Kirjanike päev

Millalgi 1986. aastal otsustas PEN Klubi, et 3.märts võiks olla kirjanike päev. Õieti küll jäin mõtlema, kui mitut asja haarab inglisekeelne sõna writer - eesti keeles võiks see olla ka kirjutaja, mis on üsna laiahaardeline mõiste, ja näiteks võiks iga blogija ka kirjutaja alla käia. Mõni ütleb, et kirjanikuks ei saa sa ennast pidada, kui x number erinevaid teoseid on trükikojast sinu nime alt valmis trükitud. Samas on mind pannud väga imestama siinsete inimeste reaktsioon, kui nad kuulevad, et mu raamat on välja antud. Oh, wow, you're a published author! kuulutavad nad justkui ühest suust. Arvestades, milline konkurents on üldse mingit oma loomingut raamatuna näha, siis tegelikult ma ei peaks imestama. Veel mõtlen ma kõigi nende luuletajate peale, kelle luuletused ehk jäävadki sahtlisse peitu. Kas nad on luuletajad või mitte? Millegipärast tundub neid kuidagi kergem luuletajateks pidada. Kuna mul on mõned luuletused ammu kusagil sahtlinurgas vedelenud, siis võiksin äkki hoopis luuletaja olla :-)

Aga, Petrone Print kutsus oma "minu"- ja muude lugude kirjutajaid üles natuke oma loomeprotsessi telgitaguseid avama. Ettepanek kirjutada "Minu Kanada" tuli millalgi 15 (juba!) aastat tagasi. Muidugi olin meelitatud. Esimese hooga. Aga siis jäin mõtlema, kas ma ikka olen õige inimene selleks ja kas ma saaks hakkama. Isegi kui ma kunagi koolipõlves õpetaja nõudmisel kirjutasin võimalikuks tuleviku ametiks kirjanik. Teised olid õpetaja ja juuksur :-) Õieti mulle meeldis juba väikesena kirjutada, alustasin mitut lugu, mis küll kunagi viimase leheküljeni ei jõudnud. Kirjandite eest sain pidevalt neljasid, seda küll vist rohkem kirjavahemärkide vigade pärast. Tolleaegsed õpetajad olid väga ranged. Neile sisu ei lugenud, peaasi, et keelereeglid selged olid. Alles ülikoolis toimus mingi imelik muutus. Mäletan seda esimest korda, kui eesti keele õppejõud Reet Vääri mu tööd väga kõrgelt hindas ja tõi isegi eraldi välja. Teemaks oli Andres ja Pearu, kumb oleks parem mees, või midagi sellist. Ma ei arva, et ta eriti palju arutlusi sai, kus Andrest ei kiidetutki taevani ;-) Aga mul oli palju häid argumente, miks Andres poleks olnud sugugi parem valik.

Oh, taevake, ma pidin ju siin Kanada-raamatust kirjutama. Nagu näha, siis võib mu mõttelõng väga kergelt ei tea kuhu suunas liikuma hakata. Kuni lehekülgede kaupa tühju juttu ja ei mingit sisu. Ilmselgelt oli see tol ajalgi väikeseks probleemiks, sest toimetaja manitses ikka ja jälle, et ühest või teisest asjast ei peaks kirjutama, ning muudkui lõikas mu kirjatükke lühemaks. Tegelikult panin ise ka lõpuks käärid sisse, et raamat mitte topelt nii paks poleks, kui ta lõpuks sai. Mõnest osast on mul pisut kahju. Eriti sellepärast, et me suuda neid esialgseid versioone enam üles leida.

Eks ma mõtlesin ka, et olin pisut teistmoodi valik siinsest elust kirjutama. Olin juba mitu head aastat siin elanud, kui teised kirjutajad ehk pigem vähem aega Eestist eemal olid olnud. Kui aga sai paika, et võiks valgustada ühe suurima väljaspool Eestit elava kogukonna elu ja tegemisi, ning mõte tekkis justkui erinevatest eluperioodidest üle minna, siis läks asi pisut kergemaks. Nõnda saigi ju alapealkirjaks: Eestlase eluratas Vahtralehemaal. Panin kirja võimalikud teemad, millest kirjutada ning hakkasin neid aga järjest ette võtma. 

