Kanada tervishoiu rahastamine, uurimistöö juttu ja hääletus Albertas

 Eelmine nädal sai Eesti endale uue presidendi - Ülle Madise. Nii vähe või palju kui olen teda näinud ja kuulnud, siis on jätnud kuidagi väga meeldiva mulje, keegi lausa arvas, et istub tõenäoliselt järgmised kümme aastat Kadriorus. Muidugi on jõutud teda ka kritiseerida. Eriti kurjaks teevad kommentaarid tema riietuse kohta. Nagu see määraks ära, milline ta presidendina on. Nüüd on ta seal omal kohal, ja las meil olla natuke usku, et kõik läheb kenasti.

Minul endal on nüüd neli nädalat viimasest keemiast. Ja kuigi siin ühel päeval üle 6km suutsin kuidagi käia, siis on see siiski erand. Sest sain pikemalt vahepeal puhata. Ainult viimane km läks nõnda, et istusin iga natukese aja tagant pingile, et jõudu koguda. Olin Toronto Ülikoolis, kus võtan osa...

Loe edasi siin

Lõikuspüha Kanadas ja veel ühtteist

 Kanadas tähistatakse täna lõikuspüha või õieti tänupüha, mis vahel eesti keeles ka lõikustänupüha. Meie lõunanaabrid ei jõua tavaliselt ära imestada, et miks me seda nii vara teeme ja mitte nende moodi novembris. Kui varem oleme lihtsalt õlgu kehitanud, siis nüüd on asjad pisut teravamaks läinud, sest teadagi miks… Kiiresti on välja otsitud ajaloolised faktid, millest mul aimugi polnud. Isegi, kui kunagi sellest räägitud, siis on kuidagi nii tähtsusetuna tundunud. Nimelt toimus selline tähistamine Nunavutis peale edukat...

Loe edasi.

Kanada ja tema lõunanaaber

 Kirjutasin postituse juba paar päeva tagasi enam-vähem valmis, aga siis jagati lõiku USA presidendi esinemisest Nevadas, kus ta kutsus Iraani üles Los Angelese ja San Diego linnu pommitama. Maga-rahvas teatas sellepeale, et saite valesti aru, aga kui ma siis kuulasin ühte ja teistpidi kogu asja, ikka pikalt eelnevat ja järgnevat juttu, siis vabandust väga, milline teine endine president, või ükskõik millise riigi juht võiks sellist “apsu” või “nalja” endale lubada. Õhtul keeldus ta ajakirjaniku küsimusele vastamast, mis ta täpselt mõtles. Ning järgmise päeva kõnes ütles ta jälle täpselt sama asja välja, kuigi proovis siis justkui asja “parandada”. Ainuke, kes tõesti väga tõsiselt sõna võttis, oli muidugi...

Loe edasi

Juba oktoober

 See suvi pluss september on kadunud nagu poleks neid olnudki. Jah, mu elus on palju juhtunud, rinnavähk, lõikus, keemia, aga teisalt üldse mitte midagi peale haigla vahet käimise. Kui siin mõned usakad millegipärast väga mures on, et meie tasuta arstiabi pärast pikad ootamised ja järjekorrad ning inimesed surevad nagu kärbsed (jättes mainimata, kuidas nende oma inimesed peavad üldse loobuma igasugusest abist, kui puudub kindlustus või finants), siis minu jaoks on kõik möödunud nagu keeristormis. See tähendab, et kui sul ikka väga tõsine olukord, siis pole mingit viivitamist ja kõik tehakse...

Loe edasi.

Minu Ameerika - Mari Karppinen

 Üks väike ekstra kirjutis. Ma eriti ei arvusta raamatuid või ei kirjuta, mida loen, aga seekord mõtteid Mari Karppinen “Minu Ameerika” kohta. Sest see lihtsalt on omamoodi nii väga eluline hetkel. Vähemalt kanadalase vaatevinklist.

Olen maikuu keskpaigast alates rinnaopist kuni nüüdse keemiani nagu justkui mingis paralleelmaailmas elanud, kus mu tavaline elu on pausile pandud ja ma proovin kuidagi iga päev hakkama saada, või peaaegu et eksisteerin omamoodi inertsist. Tean, et olen liiga palju somes olnud, eriti Instagramis, Lõimekojas, hästi natuke Facebookis. Liiga palju vaadanud asju, mis seotud rinnavähi ja keemiaraviga. Ning siis veel lisaks see USA-Kanada omavaheline suhtlemine. Ja tunnen, kuidas on tekkinud omamoodi küllastus. Ma ei taha näha enam ühtegi uudist ega mõne täiesti võõra postitusi nende endi elust ja kannatustest. Ning siis avastan, et palju parem on hoopis raamat avada ja...

Loe edasi.