31.05.20

Soojast ilmast, värskest õhust, loomadest ja muust

Sel nädalal jõudis suur suvi kohale. Tavaline niiske ja soe Toronto. Pean ütlema, et õnneks töötasin kodust. Eriti muidugi, kui kontoris olevat õhujahutaja otsad andnud. Nagu ikka, kui soojad ilmad peale talve saabuvad 🙄 Vana maja probleemid... Sooja ilmaga sai lõpuks ka tulpide õitsemisaeg otsa. Plaanitsen siin nad sügisel üles kaevata ning uuesti maha panna. Koos muude lillesibulatega. Et mul järgmisel aastal rohi lillede vahelt üles ei kasvaks ning et mul oleks pidevalt midagi õitsemas. Nüüd hõikasin mõtte välja. Vaatame, kas pean sõna 😉

Tänaseks on õnneks suvi jälle otsas. Võin isegi akna laiali lükata. Ma pole sellele akna lahti lükkamisele palju tähelepanu pööranud. Või õieti mõelnud, kui väga erinev see on võrreldes Euroopaga. Ma jälgin ühte noort kanadalast, kes on nüüdseks mõned aastad Saksamaal elanud. Üks asi, millest ta alguses aru ei saanud on sakslaste "lüften" ehk siis komme akent lahti teha, ning värske õhu üle rõõmu tunda. Ta on küll sellega nüüdseks harjunud ning avab ise ka aknaid. Kuid kui mõelda siinsete majade peale, siis ega sa ikka naljalt avatuid aknaid ei näe. Juba sellepärast, et paljud aknad käivad lahti üles-alla. Nagu meie majas kunagi. Nii et kui aken isegi pilukil, siis ega seda suurt ei näe. Õnneks on nüüd mul sellised, mille saan tõesti avali teha. Ainult... meil peab võre ees olema. Ja seda mitte ainult putukate pärast. Oravad ning halvemal juhul pesukarud või muud neljajalgsed võivad siis rõõmsalt meile külla tulla. Istun ju siin akna all, ning ühel päeval vaatasingi tõtt uudishimuliku oravaga. 

Teine põhjus on muidugi see, et kui väljas on väga niiske ja soe, siis pigem proovid seda toast eemale hoida. Võib-olla on seal veel mingeid põhjuseid, nagu näiteks, et lihtsalt pole sellist kommet, aga ma ei tea. Samas ei saa ma aru nendest, kes pigem hoiavad konditsioneeri peal, kui võiks jahedama ilmaga akna lahti teha... Mulle muidugi meeldiks, kui aken kogu aeg vähemalt pilukil, isegi talvel. Mis sest et toas jahedaks läheb, see tähendab magamistoas. Minu meelest tuleb nii maailma kõige parem uni.

Toronto ja Ontario provints tulevad tasapisi koroonakriisist välja. Neil on see praegu mitmesse etappi jagatud. Oleme alles esimeses. Inimesi on natuke rohkem väljas. Vist. Ma olen sel nädalal ju rohkem kodus olnud. Aga loomad on kindlasti palju julgemad. Ühel päeval vaatasime päris tükk aega tõtt ühe väikese jänkuga maja ees. Sain isegi ettevaatlikult telefoni kotist kätte, et pilti teha. Ma pean ütlema, et päris armas on neid jänkukesi aias ringi hüppamas näha. Ja õnneks pole nad minu teada veel ühegi aiataime kallal maiustamas käinud 😊 Ja kui nad seda teevadki, siis ega me hetkel just midagi liiga väärtuslikku seal ei kasvata. Tomatitaimed said lõpuks maha. Viigipuu ootab ka mulda saamist. Loodame, et läheb ikka kasvama. Üldse kasvavad kõik asjad siin palju kiiremini kui Eestis. Tänu väga soojale suvele muidugi. Loomadest veel nii palju, et õnneks peale väiksemate neid eriti ei näe. Aga samas väikeses linnakeses Torontost põhjapool, kus muide Mari töötab, Markhamis, olevat musta karu ringi liikumas nähtud. Mis on pisut ohtlikum inimesele, ja tegelikult karule ka. Sest kui ta liiga julgeks läheb, siis halvemal juhul peab ta oma eluga hüvasti jätma.

Muid aiatöid sai ka tehtud. Või õieti Toomas ja Mari tegutsesid usinalt. Ma olen tavaliselt üsna külma kõhuga, aga kui ma nägin neid kahekesi meie kõrge mooruspuu otsas turnimas ja oksi maha võtmas, siis tekkis mul küll tunne, et milleks end nõnda ohtu panna. Aga nad ei kuulanud minu kamandamist. Ma siis tegin nende palvel mõne foto ning läksin lihtsalt ära. Mis silma alt, see meelest... vist oli midagi sarnast. Pealegi oleks minu näägutamine võinud pigem negatiivselt mõjuda, ning nad oleks tõesti alla sadanud. Ma loodan, et see on nüüd küll viimane kord, kui nad selle puu kallal tegutsevad. Kui naaber arvab, et see võtab liialt päikest ära, siis võivad nad ise sinna ronida ja teha, mis tahavad. Puu on seal olnud juba enne meie siia kolimist.