Minu esimeseks kriitikuks oli ja on alati mu kaasa. Toomas on õieti selles osas väga-väga-väga hea. Ma kasutan teda siiani oma kirjatükkide ülevaatajana ;-) Kui mul oleks võimalus kell tagasi keerata, siis olekski pidanud teda toimetajaks pakkuma. Sest hea koostöö toimetajaga on samuti ülimalt oluline. Toomasel on olemas mingi omamoodi hea vaist, mis võib tulla ja öelda, et kuule, see ei kõlba, või ma ei saa nüüd üldse aru, mida sa proovid siin öelda. Ja isegi, kui esimese hooga võib olla tunne, et millest sa, Toomas, küll räägid, siis järele mõeldes, enamasti ma ka muudan või kustutan teksti.

Huvitav oli ka ootamatu avastus, kuidas ma kippusin mingeid sõnu liiga palju kasutama. Selle tõi Toomas välja. Ma muutusin lõpuks väga paranoiliseks, tegin terves raamatus otsingu just nende sõnade peale ning asendasin või muutsin lauseid. Eks kõneski kipu mõnikord parasiitsõnad võimust võtma, minulgi sama probleem. Kuigi olen õppinud neid märkama ning teadlikult vältima :-)

Omamoodi raske oli kirjutada mõnest teemast, mis ehk siinseid eestlasi ja kogukonda puudutasid. Olen olnud Eesti koolis õpetaja ja aastaid meie ühises pangas töötanud. Kus piiri tõmmata, et kellelegi haiget ei teeks ning vihanooli enda peale ei tõmbaks. Sest eks ma nägin seda maailma pisut teise nurga alt võrreldes nendega, kes olid Kanadas eestlaste perre sündinud. Teisalt jällegi on mul ülimalt hea meel ühe tagasiside üle. Üks vanem härra, kes sõja ajal Eestist põgenenud, tuli ja otsis mu eraldi välja, et öelda, kui palju talle mu raamat meeldis. Sest kirjutasin muuhulgas lahti ühe immigrandi probleeme, just nii nagu tema oma ajast Kanadasse tulles mäletab. Kas pole huvitav, kuidas teatud situatsioonide ja olukordade puhul ei mängi vanus ja ajastu mingit rolli.

Kirjutamisest veel, et kuigi mulle meeldib seda teha, siis mingil hetkel võib see muutuda justkui kohustuseks, mis võtab rõõmu ära. Eriti, kui toimetaja ootab järgmist peatükki, sest plaan oli enne 2010 olümpiat raamat poodidesse saada, ja pead pidevalt asju ümber kirjutama ;-) Siis läksin oma blogimaailma ja kirjutasin just nii nagu mulle meeldis, ning võtsin osa fotojahist :D See oli justkui mu maandamismoment. Muidugi polnud ka kerge kõike teha töö kõrvalt, lapsed olid mul sellised parasjagu varateismelised, kellega aegajalt tegelema pidi. Õnneks saime koera, nii et nad ei märganud (loodetavasti), kuidas ma peale tööd pidevalt arvuti taga istusin ;-)

Kui nüüd küsida, kas ma tõesti jään ainult ühe raamatu autoriks, siis tegelikult on mul olemas terve raamatu jagu lastelugusid, millega ma pole küll midagi teinud. Ning oma pisipreilit hoides hakkasin kirjutama ühte lasteraamatut - fantaasiat. Et talle natuke rohkem lugemisehimu sisse süstida. Algus tundub Toomase arvates paljutõotav, nüüd peaks ikka selle lõpuni ka kirjutama :-) Kas need lood ka kaante vahele saavad, ei olegi mulle enam nii oluline. Sest maailmas on nõnda palju toredaid raamatuid ilma nendetagi.

