeetrite peale).

300ml vett
10g / 1¼ tl soola
12g / 1spl suhkrut
500 g valget jahu
7 g / 1½ tl kuivpärmi

(Pilt on sellest ajast, kui Tom paar aastat tagasi omaette kodus olles ise saia küpsetas ning unustas laba sisse panna. Kui aeg täis sai, ei saanud ta aru, miks mingi nätakas ilusa saia asemel talle vastu vaatab. Ega midagi, kahju ju teist ära visata... natuke sõtkumist ning tavalisse ahju küpsema!)

Abimehed köögis

Sel jõuludel saab mul viis aastat täis, kui ma hakkasin ise järjepidavalt saia-leiba küpsetama! Saia ei olegi sel ajal kordagi ostnud (väja arvatud Eestis :), ainult vahel leiba - ukrainlaste Borodinod või sakslaste tumedaid leibu (nende tehas on juhtumisi meile väga lähedal). Leivamasina pidin sel aastal ära vahetama, sest kahjuks ei pidanud ta mu kasutusele vastu... olin kui kätetu-jalutu, kui aru sain, et sellest enam asja ei saa.

Praeguseks olen kenasti Tomi välja koolitanud, kuidas meie lemmiksaia teha (see oli vist rohkem olude sunnil, kui ta üksi Torontos pidi olema ning isu meie saia järele nõnda suureks läks ;). Sügisel sain uue abilise Kirke näol, kes eelmisel nädalal, sel ajal kui mina pikalt tööl olin ja Tom magamistoas luges, iseseisvalt kõigega hakkama sai (enne seda oli ta vaid ühe korra issi abil kõik ained anumasse pannud). Ta oskas sättida isegi taimeri helisema, et masinast segamislaba välja võtta (nii ei jää suurt auku leiva sisse). Minul on muidugi eriliselt hea meel taolise abi üle!!!

Siin on veel kord meie mitmeviljatera saia retsept:
1¼ kl/ 300ml vett
2 spl pruuni suhkrut
2 spl / 0.3 dl õli (juurviljaõli)
1¼ tl / 10g soola
1½ kl / 200g nisujahu
2/3 kl / 155g mitmevilja jahu
1¼ kl / 100g täisteranisujahu
1/3 kl / 40g petipiima pulbrit (buttermilk powder) ei ole oluline, kuid sai tuleb palju maitsvam (vee asemel võib piima kasutada)
1 tl / 4 g kuivpärmi

(1 kl = 250 ml)

Laiskuri leib

Leidsin selle retsepti Annes Mat blogist (inglisekeelne on siin) ja kuna ma olen paras laiskur leivavalmistamise koha pealt, sest mida muud see leivamasina kasutamine on (isegi kui ma pea viis aastat juba sellega tegelenud), siis meeldis mulle kohe kangesti see tema viis leiba küpsetada, ilma et sa sõtkumisega vaeva näeksid. Muutsin tegelikult pisut jahukoguseid, sest tahtsin rohkem leiba kui saia, ning lisasin pisut rohkem suhkrut, aga kindlasti on tema viis sama hea!

6 dl vett
50 g värsket pärmi (ehk 12 g või 3tl kuivpärmi)
2 tl meresoola
1 spl pruuni suhkrut
3 dl rukkijahu
3 dl jämedat nisujahu (whole wheat)4 dl nisujahu
Järgmised lisandid jätsin välja, kuid proovin tulevikus kindlasti.
3 spl linaseemneid1 spl jahvatatud aniisi
1 spl jahvatatud köömneid

Panin kuivpärmi natukeseks ajaks vette ligunema, lisasin kõik ülejäänud ained, segasin ära ning jätsin tunniks ajaks kerkima. Torkan tavaliselt külma ahju sisse, kuhu panen anuma keema läinud veega. Sega korraks kõik läbi ning jäta veel tunniks ajaks kerkima. Jaga taigen kahte vormi ning kergita umbes pool tundi veel (nüüd enam ei pane ahju kerkima :), sest aeg on ahi soojaks lasta).
Ahju kuumuseks 275°C. Pane vormid ahju 12 minutiks, siis lase kuumus alla 100°C peale (ära võta leiba ahjust vahepeal välja ;) ning küpseta veel umbes 1 tund ja 10 minutit! Leiva küpsemisel hoian samuti kuuma veega anumat ahjus!

Lase pisut jahtuda ning lõika endale leivaviil! Head isu!

Leivamasin

Mis teha, kui öösel kell 2 äratab sind mingi kohutav kolin… Esimese hooga ei saa aru, mis toimumas on ja siis jõuab uimaste ajukäärude vahelt sinuni mõistmine, et leivamasinaga, mis pidi kella kuueks saia valmis küpsetama, on midagi korrast ära! Miks just nüüd, kui uni kõige magusam ja hommikul vaja vara üles tõusta?!

Muidugi ei jäänud muud üle, kui oma väsinud kondid voodist välja upitada ning uurima minna, mis toimumas on. Millegipärast lõi leivavorm masinas uhket tantsu, mida ma siis taltsustada püüdsin, vähemalt kuni segamise tsükkel käimas on. Pidasin umbes kolm minutit vastu, siis lülitasin kogu monstrumi välja, teades, et nüüd pean käsitsi tainast sõtkuma ning peale seda ahju torkama, sest väljalülitamisega olin ka programmi tühistanud.