Toronto uudistest nii palju, et linnapea palub töötajatel ikka koju jääda. Kui vähegi võimalus. See tähendab siis, et nad töötaks kodust vähemalt suve lõpuni. Kõige rohkem ollakse mures, et kui inimesed jälle "massides" ühistranspordil, siis ei suudetaks seal neid üksteisest eemal hoida. Samuti palub ta võimalusel mitte 9-5 tööpäeva kasutada. Et kõik ei oleks samal ajal tööle ja koju minemas. Ontario on hetkel pikendanud kriisiolukorda 10.juunini. Mari just ütles, et nad hakkavad ilmselt kord nädalas peale seda oma tööl kohal käima. Ja muidugi mitte samal ajal. Kusagil nägin ka, et Kanada peaminister võiks jälle kaaluda tõsisemalt 4-päevast töönädalat. Mingi skeemi järgi oleks kõige parem, kui inimesed töötaks kahe nädala jooksul ainult 4 päeva kontoris, ülejäänud kodus. Et nõnda hoitakse ära viiruste jagamist üksteisele. Muidugi ei saa seda igal pool samamoodi teha, sest kas kõigil on koduse töö võimalus olemas; mis tähendaks vähendatud töötasu... Meie oleme natuke justkui selle skeemi peal, töötame 5 päeva kontoris. Kodus töötamisega seoses on üles tõstetud turvalisuse, privaatsuse küsimust. Kas sul on olemas kodukontor, mis on teistest eraldatud... Mina võin muidugi oma magamistoa ukse kinni panna. Kuigi pean ütlema, et keegi mind tavaliselt ei käi niikuinii segamas 🙂

Eelmise nädala fiasko ühes Toronto pargis, kus massiliselt koguneti ilusat ilma nautima, tõi nüüd kohale pargitöötajad, kes maalisid murule ringid. Kui sellest on kasu, siis tehakse sama teistes parkides... Inimesed on ikka nii inimlikud, midagi ei õpita... Toronto andis välja ka kaardi, kus on näha, kui palju on koroonajuhtumeid ja kus. Selle järgi on selge, et rajoonides, kus tihedamalt rahvast ja enamasti ka väiksema sissetulekuga töötajaid, on rohkem juhtumeid. Vaatasime, et me ei ole mitte just kõige paremas kohas. Aga... meie rajoonis on üks vanadekodu, kus enamus juhtumeid, ja ka surmasid. Üldse on vanadekodude olukord allapoole igasugust arvestust. Ma olen siin varem ka kirjutanud, et selliselt riigilt nagu Kanada ootaks justkui paremat vanurite eest hoolitsemist. Kahjuks pole see sugugi nii. Kui sul pole midagi kõrvale pandud või kui lapsed ei aita, siis on asi kurb... Kuna mitmetes asutustes olid suured probleemid haigustega toimetulekuga, siis saadeti sõjaväelased appi. Ning nad andsid välja üsna masendava raporti. Inimeste eest ei hoolitseta korralikult, ruumid ei ole sugugi puhtad (putukad, jah, tarakanid, hiired, rotid...) Samu arstiriistu kasutatakse ilma steriliseerimata jne.jne. Nagu olen mõne Eestis elava eestlasega arutanud... vanurite peale mõeldakse igal pool viimasena... Hetkel on Ontario valitsus osa vanadekodudest oma kontrolli alla võtnud.

Positiivsemast küljest on Ontario provints andnud rohelise tule telkimise võimalustele kaugetes metsades ja riigimaadel. Ja Toronto linnas peaks juurde tulema 40km rattateid. Arvestades, et me ei taha just rongi või bussi viiruse pärast ronida, siis see on väga teretulnud teade. Ja IKEA on lõpuks lahti. Nad olid ühed esimesed, kes uksed sulgesid. Mis on võrreldes Rootsiga hoopis teine lähenemine. Kahjuks ei saa ikka veel lihapalle sööma minna. Pean ütlema, et see on ainuke asi, millest ma tõesti puudust tundnud olen 😊