Esimene foto on aastast 2009, kui ma usinalt kirjutan. Või õieti valin mingit muusikalugu taustaks. Teine foto ka samast aastast, mul olid päris pikad juuksed ;-) Vist oli vaja mingit fotot ühe kirjatüki juurde, mis Eestis ajalehes ilmus.

Kirke töid

Ma oleks pidanud eelmise postituse juurde hoopis Kirke kunstitöid juurde panema ;) Siin mõned neist. Igaühega on ka seotud oma lugu. Nagu näiteks vasakus all nurgas kujutab ta ennast, kes ta on ja mis teda mõjutab (loomulikult karate ja jaapani multifilmid/koomiksid). Paremas ülemises nurgas aga pidid nad disainiklassis valmistama papist tooli, millel ka istuda saab. Sai tõesti. Kuni me siiski selle lõpuks ära põletasime. 

Ma toon eraldi veel välja kleidi, mis samuti disainiklassis valmistatud. Teemaks taaskasutus. Aluskleidiks on üks vana pulmakleit, seelikuosa on mingist huvitavast papist, vöö origamililledest (tal võttis parasjagu aega, et neid kõiki voltida) ning ülemisel osal on kasutatud pusletükke. Lõpuks pihustas ta ülevalt kõik värviga üle. Minu meelest sai kena kleit. Juhendaja meelest ka. Palus luba see kooli jätta, et tulevastele klassidele eeskujuks seada. Kleidi pilt sattus ka kooli aastaraamatusse.

Viimaks Kirke disainitud möödunud jõulude piparkoogimaja. Kui keegi arvas, et torn juhtumisi majal kõver oli, siis eksis. Kõik oli plaanipärane ;)

"Crimsoni põgenemine" (2015)

Kirke on sellel poolaastal valinud filosoofia kursuse. Koostöös sõbraga pidid nad eksistentsialismi teema alusel välja mõtlema filmi stsenaariumi ning joonistama ka plakati. Crimson Runs on lugu tüdrukust, kes elab tuleviku maailmas, kus on otustatud, et inimesed ei tohi enam paljuneda. Kõigilt naistelt võetakse ära sünnitamise võimalus. Üks tüdruk, Crimson, suudab selle eest põgeneda. Ta leiab endale ühes mehes kaitsja, kuni tuleb välja, et mees töötab valitsusele. Lugu lõppeb sellega, et neiu pääseb siiski kinnivõtmisest ning jookseb peidukohast ära. Umbes nii see käis, põhimõttel, kes teeb ja kellel on õigus päriselt otsuseid meie elu üle teha. (Plakat ei ole päris valmis, "näitlejate" nimed pole veel juurde lisatud :)

Manga tegelased paberilt välja

"One Piece" manga tegelane... Väiksema lapse savist kunstitöö enne ahju minemist.

Paparazzid...

Pisut veel Mari koolitöödest. Üks ülesanne oli neil inglise keele tundide raames vaadata filmi "Teenage Paparazzo" (siin link filmile, kui huvi vaadata). Film lahkab kuulsuste ja pildijahtide vahekorda, keskendudes 14-aastasele paparazzole Austin Visschedykile. Filmi mõjutusel pidi siis kuidagi kunsti kaudu edasi andma oma tundeid ja mõtteid. Ühes lühikeses lõigus võrreldakse fotokütte maffiaga. Selle alusel joonistas Mari vesivärvidega pildi, kus mafioosede relvad on kaameratega asendatud ja kuulsus on justkui alasti tõmmatud ning kuuliaukudega läbistatud. Õpetajale meeldis see nii väga, et oleks hea meelega töö endale jätnud, aga neiul oli kahju loobuda ;)

Ma olen filmist ainult katkendeid näinud. Üks koht on huvitav, kus räägitakse, kuidas umbes seitsmesajalt Ameerika teismelistelt küsitakse, kelleks nad eelistavad saada, kas senaatoriks, eduka kompanii presidendiks, ülikooli rektoriks, mereväelaseks (navy seal) või kuulsuse assistendiks (mitte kuulsuseks ise). 42% vastanutest valis viimase!!! Kaks korda rohkem kui rektoriks, kolm korda rohkem kui senaatoriks, neli korda rohkem kui kompanii presidendiks. Kuulsus on neil nii pähe läinud, et pigem ollakse nõus loobuma heast ja austavast kohast kui ainult saaks kasvõi kuulsuste kotikandja olla...

