Sügis 2006

Kallid sõbrad!

Tere ja loodan, et suudan siia mitte liiga palju igavat ning tüütut maha sirgeldada. Ja muidugi - teie õnn - võite alati lehekülje kinni klõpsata, ma ei tule nuiaga taga ajama, miks keegi minu mõttevälgatusi lugenud pole.

Ma sain just lõpule raamatuga, kuidas üks naine otsustas aasta jooksul ühe kokaraamatu retseptid läbi proovida. Kokaraamat oli kuuekümnendatel ameeriklastele prantsuse kööki tutvustanud ning autorist sai üks esimesi telestaare köögis. Olen juhtumisi sattunud mõnele saatele, kus see üle 180 pikkune naine oma teadmisi ekraanil jagab ning pean tunnistama, ta ei jätnud mulle vaimustavat muljet - ta nimi: Julia Child. Ta tundus suur ja kohmakas. Raske uskuda, et selline daam just prantsuse toitude spets oli.

Julie Powell oli see, kes 29 aastase sekretärina leidis äkki, et tema elu on läbi ja lõhki tühjust täis ning otsustas oma kokakunsti proovile panna. Minul ei ole kavatsust oma suurest kokaraamatu kogust hakata läbi minema (millest - tunnistan ausalt - olen ehk sajandiku näpunäidetest ära proovinud) ning valikuta näiteks ajusuppi või kondiüdi kastet tegema hakata. Tahtsin ainult öelda, et Julie Powell andis mulle idee oma blogi üles seadmiseks.

Enne laste perre ilmumist olin päris usin kirjutaja. Iga päeva sai midagi paberile panna, aga laste tulekuga kulus kogu minu energia ja mõttevara ja muud oivalised sõnaseadmised nende kantseldamise peale. Kuidas sa jõuad midagi oma ajusopist üles leida, kui oled terve päeva beebi lappe vahetanud, temaga armsasti lapse keeles lobisenud (peaaegu unustades, kuidas täiskasvanutega suhelda) ning muu seas abikaasat kamandanud näiteks teemadel, kas prügi on juba välja viidud.

Nüüd tunnen, et võiks natuke tihedamalt oma sõpradega kirjavahetust pidada, aga mõte sellest kuidas pean asju üle kordama, viib ainult selleni, et parem üldse mitte kellelegi kirjutada. Muidugi suured tänud 'copy' ja 'paste' eest, mis tihtipeale abiks olnud, aga proovin praegu ajaga kaasas käia ning vaadata, kas suudan paremini teiega kontakti hoida!!!