Üks väike ekstra kirjutis. Ma eriti ei arvusta raamatuid või ei kirjuta, mida loen, aga seekord mõtteid Mari Karppinen “Minu Ameerika” kohta. Sest see lihtsalt on omamoodi nii väga eluline hetkel. Vähemalt kanadalase vaatevinklist.
Olen maikuu keskpaigast alates rinnaopist kuni nüüdse keemiani nagu justkui mingis paralleelmaailmas elanud, kus mu tavaline elu on pausile pandud ja ma proovin kuidagi iga päev hakkama saada, või peaaegu et eksisteerin omamoodi inertsist. Tean, et olen liiga palju somes olnud, eriti Instagramis, Lõimekojas, hästi natuke Facebookis. Liiga palju vaadanud asju, mis seotud rinnavähi ja keemiaraviga. Ning siis veel lisaks see USA-Kanada omavaheline suhtlemine. Ja tunnen, kuidas on tekkinud omamoodi küllastus. Ma ei taha näha enam ühtegi uudist ega mõne täiesti võõra postitusi nende endi elust ja kannatustest. Ning siis avastan, et palju parem on hoopis raamat avada ja...
