Millegipärast on alati minu jaoks tähtsam olnud emadepäeval oma ema meeles pidada. Ja nüüd on sees kummaliselt tühi tunne, et emale helistada ei saa...
Iseenda "emadus" ei ole mulle kunagi eriti tähtis olnud. See on kuidagi lihtsalt osa elust. Samas on hästi armas, kui lapsed mulle pannkooke hommikul küpsetavad. Selliseid südamekujulisi, või natuke nagu südamekujulisi. Nii nagu käsi vabalt liikudes seda lubab.
Pildil oleme õe ja emaga millalgi 60ndate lõpus Pirita teel. Ma arvan, et see oli üks viimastest väljaskäimistest, kus isa ka fotoaparaadiga kaasas. Peale seda kulus aeg ainult suvilas tegutsemiseks, kus lapse jaoks oli rohimine ja maasikate eest hoolitsemine raskeks koormaks. Mängimine oli ju palju tähtsam. Emal oli ikka oluline, kuidas ta välja nägi, isegi siis kui tervis enam ei lubanud palju väljas käia. Õega oleme ühtemoodi, nagu õdedele kohane. Õieti ema õmbles ju meile alati ühesugused riided selga. Kleidid kampsuni all olid roosat värvi.
See kevad on olnud tõeliselt kummaline. Kuu aega tagasi käis üle kevadtorm, mis tekitas eriliselt õõvastava tunde. Polegi varem nõnda peaaegu et hirmul olnud. Vast ka sellepärast, et oli hilisõhtune aeg, pime ja külm. Ning päriselt polnud selge, kui pikalt vihm ja tull väljas on. Järgmisel päeval nägin siis juba eemalt vaatepilti, kus mu tavalisel koerajalutamisteel, suur kuusk kummuli (kaks vasakut pilti). Ja nüüd oli reedel jälle torm, veel tugevama tuulega (kohati 30m/s, mis mingi skaala järgi kannab nime "maru" ehk "karm torm"). Kõige parempoolne pilt näitab sama kohta. Aga nüüd on järgmine kuusepuu kummuli. Ees on näha eelmisel korral kukkunud puu känd...
Ja oligi nii, et parasjagu koolide ja töö lõpetamise ajal alanud torm tähendas sadu kõnesid Torontos, millele päästeteenistus enam vastata ei jõudnud. Kõige suurem mure, et elektriliinid olid maha tõmmatud, enamasti sellepärast et puud olid nendele peale kukkunud, aga ka puidust elektripostid pooleks murdnud. Kaks inimest said surma. Üks proovis liine eest ära tõsta, saamatu aru, et elekter oli ju sees. Teisele kukkus puu otsa. Samas oleks see kõik palju hullem olla, aga õnneks kestis kõik ainult mõne tunni. Õhtuks oli tuul palju rahulikum. Kui koertega välja läksime, siis avastasime veel ühe hästi suure leinapaju, mida alati imetlesime, siruli üle tee. Selle tüve läbimõõt oli peaaegu inimse pikkune. Ja maas lebas ta peaaegu et tükkideks kukkununa. Ma pole sellist asja küll näinud.
Veel on näha, kuidas elektripost on pooleks murdunud. Ainuke, mis hoiatas inimesi mitte lähedale minemast, oli üksik oranzh ohukoonus. Elektriliinid surisesid ja lõikasid majaelanike väljapääsu. See puu oli veel alles laupäeva õhtul. Igale poole lihtsalt ei jõutud... Laupäeval oli veel ka kohti, kus elekter polnud tagasi tulnud.
Meie vastasmaja kuusepuu pidi ka eluga hüvasti jätma. Õnneks vist saadi nii palju jaole, et latv sai ära lõigatud. Kuidagi hale on nüüd seda maja vaadata. Hiljuti oli veel üks vana jäme puu nende maalt maha võetud, sest muutus ohtlikuks. Meil õnneks midagi muud ei juhtunud kui et mõned kastid lendasid aias ringi ja lõigatud oksad, mis ootasid ärapanemist, läksid omapäi jalutama. Täpselt pole selge, kuhu. Ja toas istudes oli mingil hetkel tunne, et maja väriseb. Mõtlesin, et kujutan ette, aga kui Kirke sama ütles, siis vist ikka midagi oli...
Tänapäeva infomaailmas on iga inimene ka reporter. Siin mõned fotod Instagramist. Kõige hirmutavam vast puu, mis kukkus koolibussi ette. Õnnelik õnnetus, sest buss oli täis väikeseid koolilapsi... Kõige õnnetumad olid muidugi need, kellel puu läbi katuse tuppa tuli. Ning need, kellel katuseplaadid lendasid...