Muide sõna paparazzi on tuletatud itaalia keele murdest, mis pidi tähendama pinisevat sääske või sääsehäält - tüütu ja ei kao kuhugi :) Paparzzo oli ühe tegelaskuju/fotograafi nimi filmist "La Dolce Vita".

Lipp kadettidele

Mari väga hea sõber Amar osaleb kadettide tegevuses. Ma pole täpselt aru saanud, mis see just on. Kuid tean, et nende tegevus on pisut militaarse olemusega. Mitte et neist noored sõdalased saavad, kuid distsipliin ja reeglid on päris täpselt ära määratud. Juhtusin nägema õhukadettide tegevust (nad harjutasid purilennukitega sõitu), lausa imetlusväärne, kui viisakad nad olid. Tegevus on suunatud 12-18 aastastele noortele ning haarab mitmeid huvitavaid tegevusalasid. Siit võib rohkem lugeda.

Igal juhul... palus Amar Marilt oma kadettide grupile lipudisaini. Mari töötas päris usinalt selle kallal ning ülevalpool on siis see valmiskujul, midagi fööiniksiteemalist. Imetlen alati Mari oskust detailidele nii palju tähelepanu pöörata.

Siin värvib Mari disaini punasele lipule. Ning allpoole on see valmiskujul. Amar ja ta grupp oli selle üle väga rõõmsad olnud :)

Pimedad ööd...

Mari värvipiliiatsitega joonistus

Ulquiorra Cifer

Nii tore, kui lastele ikka veel plastiliiniga mängida meeldib :) Avastasin ühel päeval oma suureks üllatuseks, kuidas nad olid savist teinud väga peent tööd (savi saab ahjus kõvaks põletada). Võrreldes kunagiste kujukestega on nad väga palju edasi arenenud. Siin on üks näide anime teglasest, kelle kuju küll pildiga võrreldes palju väiksem. Mõni aasta tagasi pidin Marile Halloweeni ajaks just selle kostüümi tegema. Mari ise valmistas kipsist peamaski.

Kooli kunstitunnis...

Sel aastal on Mari taas kord valikainena käinud kunsti studeerimas. Hetkel on tal kohustuseks valmis saada 10 erineva stiili näidist. Esimene... mäng vesivärvidega (Watercolour ground). Kõigepealt oli tal vaja harjutada, kuidas vesivärvidega saab töötada ning siis kasutada endale meeldivat versiooni ning joonistada siis midagi peale. Minu meelest väga kena tulemus - hinne 10!

Selle töö puhul pidi Mari sirvima ajakirju ning leidma tükikese mõnest fotost või pildist, mille siis vabas tehnikas paberile kanda. Ta kasutas pliitaseid. Jälle vähemalt minu meelest töö, mille võiks vabalt kusagile seinale riputada. Hinne 10. 

Kollaazh. Kasutada võis ajakirjadest rebitud ja lõigatud tükke või nii kuis noortele endale meeldis. Mari hindeks 9.5.

Seda tehnikat ei oska ma küll eesti keelde panna. Kõigepealt oli tal vaja leida mingi foto, mis siis kanti mingit sorit geeliga üle paberile. Foto on Ontario rahvuslillest trilliumist. Pean ütlema, et siin ei paista see sugugi nii põnev kui originaalis. Hindeks 9.5.

Linoollõige. Hindeks 10. Ootan põnevusega tema järgmisi töid :)

Veel liivakunsti

Neiud võtsid ühel hetkel ette veel ühe toreda liivast tegelase valmistamise. Tunnistan, et mulle väga meeldis ja nii mõnigi jäi seisma ning seda imetlema. Olin üllatunud, kui kaua see katki astumata vastu pidas, arvestades, et hulk koeri seal ringi jooksis. Hiljem lisasime minu algatusel Awenda provintsipargi nime, et siis foto sellest pargile saata :)

Savikunst

Päikesekreemi asemel võiks ju ka savi kasutada :)

Kaks pilti...