26.05.20

Turundusgeeniuste töölaualt

Ma siin vist juba jagasin, kuidas Torontos inimesi õpetatakse üksteisest kolme lagle kaugusele jääma, aga ka ühe jalgratta või kolme koera või kahe golfikepi või väljasirutatud käes oleva hokikepi või prügiharja kaugusele. Maailmast on silma jäänud ka võrdlusena alligaator, hirv ja põhjapõder, neli tantsivat pingviini, neli ronka, kaks lamavat väljasirutatud sabaga kassi, kalad (2 meetrine tuunikala, ja kolm suurt lõhet vist), kaheksa ümmargust saiapätsi ja nii edasi. Või natuke morbiidne: vali, kas kuus jalga eemal või kuus jalga sügaval. Igaüks võib valida, millest ta kõige paremini aru saab. Mul ei ole teleteenust, nii et ma ei näe eriti reklaame. Kuigi kujutan ette, et päris paljud rõhutavad sama asja. Ainuke, mis mul nüüd kõrva jäi, oli isegi raadio jutu- ja uudistesaadetesse jõudnud No Frills toidupoeketi reklaamlaul. Peaks nooremale põlvkonnale ju eriti meeldima. Ning loodetavasti ka meelde jääma 😉 Sest läinud nädalavahetus pahandas päris kõvasti provintsi riigiisasid, kui inimesed otsustasid massides lõpuks kohale saabunud sooja ilma nautima minna... Arutasime siin, et kus küll inimeste mõistus, ise ei tunneks end sugugi mugavalt pargis muruplatsil istudes. Samas saan natuke neist ju aru ka. Probleemiks oli üsna kesklinna lähedal asuv park, mille ümbruses elab palju korterimajade elanikke. Loomulikult tahavad nemadki natuke välja saada. Kuigi ma ei usu, et nad isegi oleks oodanud sellist rahvahulka. Kuulame parem siis seda laulu, mis paneb isegi kõige suuremad reklaamivastased reklaami vaatama.

24.05.20

Tööst ja muudest Toronto uudistest

Praegusel hetkel tundub, et see kodune töö ei lõppe veel niipea. Isegi kui ohjad natuke lõdvemaks lastakse. Suuresti muidugi sellepärast, et ära hoida viiruse laiemat levikut, kuid samas peavad tööandjad mõtlema ka selle peale, mis juhtuks, kui nende töötajad äkki haigestuvad... Muidugi oleneb palju töökohast. Kes veel endiselt tegutseb. Isegi kui miljonites on töökohti kadunud, siis suurem osa ju tegutseb edasi. Nii nagu mina üle nädala magamistoa akna alla seatud kodukontorist. Toomas napsas pildi, kui ma õhtupoole seal istusin. Kuna meil puuduvad kardinad, siis olen lihtsalt suvekübara pähe pannud. Muidu on täiesti võimatu midagi teha, kui päike otse silma paistab 😊 Olen kogu aeg akent lahti hoidnud, isegi kui siin vahepeal miinuskraadid valitsesid. Siis tõmban endale fliisteki ümber ja klõbistan aga klaviatuuril edasi. Tüdrukud imestavad, kuidas ma küll sellises keldrikülmas vastu pean. Aga mulle meeldib, kui on jahe. Meel on palju ärksam. Mul on ka kena vaade aeda ning linnusöögilauale või õieti pudelile, sest "päris" läks kevadel katki. Linnud ja oravad käivad vaheldumisi sealt notti võtmas (mul on võre akna ees, piltide kvaliteet kannatab).

Nii et nädal kodus ja nädal kontoris näeb minu töögraafik ette. Siiani olen saanud autoga minna. Kuigi reedel otsustasin metroo kasuks. Olin esialgu vagunis ainult ühe teise reisijaga. Mõlemal riidest maskid ees, nagu pidevalt ühistranspordi puhul soovitatakse. Kõige rohkem oli meid vist viis inimest vagunis. Ma pean ütlema, et ma ei osanud arvata, kui palju ma igatsesin metrooga sõitmist. Autoga minnes oled justkui terve päeva "kiirteel". Kiiresti tööle, seal kaob aeg justkui märkamatult ja siis jälle kärmelt koju. Hingetõmbehetkegi pole. Jalutuskäigud enne ja peale tööd on aga kuidagi mõnusalt maandavad. Ning raamatulugemine on palju parem, kui et silmad sõiduteel ees ja taga kogu aeg peavad olema. Autoga ei tea ka kunagi ette, kuidas läheb. Isegi kui praegu teed väga tühjad. Aga... kui sul äkki on kaks rida kolmest kinni, siis tähendas see mulle selle nädala teisipäeval pooleteise tunni pikkust kojuminekut. Siis kirusin end maapõhja, et ei võinud metrooga minna😐 Ühistransport on aga tõsises hädas ning ähvardab, et peab poole väiksema võimsusega tööle hakkama. Kui ma tahan (või pean) metrooga minema, siis see mind sugugi ei rõõmusta...

