27.11.06

Karateturniir

Muidugi pole ma kirjutanud sellest, et minu karatekad võtsid osa sügisesest turniirist. Mina olin järjekordselt hommikul tööl. Vahel on hea, kui ei pea kõrvalt vaatama ning muretsema, kuidas neil läheb. Teisalt on natuke kahju ainult videolindilt võistlusi hiljem jälgida.

Tegelikult mulle meeldib olla seal kõigi nende inimeste keskel, kelle jaoks karate nii tähtsaks on kujunenud. Nad tulevad sinna kokku nagu vanad sõbrad, mida nad ka tihtipeale on. Karatele pani siin alguse meie klubi 'peatreener' - shihan, kes on kõikide teiste Kanada klubide senseid välja õpeatanud. Naljatleme omavahel, et Toomas ja tüdrukud peavad enne Eestisse tulekut mustad vööd kätte saama, siis avame oma klubi Eestis. (Shihani õpilased on avanud kulbid Taanis, Iiris, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja mujal).

Kuidas neil läks? Toomas nagu ikka sai vaid osalemisemõnu nautida. Mari tõi katas koju teise koha karika ning Kirkele jäi neljas koht kumites - vabavõitluses. Neljanda koha said nad mõlemad meeskonna katas. Lohutuseks: vastasvõistlejad olid palju vanemad kui nemad. Soovin alati neile edu, aga samas olen salaja rahul, et koju ei tulnud peale ühe karika ja mõne medali midagi muud (neljandad kohad said seekord medali). Kui ükskord julgesin nimetada, parem on kui karikad teistele jäävad, siis lapsed olid enensestmõistetavalt pahased minu peale, kas ma ei hooli kuidas neil läheb.

Reedel olime jälle karates. Tüdrukud tegid vööeksamit. Kirkele pruun vöö ja Marile pruun vöö musta triibuga - Mari järgmine vöö on juunioride must vöö (päris musta vöö saab alles 16 aastasena).

Täna käisime IKEAs lihapalle söömas ja kolasima seal pisut ringi. Juba müüakse kuuski nende poe ees. Tavaliselt toome sealt oma kuuse, makstud raha eest saame kupongi, mille võime kasutada aasta alguse ostude jaoks. Inimesi oli NII palju. See tähendab, jõulud on tulemas!!! Kirke pani isegi soki aknalauale.

Vaata lühikest videot võistkonnakatast.

26.11.06

Sügis 2006

Kallid sõbrad!

Tere ja loodan, et suudan siia mitte liiga palju igavat ning tüütut maha sirgeldada. Ja muidugi - teie õnn - võite alati lehekülje kinni klõpsata, ma ei tule nuiaga taga ajama, miks keegi minu mõttevälgatusi lugenud pole.

Ma sain just lõpule raamatuga, kuidas üks naine otsustas aasta jooksul ühe kokaraamatu retseptid läbi proovida. Kokaraamat oli kuuekümnendatel ameeriklastele prantsuse kööki tutvustanud ning autorist sai üks esimesi telestaare köögis. Olen juhtumisi sattunud mõnele saatele, kus see üle 180 pikkune naine oma teadmisi ekraanil jagab ning pean tunnistama, ta ei jätnud mulle vaimustavat muljet - ta nimi: Julia Child. Ta tundus suur ja kohmakas. Raske uskuda, et selline daam just prantsuse toitude spets oli.

Julie Powell oli see, kes 29 aastase sekretärina leidis äkki, et tema elu on läbi ja lõhki tühjust täis ning otsustas oma kokakunsti proovile panna. Minul ei ole kavatsust oma suurest kokaraamatu kogust hakata läbi minema (millest - tunnistan ausalt - olen ehk sajandiku näpunäidetest ära proovinud) ning valikuta näiteks ajusuppi või kondiüdi kastet tegema hakata. Tahtsin ainult öelda, et Julie Powell andis mulle idee oma blogi üles seadmiseks.

Enne laste perre ilmumist olin päris usin kirjutaja. Iga päeva sai midagi paberile panna, aga laste tulekuga kulus kogu minu energia ja mõttevara ja muud oivalised sõnaseadmised nende kantseldamise peale. Kuidas sa jõuad midagi oma ajusopist üles leida, kui oled terve päeva beebi lappe vahetanud, temaga armsasti lapse keeles lobisenud (peaaegu unustades, kuidas täiskasvanutega suhelda) ning muu seas abikaasat kamandanud näiteks teemadel, kas prügi on juba välja viidud.

Nüüd tunnen, et võiks natuke tihedamalt oma sõpradega kirjavahetust pidada, aga mõte sellest kuidas pean asju üle kordama, viib ainult selleni, et parem üldse mitte kellelegi kirjutada. Muidugi suured tänud 'copy' ja 'paste' eest, mis tihtipeale abiks olnud, aga proovin praegu ajaga kaasas käia ning vaadata, kas suudan paremini teiega kontakti hoida!!!