Vanu fotosid vaadates, jäi silm peale ühele, mis võetud hea mitu aastat tagasi Algonquin pargis (1993) ning kohe selle kõrval Arno Arraku maalile, mille ta meie foto järgi tegi (siis kui ta veel Torontos elas, nad saabusid vaid päev hiljem kui meie). Ta lubas lahkelt just sellise maalida, mis meile meeldib. Maal on meile väga südamesse läinud rahvuspargist, millel Arno sõnade järgi ebatavaliselt palju "vett", mis pole just alati kohalike maitsele vastav (arvestades, kui paljud elavad keset metsi ja linnu, pole ka imestada :) Ta on teinud ikka pisut ulmelisi maastikke, mis kodulehel osaliselt üleval.

Samal ajal sai veel teinegi maal valmis, mis Tomi ema Eestisse kaasa võttis (ta oli aasta aega pisikest Mari hoidmas). Samuti mälestuseks Algonquinis käimisest, kus hundid vanaema ehmatasid, sel ajal kui Mari ise rõõmsalt käpuli laagriplatsi uuris :) Arno kirjutas kenasti maalile alla ja ühiselt leidsime sellele ka nime - Mari saar.

Kõige tipuks saime veel erilise kogemuse osaliseks, kui Arno viis meid ühe raamija juurde koju. Sellist markantset meesterahvast annab vist tikutulega otsida :) Aga paistis, et raamid on tema elu ja armastus. Maalile pilku peale heites, oskas ta meile väga veenvalt tõestada, miks just tema soovitatu pidime valima! 

Mari uue aasta luuletused

New Year

The seconds tick by,

Closer and closer they come,

To the fateful moment.

They keep on moving,

I need to catch my breath.

I need to stop a moment.

The seconds keep ticking by.

I can't keep up.

What is happening?

My mind reels at the notion.

A New Year. A New Year.

What am I supposed to do?

Is it a time for great enlightenment?

Or do I just celebrate,

And enjoy the notion of another year gone by?

Tick, tick, tick.

The last seconds!

What do I do?

And as the cheer goes up,

The year passes me by,

ending in confusion.

Another Year

An old year has shed its skin,

The new one here to greet us.

And there it went

Disappearing in a second.

It neither shakes the world,

Nor changes much at all.

I see the cat still prowling

None the wiser.

We sit and celebrate a moment.

Then continue as if not a thing had happened.

What is it really?

To let a year slip by.

Is it bad, good or neither?

I really have no clue.

But none the less,

It is gone, and we will never get it back.

WHAT IS THE NEW YEAR

What is the New Year?

Is it really a new start?

It happens regularly,

An annual event.

The world has finished another revolution,

Has anything really changed?

We go up for a few moments.

Count, congratulate each other,

Then go back to the things

We were doing before it happened.

Another year gone by,

still alive and well,

or are we?

It's the New Year.

Why do I fees so confused?

As if there should be more.

A deeper meaning to this celebration.

But all I see is the world still spinning,

It won't give me a break.

Life still goes on...

Mari tõi need minu kätte aasta esimese tunni jooksul. Ta oli lihtsalt maha istunud ning kirja pannud, mis mõtles, mis tundis. Tunnistan, et olin väga üllatunud. Selle asemel, et sõpradega koos olla, võttis aja maha... ja luuletas. Saan ka pisut aru ta tunnetest. Lapsepõlve vaimustus peost ja millegi suure ootamisest leiab vanemaks (ja loodetavasti targemaks) saades teised piirid. Eks ta ole sellises eas, kus ta otsib ennast ja selgust oma tunnetele.