Eesti Majja jõuan tavaliselt juba 8 ajal hommikul, kuigi teeme alles 10 pangauksed lahti. Aga see annab mulle natuke aega oma asju rahulikult teha. Pangas käib päevas 4 kuni 14 inimest, nii palju oleme lugenud neid kokku. Enamasti siiski kusagil seal vahepeal. Samas telefonikõnesid ja emaile ja muid päringuid on kusagil 30 kuni 50. See on põhjuseks, miks kõik kõned lähevad nüüd automaatselt vastamismasina peale. Keegi, kes kodus töötab, kuulab neid ja reageerib vastavalt vajadusele. Mõni küll pahandab, et see pole üldse hea, et peaksime kohe telefonitoru haarama, nagu alati oleme teinud. Ilmselge on, et siis me ei saakski midagi muud teha. Ja ka mina peaks olema üks vastajatest, sest kaua ma ikka seda helinat kuulata jõuan. Peab ka arvestama, et nii paljude kõnede peale läheksid ilmselt pooled ikka vastamismasinale... Õnneks on enamus meie liikmetest siiski väga mõistavad. Pigem oleme saanud lõpmatult kiidusõnu, kui kiiresti me nende sõnumite peale reageerime. 

Loomulikult on ka meie teenindajad pleksiklaasi taga. Nüüd vaatame, kas saame üksteise vahele ka paremad kaitsed. Hetkel kanname maski, kui oma laua tagant tõuseme. Või vähemalt osad teevad seda, kuigi peaksime kõik... Ma ei tea, kuidas meie niis suure ettevaatlikkuse peale vaadatakse, sest mitmel pool on asjad ju "lahti" läinud. Justkui oleks viirus maailma pealt minema pühitud. Ontarios ju ka natuke usuti, et nüüd on parem, aga kõverjooned näitavad pigem vastupidist. Üks on igal juhul kindel. Ontario koolid on selle õppeaasta lõpuni kinni. Ning muud suuremad üritused tühistatud. Ma isegi kuulsin raadiost, et tõenäoliselt lükatakse isegi Oscarite gaala edasi... Kui juba nii kaugele mõeldakse, siis pole väljavaade tuleviku osas sugugi roosiline. 

Ja ega need asjad paremuse poole ei lähegi, kui inimesed jälle ninapidi koos on. Nagu see nädalavahetus, kui ilm päikseline ning soe. Nii mõnigi park siin Torontos oli paksult rahvast täis... lihtsalt uskumatu... pealegi pole ikka veel muudetud nõuet, et üle 10 inimese ei tohiks koguneda. Kui nii edasi, siis jääb seegi korraldus pikemalt pidama. Toronto Ülikool teatas nüüd, et sügisest jätkub töö osaliselt läbi neti. Mitmed noored, kes peaksid oma õpinguid jätkama, on kõhkleval seisukohal. Kas võtta pigem aasta vabaks ja alles siis õppima asuda. Ei teagi, mis see kõige õigem otsus oleks. Väga võimalik, et selline õppetöö saabki normiks, ning aasta pärast pole suurt vahet, millal täpselt kooli lähed...

Ja kas näomaskid saavad ka osaks meie elust... Nüüd, mil tasapisi avatakse poode, rangete reeglitega, kui mitu poes võib ostelda ja kas maskita või maskiga (mõned lausa jagavad neid poeuksel), siis on neid, kes on selliste ettekirjutiste vastu väga kurjad. Ning keelduvad näiteks maski kandmast. Mis tähendas, et valitsus teatas kurjalt, kuidas igal poeomanikul on õigus maskita tegelased ukse taha jätta. Netis levis kulutulena ühe Costco poejuhataja vastuseis ostlejaga, kes peale sisenemist maski ära võttis. Külastaja oli siis kuulutanud, et tal on kolm tuhat (vist) sotsiaalmeedia jälgijat, ja et kauplus teeb endale halba reklaami praegu. Juhataja vilistas kogu asja peale ning võttis talt käru ära ning palus lahkuda, sest ütles, et talle on tema töötajate turvalisus kõige tähtsam. Kõige naljakam on muidugi see väide, mida absoluutselt kõik vastalised esimesena välja käivad: kas me ei olegi vabal demokraatlikul maal! Jah, oleme küll vabal maal, aga poed on siiski eraomand, ning eraomanikul on õigus ükskõik milliseid reegleid kehtestada. Nii et parem mitte vaielda ja teha nii nagu palutakse.

