17.04.21

Leibadest ja saiadest ja natuke masinatest

Enne jõule käis mul külas minitiim VEMUst ja filmis, kuidas ma kodus leiba küpsetan. Olen leiba nüüdseks küpsetanud järjepidevalt pisut üle kümne aasta (justkui juubel ju). Mis tähendab, et mu juuretis on just nii kaua minuga koos elanud. Alguse sai ühest Eestist toodud leivast lõigatud käärust, natukesest õunamahlast ja keefirist. Pole kordagi juhtunud, et oleksin unustanud juuretist uueks teoks võtta. Ainult ühel korral juhuts pisuke äpardus ja kääritamisprotsessi kiirendada soovides, sai see liiga kuuma ahju. Õieti tuli mul tark mõte, et paneks ühe mu kahest ahjust puhastusrezhiimile, samal ajal, kui ma olin teise torganud taigna hapnema. Unustasin ära, et mõlemad ahjud lähevad lukku, ning muidugi tõusis temperatuur kõrgemale, kui tarvis oleks olnud... Suutsin siiski osaliselt midagi päästa ning õnneks läks järgmine leivategu täiesti korralikult. Peale seda pole kordagi mõne sellise lollusega hakkama saanud. Ning juuretist pole kunagi ka unustanud võtta. See on kuidagi väga käe sisse kulunud.

Aga mis ma jutustan. Siin on video, mille usinad käed kokku panid:

Saiaküpsetamist pole ma ka pea kakskümmend aastat päriselt maha jätnud (ka nagu juubel), kuigi ma olen liikunud saiamasinas küpsetatust pannisaiadeni ja nüüd eelmisel aastal potisaiani ning viimaks savipotisaiani. Selle aja jooksul on mu käest läbi käinud umbes neli küpsetamismasinat. Kui viimaks Kitchen Aid köögikombaini ostsin, arvasin, et aitab küll masinatega jändamisest, mis mu käes otsad annavad. Lisaks sai ka selgeks, et mitte iga masin pole samana siia ilma loodud. Ja mitte selle poolest, kas ta vastu peab, vaid palju tähtsamana, kuidas ta küpsetamistööga hakkama saab. Mu esimene odav Black & Deckeri masin küpsetas lausa oivalisi saiu. See tähendab, et koorik oli just paraja tumedusega ja sugugi mitte liiga kõva. Just üleküpsenud kooriku pärast loobusin oma järgmisest masinast (kasutasin seda lõpuks ainult taigna segamiseks) kuni leidsin kellegi lahke inimese, kes mulle hästi soodsalt pulmakingiks saadud ja kord kasutusel olnud B&D mudeli müüs (täpselt sama, mis mu esimene). Kahjuks kipub aga seda tüüpi masinal üks jublakas läbi kuluma, kui liiga usin kasutaja olla (nii umbes neli-viis aastat). Nõnda otsustas mu kolmaski abimees ühel päeval meie hulgast lahkuda. 


Peale seda tegin väikese pausi, kui mitte arvestada ühte masinat, mille Goodwilli poest leidsime. Kuid see küpsetas piklikke kõrgeid saiu, mis meile kellelegi ei meeldinud (seegi masin määrati taignasegamise ülesannet täitma). Eks meil oli kodus muu pere poolt pisukest vingumist, et ikka võiks ju olla jälle masin, millega kerge saia küpsetada (algul tegin leivamasinas, hiljem kombaninga taigna ja küpsetasin "päris" ahjus). Nemad saavat ka siis saiategemisega hakkama, kui mind kodus pole. Kirkel oli juba lausa täiesti pähe kulunud, mitu topsikutäit jahu ja mitu lusikatäit soola-suhkrut vaja kasutada.

Pidin tegelikult tõdema, et eks nende masinasaiadega oli palju vähem vaeva. Samas vaev vaevaks, sest ausalt öeldes küpsesid saiad ka palju õhulisemateks võrreldes tavalise ahjuga. Lasin siis end vaikselt pehmeks rääkida. Mis tähendas seda, et lugesin hulgaliselt arvamusi erinevate masinate kohta. Kurvalt pidin nenditma, et kõige paremateks osutusid need, millel ka kõige kõrgem hind külge kinnitatud. Kuidagi ei kippunud ma oma rahakotiraudu sarnase ostu jaoks avama, kui polnud kindlust, kui hea masin tegelikult võiks olla. Lehitsesin internetis neid kohti, kus inimesed oma asju müügiks panevad (näiteks Kijiji), otsides oma "vana" mudelit. Paar tükki jäid silma, kuid olid minust liiga kaugel. 

Aga mis kaugel polnud, oli Goodwilli kauplus (ehk taaskasutuspood). Kuna see mul peaaegu tööteel (kui ma metroolt tulles pisut pikema kõnnaku ette viitsin võtta), siis otsustasin, et hakkan seal järjepidevalt käima. Ja oh imet, oligi täpselt sama masin olemas, lausa kaks kohe. Loomulikult sai üks neist kohe koju taritud. Seal aga ilmnes kurb tõsisasi, et kui masin ise paistis olevat justkui vabrikust tulnud, siis puudus vormis laba, millega tainast segada (ei tea, kuidas see kahe silma vahele jäi). Jõudsin juba nukralt tõdeda, et vahel tasub asjadest rohkem kinni hoida (Tomi elutarkus ;), sest olin peale uputust ära visanud vanad vormid koos labadega (vähemalt nii mulle tundus esialgu). Peale lühikest arutelu perepeaga, saatsin ta poodi tagasi, et ta teise masina seest laba koju tooks. Aga see osutus vormi sisse justkui kinni liimituks. Egas midagi, sai siis terve masin koju taritud. Las siis olla juba neid kaks, sest laba ega vorm ju neis katki ei lähe. Olemegi ettenägelikult mitmeks aastaks saiaküpsetamise kindlustanud. 