Võidumaal

Novembri alguses oli Eesti Majas Jaan Tengi kunstinäitus. Astusime Mariga peale minu tööd ja Mari lasteaias abiks olemist sealt läbi. Ukse peal soovitati veel loosimise leht täita. "Eks sa täida!" lasin Maril oma nime kirja panna. Milline oli üllatus, kui pühapäeva õhtul sai mu laps kõne, et tema ongi maali võitnud! Tunnistan, et ma ei mäletanud täpselt, milline see täpselt oli. Kui maalile järele läksin, siis ehmatasin pisut ära, kui palju ruumi see seina peal nõuab :)  Tegelikult meeldib meile see pilt kaasaegsest Tallinnast! Arvestades, kuidas Marist on kujunemas kunstihuviline, siis oli see võit eriliseks sündmuseks tema jaoks.

Jaan Tengist on kirjutanud Eesti Elu mõni aasta tagasi. Väike lõik sealt: Kevadeti loeb Jaan Teng Tallinna Ülikooli magistrantidele ja doktorantidele loenguid informaatika alal. Mitmekülgne Teng teenis sellega Kanadas leiba, olles omandanud magistrikraadi OISEs (Ontario Institute of Studies in Education) kompuutri ja multimeedia alal ja siis töötanud meediadirektorina George Brown'i Kolledzhis ning õpetanud kompuutrigraafikat Peterborough' Fleming Kolledzhis. Kursus, mida Jaan Teng Tallinnas õpetab, on paeluva pealkirjaga: „21st Century Concepts in Information and Meaning“. ... Eestis olles tegeleb Teng ka kunstiga, alaga, mille ta Toronto Ülikoolis koos filosoofiaga on lõpetanud. Tallinnas on Tengil ka oma stuudio ja galerii. ... Tavaliselt maalib ta ühte maali kolm korda – Eestis ühe kindlasti, tihti teised kaks jõuavad Kanadas lõuendile. Kunstnikule meeldib sinine värv, nii Tallinna pildid kui kodumaine loodus on sinisel taustal, sellisel, mida igal päeval looduses ei kohta. Külaline tundis kohe ära Tallinna vanalinna tänavaid, kirikuid, väravaid ja muuseume, Kõpu tuletorni Hiiumaal ja Tartu tähetorni. Neile lisaks leidus näitusel ohtralt maale loodusest – liiliaid, tulpe, võhumõõke ja moone. Ka mujalt maailmast on Jaan Teng leidnud inspiratsiooni, näiteks Arizonast.

Kunstnik

Käisime Mariga laupäeval peale kummagi tööd (tema aitab Toronto Eesti lasteaias vabatahtlikuna kaasa) Kuninglikul põllumajandusmessil, mis maailma suurimaid ja peetud juba varsti sada aastat (tegelikult peaks vist selle kohta küll laat ütlema :). Kõigi nende suurte silmadega lehmade ja lammaste vahelt leidsime ühe toreda kunstniku, kelle juurest ei saanud me enne tulema, kui kaks maali kaasa ostsime. Nii et minu kergelt teenitud 50 kattis kulu päris hästi ära :D

Kunstnik Alejandro Elegino on pärit Filipiinidelt, sündinud aastal 1938 ning aastast 1989 elanud Kanadas (vaata kodulehte). Ise nimetab ta oma stiili modernseks impressionismiks. Tal oli nii palju erinevaid töid, millega oleks hea meelega koju läinud. Mulle meeldis sinistes värvides mere ja purjeka pilt (jäi fotole), kuid siniseid värve on mul majja väga raske kuhugi üles panna. Nii me siis valisime ühe, millel lilled vaasis ja teisel rõõmsalt kirevad kalad! Mingil määral oli tema tehnika Neeme Lalli sarnane, sest samamoodi jäid värvid "reljeefselt" pildile (mitte kõik ei olnud nii maalitud). Mees ise oli hästi lõbus ja vahva nagu fotolt ehk pisutki läbi kumab. Lubas järgmine aasta jälle platsis olla ja eks me läheme ja otsime ta siis üles :)

Halloween?