Karantiini ja piirangute vastased protestid on ka kangekaelselt jätkunud. Mõned nõudmised ei pane enam pead ka vangutama, sest mida ikka teha, kui natukesest mõtlemisest vajaka jääb. Ilmselge näide selles osas on, et vähemalt üks tarkpea käis mingit skulptuuri lakkumas... Mida ta täpselt sellega nüüd tõestada tahtis...

Järgmine nädal on mu "kodunädal". Eks ma siis imetle töö vahel linde ja oravaid akna taga ning nüüdseks juba närtsima hakkavaid tulpe... Ja kui võimalus, siis ehk istun ka aeda. Laupäeva hommik oli eriliselt mõnus eestilik suveilm. Mitte liiga palav. Logelesin lamamistoolil ja lugesin Eesti ajakirju, ning kujutasin ette, et olengi Eestis 😃

Olge terved...

18.05.20

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost

Nõnda ütles sakslasest filosoof Hegel nii umbes paar sajandit tagasi. Ja olles ise natuke omal käel ajaloohuviline, võin tõesti vaid kaasa noogutada. Mitte et see tähendaks, et ma oskaksin kõigist vigadest ise palju paremini õppida 😉 Aga vähemalt riigimehed võiks natuke mõelda, sest selleks me nad sinna ette valisimegi. Neil on aga nii suur press taga, et saaks majanduse jälle käima tõmmata... Eestis lõpetatakse kriisiolukord järgmisest nädalast, ning praegu on selline tunne, et inimestel on jäänud mulje, nüüd saame kõike vanaviisi jätkata. Kanadas kuidagi manitsetakse rohkem, et ei tohiks nii kergelt vanade "kommete" juurde pöörduda. Et isegi, kui meil ka järgmisest nädalast ohje natuke lõdvemaks lastakse, siis kutsutakse võimalusel siiski nii palju kodudesse jääma ning kodust töötama kui ainult võimalik. Kõik muidugi oleneb, kuidas see kuri viirus otsustab käituma hakata. Ja mis meie ise teeme.

Piisab ainult pilguheitmisest 100 aasta taha, et natuke tõsisemalt seda praegust olukorda seirata. Mis juhtus, kui esimene laine surmavat grippi oli üle käinud ning samasuguse pressi all olevad riigijuhid asjad vabaks lasid ja inimesed tänavatele ning tööle tagasi lubasid... Palun väga, allpool on siis tulemus mustvalgelt välja joonistatud. Takkajärgi on lihtne statistika tulemused lahti lüüa ning uurida Ameerika ja Euroopa linnade kõverjooni. Hirmutav on see, et kui muster saab sama olema, siis on kõige raskem veel ees. Nagu paljud teadjad on selgelt välja öelnud, et teine laine tuleb. Kui hull ja millal... on nüüd ainult meie käitumises kinni. Võib lugeda ka seda artiklit Kanada uudistekanalilt. Napsasin sealt ka pealkirja...

Ega muudest uudistest palju lugeda pole kui ainult koroonast. Mitmed tööandjad on juba öelnud, et suure tõenäosusega jätkub ettevaatlik lähenemine vähemalt selle aasta lõpuni. Arutatakse, kui palju ikkagi kontorisse saaks lubada ja kuidas tagada, et nad ninapidi koos ei oleks. Kõik suuremad üritused, festivalid, kontserdid jne on Torontos tühistatud vähemalt augusti lõpuni. Mitmed on juba aastakümneid järjest toimunud, ja nüüd äkki... ei midagi... Augusti viimastel nädalatel korraldatav suur Kanada Rahvusnäitus ehk "laat" (CNE, ma teen siin vabatõlget), mis juba aastal 1879 esimest korda rahva kokku tõi, jääb ära. Üritus, mida külastab üle 1,5 miljoni inimese, on muidugi tööandjaks paljudele, aga ka suur sissetuleku allikas... Nii mõnegi  torontolase jaoks pole suvi suvi ilma selle ürituseta... Nii et väga suur hoop linnale.
Osavamad korraldavad nüüd ka autos istuva publikuga kontserte ja etendusi. Nagu Eestis lauluväljakul. Toronto loomaaed on "uksed avanud", aga ainult nendele, kes autos kohale tulevad. Juuni keskel avatavat Vincent van Gogh näitust saab ka ainult autost imetleda. Suvised linnalaagrid lastele on tühistatud. HotDocs, väga populaarne kevadine Toronto filmifestival on kolinud Interneti lehekülgedele. Sügisese Toronto filmifestivaliga juhtub ilmset samamoodi. Ülikoolid kaaluvad, kas sügisel täielikult ainult interneti teel loenguid pakkuda või teha seda osaliselt. Mõned on juba öelnud, et valikuks on esimene variant. Olen ka aru saanud, et nii mõnigi õppejõud on päris rahul sellise korraldusega. Huvitav oleks teada, kui suur protsent 😉 Toronto raamatukogud alustavad võimalusega tellitud raamatutele järgi minna. Nagu mitmed poed praegu teevad ostude kättesaamiseks. Samas pean jälle kiitma siinse digiraamatukogu võimalusi, nii e-raamatute kui audioraamatute osas. Ma ütleks siit oma mätta otsast, et see on maailma parim (ega mul küll palju enamaga võrrelda pole kui ainult Eesti omaga) 😊 Ja mitmed tänavad on nüüd suletud autoliikluseks. Et inimesed saaks näiteks ratastega välja minna. Kusagilt jäi silma artikkel, et praegu on õige aeg rattateede pooldajatel omapoolne väike "rünnak" teha. Ehk saaks just praegu rohkem teid luua.
Ilm on meil ka viimase 10 päeva jooksul suutnud väga üllatada. Enne eelmist nädalavahetust kiskus juba üsna kevadiseks. Isegi magnooliad lõid õisi lahti. Ning siis äkki purustati Torontos 81-aasta vanune külmarekord (-3C) ja lund hakkas ka sadama - siis kui Mari otsustas meil siin talvekumme vahetada). Magnooliaõied, mis liialt kiirustanud, tõmbusid pruuniks. Mõned tulbid lasid õied norgu. Tõstsin ka kiiruga oma hibiskusepõõsa tuppa tagasi. Sel nädalavahetusel oli aga jälle peaaegu et suviselt soe. Ning nüüd ootame siin suurt vihmasadu ning temperatuur on jälle langenud. Kirjumirju on meil see ilm Torontos.