Nõnda läks jälle lahti masinasaiade valmistamine. Need maitsesid ikka sama hästi, isegi paremini, sest muutsin retsepti pisut tervislikumaks (rohkema hulga mitmeviljajahuga). Ainuke asi, mis kripeldas, oli see laba, mis ei tahtnud välja tulla. Ma teadsin eelmiste kogemuste põhjal, millal masinas viimane segamine toimub ja panin tavaliselt taimeri selleks ajaks helisema. Nii sain laba välja võtta, mis muidu saia sisse suure augu jätab. Ega see maitsele ju midagi ei tee, ainult tüütu on augukohaga korralikku viilu välja võluda. Kaalusin üht ja teistpidi, mida teha. Ebays müüdi küll labasid, kuid nende hinnad olid  ühe jublaka jaoks päris krõbedad. Väiksema raha eest tõin ju uue masina koju! Ja peaks ütlema, et masinad olid tõesti mõlemad päris uue välimusega. Kõige rohkem paar korda ainult varem tarvitusel olnud. 

Loomulikult liikus mu mõte kohe edasi, tuleb jälle hakata Goodwilli kauplust järjepidevalt külastama. Juba teisel nädalal peale minu nõnda tähtsat otsust jäigi samasugune masin silma. Just selline nagu mul vaja, õieti vorm koos ärakäiva labaga. Hind ainult 12 dollarit. Mina pole samasugune asjapulk nagu Tom, kes võib musta valgeks rääkida, st seletada, et me saime "pooliku" toote eelmine kord, mille peale kõik naisterahvad sulavad ning talle veel midagi peale kauba kaasa annavad. Mina võtsin monstrumi, mis tegelikult päris vähe kaalus, kaenlasse ja sammusin kassasse. See et mul kodus nüüdsest lausa KOLM ühesugust masinat oma kasutusjärjekorda ootavad mind ei heidutanud.

Praeguseks on olukord aga selline, et küpsetan, nagu sai nimetatud, rohkem potisaia. Ja masinad ootavad rahulikult oma järjekorda. Sest... me ei söö enam nii palju saia, kui omal ajal. Mis tähendab, et saiad kippusid meil liiga kauaks seisma jääma. Ja hallitama. Nii ma siis pühendasin end rohkem leivateole. Ja iga kord, kui uus leib valmis, ei jõua ära imestada, kui maitsev see võib olla. Tom arvab, et see on nagu magustoit. Mari sööb ka. Isegi Kirke ei vaidle vastu. Temale küpsetan nüüd aegajalt oma koju viimiseks pätsi. Ning isegi oma leivateoga olen läinud hoopis oma rada, ning hakkasin katsetama koorikleibadega... Aga nüüd on jutustamine eriti pikaks läinud. Nii et parem jätan midagi uueks korraks :-) Huvitav, kas Eestis käib ikka endiselt sama usin leivaküpsetamine edasi, nagu siis kui presidendiproua seda propageeris...

3 kommentaari:

  1. Väga huvitav ja mis seal salata, et ka õpetlik ja mälu värskendav video oli, öösel tuli kange leiva küpsetamise isu peale.
    Hommikuks läks küll üle, aga nüüd ma tean kustkohast spikerdada, kui ikkagi otsustan proovida.
    Suur leivateovaimustus on Eestis nüüdseks vist selleks korraks möödas, aga päris paljud jäidki ise leiba tegema ja see on ometi tore, kas pole? Ise küpsetasin leiba ammu enne kui see moodi läks. Esimene leib elus oli selline, et oleks enne küpsetamist varre taignasse lükanud, oleks toreda tugeva haamri saanud,edaspidi läks paremini. Nüüd pole vähemalt paarkümmend aastat vaeva tahtnud näha, aga vaikselt isutab isutab jälle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On tõesti tore, et ikka on neid, kes ise oma leiva küpsetavad. Ükskõik, mis siis ajendas seda tegema. Mäletan ka, et ega need mu esimesed leivad päriselt kuhugi ei kõlvanud. Olen nüüd järjepidevalt kaua teinud, ja ega ma ei näe küll, et ma saan leivaküpsetamise varna visata :-D

      Kustuta
  2. Mis ma muud oskan kommenteerida kui, et Ene tehtud leib on parim mida oskan tahta. Ennevanasti oli Eestisse jõudes esimene asi lennuväljalt Järve Selveri leivaosakonda tormata. Nüüd olen isegi leiba Torontost Tallinna kaasa toonud. Hea, et tollis pole vahele jäänud, sest keegi ei kujutaks ette, et leiba ilma sissepeidetud salakaubata mujalt Eestisse tuuakse.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.