Laupäeval käis meil suur rõivaste valmistamine, just selline, mis peaks rohkem Halloweeniga kokku käima, kuid meie puhul oli tähtis saada valmis kaks kostüümi Marile kaasa. Ta on terve selle nädala kooli poolt korraldatud liidrite väljaõppe laagris. Võiks vist nii tõlkida (leadership camp). Siin on ju väga oluline, et suudaksid enda eest väljas olla ning ka vajadusel inimesi endaga kaasa tõmmata. Nende kool pidi seda asja väga tõsiselt võtma. Mari koolis korraldatakse see kümnendatele klassidele. Noored viiakse Algonquin pargi lähedale asuvasse paika, kus suviti toimub laagritöö.

Mari oleks võinud ju võtta eelmise aasta Halloweeni kostüümi, kuid kartsime, et peakate on liiga kohmakas kaasa võtmiseks ning ega sellega just palju ringi möllata ei saa (kes teab, kui paju nad just ringi möllavad :). Nii panin pea tööle ning ma ei tea kust ime kohast tuli mõte meisterdada vana rooma rüü. Ajendiks vist siiski ROMis nähtud egiptlaste rõivamood, mis imelihtsana meelde jäänud. Kui internetis otsingu tegin, siis seda lihtsat asja üles ei leidnud. Nii otsustasin kreeklaste tooga kasuks. Neid oli lausa mitut sorti omal ajal. Mari valis välja pildil kujutatu (peplos kreeka keeles). Kangaks on kaltsukast $4 eest ostetud väga kvaliteetne lina, lausa kahju oli seda katki lõigata :) Kui kostüümi täna kokku panin, siis mõtlesin, kui lihtne see omaaegne lõige ikka oli. Kohvrisse sai nagu kenasti neljanurgeliselt kokku pandud voodilina :) Ruumi palju ei võtnud. Muide, Mari lubas mul selle Halloweeni ajal ise selga panna!

Lisaks oli vaja midagi, mis oma kätega tehtud ning Mari tahtis suuri prügikotte selleks kasutada. Aitasin siis jälle oma nõuga kaasa, sest talle ei meeldinud, kui kotist vaid miniseelik sai. Tegime ülaosa kahekordse, alumisele sidusime kotist lõigatud ribasid ning saigi imelihtne moodustis valmis. Punusin veel ribadest vöö ka. Küll on hea, et Project Runway'd on saanud vaadata :D

Õhtul käisin küll veel sõbra sünnipäeval. Meie endised naabrid tõid selleks ajaks oma lapsed meie poole, kui samale peole läksid. Tulin siiski varem tagasi, et õmblemist lõpetada ning noored said vist sellest inspiratsiooni, sest valmistasid taas kord ajalehest ja tualettpaberist kostüüme. Keskmise ülemise kleidiga läksid nad lausa Kokoga välja jalutama! Üks mööduja oli väga huvitatult seda imelist konstruktsiooni uurinud :)

Kunst

Seekordse Eestis oleku ajal sain lapsed nii kaugele, et nad olid nõus kenasti ka KUMU kaema (suuresti tänu naabripoisi kaasatulemisele ;). Käisime läbi vanema Eesti kunsti ja külalisväljapaneku. Isegi Nõukogude naise pildid vaatasime üle. Ja mis siis lapsed arvasid... Kirke vaimustus ainult paarist tööst, millel oli kujutatud koeri ning Mari arvas, et liiiiiga palju portreesid/maale inimestest oli väljas! Mina ei ole sellele kunagi tähelepanu pööranud, sest tegelikult on neid kunstitöid inimestest oma ajastus väga põnev uurida-puurida.

Mõni päev hiljem linnas jalutades sattusime Leisi maalide peale, millest mõnda Mari juba palju suurema huviga vaatas. Ja kui me siis Laial tänaval märkasime väga huvitavalt kaunistatud autot maja ees, mille äärde oli tõstetud hulgaliselt põneva teemaga maale, siis pidime neid lähemalt uurima minema. Olime leidnud Neeme Lalli galerii ja ateljee, kus hulgaliselt tema töid väljas ning mille vahel kõndides tekkis Maril kindel soov midagi kaasa osta. Tunnistan, et oleksin ilmselt nii mõnegagi ise koju kõndinud :). Siin on tema koduleht, kui seda tüüpi pildid meeldivad.