Kirjumirjud või õieti vikerkaarevärvilised on aga mõned puud ja postid tänavatel. Inimesed on mähkinud linte, kus aga saavad, med-töötajate ja esiliini töötajatele toetuse näitamiseks. Väikese toetuse eest võib igaüks sellised lindid endale muretseda. Toetus läheb toidupankadele. Sattusin ka ühe lühikese video peale, mille üks noor torontolane on kokku pannud. Kuidas inimkond on osanud oma käitumisega surmaotsuse enda peale panna. Tõenäoliselt (loodetavasti?!) see ei juhtu. Aga hea korraks mõelda, kui... Natuke rõõmsamas toonis on aga Bieberite lühivideod oma kodust Cambridgest, Ontarios (meie Sushi on ka muide sellest linnast pärit, umbes 1,5 tundi Torontost lääne pool). Neile, kes Justin Bieberi fännid muidugi 😉 Samas vaatasin neid natuke, ja pean ütlema, et polegi nii halb. Ütleks, et parem, kui mõni suunamudija, kelle videote peale olen vahel sattunud. Nad on nii noored, aga kuidagi väga armsad ja kenad teineteise vastu. Ja viimaks link, kuidas meie provintsi juht (premier) Dough Ford oma ema kirsikoogi retsepti järgi koogi valmis teeb. Nii nagu mõned teisedki, siis ma pean tõdema, et kogu selle kriisi jooksul on ta üles näidanud väga asjalikku tegutsemist. Isegi, kui ta natuke reegleid rikkus ja oma tütred emadepäeval külla kutsus. Näitab, et ta on ka lõpuks inimene. Võib ka öelda... ära tee mu tegude järgi, tee mu sõnade järgi, vist käis nii 😜 

15.05.20

Kui tütar on mehaanikainsener...

Meil siin vahepeal oli emadepäev ära. Ja koroonaviirus muudkui möllab. Ja Mari vahetas viimaks autol talvised rattad suviste vastu ära (siis kui lund sadas). Tal on rehvid koos velgedega. Nii et vahetus ei ole liiga keeruline. Eriti, kui mehaanikainseneri diplom tagataskus. Kuigi naisterahvaid muidugi ei näe tihiti selliste asjadega tegelemas ;-) Muuhulgas kontrollis ta ära pidurid. Sest viimases hoolduses oli öeldud, et peaks vahetama. Aga minu tütar ainult kuulab mis öeldakse ja siis vaatab ning mõtleb. Kohapeal pidi ta vahel korraks kõrvale minema ja natuke googeldama, kas soovitatud tööd on loogilised nii vana auto puhul :-) Blond noor neiu võib olla kergeks "saagiks" autoremonditöökojas. Nii oli ka piduritega. Võib veel vabalt sõita ning kui vaja, siis teeb tüdruk mul töö ise ära. Esipidurite puhul küsiti 600 kanadalaste dollarit. Hinnale 13% käibemaksu muidugi veel otsa vaja panna. Nii et võib ise mõelda, kui palju kõigi pidurite vahetamine maksma võiks minna. Raha kokkuhoid on üks asi, kuid ma pean ütlema, et mul on pigem eriliselt hea meel Mari asjalikkuse üle, et ta ei karda asju ette võtta, et ta usub endasse. Just sellisena olen alati oma tüdrukuid näha tahtnud.


