Keskjuuni mõtteid

 Toronto ja Vancouver on vist praegusel ajal nii mõnegi tähelepanu all. Sest seal käivad MM jalgpallivõistlused. Muidugi on rohkem rahvast ja liiklusega tavapärasest enam probleeme. Aga küll me üle elame. Kanada tegi ka jalgpalli osas ajalugu. Nad on üldse nii kaugele jõudnud aastatel 1986, 2022 ja nüüd siis on väljas kolmandat korda (tänu sellele, et on võõrustajariik). Midagi erilist nad kunagi saavutanud pole, aga sel aastal suutsid viigistada vastase, lüües ühe värava. Tuleb välja, et sama mees on ka mänginud eestlaste Nõmme Kalju ridades. Mis tuletab meelde, et ma tean veel ühte “välismaalast”, kes Eestis jalgpalliga tegelenud. Õieti polegi ta ju välismaalane, sest mõlemad vanemad on küll Kanadas sündinud, aga peavad end eestlasteks. Ta on juhtumisi ka mu tüdrukute...

Loe edasi...

Mitte ainult lõikusest seekord

 Kui on suvi ja vaba päev (mitte et mulle praegu see suurt tähendaks), siis mida paremat veel teha, kui hommikul vara end üles ajada ja jälle õenduskliinikusse rutata. Vaatasid mu haava üle, dreeniaugu, millega paranemine pisut kauem võttis. Aga ma lasin sel paar päeva niisama “hingata” ning õde arvas, kõik hästi. Samas oli huvitav, et soovitas ikka ühe korra veel läbi tulla. Sest olenevalt sellest, mida ütleb ja soovitab kirurg, siis äkki pean veel haavahooldusel käima. Kui mitte, siis sulgevad mu faili ja ongi kõik. Uue faili alustamine pidi paras peavalu olema, nii et parem olen justkui nende patsient edasi. Kõik see osa on ausalt öeldes mulle nii tundmatu maa. Arvasin alati, et on olemas arstikabinetid, kliinikud, kuhu võid oma hädadega üldjärjekorras sisse jalutada ja haiglad. Et meie tervishoidu kuuluvad ka õenduskliinikud (ma ei tea, kuidas neid tegelikult kutsuda), oli mulle uudiseks. Muu abi seas on ka füüsiline teraapia, ning vajadusel tulevad nad koju.

Ma tean, et mu haav paraneb ja kõik tundub hästi olevat. Õde puhastas natuke ümbrust ja seletas, et valged plaastriribad, mis haava kinni hoiavad, kukuvad omatahtsi ära, üks kiiremini kui teine. Kuigi kirurg võib otsustada, et võtame hoopis maha. Õde, kes oli vanem india proua, lohutas veel, et esialgu võib arm tunduda...

Loe edasi siin.

Rinnavähi lõikusest paranemas

 Täna on täpselt kaks nädalat lõikusest. Eile tundsin esimest korda, et pitsitav raskus rinna ümber andis õige natuke järele. Aga tõesti ainult õige natuke. Samas andis lootust, et ühel päeval ma isegi ei mõtlegi, mida kõik läbi elasin. Ja selline “uus” mina ongi loomulik mina.

Arvan, et vähidiagnoos on kuidagi psühholoogiliselt vist üks kõige raskemaid. See puudutab korraga elu ja surma, seda, kes ma päriselt olen. Siiani üles ehitatud elu, unistuste, lootuste ja ootustega variseb äkki kokku. Kindlasti mängib mingil määral rolli inimteadvuses püsinud arusaam, et vähiga oled justkui saanud surmaotsuse, sest kuigi raviviise on otsitud juba sajandeid, siis ükskõik, mis tänapäeval ka ära ei tehta, siis lõpus helendab ikka suur küsimärk, kas...

Loe edasi...

Rinnavähi lõikus (2.osa)

 Lõikuspäeva hommikul olin juba kell viis üleval. Tund aega varem, kui plaanis. Samas olin üllatunud, kui hästi ja rahulikult sinnamaani magasin. Pidin hommikul veel dushi alla jõudma, õhtul olin juba korra käinud. Tean, et mõnikord antakse enne lõikust spets seep, millega end pesta, aga mul oli vaja lihtsalt midagi neutraalset, millel pole lõhnaaineid sees. Ajasin Toomase üles, kes tundus, oli vist rahutumalt öö mööda saatnud. Kuna meil kass ja koer, ning koer harjunud öösel voodis olema, siis oli Toomas juba elutuppa kolinud (kutsa hakkab ukse taga kraapima, kui meie juurde ei saa). Vahetasin eelmisel päeval magamistoas linad, et siis järgmised nädalad mitte kellegagi voodit jagada. Et mul võimalikult puhas keskkond oleks. Riided selga: eest nööbitav pluus (rinnahoidja jätsingi juba ära), kergesti üles tõmmatavad püksid ja kingad, mis sain otse jalga torgata. Nõnda siis täielikult valmis riietusega, millega haiglast koju lähen. Õnneks oli ilm keeranud päris jahedaks. Mõtlesin, et mul tõenäoliselt parem taastumine, kui ei pea väga soojas toas olema ning saan aknast värsket õhku sisse lasta.

Lonksasin paar sõõmu vett, ainuke, mis peale südaööd veel lubatud oli, ning juba istusimegi autosse, et kesklinna sõita. Kuna olime juba peale seitset seal, siis ei tekkinud mingit probleemi haigla juures parkimise leidmisega. Juba ette võin öelda, et kogu mu protseduur sel päeval läkski meile maksma ainult...

Loe edasi