13.04.21

Kevadised mõtted...

Ja ongi juba üle aasta, kui maailmas hakkas möllama viirus. Ja minu jaoks pea poolteist aastat, kui alustasime sel nädalavahetusel toimuva pangasüsteemi muudatuste ettevalmistustega. Praegu oskan vaid loota ja oodata, et kõik läheb viperusteta, või vähemalt... lootus sureb viimasena muidugi ;-)

See aasta on olnud nii lõpmatult kummaline, ühelt poolt pikk ja veniv ning teisalt siiski... juba aasta. Süda igatseb "normaalsust" taga, aga selge on see, et me ei saa tagasi seda, mis oli. Ma kujutan ette, kuidas viiruse saaga jälitab meid veel tükk aega. Nii et võime ainult õhkida ja ohkida "paremate aegade" mälestustes. Nagu mu sõbranna hiljuti jagatud pilt neid üles kergitas. Kuhu küll see aeg kadunud on... tahaks olla möödunud hetkes tagasi, mis omamoodi kuidagi nii lihtne ja paika pandud. Samas muidugi tean, et ega selgi ajal kõik lust ja lillepidu polnud. Lapsed on rõõm, aga ka igapäevane mure, alustades kasvõi sellest, kuidas nad kenasti kooli jõuavad või mis neile õhtul süüa anda.

Viimane aasta on mind pannud ka üha rohkem mõtlema sellele, kui palju on neid inimesi, kes mõtlevad sinule risti vastupidist ja kellest sa seda kunagi oodanud poleks... Jah, alati on neid nii suguvõsas kui tuttavate hulgas, kelle oled kuidagi omaette lahtrisse pannud nende veidrustega, mis ei tarvitse muidugi nende jaoks veidrused olla, nii nagu ilmselt istun minagi kellegi "veidrike lahtris" teiste silmade läbi. Aga neid oli kuidagi vähe... veidrikud, boheemlased, või ükskõik kuidas neid siis ka kutsuda. Nüüd on vahel tunne, et enamus on täiesti "ära pööranud". Mis on jällegi vale, sest tegelikult kuuluvad nad ikka sinna väikesesse ülalpool nimetatud "lahtrisse", lihtsalt probleemiks on see, kui valjuhäälselt nende sõna levib ja levitatakse. 

Tahaks väga kivi visata meedia kapsaaeda. Nad võiks vabalt vähem valgustust jagada, millega välja on tuldud ja rõhuda sellele, mis rohkem silmi avaks ning inimesi mõtlema paneks. Liiga vähe on minu meelest valjult rääkimas oma igapäevast tööd tegevad arstid, õed ja muud med töötajad. Kusjuures pean nüüd välja jätma nende seas valitseva äärmuse, kes millegipärast on ka vandenõuteooriaid uskuma hakanud. Minu täielikuks hämminguks... Ja rohkem peaks sõna andma teadlastele, kes võiks hetkeks laborist välja tulla ning oma kiire töö kõrvalt oma tarkust teistega jagada. Sest praegune olukord on nii teistsugune. Ja kui nad seda ei tee, siis võib neile muidugi kaasa aidata.

Mereteadlane ja matemaatik, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et "targem ei tohi enam järele anda... Teadlastel tuleb libateadus põhja lasta ...koroonaviirus kasutab meid iseenda paljundamiseks ja inimestega malet mängides alustab alati esimesena." - Mina ise kipun ikka rohkem teadlasi kuulama, olen alati seda teinud... kuigi mitte alati pimesi uskuma, proovin lugeda mõlema poole arvamusi, täpselt samamoodi nagu ma mõnda asja ostes ainult kiitvaid hinnanguid ei usu, pigem lähen vaatan, mida negatiivset ka öelda on 😉 

Praeguseks olen jõudnud teadmiseni oma pisikeses peanupus, et võtan ta sõnu kuulda, ning teen seda, mida ta kutsub üles tegema. Ja ei anna järele, ning aitan natuke kaasa teistmoodi sõna levitamsiele. Sest teada on, kuidas nii üks kui teine pool on omas kindel ja jääb ka selle juurde (ükskõik kui palju me vaidleme), aga sinna vahepeale jääb hulk kahtlejaid. Kui nüüd siis kõik targad on järele andnud (sest neil pole aega selliste asjadega tegelda) ning sõna ei võta, siis kahtlejaid kuulavad seda, mis meedias rohkem kära teeb. Ma võtsin isegi kätte ja uurisin, kuidas mingit teemat lahata, kuidas mitte leeki lahvatma lüüa. Ja esimene asi, mis iseenesest ju täiesti selge, on mitte korrata neid teooriaid, mis käivad vastu sellele, milleni teadlased, arstid jne on aastakümnete ja vahel aastasadade uurimuste põhjal jõudnud.

Ja ma saan aru inimeste väsimusest... nad tahavad vabalt väljas käia, sõpradega kokku saada, restorani või baari minna. Nad tahavad, et valitsus teeks seda, mis ainult nendele meeldib (arvestamata, et asjad, mida valitsus teeb võivad teistele täiesti normaalsed tunduda), nad tahavad... Sest see on nende isiklik õigus... Ainult siis on need inimesed, need, kes jääksid viirusega kokkupuutudes kaotajaks... nemad tahavad jälle, et teised kuulaksid soovitusi ja ettekirjutisi, sest nad tahavd võitjaks jääda, et ühel päeval ka vabalt välja saaksid minna, koos teistega pidutseda, koos teistega jälle olla. Ja mitte haigevoodis elu-surma vahel vaakuda ja isegi kui paranetakse viirusejärgsete tüsistutstega võidelda. Veel vähem tahaksid nad mulla all puhata...

Ma ei tea, kuidas ma jõudsin nii musta pilve alla... kevad on ju siin... Või õieti tean, sest ma olen ka sunnitud praegu arsti soovitusel kodus istuma ja võimalikult palju eemale hoidma nakatumisest, sest see võib tähendada mulle tõsisemaid tagajärgi, kui ma varem oskasin karta või oodata. Sellepärast olen kuri nagu herilane kõigi nende peale, kes oma "õigusi" taga ajavad. Sest tänu teile naerab viirus pihku ning peab aga oma pidu meie hulgas edasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.