Sain nüüd oma nina lähemale toppida ning nägin, et üks väike jublakas on väändunud. Eks ma siis otsisin näpitsad välja ning painutasin seda, kuigi mingit kasu muidugi enam sellisest vahelesegamisest polnud. Nii ma siis sõtkusin öösel tainast ning tundsin mõttes kaasa kõigile nendele pagaritele, kes iga päev oma tööpäeva nii vara alustavad.

Tainas sõtkutud, pugesin uuesti sooja teki alla, et tunni aja pärast veel kord taignaga mütata. Kella kuue ajal torkasin saia ahju ning oligi mul värske ja soe päts võileibade tegemiseks valmis.

Kui ma seal hommikul ringi askeldasin, prillid lõpuks nina peal, siis käisin veel kord uurimas, mis masinal viga. Oma arust olin päris kenasti asja parandanud ning õhtul tahtsin üle proovida, kuidas lood on. Aga, oh häda, minu näpitsatega surkimine ei olnud sugugi aidanud. Leivamasin, mis mind juba neli ja pool aastat usinalt teeninud, oli KATKI! Tundsin nagu oleks terve minu maailm kokku kukkunud :(

Olen nii kaua ise leiba/saia küpsetanud – peaaegu üle päeva on meil värske sai laual - mis ma nüüd teen! Küsisin perelt, kas hakkame poest saia ostma, kuid selle peale tuli kui ühest suust kuuldavale äge protestikisa. Kõige rohkem olin üllatunud, et lapsed sugugi nõus polnud. Tomist saan veel aru, sest tegin lihtsal viisil taigna valmis, millest magusat kaneelisaia küpsetasin (ja kaneelisai ning Tom on justkui ühte loodud).

Kurtsin oma õnnetut saatust töö juures ja õhtul tegin pisut uurimistööd, milline uus masin muretseda. Aga järgmisel päeval teatas üks mu töökaaslane, et ta toob enda leivamasina mulle, sest ta pole viimase poole aasta jooksul seda kasutanud ja kokku on ta vaid umbes 7 korda saia küpsetanud… Ta ostis selle kunagi, kui ma aina kiidulaule oma masinale laulsin, sellepärast tundsin end pisut süüdlasena, et ta koju midagi muretses, millest kasu polnud. Samas muidugi ei soovita ma seda kellelegi, ütlen vaid, et mina olen rahul ja et ma olin igatpidi valmis seda kasutama hakkama. Kui ma midagi teeks vaid kellegi arvamuse peale, siis ilmselt oleks minugi maja kasutuid asju täis :)

Tirisin siis tema masina töö juurest käe otsas (ma ei kannata tavaliselt mingit asja käes kanda - olen täielikult seljakotisõltlane) metroosse, sest mul oli KOHE uut vaja :) Küpsetasin õhtul juba rõõmsalt saia ning pean ütlema, et ilmselt on see masin hoopistükkis parem, kuigi igatsesin pisut ikka oma vana järele! Nüüd on mul jälle tuhin sees, et uusi küpsetisi proovida!

Leivategu

Olen varem juba sellest pannileivast (polaarleivast) kirjutanud, isegi vist retseptini juhatanud, kuid ei jäänud kunagi õieti rahule. Lõpuks ometi, peale mitmeid katsetamisi olen jõudnud retseptini, mis maitseb just õige. (Muide avastasin ühe retsepti, mis oli just polaarleiva nime all ära toodud „Suurest küpsetamisraamatust” - ilmumisaasta millalgi 90ndatel! Kuid mulle ei meeldinud need eriti.)

Siin on mu lõplik variant (hetkeseisuga):
1¼ kl vett
1½ tl soola
2 spl pruuni suhkrut
1 spl molasses (või pruuni suhkrut)
2 spl võid (või õli)
1½ kl rukkijahu
1½ kl (täistera) nisujahu
½ kl mitmevilja jahu
1¼ tl kuivpärmi
1 tl küpsetuspulbrit

Mina olen kasutanud oma leivamasinat taigna valmistamiseks. Muidu peaks tegema nagu pärmitainast ikka. Olen vajadusel juurde sõtkunud mitmeviljajahu, kui taigen liiga nätske saab, kuigi see peabki pisut selline käte külge kleepuv olema. Lahtirullimisel kasutan tavalisest rohkem jahu ning pühin enne pannile panemist maha.

Taigen on umbes 16 osaks jaotatud ning siis õhukeseks rullitud. Kahvliga tueb pisut üle käia, et auguliseks saab. Küpsetan oma malmpannil keskmisel kuumusel. Alguses auguline pool all, ümberpööramisel tuleb kiiresti teisele poolele kahvliga augud torgata. Tegelikult mängisin seekord rohkem ning 'kahveldasin' mõlemad pooled kohe ära.