Toomas on siin Mariga pidureid mõõtmas. Ärge küsige, kuidas ja mis täpselt toimus. Aga koos tõdeti, et võib veel kasutada küll. Kaasa mul ütles, et miks ta küll ise pole varem oma autode kallale nii julgelt läinud. No... ta ju mul hoopis elektriinsener, nii et pole sest hullu midagi. Võib Mari kõrvalt õppida kui vaja :D

13.05.20

Mida teha koolipiltidega...

... mis on igal aastal koolis pildipäeval võetud. Loomulikult tuleb neist väike slaidivideo kokku panna. Millest esimeses osas arvutimaailma imeväel nägu moondumistriki läbi teeb (morphing). Kirke ütles küll, et see võttis mul tuhat aastat. Ja ma tean, et võttis kaua, samas oli mul kogu aeg südamel. Aga tänu sellele sain ka kolledzhilõpu pildid panna ;-) Ega mul töö kõrvalt palju aega nüüdkui pole, eile istusin keskööni, et seda siin lõpetada. Aga süda on rahul, justkui vana võlg tasutud. Ja need, kel mitu last, teavad, kui tähtis on (vähemalt ema jaoks) mõlemale samavõrdne olla.


Ja siin veel Mari oma ka meenutuseks. Nüüd näen, et võiks natuke parandada. Ja teha ka selline riba piltidest. Aga hetkel las olla.

10.05.20

8 nädalat...

Ma pean ütlema, et see aeg on läinud palju kiiremini, kui mis ma oleks osanud oodata. Kõik päevad jooksevad üksteise otsa. Naljakas on ka see, et ma ei vaata enam ilmateadet. Lihtsalt märkan näiteks, et oh, lund sajab... seda siis laupäeval 🙂 Sest üle nädala olen muidugi kodus, ja teisel sõidan autoga tööle. Ikka on veel teed üsna lahti. Kuigi olen ka ühe korra ummikusse sattunud. Mis natuke pahandas mind. Kuid samal ajal meenutas, miks ma eelistan metrood. Õnneks oli see ainult juhus, sest üks ridadest oli kinni. Samas on ikka natuke rohkem liikumist, sest osa töid on nüüd jälle lahti, osa ehitustest ja aiatööde tegijad võivad samuti tegutseda. Teed on mõnede jaoks samas nii tühjad, et mingid tegelased otsustasid kesklinna läbiva maantee peale ruladega minna. Video ilmus muuhulgas sellel Instagrami kontol. Ma ei tea, mis inimestel mõnikord pähe tuleb... Ühistranspordist rääkides, siis nad on ikka korralikult hädas. Praegu on plaanis pikendada väljasõitude aegu, nii et ei ole siin midagi kiiret kohale jõudmist.

Järgmisest nädalast on Ontario pargid lahti nendele, kes ainult päevaks sinna lähevad, ning osa poode ka, või peaaegu (kriisiolukord Ontarios on pikendatud 19.maini). Need kauplused, mille uksed avanevad tänavatele, võivad ostud inimestele ukse juures kätte tuua kokkulepitud ajal. Ise olen paar korda kasutanud võimalust, et tellin ja sõidan kohale. Ning siis tuuakse ostetu autosse. Alumine pilt on kaubanduskeskuse parklast. Kui keegi tahaks autosõitu harjutada, siis praegune aeg on kõige sobilikum...

Veel pole üleüldist nõuet, et poodi oleks vaja maskiga minna. Ainult mõned üksikud kauplused ei lase näokatteta sisse. Nagu ma ütlesin, viisakusest teiste vastu olen nõus seda tegema. Ning lõpuks mingi kaitse ikkagi ju on. Nägin ühte videot, kus demonstreeriti aevastuse levikut maskiga ja maskita. No ikka aitab ju. Peaasi, et maski pärast mikrolaineahju ei panda. Tuleb välja, et mõni tarkpea on sellise "võimaluse" avastanud. Huvitav on ka näha, kuidas inimesed "kohanevad" ning leiavad uusi võimalusi teenimiseks. St need kellel ärivaist sees on. Alates maskide müümisest muidugi. Aga osavamad astuvad sammu edasi. Nagu näiteks see vaibatootja, kes loob vaipu, mis aitavad inimestel aru saada, kui kaugel üksteisest seista.


Kuigi surve on suur, et majandus jälle käima läheks, siis loodetud Covid-19 numbrid pole Ontarios nii kiiresti vähenenud kui oodati. Raadiost kuulsin ühte intervjuud, kus öeldi, et järgmised kaks aastat pole lootustki "normaalse" elu peale. Ja siis ennustatakse veel suuremat lainet sügisel...

