Turundusgeeniuste töölaualt

Ma siin vist juba jagasin, kuidas Torontos inimesi õpetatakse üksteisest kolme lagle kaugusele jääma, aga ka ühe jalgratta või kolme koera või kahe golfikepi või väljasirutatud käes oleva hokikepi või prügiharja kaugusele. Maailmast on silma jäänud ka võrdlusena alligaator, hirv ja põhjapõder, neli tantsivat pingviini, neli ronka, kaks lamavat väljasirutatud sabaga kassi, kalad (2 meetrine tuunikala, ja kolm suurt lõhet vist), kaheksa ümmargust saiapätsi ja nii edasi. Või natuke morbiidne: vali, kas kuus jalga eemal või kuus jalga sügaval. Igaüks võib valida, millest ta kõige paremini aru saab. Mul ei ole teleteenust, nii et ma ei näe eriti reklaame. Kuigi kujutan ette, et päris paljud rõhutavad sama asja. Ainuke, mis mul nüüd kõrva jäi, oli isegi raadio jutu- ja uudistesaadetesse jõudnud No Frills toidupoeketi reklaamlaul. Peaks nooremale põlvkonnale ju eriti meeldima. Ning loodetavasti ka meelde jääma 😉 Sest läinud nädalavahetus pahandas päris kõvasti provintsi riigiisasid, kui inimesed otsustasid massides lõpuks kohale saabunud sooja ilma nautima minna... Arutasime siin, et kus küll inimeste mõistus, ise ei tunneks end sugugi mugavalt pargis muruplatsil istudes. Samas saan natuke neist ju aru ka. Probleemiks oli üsna kesklinna lähedal asuv park, mille ümbruses elab palju korterimajade elanikke. Loomulikult tahavad nemadki natuke välja saada. Kuigi ma ei usu, et nad isegi oleks oodanud sellist rahvahulka. Kuulame parem siis seda laulu, mis paneb isegi kõige suuremad reklaamivastased reklaami vaatama.