Pildil, kus Kirke leiba määrdejuustuga sööb, on kahte sorti leib. Ühed on panni peal tehtud (täpilised) ja teised ahjus. Mulle endale meeldivad panni omad rohkem, aga Tom sööb ahjus küpsetatuid parema meelega, sest ta väidab, et teised meenutavad talle pannkooki. Ma ei vaidle vastu ning küpsetan neid nüüd enda jaoks. Torkan kõik sügavakülma, kust on hea võtta (12 sekundit mikroahjus ning ongi soe leib valmis).

Eks nendega ole rohkem jändamist, kuid kuna olen ainuke sööja, siis jätkub mulle ühekordsest tegemisest kaheks nädalaks! Pealegi tunnen erilist mõnu tainast sõtkudes ning sellest siis leivakesi vormides.
(Pildi tagaplaanil on laste toidukotid, millega nad oma lõuna kooli kaasa võtavad ning metallist pudelid vee jaoks - ma ei pane kunagi neile mahla kaasa. Nüüd on hakatud palju rääkima sellest, kui palju kahjulikke aineid plastikpudelid vette eritavad, nii ma siis muretsesin metallpudelid, sest eks need lapsed ole kõige kallim vara maailmas. Neid peab ikka hästi hoolsalt hoidma!)

Minu teine saiaretsept, mida meie pere juba mitmendat aastat sööb (ja mille leivamasin valmis segab ja küpsetab):

1¼ kl vett
2 spl pruuni suhkrut
2 spl õli (juurvilja õli)
1¼ tl soola
1½ kl nisujahu
2/3 kl mitmevilja jahu
1¼ kl täisteranisujahu
1/3 kl petipiima pulbrit (buttermilk powder) ei ole oluline, kuid sai tuleb palju maitsvam (vee asemel võib piima kasutada)
1 tl kuivpärmi

Kõik on saiaga nii ära harjunud, et ei kujutagi muud ette. Valge sai ei maitse selle saia kõrval enam sugugi hea!

Polar Bread (mitte polar bear)

Lugesin ühte toiduvalmistamise blogi ning sattusin huvitava küpsetise peale, mis on Rootsis toodetud ning mida ilmselt siit-sealt Euroopas osta saab - nimeks Polar Bread ehk Polarbröd rootsi keeles. See tundus väga huvitav ning tahtsin leida retsepti nende tegemiseks (mis me küll siin kaugel leivategemise nimel ära ei tee, mul on külmkapis isegi enda tehtud leivajuuretis). Leisingi ühe, mille järgi eelmisel pühapäeval juba usinalt küpsetasin. Eile avastasin veel ühe retsepti, mis oli küll prantsuse keeles, millest ma vaevalt-vaevalt aru saan, kuid arvuti abil muutusid prantsuskeelsed sõnad inglisekeelseteks, mis sest et natuke kummaliselt, kuid enamvähem sai aru, mis täpselt tegema peaks.

Siin on retsept, mida kasutasin.

50 g võid (mina jätsin välja, oleksin selle asemel pannud 2 spl juurviljaõli)
250 ml piima
2 spl pruuni suhkrut (kasutasin molasses, mis see eesti keeles on, ei tea)
300 g jahu
75 g rukkijahu
50 g mitmeviljajahu
½ tl soola
1½ tl kuivpärmi
1 spl hakitud köömneid

Panin seekord kõik oma leivamasinasse, mis kahe tunniga taigna ilusti minu jaoks valmis tegi. Muidu võid segada kõik ning jätta 45 minutiks seisma. Jaga tainas kaheteistkümnks või rohkemaks või vähemaks, oleneb mitu leiba tahad. Tee nendest pallikesed ning rulli jahusel alusel üsna õhukeseks. Torgi kahvliga ühelt poolt augud sisse ning pane paariks minutiks soojale pannile (üldsegi mitte ahju) - soovitav mõni selline, millele ei ole vaja panna rasvainet alla (kasutasin malmpanni - mida rohkem seda toidu valmistamisel abiks võtad ning korralikult ümber käid - „puhastad ning õlitad” - seda rohkem hakkab ta sarnanema nende uhkete teflonpannidega, mille külge toit kergest kinni ei hakka). Niipea kui oled leiva ümber pööranud, torgi teine pool kahvliga auke täis, et leib kerkiks ühtlasemalt.

Mina tegin neid valmis kaksteist ning osa panin sügavkülma.

Mulle maitsevad need leivad väga-väga. Lõikan pooleks (nagu leivaviilu), määrin peale küüslaugu ja sibulamaitselist philadelphia juustu, vahele vorsti või keedetud keelt, hapukurki, salatit, panen pooled kokku ning küll on hea võileib lõunaks valmis! Pealegi veel tegemiserõõm - tundsin mingit erilist rahulolu neid leivakesi lahti rullides!

Olen Eestis olles alati vaid koorikleibadest toitunud ja viimasel ajal mõelnud, et peaks ise proovima neid teha. Polarbröd on midagi sarnast, kuid palju õhem, seda ei saaks laiuti pooleks lõigata nagu poes müüdavate koorikleibade puhul. Eks paista, kas proovin ka koorikleibade tegemise saladusele jälile saada.