Aga kevad tuleb ikka omasoodu. Kirsid õitsevad veel. Klõpsasin selle pildi High Park kirsikaamerast ühel õhtul. Seekord polnud kedagi seal puu otsas kõõlumas näha, kuigi mõni tark on ka sellise asjaga hakkama saanud... Mõnel pool on kirsipuud aedade taha "lukku" pandud. Tahad ju uskuda, et inimestel on küllalt mõistust peas, aga... Õieti, ma arvan, et see olukord hakkab juba omamoodi "normaalseks" muutuma. Ja lihtsalt "unustatakse" ära, miks me teeme seda. Sest elu tahab elamist. Kodune töötegemine muutub juba nii mitmelegi tüütuks. Sest kodu ja töö vahe kaob ära. Nii mõnigi on öelnud, kuidas nad peaaegu et igatsevad pikka tööle ja koju sõitu. Vähemalt saad piiri maha tõmmata, kus lõppeb töö ja kus algab "vaba aeg". Minulegi ju meeldis jalutada peatus kaugemale, et tööst end välja lõigata. Nüüd avan silmad ja näen arvutit magamistoa akna all oleval laual. Ja ei, ma ei liiguta seda siit ära, sest see on kõige kenam koht istumiseks 😉

Küpsetamine läheb mul ka päris suure hooga. Aina paremaks lähen. Avastasin, et kui osa saiast kohe jahtunult viilutan ja sügavkülma panen, siis üles sulades maitseb peaaegu nagu värske. Siin minu viimane üllitis. Homme oleks vaja uus ilmselt küpsetada. Vähemalt nii palju pean kogu selle viiruse juures rõõmustama, et lõpuks proovisin seda sõtkumata taignast saia teha. Ja jätan natukeseks leivamasinad edasi tolmu koguma.

Jagasin ka leivajuuretist. Siin mul kenasti kõrvuti päris hästi kerkinud isendid. Tavaliselt olen võimalusel soovija enda juurde kutsunud ja siis kahekesi koos leivataigna kokku seganud. Sest ma leian, et kõige raskem oli vähemalt minu jaoks alguses aru saada, kui paks see tainas siis õieti peab olema. Praeguseks olen ka mingid mõõdud paika pannud. Kuidas ma muidu teisi õpetan. Loodan, et tuleb ikka välja ning mu kingitud juuretisepoju kasvab edukalt edasi. Aga kui ei tule, siis ma tean, et ükskõik milline see leib ka pole, siis maitseb ikka hästi.
Ülemised tulbid on meie maja eest. Vaatan neid ja rõõmustan, et viitsisin üks sügis vaeva näha ja kõik need tulbisibulad maha panna. Tahaks küll natuke seda ümber korraldada. Eks vaata, kui palju aega ja energiat mul on...

06.05.20

Muusika ja heade sõnumitega Kanadast...

Nii kiire on kogu aeg, et ega seda aega just jalaga pole segada. Kuigi ju võiks ;-) Tahtsin siin juba tükk aega tagasi kirjutada, et Kanada televisioonis kanti juba rohkem kui nädal tagasi üle üks suur ühine heategevuslik kontsert, kus hulgaliselt maailmaski tuttavaid nägusid oma kodust esinemas või sõnumeid saatmas (Margaret Atwood, Michael Buble, Drake, Celine Dion, Shania Twain, Brian Adams, Justin Bieber, Mike Myers, Howie Mandel jne, kõik puha kanadlased ju). Panin siia vaatamiseks/kuulamiseks Lean on Me. Ja need, kes saavad hakkama, võivad seda näha järelvaatamises. Tunnistan, et ise polegi seda lõpuni jõudnud vaadata, kuigi algus oli väga paljutõotav. Kohe üsna esimesena võtab sõna siin väga tuntud satiirik Rick Mercer, kelle otsa ma olen Eesti Maja ümbruses kahel korral komistanud :-) Erinevate alade inimesed räägivad oma kogemustest, kuidas neid on aidatud, kuidas nad ise aitavad. Tuntud tegelased saadavad julgustavaid sõnumeid kõigile, nii nendele, kes peavad töötama, et kõigil oleks hästi ja et me kõik suudaksime vastu panna sellel imelikul ja ootamatul ajal.

Muusikaga seoses veel... Kirke küsis mu käest hiljuti, miks mul autoraadio polnud klassikalise jaama peal. Ma vahetasin tõesti selle ära. Sest tahtsin, et midagi kerget ümbritseks mind, või õieti rohkem tuttavamat, sest olin valinud nn retroraadio ;-) Ajad on ju sellised...