Seekord jäid küll maalid meist sinnapaika, kuigi Maril süvenes aina mõte tulla tagasi ning vähemalt ühe omanikuks saada. Nõnda siis ilmusime Mari sünnipäeval taas kunstniku ukse taha. Eks seda õiget pilti sai tükk aega valitud. Kahjuks ei jätkunud küll minu neiul kingiks saadud ning lapsehoidmise eest teenitud raha selle kõige ilusama jaoks, kuid Mari valis välja kaks, millel tema rahakotiga parem klapp. Üks piltidest sai lausa kunstniku käega pealkirjaks "Mari tee" (see keskmine) ning kunstnik oli ka lahke, lubades mul mõne foto klõpsida. Temal on aga huvitav komme ostjast ja pildist samuti foto meenutuseks jätta! Tegelikult väga nutikas! Kujutan ette, et minulgi poleks midagi selle vastu, (kui ise kunstnik oleks ;). Nii saaks meenutada oma teoseid ja paremini ette kujutada, millise kodu need endale leidnud on.

Tegelikult on Maril just viimasel ajal tekkinud suurem huvi joonistamise ja maalimise vastu. Siiani on ta pühendunud draakonitele, kuid juba proovib kätt mujalgi. Paint Shop Photo Pro programmiga (ei tasu ehmatata fotost, see on väga hea - odav - programm ka joonistamiseks) on tal õnnestunud päris põnevalt oma töid värvida. Kodus tahaks ta aga nüüd päris pintsli kätte võtta. Mari on oma töid siia üles riputanud. Kui aga keegi küsib, kas kunst ongi tema tulevane eriala, siis vastab ta kindlalt EI. Nimelt unistab ta hoopis teadlase elukutsest :)

Käemaalingud

Kui ikka liiga igav hakkab, siis võib ju ajaviiteks midagi oma kätele maalida! Kasuta siis selleks lihtsalt pastapliiatsit või tavalist kreemi :)

"Kärbeste jumal" - Simoni monoloog

Maril oli kirjanduses valik - teha monoloog "Romeo ja Julieti" või "Kärbeste jumala" ühe tegelasena. Ta valis viimasest Simoni (tapeti mingil hetkel teiste poiste poolt). Ja nõnda kirjutas Mari ise selle teksti ning õppis pähe! Tuletasin meelde oma kooliaega, kui me usinalt teiste poolt loodud luuletusi pähe tuupisime. Siin kirjuta aga ise midagi valmis ja esita siis klassi ees. Lapsed on mul kodus varemgi nii harjutanud. Lisaks tekstile ja esitusele hinnatakse ka ilmekust ning liikumist. Ma ei teagi, mida eelistada... ise luuletades ja kirjutades oleks jusktui lihtsam, aga samas peab ikkagi pähe õppima! Teiste loomingu puhul on vähemalt loomise mure ära jäänud :)

Tunnistan samas, et olen selle "kärbeste" raamatu enda jaoks kõrvale tõstnud. Tean, millest jutt käib, kuid kuidagi ei ole tahtnud kätte võtta. Liiga julm on mulle see lugu tundunud. Mari aga arvas, et tema joaks oli sündmustik üsna aeglane!

Video alguses esitab Mari monoloogi peale kooli, kui ta oli klassis juba esinenud. Lõppu panin lühikesi katkendeid, kui ta eelmisel õhtul harjutas. Seal on ka hea näide, kuidas ta minu poole pöördudes eesti keele peale ümber lülitab :)

Pantomiim

Ikka aknateema jätkuks... kui majaesine aken eest ära ja uus asemele sai. Kirke tegi meile vahepeal toreda etenduse, milles küll ei Koko ega Puma osa ei võtnud, kuid nad olid nõus kenasti koos noore talendiga poseerima :)